Tere, käes on imeline jõuluaeg, te kuulete selle aasta viimast teatrijuttude saadet. Stuudios on Ivar Põllu. Tänase saate teema on needuse õnn, mis iga aasta lõpus teatreid tabab. Kohustus ja võimalus teenindada lõbujanulisi jõulupidulisi. Kindlasti tuleb teenindada lapsi, kes vajavad lühikest hoogsad veidi didaktilisest vaatemängu ja jõulupakki. Nutikamad teatrid ei jäta ripakile ka täiskasvanuid, kes enne firmapidu ühistunnet kasvatavad, lõbustust otsivad. Kui teater rendib ruume ja keegi ei pahanda siis miks ei võiks rentida lavastusi? Ja kui nõudlus on suur, siis miks ei tohiks toota seda, mida tahetakse, keegi ei keela ja kõik on õnnelikud. Kaugemalt vaadates ja ühisnimetajat otsides võib seda nimetada jõulurehaks kindla peale minekuks, millega ripakil raha klientidelt vastu võetakse. Aus äri ja perspektiivitundega tuleb ju vaene ja tühi jaanuar ja veebruar kus vastupalavikust paranenud inimesed oma krediitkaarte täidavad pooltühjade saalide ja sooduspiletitega üle elada. Loomulikult pole see jutt absoluutne, sest kõik Eesti teatrid jõulureha ei tee ning osad neist, kes teevad, ei luba endale mingit allahindlust kvaliteedis või sortimendis. Teatrite suunitlused, võimalused ja vahendid on erinevad. Tänase saate eesmärk ei olegi etteheidete tegemine vaid Eesti teatri ühe täiesti tavalise jõulukuu repertuaari analüüs. Räägivad Urmas lennuk, Rakvere teatri dramaturg ning paljudega tänavu jõulude ajal repertuaaris olevate näidendite autor ning rikazemjonova meedia ja kommunikatsiooni magistrant. Head kuulamist. Ütle, miks sa nii palju jõulunäidendit kirjutad? Kas sa ei tunneta selle žanri allakäigust tulenevat enese müümist või sa kavatsed sealt nii-öelda seestpoolt süsteemi õõnestada ja seda žanri üles töötada? Ütleme niimoodi, et ühelt poolt on see hädavajadus, sest teame, millest institutsiooniliselt teatrid elavad. Ja teisest küljest on see ka selline paratamatus, et kuidas öelda, päris mitte kõige on veel hullemaid materjal ka, nii et kui sa seda mõtled Aga kas see on sinu enda jaoks veel väljakutse kirjutada sellist žanri? Minu jaoks on ta väljakutse selles mõttes, et. Jah, ma tahaks, tahaks lastele kirjutada tõesti ühte head algupärandit ja ma arvan, et mina, mina käsitsi, käsitlen seda niimoodi, kui lihtsalt ütleme sellist sest õppetöö osa või, või kuidas seda nimetada, et see on lihtsalt minu minu, minu õppe õppeperiood selles selle algu põrandani jõudmisel. Sest ma olen viimasel ajal palju Lindgreni lugenud ja Lindgreni enda mõtteid ja seda, mis teised on tema elust ja tema arvamustest tähele pannud ja siis siis nagu, ega see ei tule kellelgi valutult, nagu selgub. Et sellest on seal päris huvitav, huvitav väljakutse küll, aga aga teisest poolest on ta küll hädavajadus, et ma hea meelega ei kirjutaks, ma kirjutaks pigem pigem neid samamoodi sakslasi nagu ma, nagu ma teen täiskasvanute näitemängudega praegu jah. Ja tegeleks pigem siis sellise noh, kuidas öelda enese sees vaikselt nurga tagaotsimisega. Aga paraku nagu ma ei tea, kas keegi viitsi kirjutada või keegi taha kirjutada, aga kui ma olen ka öelnud, et ei, ma ei jõua, ma ei jaksa siis mingi ringi ka, tulevad need asjad ikkagi lõpuks tagasi ja ja ma ei tea, mis selle põhjus, võib-olla sa pead lihtsalt aitama. Ühelt poolt, kas on nüüd abi, teisest küljest võiks võtta kokku ja tõsta mässu ja kisa taevani, et mis kuradi jama see, need toimub siis, aga aga teiselt poolt, eks me. No kuidas ma ütlen, et mina isiklikult pooldan sellise institutsiooniliselt teatri püsimajäämist, sest see pakub mulle võimalust näha trupi mingit vaheldumist etendustes või lavastustes siis et, et kõik need väikesed kompaktsed trupiga teatrit pikapeale sadama tean, nii, nii Euroopa kogemusest kui ka vaikselt hakkan tajuma Eesti kogemusest, et nad muutuvad pikapeale. Nad on väga head trupid, aga ükskõik kui heal tasemel asja vaadata, näiteks sa ei söö iga päev ühte ja sama ühte sama maitsvat juustu, sa tahad ikka vaheldust, mingit pidi, et inimene on selline vaheldust otsiv ja kunstis on on nagu selline vahelduse otsimine ikka väga, väga, väga kiiresti muutuv, et noh, nii kiiresti muutuvad kriitikud rendid noh, kiiresti teatrielu sees nagu järgi. Nendele muutustele. Aga institutsiooniliselt teatrile on siis Jõulutükkide tegemine ka vahelduse pärast vajalik, ikkagi on see