Nii on Ivar Põllu ning saade, mida te kuulete, on teatrijutud. Täna kutsun ma teid meelt parandama. Käes on valsiaeg. Elu on tegelikult ilus. Inimesed peavad kokku hoidma, hoidma, iseennast hoidma, teisi armastama, hoolima. Teate küll võiks seda juttu täiesti õiget juttu, mida vahel on ilus rääkida ja vahetevahel on vajadus ka uskuda. Eriti siis, kui on halb. Äkki midagi ei aita? Rääkida pole mitte kellegagi, sest keegi ei kuula vioneemal loll mõlemat. Valge mees on tihtipeale kurb, sest valge mees on oma eduori. Valge mees töötab palju sellist tööd ja õnnelikuks. Ja kui ei tee õnnelikuks, siis tugevaks ikka. Ja kui tugevaks ka ei tee, siis vähemalt saab selle eest raha. Ja kui raha Ma ei saa, siis vähemalt on midagi teha. Sest kui midagi teha, pole tulla igasuguseid mõtteid. Pärast ei saanud enam peast minema. Must mees on natuke teistmoodi, aga kui ta tahab olla edukas, tahate olla valgemas käituda täpselt samamoodi. Kaks skandinaavia vabastajad. Ta hälvik Rootsist, Christian smeid Soomest on eesti teatrilavale toonud kas mehe lugu üks must ja teine valge. Mõlemad väljapääsmatus olukorras. Must mees on hotello maur, kes on Draamateatris omanimelises näidendis oma struktuurides vangis ning kes valge mehe salasepitsuste läbi hukkub. Valge mees, vabanenud soomlane, kes Von Krahli teatris lavastuses jänese aasta juhusele oma struktuuridest välja kukub jänesega tähendab ning väljamõeldis, eks muutub. Valgel mehel läheb jälle ikka paremini, eks ole. Samas. Tüüpilise ürgloodusesse naaseb Pealt valge seest must mees on väljamõeldis, teda ei ole olemas. Kuigi jänesekõrvadega vabaneni võid püssi õlal Rataskaevu tänaval kohata. Jah, hotello surma kindlasti kindlam asi kui Atoneni funktsionaalne, aga võib-olla mitte. Otsustage seda ise. Aga enne räägime nendest lavastustest veidi lähemalt. Teejuhtideks on teatrikriitikud Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk. Head kuulamist. Jänese aasta on tõepoolest üks niisugune suure südamega tehtud ja üks kõige paremini õnnestunud lavastusi mida meie lähiaegade teatripilt on pakkunud kriitika põhjal otsustades selles ju ka keegi ei näi kahtlevalt kiiduavaldused paistavad kohati niidata reaalselt, nagu olekski reaalsus nüüd hõlmatud või maailma öö lõhedata ära kaetud. See sunnib küsima, et kuidas siis ikkagi on saadud selline tulemus, mis paneb ühtaegu üldimanni need, kellele räme naer ja räige puheeemmluse armas on, kui ka kipsid snoobid, Jaagodanlased ja melu ning naistelehekülgede toimetajad kuidas arvutatud siis niisugune romantiline ära igatsus, mis ühtviisi südamelähedane on kodanlasele? Kardetavasti kuristiku põhjani jõutud ja ühest läbi tungitud jänese seda näol siiski ei ole. Saavutus on mõnevõrra enam vormiline kui sisuline kriitikute poolsed lavastuse sisulised kirjeldused on moodustunud distsiplineerimatut logo reast puistatakse välja, mis kellelegi pigistab, kes naisest tüdinud, kellele paneb ülemus tagant, kellele tarbekaubad närvidele, kes on kapitalismis tervikuna peetud. Niisuguseid mänge tuleb meie ajal ette ja samastamis rõõmu leiavad sellest paljud siiski öelda jänese aastas antud küsimustes meile mitte ainult mitte midagi uut, vaid tegelikult ei öelda üldse midagi poliitilist žesti, rääkimata