Soome iseseisvuspäeva kuuendat detsembrit tähistab pidulikult muuhulgas ka Eesti-Soome selts ja seltsi esimees Enn Anupõld. Täna õhtul on teil üks pidulik üritus, kuhu te ootate kõiki Tallinnas elavaid soome sõpru? Kõigepealt ja Soome iseseisvuspäeva ja mina suure rõõmuga, nende, need on Eestis üks koht ehk Tartu linn, kus täna lehvivad ka selle auks lipud, nii nagu meil on tavaLäti ja Leedu rahvuspühade puhul. See võiks ka üle Eesti olla. Aga meil on tõesti täna Mainori saalis, see on kuulubarsi üks kell kuus õhtul. Algab niisugune Soome iseseisvuspäeva õhtu, kus päevakohaseid mõtteid jagab kõigi kuulajatega kirjanik Ülo Tuulik. Ja siis on meil kavas vastilmunud kaks päeva tagasi Eestis trükitud. Esimene Kekkose raamat eesti keeles. See on tõsi küll, Kekkose viimane raamat kirjutatud aastal 1980. Ta sai siis 80 aastat vanaks saanud, kuna riigimehe mõtted sellest, kuidas üks väike riik võib ellu jääda suure idanaabri kõrval Euroopas maailmas ja nii nagu soomlased ere, ütlesid, kui me käisime viimast seda president Arnold Rüütlile et jätab lugejatele ära, miks Soome sõjajärgsetel aastatel niimoodi käitus. Ja sellist välispoliitilist liini, kuidas see on niisugune vana riigimehe poliitiline testament? Siin on muuhulgas toodud ära ka Urho Kaleva Kekkoneni eesti keeles peetud kõne, kui ta külastas Eestit 40 aastat tagasi ja pidas kõne Tartu Ülikooli aulas. Miks te peate vajalikuks seda lisada siia raamatusse? No seda Urho Kekkose kõne eestikeelset arvutan eestikeelset, mida ta pidas 1964. aastal Tartu Ülikooli aulas. Me pidasime vajalikuks sellepärast et sellest on palju kirjutatud ja räägitud, aga vähemalt kaks või isegi kolm põlvkonda ei tea üldse, millest Kekkonen rääkis. Ja kui seda lugeda öelda, mis aastal see oli peetud ja missugustes oludes, siis see on üdini eestluse rahvuslik kõne pöördumine Eesti üliõpilaste poole, teie käes on selle rahvakultuur ja tulevik ja eesti keele tulevik ja ja seda on hinnatud, et hiljem õige mitmete tarkade meeste poolt, et see oli üsna julge kõne. Nii nagu oli üsna julge ka Kekkose siiatuleku neljandal aastal, see oli kolmas katse, kaks esimest katset Moskva poolt nagu takistatega, kolmandal katsel ta tuli ja ja pidas sellise kõne, vot selle jaoks on see ja siin on veel kaks lisaldustele. Raamatu juhatab sisse Postimehe lugejatelegi hästi tuntud Jarmo Birma verda, tema kolumne loetakse. Kes selgitab natuke selle raamatu taustu ja järelsõna on kirjutanud samuti suur estofiil emeriitprofessor Pekka Lilja, kes nüüd Kuopios, kes on pannud oma järelsõna pealkirjaks Eesti Kekkose noorusarmastus ja ta käsitab seal tõesti kahekümnendad, kolmekümnendad aastased Kekkonen oli hõimuklubis ja oli ka Soome-Eesti seltsi esimees enne sõda. Ta on ka omalaadne estofiil ja kui me natuke vaatamas oma ajalugu, kui palju ta aitas eesti põgenike sisse Jollase andmine nende noorte poiste käsutusse, kes läksid siit ja kirjast tulid hiljem poisid. Need on kõik suured, Kekkose teened ja loomulikult 44.