peamine, lihtsalt kergelt tulnud raha. Aga kuidas seda nimetada, kergelt tulnud rahaks? Kuidas ta siis tuleb? Noh, näitleja külje pealt ma küll ei julgeks kuidagi öelda, et ta on kergelt tulnud lavastaja külje pealt ma ka ei julge öelda, sest noh tunniajase etenduse valmimine ei, ei ole lühem protsess, kui, kui kahetunnise või viietonnise etenduse valmimine sisuliselt samamoodi teatri tehnilise poole pealt on see täielik hullumaja ju, mis seal perioodil toimub? No ütleme niimoodi, et on kompaktselt ühte aega surutum, kokkuvõtmine kui selline. Kuidas ma ütlen aastaringne aastaringne töö et lihtsalt ühele perioodile kuhjub seda etendus koormust või loomingu koormust lihtsalt rohkem. Et ja sellest tulenevalt ka siis on see raha väid suurem selle võrra, kui. Eks ta selles suhtes natuke tootmist puudutab, et et noh, püütakse võimalikult väikese ajaressursiga saavutada võimalikult maksimaalselt. Aga kuna seal järgi on enamasti ka selline väike taastusravivõimalus või puhkusevõimalusi jõulude paiku, siis ma arvan, et see on igati õigustatud. Mis sa arvad, kuidas jõululavastused mõjutavad teatrite renomeed kas see on täiesti ohutu? Maine või sisemine ja ka sisemine valmisolek, sisemine enesemääratlus. Oi, need on väga sellised sügavad haavad. Kuidas öelda jõujooned ja nii kõrvaltvaatajana kohta ei oska midagi öelda. See nõuaks juba analüüsi ja ekspertgruppide tööd, aga aga Ma ei tea, ma ei kujuta ette, et eks ta mingil määral ikka kahjustab ja mingil määral tõstab, et satub noh, lasteetendused on üldse tegelikult põhimõtteliselt eesti teatris käsitletavad kui kui tulevase täiskasvanud teatrivaataja, kuidas öelda? Kasvatamine mingit pidi ju. Sest ma ei usu, et kõik, kõik kõik Eesti teatrid teevad lasteetendusi puhtalt sellepärast, et nad tahavad kangesti lastele pakkuda kunstilisi elamusi. Ma ei ole selles väga kindel. Kuigi ma ei tea Lapsed on ka selline, ütleme, kindel klient, see tähendab, et lasteaiad on kindel klient, kes toovad lapsed alati koolitavad lapsed teatrisse mingil määral ikkagi teadlik kalkulatsioon. Noh, sama on toimunud ka tegelikult ütleme ikkagi täiskasvanute etenduste või lavastustega, et on reserveeritud etendused noh, kuigi nad olid ka varem, aga nüüd nad on eriti tugeva tendentsiga nagu peale peale tulnud noh põhimõtteliselt siin kõik teatriga sinna liikunud, et saada võimalikult ühekorraga saalitäis või kindla peale välja müüa. Lastele on lihtsalt see, et laps isendi valikuid, see on natuke kurb ja teiselt poolt teiselt poolt ongi see raha surve, mis sunnib lavale tooma ainult neid nimesid, mida siis lapsevanem või lapse tavaliselt kasvataja või õpetaja on elu sees kuulnud ja, ja teab, et noh, mingil määral näitab see meie ühiskonna terviklikku harimatust. Et mis seal ikka siis, eks me nii rumalad oleme nagu me oleme. Muidugi tahaks sellist ilusat huvitavat algupärast teatrit, aga ju ma siis pole selleks valmis. Aga üks küsimus veel, kas jõuluajal teatrisse toodud lastes kasvab teatriarmastus või saavad neist samasugused kliendid, kes pärast tahavad tulla grupiga jõulupidu pidama teatrisse ja vaadata võib-olla enne seda tunniajast naljatükiga? See sõltub täiesti kontekstist, kuhu nad satuvad, kui on siin tulevad mängutegur, vill, seltskond kokku, kõik see emotsionaalne tase, mis tol päeval valitseb nii teatris kui laval ja ja millised on nende õpetajad juhendajad, et ma arvan, et siin nagu teatrist üksi sõltu küll mitte midagi, et see on ikkagi kõigi nende tegurite kokkumäng, et kui inimesele jääb elamusena ikkagi sellest etendusest mulje, siis väikesele inimesele, siis ta ikkagi hakkab see välja kujunema ja ja see, et, et ta käis sellise aktsiooni korras. Ei, ma küll ei usu, et määrab tema tema lähenemist teatrile. Aitäh Urmas lennukile ja Hendrik Sal-Saller ile. Jätkame teatrijuttudega. Stuudios on Ivar Põllu. Meie teine külaline on rikazemjonova. Ja temaga me räägime teatrite jõuludest edasi. Rikazemjonova. Vaatasid üle kogu jõulukuu repertuaari Eesti teatrites. Mis sulle kui meediaspetsialistile teatriturundusega tegelenud inimesele silma hakkab? No silma hakkab see, mis tõenäoliselt kõigile tarbijatele, et on nagu aga palju spetsiaalseid pakkumisi välja mõeldud selleks ajaks et kui sa nagu muidu repertuaaris aste midagi ei leia, et sul nagu see valik läheb liiga kirjuks, et siis on tehtud asi