Täna korraldab Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindus koostöös sotsiaalministeeriumi tööturuametiga niisuguse suurema foorumi, kas Eesti vajab tööjõu sisse või väljarännet. Ja me oleme palunud stuudiosse sotsiaalministeeriumi tööturuosakonna juhataja Katrin Höövelsoni, et kõigepealt küsida, mis on tänase konverentsi eesmärk. Kõige suurem ja kõige peamine eesmärk on ikkagi tõstatada migratsiooniküsimus ühiskonnas laiemalt. Me oleme Euroopa liidus, meil on vaba tööjõuturg ja piirid avanevad järjest ja järjest ka Eesti kodanikele. Samamoodi on Eesti piirid avatud teistele Euroopa Liidu riikide kodanikele. Meie tööjõuturg on avatud, et siin on vaja ja natuke võib-olla selle teema peale sügavamalt mõelda natuke laiemalt arutada erinevate tööturu osapooltega koostöös ja siis võtta vastu otsused, et kuidas me soovime edasi liikuda sellel teemal. Kui üks korraldajatest on Põhjamaade Ministrite nõukogu Eesti esindus, siis kas korraldajate valikust võib näha, kas natukene seda Põhjamaade muret selle üle, et Eestist ja teistest Baltimaadest võib sinna liikuda odavat tööjõudu ja alati mitte väga legaalselt? Ei. Et seda, seda siit välja lugeda ei saa, et, et Põhjamaade Ministrite nõukogu on siis küll ka väga suures osas rahalise poolega toetanud seda üritust ja, ja loomulikult teema kui selline pakub huvi ka Põhjamaade Ministrite nõukogule. Aga, aga kindlasti ei saa seda tõlgendada nii, et põhjamaadel nüüd Eestist tulev tööjõud mureks oleks, et kõik statistikanumbrid, mis me nüüd erinevate riikidega kahepoolse suhtlemise tulemusena oleme saanud, näitavad pigem seda, et, et kindlasti ei ole Baltikumist tulnud tööjõud mureks teistele riikidele ega ka põhjamaadele. Pigem ollakse ikkagi mees mujalt riikidest tulnud tööjõuga. Et reeglina Eesti tööjõud, üks hinnatumaid ja oodatumaid. Nii et mure on siis praegu nagu nende kolmandatest riikidest tulnud inimestega ja Euroopa Liidu maades, pigem on see mureks, kuidas saab riik oma tööjõupoliitikat kujundada siis kõigepealt Väljarände suunal ja siis sisserände suunal, sest praegu küll tundub nii, et palgatase on see, mis määrab meie oskustööliste väljarände Euroopa Liidu riikidesse ja samuti määrab Baltimaades olev töötasu selle, et nõndanimetatud kolmandatest riikidest tuleb tööjõud meile. Jah, kindlasti on palk, on üks määravaid tegureid, kui inimene otsustab, kas minna välismaale tööle või, või mitte minna. Aga ikkagi on siin riigil ka terve rida meetmeid, mida saab rakendada just muidugi rohkem me saame rakendada välisriikidest sissetuleva tööjõu reguleerimisel. Olla kasvõi käivad kõik kõik töö- ja elamislubade regulatsioonid. Et kui, kui lihtsaks või keeruliseks riik selle teeb, saame siis reguleerida, et millistest näiteks majandusharudes, millistes sektorites Me soodustame sisserännet, millistes piirame sisserännet. Niimoodi on võimalik näiteks seada erinevaid kvoote erinevatest riikidest, sisserändajatele, et selliseid meetmeid on võimalik rakendada ja neid on roopa praktikas rakendatud. Et siin ongi vaja lihtsalt siis tehakse otsus, et kas me neid meetmeid kasutusele võtame, millises ulatuses ja millistes siis konkreetsematest valdkondades juba et see, see nagu ongi see põhiline migratsioonipoliitika kujundamine. Aga mis puudutab väljarännet, siis, siis loomulikult nagu ma ütlesin, seoses Euroopa Liidu-ga liitumisega on meil piirid suhteliselt vabad tööjõud, võib liikuda ja eksinud kõige peamine meede tõenäoliselt on siis Eestis piisavalt atraktiivse ja ja meeldiva töökeskkonna kujundamine, hõlmates siis kõiki alates palgast kuni töö puhkeajani, töökeskkonna nii, ja nii edasi. Et ikkagi väga paljude elukutsete puhul see töökeskkond vanades Euroopa Liidu riikides märksa atraktiivsem kui Eestis ja