siis radikaalset poliitilist žesti, mida hea kujutlusvõime korral võis tajuda näiteks Von Krahli eelmises lavastuses korki emas. Nagu ka mitme varasema Von Krahli lavastuse puhul jänese aastas inimesedki, mitte ei üritata tegemist hoopis eszkaabismiga romantilisi ürgunistusi interpreteerima kunstmuinasjutuga. Peategelane vabanen põde põgeneb modernset ängi teest vana hea tava kohaselt metsa, pakkudes vaatajale illusioone, mille põhituum oli ära toodud juba vähemasti Russo õpetuses ning vanemliku anarhistliku eskapismiks kindlasti juba ameerika transententalistid, eeskätt David Henry taroo ideedes. Seda kõike pakutakse meile väga kodanlikul, et mitte öelda lausa kitšilikul. Mae vaataja leiab end väga lihtsa vaevaga olevat korraga küdema kamina ees karastavas suve ummikusse olemas kastases rohus, Lapimaa avarustes vaikuses taevalaotuse all. Seda kõike ilma sääskede puugiohu, ka vihma, valangute puulõhkumise ning öise jaheduseta. Jänese aasta näol on tegemist hüperreaalsusega, mis koondab meie magusamad unistused kahtlemata magusamatena, kui nad tegelikult iial olla saavad. Me teame, et niimoodi jätkates ei jää kaugele niuetsilikud meditatsioonihelid ja viiruki, mis määratud meid täitma kõikjale ulatuva sooja Rannestusega. Sellest august läheb lavastusega siiski kauge kaarega mööda libastumisi välistab telleerne pohhuist, mis nostalgilist toonide kõrvaltüki põhielemendiks on. Paraku ei lisasi lavastusele sisuliselt midagi, ta hoiab vaid äravormilise. Ikkagi tuleks publikut kutsuda üles oma teatrivalikut just selle lavastuse kasuks tegema. Tükis põimuvad põhjamaised, hiliskapitalistlikud, industriaalsed, ängid ja arhetüüp, seid Esscapistlikud rajad. Tahame või ei taha ja peame seda sisuliselt kõnekaks või mitte. See puudutab meid. Ja see puudutus on tõepoolest suure armastusega lavastuseks vormitud. Minu arvates just selline lavastus peaks eeskuju, anname kodanlike repertuaariteatrite mentaliteedile üldinimlikke kõiki puudutav lavastus, mis ei ole tootmine. Kurb on näha eesti lavadel pidevalt kunstlikult kõlavaid Velmeid pleisid jänese vastas on aga iga viimane kui silpe detail lõpuni läbi tunnetatud ja just selle lavastuse feelingut silmas pidades vaatajate jõudnud on kraal, kes deklaratsioonide tasandil meile justkui ikka midagi muud on lubanud, pakub selle lavastusega vaatajale kaduma läinud hubasust ja inimliku aura. Samuti seda meelt, et, et tegemist on, on hea lavastusega. Noh, mida see hea tähendab, seda headust saab eeskätt esmalt saad seda mõõta ikkagi selle, selle emotsionaalse mänguga või, või noh, selle, selle selle tundega, et kas, kas lõpus jookseb miski kokku või kas miski noh, kas miski lööb selgeks või, või mitte. Kui nüüd püüda ka suhestuda selle seni seni loetud kriitikaga kiidusõnadega tahaks, tahaks ühineda, aga tõepoolest nagu nagu ei, ei ole olnud ka välja lugeda just seda, kuidas siis öelda ratsionaalset iva või et ikkagi ka selline selline emotsioonipõhine kriitika, mis, mis ei pruugi ju iseenesest halb olla. Et üks mulje Noh, kõlagu see pealegi natukene labaselt, aga see see värskendava toime, mis sellest lavastusest oli saada ja ilmselt ka siis paljudel seni seni kritiseerinud tal noh, tuli tuli ikkagi läbi läbi selle näitlejatöö