lihtsamaks, on välja toodud spetsiaalsed jõulutükid ja nendega on siis näha, et nendega nagu ekstra vaeva nähtud just selle lisaväärtuse loomisega sinna juurde neljas kavalaid trikke välja mõeldud, et nad nagu veel rohkem silma jääksid näiteks noh, nagu näiteks Rakvere teatri rongiga sõitmine, et seda, mis toimub juba teist aastat, kui ma ei eksi. Ja, ja siis võib-olla ka nukuteater, kes nagu oma mängukohtade valikult on nagu päris huvitav ja põnev ja on läinud väga tugevad toetajad endale. Et ka see on nagu päris hea märk sellest, et tasutakse ka koostööd ta nende asjade nimel. Oskad sa võrrelda möödunud aastat? Mul on tunne, et tegelikult mahud nagu on umbes samad et millegagi nagu noh, eriti rohkemat juurde küll ei ole tulnud. Ja ega need atraktsioonid ja asjad on vähenenud tegelikult samaks, et jõulude ajal midagi uut peale jõuluvana mängumaa nagu välja ei leiuta sageli. Et kord nimetataks seda jõulumaaks, siis nimetatakse lumemaaks, nimetatakse näärimaaks, et aga noh, sisunikeks et ma tunnen, et tegelikult seal on nagu suvelavastustega. Et see hakkab nagu selles suhtes paika loksuma, et kõik teevad. Et mingid kindlad asjad, kindlad reeglid tekkinud, mida tuleb siis täita või siis vastupidi teadlikult rikkuda, et tahaks nagu näha, et rikutud. Just et täpselt selles suhtes on sama skeem nagu suvelavastuste puhulgi, et et tehakse, kas nagu hästi teadlikult hästi paljudele inimestele ja segases kõigile silma jääks või siis püütakse teha kõike vastupidiselt reeglitele ja siis sellega silma jääda. Kui rääkisin Urmas Lennukiga, siis tema väitis, et see asi ikkagi ei ole ainult raha teenimine, pigem ikkagi publiku kasvatamine ja see on näiteks jõululavastuste tegemine sama raske kui ükskõik mis muu lavastuse tegemine. Et, et võib-olla ei peaks seda üldse nagunii kriitiliselt vaatama kogu seda jõudvasse. Selles suhtes ma nagu nõus, et ega tegelikult nagu jõuluteater ei tohiks erineda nagu tavalisest teatrist, et tegelikult inimene, kes nagu teatrisse Tulata tuleb hoopis mingitel muudel põhjustel sageli et noh, meie nagu teatrigurmaanide ära võib-olla vaatame hoopis muid asju või meie valima välja, miks me teatrisse lähme, lähme hoopis mingit teiste asjade pärast. Et enamus inimesi läheb teatrisse hoopis omadel põhjustel, et neil on lihtsalt parasjagu elus niisugune hetk või keegi teine vahendaja neile kinni maksnud selle pileti ja, ja siis on nagu lihtsalt lähevad, et et et selles suhtes nagu kindlasti ei tohi nagu hakata nagu vahet tegema selles suhtes halvas mõttes jõulutükkidel. Et neil ei tohigi olla kvaliteedi vahet. Kui Eesti inimene käib üks, kaks korda aastas teatris sellest on väga suure tõenäosusega üks suvetüki, üks jõulutükk, sest et siis tehakse kingitusi siis teevad äripartnerid teatripileteid välja ja kui seal nagu haltuura maitsega või halva maitsega teater, mis ta seal läheb, siis ta ei tulegi rohkem teatrisse. Et seal nagu jõulunagu etendus on kindlasti nagu hea uks leida uusi külastajaid ja leida siukseid külastajaid, kes tuleksid rohkem ja rohkem veel teatrisse kes tuleksid juba teatri enda pärast, tõenäoliselt jõulude ajal tullakse teatrisse noh, nii-öelda jõulupärast või mingite muude meeleolude pärast. Kui sealt sa saad nagu positiivse laengu, siis sa juba tuled, olenemata nädalapäevast, olenemata kuupäevast. Kas jõuluajal teatrisse toodud lapses suudetakse siis kasvatada teater armastusse? Pigem ikka rõhutatakse teatri hull, mingit tarbimishullust. See sõltub suuresti pakutavast, aga, aga noh, mingil määral selle võrra suudetakse koolitada, et iga kogemus, mis sa teatris saad, on nagu väärt kogemus. Et ma olen hakanud tähele panema seda, et kinosaalis näiteks istudes, et inimesed enam ei mõista, mis, mis neile nagu näidatakse näiteks süžee, nagu ei ole enam inimestel aru saada või nad ei oska enam asja ette kujutada, et kilo sest sageli PÖFFi raames või ei lähe, kas inimesed üritasid kilos nagu filmihääl nagu lahti, mõtestada seda, et, et mis see nüüd oli või et, et oi, et kas seesama maja oli see, kes oli enne, peaks seesama tegelane on seesama ja kas nüüd läks aeg mööda ja tekivad siuksed huvitavaid küsimusega inimesele, siis mul on tunne, et teatrisaalis tegelikult kui ütleme, kui laps läheb klapse, käigi teatris ja tuleb mingi teismeline Eurot läheb teatrisse, ta ei saanud millestki aru, sest