siin mujal Baltimaades. Töökeskkond kui selline, see oleneb ilmselt erialast, sõltub tõesti majanduses majandusharust sõltub, sõltub valdkonnast, et, et väga mitmetes harudes on näiteks Eestis ütleme, tehnoloogia, park, arvutipark kõik palju, palju arenenum võrreldes võib-olla vanad Euroopa Liidu riikidega. Teisalt teisalt on kindlasti ka neid valdkondi, kus on jällegi mujal parem ja Eestis teatav mahajäämus, et see sõltub hästi palju. Nüüd sellest konkreetsest valdkonnast ütlesite, et riigile. Kus kehtestada kvoote mõningates majandusharudes mõningad elukutsete vallas, mida riik vajab ja mida riik arvab, et tal ei ole tarvis, kuidas praegu näiteks sotsiaalministeerium tunnetab seda, kui suur on, ütleme ettevõtjate surve selles osas, et mõne elukutse esindajaid rohkem sisse tuua. No tööjõupuuduse probleem on ettevõtjate seas täiesti olemas ja, ja tegelikult on olemas juba üks viimased paar aastat. Et kui me senini just pigem rääkisime töökohtade puudusest, suurest kütusest, siis tegelikult praegu on viimasel ajal järjest rohkem tulnud juurde tööjõu vajadus ja tööjõupuudus. Väga palju on. On muidugi seda tööjõuvajadust metallimasinatööstuses laevaremonditehastes, et need on sellised klassikalised ettevõtjad, kes on huvitatud võõrtööjõu kasutamisest. Kui tehti sellel aastal selline väikeettevõtjate küsitlus, siis selgus selle järgi, et kuskil umbes üheksa protsenti ettevõtjaid oleks huvitatud võõrtööjõutoomisest, ehk siis need on ettevõtjad, kes tunnetavad vajadust, kes näevad mõnes teises riigis potentsiaali oma ettevõtlusele sobiva tööjõu leidmiseks. Miks nad ei koolita juba kohal olevat Eestis elavat, aga praegu ilma elukutseta inimesi. Jah, vot siin on, kindlasti tuleb ka mängu mängu haridussüsteem et me saame kindlasti palju teha oma riigi siseselt ära. Me saame kujundada oma haridussüsteemi selliseks, et ta vastaks rohkem ettevõtjate vajadustele. Et need inimesed, kes peatavad haridusasutused, oleksid valmis pakutavatele töökohtadele rakenduma, et neil oleks piisav kvalifikatsioon. Samas kindlasti on teatud erialasid teatud ameteid, elukutseid, kus on nõutav ka kasvõi pikaajaline kogemus või, või teatav selline kvalifikatsioon, mida Eestis ei ole võimalik saada siis siis sellistel erialadel on. On mõistetav väljastpoolt spetsialistide toomine. Et ettevõte reeglina ei oota kolm-neli-viis aastat, kui ta tööjõudu vajab. Et siin tuleb leida ilmselt paindlikke lahendusi. Missuguseid lahendusi. Tõsi, pakuvad Põhjamaad, kui me räägime uuesti täna Tallinnas toimuvast konverentsist, mis on nende puhul niisugused head kogemused, mis oleksid kergesti rakendatavad näiteks ka Eestis. Tänasel konverentsil esinevad nii Rootsi kui Islandi esindajad räägivadki just nimelt oma oma riigi riikide kogemusest migratsioonipoliitika kujundamisel. Et eriti siin Rootsis on väga pikaajalised kogemused ja on rakendatud meetmeid. Ma julgeksin öelda, et me saaksime kusagilt riigist üks-ühele kopeerida neid neid meetmeid üle. Kindlasti on iga riik oma eripäradega oma nüanssidega. Et me saame, saame küll tutvuda nende kogemusega saame olla kõrvutada seda praeguse Eesti olukorraga, aga kindlasti me peame siis ikkagi lähtuma oma vajadustest ja oma olukorrast. Aga, aga kindlasti kogemusi neil väga palju on ja õppida, üht-teist on. Missugune oleks Eesti jaoks üks sobiv tööjõu sisse ja väljarändemudel. Vot seal täpselt see küsimus, millele tänane konverents võiks anda vastuse, aga kindlasti me soovime, et see mudel arvestaks ühelt poolt meie tööjõuressurssi, kes meil Eestis kohapeal on, arvestaks meie tööandjate vajadusi. Ja et see mudel oleks selline mõistlik tasakaal erinevate osapoolte vajaduste vahel. Intervjuu eest sotsiaalministeeriumi tööturuosakonna juhataja Katrin Höövelson