või läbi läbi näitleja. Läbi näitlejate tegevuse, ütleme kõige kõige laiemas mõttes. Et mulle natukene tundub, et meil on üldse kombeks Von Krahli teatriga ja seostada või, või ühesõnaga vali teatri suhtes on meil nagu väga kindla tee lootused ja kui, kui ka midagi konkreetset ei tule, ei karga esimesena pähe, siis seda me teame kindlasti, et see vastandub mingisugusele peavoolunähtusele ja nii edasi ja siis, kui noh, kui kuidas keegi seda eristumist või vastanute vastandumist enda jaoks nagu nagu määratlema hakkab enamasti enamasti mäe, vaatame sinna sinna suunda. Maturgia või mingi idee otsingul varasematele vastatel võib-olla räägiti Von Krahli teatriga, ma mõtlen, päris varasematel ütleme siis, kui ta nagu ütleme, kümmekond aastat tagasi räägiti, räägiti Von Krahli teatrist, võib-olla vähem, näid näitlemisega seoses. Nüüd on olnud põhjust sellest rohkem rääkida, osalt ka selle tõttu, et Von Krahli see Näitleja töö ise on on liikunud, olgem teatripärasuse suunas, aga, ja noh, ta päris viimase aja kriitikute käibesse on üldse tekkinud tekkinud mingi märksõna, uus näitlemine, seda on kasutatud nii noor teatri no-teatrist rääkides kui ka, kui ka Von Krahlis ka ühes ühes jänese aasta kriitikas võis, võis märgata, et, et, et tõsteti esile või pandi ühte patta Nooja von kraal, kuna kuna erinevalt teistest teatritest seal ei, ei varjuta dekoratsioonide, ta ollakse aus ja nii edasi ja nii edasi, see oli vist Margit Tõnson Eesti Ekspressis, aga noh, mul mulle nagu üha sagedamini tundub, et et sellistel puhkudel ei, ei, seal on võib-olla väga sageli põhjustatud rääkida niivõrd mingisugusest uuest näitlemisest, kuivõrd noh kuivõrd lihtsalt heast näitlemisest, noh, ega nüüd näitlejatöö sünniks ei, ei piisa ju mingisugusest lavastaja kontseptsioonist, pigem pigem on ikkagi küsimus selles, kuidas luuakse keskkond, et näitleja hakkab seal midagi midagi tegema ja et see mõjub, mõjub värskendavalt ja nii edasi. Ja Von Krahli puhul on, on see võib-olla selles mõttes ka olnud. Noh, see see link või, või see side on nagu kergem tekkima, et et, et sellised raputavad sündmused on, on, on tulnud sealt ennegi nagu, nagu Soome kaudu, kui meenutada, kas või lavastust Connetting Piipol kuidagi kuidagi on. Kuidagi on tunne, et kui ka kusagil noh, et kui ka kusagilt kaugemalt keegi tuleb Eestisse lavastama, siis ta kuidagi siis ta kuidagi on seotud selle selleni neetud institutsioonilise masinavärgiga ja noh, et siis siis nagu siis nagu ei noh Kohe nagu pahatihti tegemist selle selle viljastava viljastava süstiga väljastpoolt, aga et kuna Fan Graal on, on kutsunud siit vähemalt siis on nagu alati jäänud ka see mulje, et näed, et tulevad Soomest ja, ja, ja Jane näitavad, kuidas peab. Et aga, aga tegelikult on, on vist asi tunduvalt lihtsam või noh, kui me toome siia kõrvale ühe teise hiljutise välislavastajatöö hotello, Eesti draamateatrist kindlasti palju-palju plusse ja miinuseid, aga just miks seal ei sündinud ju tegelikult nii nii suurepäraseid näitlejatöid oli, oli ka ilmselt just selles selles see põhjus, et lavastaja lavastaja tuli mingi Konkreetse väga kindla piirilise, nii-öelda ideoloogilise kontseptsiooniga, mis pealegi on veel üsna vaieldav ka. Ja noh, need need piirid