et teater nõuab nagu kujutlusvõimeta mõttevõimet. Et teatris ei tehta sulle kõik puust ette ja punaseks ära ja see ongi nagu teatri võlu. Aga kui see, kui see ei ole nagu harjunud sedasi nagu seda asja võtma siis sa ei saa üldse teatrist äkki aru. Ja siis sa võib-olla sa oled lihtsalt väga negatiivse emotsiooni teatrist hoopis et selle võrra ma arvan, et ta kindlasti iga teatriskäik on nagu selles suhtes mingil määral nagu samm õiges suunas. Aga see eeldab ikkagi seda, et need asjad on tehtud südamega ja hästi tehtud. Aga kui rääkida nende jõulutükkide või jõuluväärtuste müügistrateegiatest? Ma jah, panin nad niimoodi kõrvuti ühte tabelisse tavaliselt et ise enam-vähem orienteerunud teatrimaastikule, siis nagu võtad juba ennem enda jaoks nagu mingid põhimõtted, mille alusel valiti välja. Aga kui nad nagu puust ette ja punaseks teha ja ühte tabelisse kokku panna, siis tuleb päris nagu naljakas punt sellest asjast välja ja aastane tegelikult puhtalt selle info põhjal, mis ma niimoodi välja nokkisin, nii-öelda see boonus info ja, ja siis see, kuidas seda müüakse, mis reklaam laudik kasutatakse, et selle põhjal on väga raske välja valida, mida, mille vaatame selle võrra, et kõik on nagu jube toredad nagu näiteks et et üldiselt kõik ja samas nagu ka ei ole ühtegi nagu väga eristuvat Niukest kirjeldust või asja, et kõik lavastused reklaamivad ennast kui kas, kas näiteks humoorikat lõbusalt, meelelahutusliku siis kõiksuguste muusikalis-tantsulist harivat, ent samas uudishimuliku ja siukseid väga huvitavaid nüanssidega üritatakse leida nende lavastaja tutvustamisel, aga lõppkokkuvõttes nad sulavad ikka nagu siukseks üheks suureks nagu jõulumassiks. Et et võib-olla, mis siin nagu on silma jäänud, on see, et et kõige klassikalisem minu meelest teatri müümise lausa minema andsin jõulutükkide puhul nägine pärineb draamateatrist, mis on väga hea lause, näiteks, et kus pisut üle tunni aja sisse mahub laulu-tantsuarmastust, veidiga, kurbust eel kõigega hingesoojust. Et noh, ma nagu väga loodan, et selle pisut üle tunni aja sisse mahub ka nagu teatrit. Aga kõike muud tundub ka vahtuvad. Et sellest nagu on nagu päris naljakas valida neid asju ja ega ma ausalt öeldes nagu enda jaoks ei suutnudki nagu noh, leida nagu seda kõige atraktiivsemad või noh, mida siis minna vaatama, et tõenäoliselt ma ei ole ka päris õige sihtrühm, kuna enamusele ikkagi lastele suunatud ja täiskasvanute tükke on spetsiaalselt jõuludeks välja toonud ainult Draamateater ja noh, võib-olla ka NO99, kes mängib lihtsalt lühikest aega. Modik ulgumerel. Mis ongi tegelikult sotsiaalsete gruppide jaoks tehtud lavastus? Just et ta ongi nagu sihukseid grupilavastused. Teater on nagu kollektiivne, nii-öelda kunstlik, et sellega ma olen täitsa nõus, et enamus inimesi ei julge üksinda teatrisse minna. Et kinno nagu veel julgetakse teatrisse üksi minek kuidagi ei, ei pidavat olema nagu hea märk. Et see on nagu hästi väljaksid, seda kuuleb nagu, kui teatasime ringi jalutada vaheajal et siis nagu need, kes nagu üksinda tulevad teatrisse riistad kuskil nurgas või katsud nagu varjata seda, et üksinda teatrisse tulnud. Et see on nagu niisugune, ma ei tea, millest see tuleneb, ma arvan, see tulenebki hilised nõukaaja pärandist võib-olla, mis meil on või et et see on mingi harjumus, mis on sisse jäänud, et tuleb nagu kollektiiviga tulla. Aga samas on jube tore, sellepärast et tänu sellele vanale harjumusele tulevadki kollektiivtellimusi ja tullaksegi kerede ja firmade ja asutustega. Et see on nagu tore. Mis sa arvad, kuidas jõululavastused mõjutavad teatrit, renomeed, kas on täiesti ohutu business? Ma arvan, et ta mõjutab päris tugevasti selle mõttega, et ta võib mõjutada nii heas suunas kui iga nagu kehvemuse poole, noh, hea on see, et jõuluajal teatrite müügiosakonnad nagu kurja vaeva oma koostööpartnerite juuste koostööpartnerite leidmisega ja katsutakse leida siukseid vahel Impia vahendajaid, kes tooksid seda massiteatrisse tegelikult, selleks, et teatrisaal täis saaks, on vaja nagu. On hea, kui seal tulevad grupiti inimesed. Ja, aga samas, kui sa nagu sealjuures kasutan väga odavaid nõkse või siis see, mida sa pärast pakud, ehk siis see, mida inimene laval näeb ja see, mis alguses talle nüüd ehk siis need ootused, mis nagu suudad üles kruvida on kaks väga erinevat asja