-st aastast, kui Soome oli absoluutselt nagu maas ja ei olnud teada, kas ta jääb iseseisva riigina Eino Sis Kekkoneni saanute kivi 50 aastat nagu millegi erilisega aidata. Tita aga, aga tänase ilus lause, et ei ole Eestit ilma Soometaja ei ole Soomet ilma eest. Ja selle eestikeelse kõne, mida Urho Kekkonen Tartu Ülikooli aulas rohkem kui 40 aastat tagasi pidas seda kõnet saab täna õhtul teie seltsi üritusega kuulata. Ja mul on üks niisugune CD-plaat, kus tõsi ei ole, terve tekst on soomlaste välja antud, aga seal on veidi alla nelja minuti. Niisugune valitud koht sellest kõnest ja, ja tänasel õhtul on veel lisaks sellele kõneleme mängime ka niisugust head soome muusikat veidikesega plaadilt ja, ja samas on meil seal Hugo Hiibuse näitus Eesti ja Soome tuntud poliitikutest, kõik presidendid, nii meie kui Soome omad. Sul ei olla kasutades juhust, et see CD-plaat on teil kaasas, võib-olla kuulame katkendi sellest kõnest, et inimesed, kes seda ehk mäletavad, saavad oma mälu taas värskendada. Aitäh, kuulame. Härra rektor, lugupeetud ülikooli õppejõud, üliõpilased vabandage, et räägin eesti keelt, kuigi oskan seda halvemini kui soome keelt. Sisse astudes Tartu Ülikooli aulasse mida täie õigusega võib pidada Eesti vaimse elu sümboolseks keskpunktiks Tartu Ülikooli süda, eks haaras mind niisamasugune pidulik tunne, nagu mul on Helsingis sisenen edes Soome Kirjanduse Seltsi peosaali mis on Soome vaimse elu harrastuste ja Soome rahva traditsiooniks südameks. Maalide korvutamiseks annab tõuke see, et Soome Kirjanduse Seltsi peosaali rõdudelt vaatavad saalisolijaile eestlased Lydia Koidula, Anna Haava, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Ferdinand Johann Wiedemanni marmorist. Raiutud on seal eesti luule, rahvapärimuste ja keeleuurimise kuulsat esindajad. Saanud endale nagu aukohad soomlaste südameis. Korvuti Elias Lõõnruuti Jaugust haakristiga Kaleva ja Kalevipoeg. Teed. Üliõpilast ja kõrgesti haritud eestlasi on nüüd palju väge palju, võrreldes ajaga kolm, neli sugupõlve tagasi ajaga 8800 kuuekümnendail aastail mil algas eestlaste järgamine mille ilmus Kalevipoeg. Mil, süttisid need tuled, mis on tõstnud Eesti keele andekusega haritud ilukirjanduse, teaduse ja koosni keeleks mis on juhatanud majanduselu uutele radadele, mis on arendanud selle kauaaegse depärisorjade maa Tügigeseks, kultuurseimat, Euroopat, samas väärtusklassis, kui maa oli eelajaloolise ja ajaloolise aja pöördel millest meeleni elavaste jutustavad arvukad muinaslinnused, hiilgavad leiud ja Läti Hendriku samaaegne kroonika. Teie olete erakordkordselt andeka eesti rahvaesindajad. Selle andekuse parimaks tunnistuseks on üliõpilaste protsentuaalne arv Eestis mis on teatavasti suurem kui kusagil mujal Euroopa maad. Ma tean, et Eestis on koolis käimine Nõukogude Eestis EXPO Siivel kasvanud paremate aegade võrreldes. Vastutus, mida kandsid mood, arvulised, vähese haritlased. 100 aasta eest on nüüd teie suurte hulkade õlgadel. Teela lasub vastutus Eesti vaimsesse majandusliku ja tehnilise arengu eest. Nüüd järgnevail aastail, soovin teile armsad eesti üliõpilased, parimat edu teie õpinguis ja emal rahva teenistuses.