või, või etteantud raamid noh, ei pruugi suunata ju näitlejad loovuse teele. Stahlis mulle tundub, võib-olla see seletus on liiga liialdatud kohane, aga mulle tundub, et seal nagu noh, võetigi asja kergemalt või toodigi näitlejast lähtuv keskkond ja tulemus õigustas ennast ja, ja läbi selle jõudis näidatu vaatajani ja läbi selle, noh me saame nagu hakata mõtlema selle peale, et, Seal ka mingi sõnum oli ja kui, siis, et kas me, kas me vaatame seda kui eszkaapismi apoloogiat või või vaatame, kuidas selle, kuidas seda on naeruvääristatud, kõver peegeldatud, et kas meid on kutsutud üles põgenema või, või mitte. Noh, need need mõtted tekivad tänu sellele alates Juhan Ulfsak-ist, kes oli suurepärane, on, on lihtsalt nagu täiel raual mängitud lahti neid situatsioone, hoone või noh, on, on lähtutud miinimumprogrammist ja sellest on ehitunud kokku mingisugune laiem pilt ja selles selles ka kogu see kogu see uudsus või et ma isegi nagu mingisugust, väga ideoloogilist kontseptuaalset uudsust ma sealt nagu ei otsiski. Ma olen nagu sellega väga päri, ma ei oska nüüd hotelloga võrrelda, aga et see ongi nagu ju tegelikult. Kuidas van Graal saavutab selle elususe, et ega näitlejatöö ei ole iseenesest midagi suletud, see koosneb väga paljudest komponentidest ja muuhulgas näiteks ka tekstist ja teksti võib ju valida kahel väga üldtunnustatud moel. Üks üks üldtunnustatud mood on see, et sa tõlgid ära mingi well meid play ja tihtipeale see noh, iseenesest võib-olla hästi naljakalt konstrueeritud veel meid play tegelikult kui sa paned lavale, ta mõjub kunstlikult, aga Volgal on valinud nagu selle teise tee praktiliselt ju suurem osa Von Krahli lavastusi, tekst on spetsiaalselt selle lavastuse jaoks kokku kirjutatud ja ta on kokku kirjutatud teinekord isegi lobbytööna või antud juhul ta noh, Taavi Helme võttis isegi uuesti selle põhiteksti ära tõlkide, kui põhiteksti sobinud, siis võeti täiesti suvalistest kohtadest just need niisugune tekst, mis tundus nendele inimestele, kes konkreetselt seda lavastust teevad elusana ja noh, loomulikult see asi mõjub leida mõne ja, ja niimoodi ka näidena. Näitlejatöö tulebki sellest, et ta räägib seda teksti, mis, mida, mille ta on ise sinna pannud ja millesse ta konkreetselt usub, et see ei ole mingisugune Edward Olby kuskil New Yorgis 92. valmis treitud tekst, vaid see on see tekst, mis on täpselt nii tõlgitud, nagu tema sellesse usub. Ja kui see tekst, mis seisab autori nime taga ei sobi, siis mõeldakse grupi loominguna välja selline tekst, mis sobib ja millesse näitleja usub. Mul on nagu hästi kahju, et ja ma mäletan kindlasti Madis oli seal, aga kunagi tegid ju niisugusi asju. Jaanus Rohumaa ja Mari Tuuling ja ja 90.-te aastate linnateatri nagu selline sisu või kese ja mingil hetkel noh, rohu päris seda, et ta nüüd nagu enam niivõrd ise ei mõtle lavastajana selle peale, mida ta teeb, vaid vaata tema lavastabki, et ta lavastab, noh, Taijoloolbet lavastanud, aga no ütleme, et ta lavastab seda. Mctonohhid, teda lavastab tätlitajate, lavastab nagu nendele, eks, et et mina nagu ei usu sellesse, ma usun rohkem sellesse, et et lavastaja, loovus ja ka hea näitleja tuleb ikkagi selle tagant kui hobusekollektiiv, kes seda asja teeb, et igaüks