siis tekib paratamatult inimestes selline trots või lõhe selle asja suhtes. Et kindlasti nagu ei saa, neid ei saa nagu ootusi nagu liiga üles kloppida, et kui sa nagu polegi selleks mõtet, sellepärast et inimene tegelikult saavutab nagu sihukse rahulolu oma tarbimisest või mingite asjade ostmiseks ka sellele, kui ta teab, mis ta saab. Näiteks kui ta läheb säästumarketisse. Ta ostab odava viimaste teabki, saigi odava piimad ja väga rahul. Ta nagu ei tahagi minna, tahangi kallis piima saada. Ja sama nagu teatriga, et kui ta läheb ikka teatrisse, jõulutüki vaatamisest, ta tahab seda saada ja ega sinna ei ole mõtet nagu juurde pookida, need ei tea, mida või, või teha sellest nüüd mingisugune, väga suur maaliline pilt. Et tegelikult inimene tahab jõuluajal olla koos lähedastega õppe, sealjuures võib-olla hea kohvikooki juurde süüa, ajame juttu ja olla mõnusasti, et see teater on lihtsalt üks osa jõulurituaalist. Aga kuidas see nii juhtuda, seal ikka selle nõukogude aja pärand sised käidi kollektiividega, olid piletilevitajad, kes leidsid omale grupid, üürisid bussid, tulid maakondadest kohale. Ma millegipärast arvan, et tegelikult Eesti teater laseb praegu liugu selle nõukapärandi peal ehk siis teisisõnu, et tegelikult on palju rohkem alternatiive, nüüd kui oli siis aga näiteks firmajuhid või ei tule sageli selle peale, et tegelikult võiks kollektiive näiteks loomana minna jõulude ajal või siis kinno minna jõulude ajal. Et teatrisse minek jõulude ajal on nagu kuhugi ajusoppi kinni jäänud, et, et selle pealt see toimib. Aga samas on ka see, kui sa juba kui sa oled 20 aastat käinud siis tegelikult noh, miks mitte vahepeal üritada ka midagi muud proovida, ma ei väida seda, et jõulude ajal ei peaks teatrisse minema, vastupidi, aga teatrisse või muul ajal ka minna. Aga see, kui inimesed käivadki ainult jõuluajal ja suveetendustel käivad teatris, siis tegelikult kujundab. Isegi, kui teater pakub täiesti kvaliteetset suve- ja jõuluteatrit, kujundab ikkagi mingi arusaamise teatrist. Täiesti kassistatud arusaamine. Täiesti kastistatud sellega ma olen täiesti nõus, et samamoodi jääb kastistatud arusaamine inimestel näiteks, kes käivad ainult ühte žanrit vaatamas teatris. Et, et see oht on nagu hästi suur ja minul ongi nagu selle juures kõige suurem hirm. Et sest, et see teater, millest räägitakse näiteks sirbi veergudel või kultuurikülgedel ja kuidas nagu teatritegijate hetk mõistavad ja see, kuidas 90 protsenti teatrikülastajatest teatrit mõistavad, on juba minu meelest täna kaks täiesti eri asja. Et meil on nagu kultuur on ikkagi teater on tegelikult kõrgkultuuri osa ja paratamatult pigem nagu nišile suunatud. Aga samal ajal meil on see nuga ja kogemus ja majanduslik sundus müüa seda massidele. Ja sealt tekivadki käärid vahele nii tegijatesse kui vaatajatesse. Ja see sõda probleeme nagu väga-väga raske lahendada. Et Eesti Päevaleht näiteks lahendanud selle oma külgedel kahe sõnaga kultuur ja melu No Postimehes on lahendanud selle hindamiskriteeriumite pallid andmisele lavastuste arvustuste juures. See ikkagi veel lähtub mingist kõrgkultuuri kõrgkultuuri. Näitlejad istuvad kuklase hindamise juures. Jah, aga noh, samas see noh, õige, et see kultuur ja mälu, noh, eks ta, eks ta nagu läheb nagu selles suunas, et, aga samas noh, teatritegijaid ka nende jõulutükkide puhul peaksid nagu endale aru andma, et mida nad siis seekord tahavad teha ja andma endale aru, et mida nad üldse tahavad aasta vältel teha, ehk siis kui teatri eesmärk on teha nagu professionaalset teatrit siis ei saa olla nii jõulutükk kui suva tükk, ainult melu. Sellepärast et statistika nagu numbrid näitavad üsna selgelt, et inimesed käivad just siis teatris. Ja siis tal on küll külastajad ja raha, aga samas ta ei ole oma eesmärki tegelikult teater täitnud. Ja see, millal inimene või millal teater oma eesmärgi täitnud hästi subjektiivne. Et on küll üritatud öelda, et muudame aplausi või mingeid selliseid asju, aga tegelikult see on nagu väga mõõtmatu suurus. Seda saab muuta põhimõtteliselt ainult ma ei tea, repertuaari planeerimisel ja hoopis nagu tükkide valikuga ja hoopis näitlejate valikuga selliste kriteeriumitega mitte publikunumbri või plaksuga suurusega. Aga samas on, kui samas teatril on olemas oma maja ja tal on oma mahud, mida peab täitma, et maha toimiks