on nagu sellesse haaratud ja haaratud ka igast komponendist, mitte ainult selles komponendi Zeta nüüd mõtleb näitlejavahendite peale, vaid ta on mingis mõttes osalinega ütleme siis dramaturgitööd. Hästi vanaaegne, tegelikult ei ole kõik osalised, noh, aga see, mis seal Tõnson, sellises uus asi, mis seal siis uus pidi olema, uus teater? Jah, et uus teater, uus teater on noh, et tehakse ausalt või tehakse hirmsatena sellesse ammuses elusast tulebki, et ei võeta mingeid valmis teksti, vaid tegelikult kõik komponendid elatakse kollektiivse loomingu nagu läbi. See on see ettekujutus ideaalsest grupist või trupist ansamblist teatrist niikuinii, et ei ole konkreetset autorit, kõik on osaliselt ja kõik on ikka autorid, lavastajad ja näitlejad, võiks ikka, mõni on natuke rohkem ja mõni natuke vähem, aga noh, põhimõtteliselt ma sellest ei saanud, mis siis rääkida, mis siis selle juures tegelikult mõjub või mis seal siis üks on, see näitlejate tööks on see kõik nurgaaniline, kõik tekst on väga loomulik, aga samas kuidas ei saa rääkida? Ääretult lihtne, tähendab, on võetud meie kapitalismil kõige, üsna üsna niisugune müüt, mida, mida ütleme uusaja algusest, industriaalarengutes tekkimisest on noh, kogu aeg nagu on selle peale lootusi pandud, et äkki on selles looduses kuidas ütelda, pääsete üks asi on see siis teine asi võetakse hästi argiselt, noh ütleme iga tänapäevase suvalise valgekraeringid ja need suvalise valgekrae hängida mingite najal lavale toodud ja siis mängitakse sinna see loodus vastu, aga niimoodi see asi iseenesest ei huvita kedagi. Selles mõttes tundub naeruväärne, kui keegi ütleb, et tänapäeval nagu russo või mingi no et ta läheb mingisuguse metsajärve äärses, vaadatakse mingi hullunud hipi ja see ei huvita kedagi. Aga kui sa sinna paned seal alkohooliku populismi ka veel juurde, siis noh, siis on su unistus seal ja see muutub õõnsaks seal on noh ja noh, selles mõttes noh, ühest küljest, ühest küljest, see on nagu just see, mille sees me elame, aga noh, teisest küljest kui ikkagi küsida, kas, kas see ka midagi nagu ütlema peaks, siis ega ta tegelikult ei peaks, see on nagu noh, mina arvan küll, et see on nagu kohtumine vana ja ülikooliaegsete topsi vennaga või, või keskkooliaegse pruudiga, et sul tulevad kõik need vanad igatsused meelde. Aga, aga et, et noh et samas, kas siin on nüüd mingisugune, kas siin on mingisugune radikaalne akt olemasoleva asjade seisu jaoks, siis ega seal ei ole? See on, aitab, aitab nagu aitab nagu alla, aga ega ta nüüd suurt ei mõtesta veel. Struktureerib sind ennast, mitte mitte seda ümbritsevat, millest ta räägib. Nüüd võib-olla struktureerimine, kui sa kohtud mõne inimesega, kes on sulle juba noh, südamelähedane 10 aastat, 20 aastat. Tühja ta ju nüüd nii paljusid struktureeritud, struktureerisin midagi, aga ikka nina kohtuda. Et ma arvangi, et see on umbes selle lavastuse puhul on seesama efekt, need on väga, need on väga armsat teemat. Ja nad on tehtud nii, et nad on tehtud võib-olla parimal võimalikul moel, aga et ma arvangi, et seal seal ei, sealt ei tule otsida nagu mingisugust radikaalset või mõtet mõtestavat akti. Aga see lavastaja loosungi, et tema ei ürita võistelda maailmaga küünilisuses. Kas SAISis katet? Minu meelest see küünilisus on sellele lavastaja Smetsi suhtumisest täiesti seal olemas, kasvõi seesama lappima igatsus või, või, või vanaisa juurest noorema naise või siis jänese juurde jooksmine, muutmine, totaalne muutumine, ära kadumine, kõik see sellesse suhtumine ühelt poolt selline siiras, teiselt poolt ju ikkagi positiivselt küüniline, Eino õligi küüniline, selles mõttes kusagil püüti midagi ilustada, tähendab, ei olnud mingit russo, et Russo ütleb, et tõesti noh looduses on. Meie noh, kuidas ütelda, et me peseme kultuuri maha ja me saame iseendaga üheks seal ei olnud mitte mingisugust niisugust usku seal näidata, et sa lähed metsa, seal mingit tüütub, vana mees mingi kuidas ütelda, varas, kellaga, kägu või rong seal oli. Tõmmatakse seal samamoodi igalt või mingisugune usumees, kes on küll leidnud oma rahu, aga tahab sku. Et seal seal nagu ei ole midagi, midagi ilusat ja, ja selles mõttes, ega ta Ega see lavastaja nagu ei tahtnudki midagi ütelda, et looduses leidub, leidub, pääseb vaid mulle tundus, et tahetigi lihtsalt kuhjata niisugusi arhetüüp mis meid nii või teisiti puudutavad ja püüti seda teha nii, et nad ei muutuks õndsaks ja noh, see eesmärk täideti ja, ja noh, ma ütlengi, et see ongi, see ongi mõnus kõrtsiõhtu, aga sõnumit ei olnud noh, selles mõttes, et ega noh, mõnusa kõrtsiõhtu puhul sa saad ka, sa saad pea tühjaks, aga ega, ega kui sa hommikul üles tõusta, tekstis ei ole eilsest midagi võtta ja homme edasi elada. Et noh, muidugi see oli väga-väga küüniline lavastused, et selles mõttes. Ma arvan, et niimoodi ette heita ei saa, et no et need, sul on see jänku seal, et noh, ta, ta nagu ei püüdnudki maalida pilti maailmast, kus, kus me enam jänkusi ei ihalda veeretatud lappima nagu jänkud ei maksa nagu ei tahtnudki seda öelda. Ma nagu ütleme küünismiga seda isegi isegi ei seostaks seda nagu jah, et et seda küll lähed kuhjas kokku, arhetüüpi püüdmata püüdmata näidata noh. Püüdmata näidata neid nii-öelda sihinavaid vaid lihtsalt nagu, nagu keskkonnana ja siis veel lisaks ma ei tea, kas see on seesama, see kõrtsi juhtu teema või aga tõepoolest, et näidata, et et ka kokku kuhjatud arheotüüpides noh, võib olla naljakas, kas, või et kui, kui, kui sõnumit otsida, et jah, et, et, et kas siis see, et et tühistada seda tüüpi igatsused või et noh vaevalt et vaevalt, et isegi seda, aga, aga, aga see ei läinud ka nagu sinna teise teise seina sinna nagu künismi sõnumiks või et ma võib-olla võib-olla pigem ka nagu pigem ka nagu ei otsiks sealt sellist kreedot. Aga mingit sõnumit otsida siis minu jaoks see sõnum küllatatavate tavaliste inimestega hakkas pihta tegelikult 99. juba seal mingi soome värk neil ja tuuakse sihuke soome möku mees lavale ja tegelikult see soome möku mees on mulle küll nagu südamelähedane, et kui selline noh, ma ei tea, nüüd kuivõrd õnnestub, õnnestub sellist meil siin nüüd on see õigus soolise võrdõiguslikkuse volinikke ja tegelikult see poliitika on ju nagu kõik sinna, et minna mingis mõttes sellise põhjamaiste soostereotüüpide poole, et kui kui, kui see asi nagu sellele kaasa aitab, siis, siis nagu sellele kaasa aitajana on see sõnum nagu jube lahe, et mul ma hästi kummaline oli, mingi teisipäeval ma umbes tunni aja sees kuulsin