siis räägivad loomulikult sellist juttu, et riigi teater ei saagi endale lubada kitsale publikule mõeldud repertuaar, mis iseenesest on juba absurdne. Just et tegelikult noh, see tingimus, millest tänapäeval teatrit tehakse, riigiteatrit tehaksegi, ongi niisugune kahetine või et neil ongi see suur maja ja nad peavadki nagu saama sinna elektri sisse ja sooja ka ja, ja noh, ma saan ise nagu sellest loogikast täiesti aru. Aga noh, siin ongi nagu pigem nagu laiema vaatenurga küsimus. Et kas, kas meil on nagu sellist süsteemi tarvis? Kas meil on ikka tarvis riigiteatreid oma suurte majadega või siis, et kui nad meil olemas on, kas me peaksime, äkki anname neile nagu sedavõrd raha, et nad võiksid tehanisi asju? Sest et melu pakuvad väga paljud melu, pakub teised žanrid kui ka selleks spetsiaalselt ette nähtud grupid, trupid, kes, kes on selles väga professionaalsed ja nii see peakski olema. Mina väidan, et ei saa nagu kahes asjas olla korraga nagu hirmus professionaalne. Et nii kultuuris kui melus. Et need kaks asja nagu ei peaks omavahel nagu segi minema, kui sul on näiteks vaatama näitlejad mida tões ja õiguses ja järgmine päev mingi Pillergaaris, siis lõpuks ei suuda ka hinnata seda näiteks näitlejatöid või asju, et sul tekib hoopis teine kuvand juba näitlejatest ja sellest nagu käsitööoskusest. Lapsed käivad jõuluajal teatrisse, tundub täitsa loogiline olevat, käivad täiskasvanud spetsiaalselt täiskasvanutele tehtud jõulutreilereid või jõulutükke vaatamas, see on eesti teatris vist küllaltki uus asi. See on tõenäoliselt teatri mõistes uus või see sõltub paljuski nende Eesti firmade ja asutuste nagu turundusosakondadesse, suhtekorraldusosakondadest. Kas nad tulevad selle peale, et jõulude ajal võiks ühiselt teatrisse minna? Aga see, et eesti teatrid teevad ainult täiskasvanutele mõeldud tunni, aseid joomiseelseid tükke, seal väga uus asi. See on uus asi ja ma arvan, et see on ka publiku jaoks uus asi ja see on ka see, miks publik sinna nagu jookseb. Ja sellega leidlikkus kasvab päris kiiresti, näiteks Draamateater Kristjan, teinud seda juba kolm-neli aastat. Nad on teinud oma lavastustest mitmest asjast kokku, näiteks Madis Kõivu mitmest asjast kokku ühe ühe lavastuse, siis on Kivirähki kirjutanud eraldi. Näidendi on Kall kirjutanud eraldi näidendi, nüüd versioon on veel veel omamoodi huvitav sellepärast et see on veebruaris esietenduva asja treiler Gösta Berlingi saaga, eelreklaam, kus on võetud mõned stseenid ja need laulud kokku pandud hinge vingimatavaks. Ja mida sa kõiki laulu-tantsuarmastuse, kurbuse, hingesoojuse sisse. Ja selle kõrval siis NO teatri ulgumerel, mis seal äraspidine kollektiivi kasvatamise tüki versioon, sest tegelikult milles point on, on see, et kolm meest on, on parve peal ulgumerel ja nad tegelevad sellega, et tsiviliseeritud asja selgeks teha, kes tuleb ära süüa. Et põhiliselt seal nagu firma jõulupeoks väga hea. Jah, seda küll jah, sellega nagu nõus, et, et see nagu see treileri variant see tundub nagu eriti lõbus olevat. Iseasi on see näiteks, et kui inimene on läinud juba need laulud ja mängud sealt ära, kas ta veel nagu veebruaris seda täislaks tahad vaatama minna, aga võib-olla võib-olla tahabki, et see, miks nagu jõulude ajal vist tänased kollektiivid tahavad teatrisse minna on hästi palju siis natuke sellega, et riigi teadsid, pakuvad nii-öelda täisteenust ehk siis, et lisaks sellele teatritükile, mis siin juba spetsiaalselt tehtud, tehakse ka spetsiaalseid toidulaud, on spetsiaalsed naljaninad, asotsiaalsed, laulumehed ja nad kõik kuulsad inimesed. Ja kõik see asi on ühes maas koos, nii Keite ring on selle teatri oma. Nii õhtujuhid, selle teatri töötajad ja, ja siis showprogramm ka. Just, ja tavaliselt on nagu head parklad, garderoobid ja põhimõtteliselt noh, on nagu hästi-hästi-hästi muretu, et ma tean, et nüüd Estonia kontserdisaalis või mitte, kontserdi teatri poole peal Estonias korraldas näiteks Siemens oma suure jõuluvastuvõtu oma siis kuue 700-le koostööpartnerile. Ja, ja see hõlmas endas kõike seda eelpool nimetatud. Ja, ja see oli nagu olnud väga, väga vinge üritus ja nii palju inimesi, kui mina olen kuulnud, kes seal käisid, olid kõik väga-väga rahule. Et see on nagu, et selles mõttes ta on nagu, väga hea korraldajate nagu väga lihtsaks on leidnud teater oma nagu sest