ühte mõtet, kaks korda, üks kord Nõmme ujulas ja teinekord bussiga number 18 sealt linna sõites ja see mõte oli umbes selles, et umbes nii et eelmisel nädalavahetusel käisime džiibiga üle katuse ja siis küsib, et aga kus ei olegi veel kordagi kortsu pannud asjatult elatud, mõttetult elatud elu, et, et Linuxi arhetüüp nagu sellise soome pehmusega, et nagu noh, et sutusestuse, mehelikkuse proovingi või su alateadlik unistus on see, et, et noh, tullakse kuradi kortsupanek autoga ükskord üle elada, et, et kui on, nagu see see selline Soome lavale toomine niisugusi, arhetüüp õõnestaks, siis noh, see on juba iseenesest kõva sõnum. Mingis mõttes nagu seda seal oli, samamoodi nagu oli selles tavalistes inimestes kui ka selle Sconnecting pyypilise ka mehe näitamine. Iseenesest ju, ega siis nad ei ole ju antikangelased, pigem ma arvan, et kui vaataja läheb sinna teatrisse, siis ta talle pigem sümpatiseerivad kõik need kangelased, et niisuguse mehe importimine kultuuriruumi on vähemasti minul minu ehitusega ühtiv programm. Nojah, eks see, eks see juhib natuke alguse jutu juurde tagasi, et kui, kui meil juba räägitakse mingisugusest etendusest kui arhetüüpi kuhjamises, tähendab selle, selle lavastuse tegijad pole seda rääkinud, aga et kui, kui me siin jõuame selle jutuni, siis siis seda tüüpi asjad noh, tippkipuvad pahatihti ikkagi sisendama aukartust või kipuvad panema meid ette kujutama lavastusprotsessi või tööprotsessi kui mingisugust kas siis kas siis mingit meeletut laboratoorsed, tööd või mingit meeletut siukest, pool esoteerilised joigumist või see kuhjatud arhed tüübid sunnivad peale mingisuguse aukartuse teema ees aga et et seesama jah, et see suu suupärastatud tekst ja, ja. Mul isegi meie jaoks ei puutu asjasse ka kunagi aastaid tagasi vist Juhan Ulfsak ühes intervjuus ütles, et Tal on soome huumor väga hingelähedane või et kui kuidagi kasvõi lihtsalt sedapidi, et, et need arheotüübid hakkavad kuhjuma just nimelt sellest noh isegi sõna näitlejaid TÖÖD kõlab natukene liiga suurejooneliselt. Muidugi meeletu näitlejatöö seal taga oli, tähendab, seda ei taha keegi vaidlustada, aga just nimelt, et, et kogu see, kogu see töö oli tehtud ära nagu, nagu nagu ilma sellise vaatuseta vä. Ja miks mitte siis seda võrrelda kõrtsi kõrtsiõhtuga või et see, see ei ole igal juhul nagu selline halvustav antud asja kindlasti ei olnud nagu noh, mitte mingi selline kõrtsiõhtu, kus need on, mingisugune nalja ja vedelik voolab põrandale või noh, pigem pigem ikkagi jah, kohtumine inimestega, kes on aja jooksul sulle nagu lähedaseks saanud. Et kõrtsiõhtul nagu selles mõttes, et oled sentimentaalne, oled vaba ja näed inimesi, kes on sulle armsad ja ja, ja mõtled mõtteid, mis on sulle. Et kui, kui seda võrrelda nüüd Rootsi Rootsi lavastaja tehtud hotelloga, et siis noh, kuidagi nagu noh, justkui need lähenemised oleksidki natukene vastassuunalised, mitte mitte nüüd niimoodi radikaalsed, et, et ongi kohe vastassuunalised, aga just see, see, see lähenemine, mis, mis elustas iseenesest, mitte just kõik väga karmi kontseptsiooniga jänese aasta aga, aga surnunudis või, või, või kippus surmama tunduvalt ambitsioonikamad pretensioonid kamadotellot oligi see oligi see lavastajapoolne