see on suhteliselt raske pakkuda sellisest keelduda pakkumisest. Ja ilmselt see ikkagi ju ei rikuga teatri prestiiži. Ma arvan, et selles suhtes ei riku, et tegelikult väga paljudes siis nagu teatrisse satuvadki neil võib-olla alguses ei olegi nagu võrdlusmomenti. Et see on tegelikult see esimene, sageli see esimene kord, et lähen teatrisse sihukesele üritusele ja ja sul ei olegi tegelikult seda renomeet nagu millegagi seal külastaja silmis nagu võrrelda, et siin külje pealt või kõrvalt vaadates võib tunduda, et äkki see nagu väga rikub renomee või midagi sellist, aga tegelikult, et inimesed on õnnelikud, nägudega ja rõõmsad ja, ja mis sellest saab halba olla. Et võib-olla sealt teatriinimeste endi poolt vaadates on see, et, et mis siis on, need nüüd ei tehtagi siin täna ei tehtagi teatrit lava peal vaid hoopiski on mingi mingi muu asi, et mingid tundmatud inimesed kakerdavad ruumides ringi. Aga samas nagu nendele inimestele, kes seal nii-öelda ringi kakerdavad, nende jaoks on see nagu võimas tunne, et nad saavad olla näiteks teatris sellisel kellaajal, kus teised on juba ära läinud või ruumides, kus nad varem ei ole käinud. Et tegelikult, kui enamus inimesi teatri uksest sisse astuvad, nende jaoks on seal midagi erilist, nendeks on see teistmoodi, nad suhtuvad näitlejatesse aupaklikult, nende jaoks on kõrgele kaugel ja see, kui näiteks pärast pakutakse torti lava pealt Sa kurast lava peale, see on nagu võimas kogemus ja seda ei tohi nagu tegelikult alahinnata või, või noh, selles alavääristada Indias nagu teatritegijate poolt, et et see nagu inimeste inimestele pakub seest nagu väga-väga suurt rõõmu. Ja kui veel saab garderoobides ka korra läbi jalutada näiteks või lasteaia, avastas, et kus seal pärast hiire oma meiki maha võtab, seal et see on nagu kõik käib selle asja juurde. Oled ise ka ühiskülastusi organiseerinud? Olen kuidas see käib? See algab sellest, et tuleb ise välja valida enam-vähem, kuhu minna ja mida teha, sest et ja leida talle selline partner, teater näiteks. Ja siis vaadata, kas nagu aja klapivad mida pakutakse ja siis üritada leida seal vahel kuskil sellist konsensust inimestes. Et ühelt poolt on sul teada, mida su töötajad soovivad. Nad soovivad näiteks just nimelt mine väljaspoole Tallinnat, kui firma Tallinnas, et saime, organiseeris bussi, bussiesimesed, toidud, joogid, siis sa lähed teatrisse. Kui sul õnnestub kokku leppida kohtumine mõne lavastaja näitlejaga enne etendust või peale etendust seal veel eriti hästi siis vaata tüki, mille puhul peaks saama naerda. Kui sa kuulad oma ülemuse naeru, kas seal tagapool siis on hästi läinud siis vahel joote kohvi koos ja pärast siis jälgime ka kultuuriprogramm, see kõlab võib-olla nagu hirmsalt või et selle tegelikult see on nagu normaalne või. Loomulik nagu elu osa, mida inimesed tegelikult saada tahavad. Põhimõtteliselt on see ju väga sarnane ka nende nii-öelda suvepäevade ja jõulupidudega last. Siis on, ansambli asemel on teater. Just nimelt ja teine asi on see, et ega teatripiletihindadest on viimasel ajal ka nagu päris palju räägitud. Et ega nad ei ole nagu selles suhtes väga, väga nagu soodsad. Ja väga paljud inimesed ei käi sellepärast teatris. Ja näiteks kui haigla kollektiivile tehakse teatrikülastus välja ravimifirma poolt siis võetakse kaasaga sanitarid näiteks ka koristajad või inimesed, kes kelle jaoks nagu muidu võib-olla teatri kättesaamatu. Et see ei ole nagu, nagu jõuluetendustele suveetendustele just sellised etendused, kuhu, nagu vahendite kaudu saad pileteid, kollektiivid, need haaravad kaasa oluliselt suuremat hulka publikus kui näiteks mingisugune tippjuht, kes võiks muidugi teatris käia. Et selles suhtes on see nagu väga-väga tänuväärne Sellest võivad tekkida ka mingid sellised, näiteks tippjuht vaatab, et teater on tore asi, et toetame seda. Just nimelt, et see, see on ka, nagu seda on paljud firmad juba ka avastanud ja teadlased tegelevad kohe eraldi kohesponsorlusega ja sponsorite otsimisega ja firmad tegelikult noh, ütleme nii, et sport on selles suhtes atraktiivsem, näiteks toetada firmal. Et seal need tulemused tulevad nagu kuidagi selgemalt esile. Aga kui sa teatri puhul ütle firmale, et samal ajal te saate korraldada meile oma üritusi? Me pakume teile välja veel õhtujuhiruumi soodsamat renti, siis on väga suur