eelhoiak, mis ausalt öeldes tegelikult häiris jõuga tema teema mõned aastad tagasi lavastatud kummituste puhul mitte ainult see, ma ei räägi siin mingist eestlase kompleksist tulevat Rootsist siia ja hakkavad meid õpetama. Asi pole üldse selles asi on noh, lavastaja enda enda loodud keskkonnas ja kontekstis, et kui tookord oli jutuks feministlik lähenemine Ibseni tekstile, no mis iseenesest ka pole midagi uut. Juba Ibseni ise noh, andis selleks võimalust, et nüüd tulla tulla, näe näoga, et et need avame. Neid tõlgendus maailma noh, on iseenesest juba küsitav, aga et noh, näiteks praegu hotello puhul, mis jäi nagu esmajoones kõrva, see see soov paljastada võimumehhanisme või, või näidata, et võimumehhanismid on, on igal ajal igal ajal võimumehhanismil tähendab, mitte mitte selles väites midagi valet oleks aga, aga just see, et kuidas me siis neid mehhanisme näitame, et see soov nii-öelda paljastada mehhanismide ümbert mingisugused katted läheb teinekord märkamatult ületegevuseks, mis mis ehitab mingeid mehhanisme. Et selleks, et demonstreerida mingisuguseid loodusseadusi, noh, võib näiteks asetada inimese väheses riides külma ilmaga ja, ja, ja mehhanism paljastub seeläbi, kuidas inimene hakkab külma tundma ja ilmselt samamoodi paljastas jänese aasta mitmeid mehhanisme, kuna nii-öelda nende, nende nende nendega ei vehitud. Aga, aga sellega, et Hilda Helvik nagu sellel selle loosungiga võib-olla liigselt liigselt peale surus hakatigi võib-olla nagu sellist sellist kinnist kinnist ruumi ehitama või ma isegi tähendab selge on see, et professionaali käega olid need asjad mõlemad tehtud ja, ja, ja ka Illa Helvigi professionaali käes maid ma ei kahtle ju üleüldse. Tookord ju tegi Kersti Kreismann seal suurepärase rolli ja, ja noh ka seekord näiteks ju Mait Malmsteni Jaagole on raske midagi ette heita, aga jäi nagu selline mulje, et näitlejal on selle neetud mehhanismi ümber ikka meeletult pusimist, et ennast sealt nagu sealt mehhanismist välja keerutada. Küll aga jah, et, et siis sellele vastandina jänese aasta mitte ei, mitte ei konstrueerinud kõigepealt seda mehhanismi üles, vaid asetas, asetas näitleja nii-öelda platvormile, kus, kus, kus näitlejate käitumine hakkas, hakkas mingeid seaduspärasusi ja ja noh arhetüüp moodustama kui liiga kontseptuaalse välja käidud lavastus. Kui ta veel ei elustu ka, muidu võiks ju poolele teele jäävale lavastusele andestada või leida sealt leida sealt, leida sealt häid külgi. Et, et aga muidu ju muidu ju hästi mängitud või nii, aga aga kui juba küsimused hakkavad tekkima, siis hakkab juba siis hakkab juba tekkima, aga see siis hakkab tekkima juba ka poleemika lavastajaga, siis, siis noh, siis ilmneb, et et see uudsena välja reklaamitud kontseptsioon ei ole ju tegelikult uudne ja siis nagu nagu jääb, jääb kogu asjale sihuke imelik, märg. Aitäh vallastan mõistele kes valgustasid meile halb ja Mustamäe lugusid Eesti teatris. Praegu. Kuidas teiega lood olete küllalt mehed või vähemalt meestega võrdsed? Rääkige omavahel selgeks, sest täna on selleks aega. Täna on isadepäeva programmi muutuse tõttu saade veidi lühem. Ütleme nii, et teater tõmbab end veel kord elulist koomale. Ainuõige suursugusus, eks ole? Kohtumiseni kahe nädala pärast.