argument, sest et need kulud, mida firmad tegelikult panustavad oma töötajate nii-öelda motiveerimisele, on päris suured ka Eestis. Siis on teatrite poolt vaadates ju kõik täiesti arusaadav, ainult et väga keeruline, võib-olla kogu selle, selle möllu ja pakkumiste ja ja enesemüümise sees leid hoida siis seda keset, mille pärast seda kõike üldse teeme. Just nimelt aga samas on nagu just see, et ma võib-olla ütleks nagu nii palju teatriinimestele, et tegelikult inimesed tahavad ju teatrisse tulla, et ei, ei tasu ka selles suhtes alahinnata, et sa ei pea nagu jõuluks, võib-olla ei peagi spetsiaalselt jõulutüki tegema, aga sul on saalid ikka inimesi nagu täis et selleks ei pea nagu noh midagi tegema teisiti, kui tavapäraselt tehakse, et see peab olema nagu võib-olla see lisaväärtust on rohkem ja seda müütan täiesti rohkem vaja teha. Ja see on lihtsalt hea võimalus, kus saad uusi külastajaid endale aastaks. Aga, aga nii lihtsalt on. Ja näiteks Tallinna Linnateater ei olegi teinud aastaid ühtegi. Ei ühtegi lastetükki, aga ühtegi tükki. Aga samas kollektiivkülas on meil väga suured, et kollektiivide tahetakse käima minnes, muide, sinna üksinda minnes pilet isa. Omalaadne ümberpööratud jõulureha versioon oli teater NO99 muidu vaid gruppidele, jõuluajal mängitava lavastuse ulgumerel eriversioon mida ühekordselt sel neljapäeval ette kanti. Kõik oli nagu ikka, ainult eks. Terimendi korras olid näitlejad ennast täis joonud väidetavalt selleks, et avalikud katsetada, kui hästi sealjuures mängida suudetakse. Kui hästi seda varjata suudetakse. Kuivõrd lõpptulemus kannatab seeläbi, et kõik osatäitjad on lõbusad nii-öelda lõbused nagu lõpuks välja tuli, ei suutnud nad sõda sugugi varjata. Rääkisid seda korduvalt välja, nagu oleksid mingi uhkuse asi. Samuti ei tulnud välja teine väidetav nipp, et see pakutav oleks väga kole olnud. Ideeri projekti vaatama tulnud publik oleks pidanud lahkuma. Mõned inimesed tõesti lahkusid, kuid enamus oligi tulnud vaatama aktsiooni perfomance. Ning kunst teatavasti on ülem kui eetika võib teha ju mida tahes, kui see on kunstiteenistuses. Ja kas on, ei saa teada enne lõppu, kus võib-olla antakse sulle kätte kood, mille järgi seda hinnata. Võib-olla alles paari päeva pärast saab aru. Niisiis vaatas haritud publik lõpuni ja vaatas isegi veel pärast seda edasi. Selles mõttes jõudis aktsioon ootamatu lõpptulemuseni, mis iseenesest on ka hea. No 99 publiku tolerantsus ja truudus pandi proovile ning see leidis kinnitust. Selle kõrval osutus aktsioon rituaaliks, nagu oli ka teatri avalavastus, vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki. Kui toona toimus nii-öelda rituaalne isatapp ruumide puhastamine eelmiste seal tegutsenud teatrite kunstiliste tõekspidamistest, siis neljapäevane purjus aktsioon oli saali puhastamine napsiste kollektiivtellimuste vaimust. Muidugi ei tea, kuidas firmade jõulupidudel mängitud lavastuse ulgumerel publik käitus. Aga säärane teenistusse astumise fakt iseenesest võib noole kindlasti piinlik olla. Niisiis tuli end veel enam häbistada, et kogu fakt muutuks osaks kunstiprojektis, et rohkem või vähem kalkuleeritud teenimine kogemuslikult ületada. Tõepoolest purjus näitlejate vaatamine laval ei mõjunud niivõrd neid halvustavalt, kui kutsusin publikuna kriitikuna inimesena rohkem üles vastutustundele ja kui mitte kasinusele, siis kainusele ikka. Artist võib laval teha mida tahes, see kõik on tõlgendatav. Publik saalis on kõige eest vastutav. Jah, klient on kuningas. Aga mis toimub, kui kuningas on ebaadekvaatne? Või nagu Tiit Ojasooaktsiooni kokku võtta püüdes tõdesid, publik on ise süüdi, kui teater on halb või ebakvaliteetselt esitatud. Sest ta ei lahkusaalis, kui näitleja on purjus ning naerab sobimatuteks kohtades, kui asi sassi läheb. Näitleja seeläbi, kogu teater on kergesti mõjutatav. Mida ütleb see kogu eesti jõuluteatri kosmilise plaani kohta? Ilmselt mitte midagi. Aga me ise võime ütelda teatriskäimise traditsioon, mis meil on väga tugev ning tänu millele suurteatrite süsteem senini alles on ning ilmselt jääbki väiketeatrite arvele isegi kasvades et teatris käimise traditsioon on kahe teraga mõõk. Kas näiteks sümfooniaorkestri poolt saadetud Hanna pruuli või bigbändi poolt saadetud Hendrik Sal-Saller juhivad inimesi sümfoonilise muusika džässi juurde? Väga ei usu. Pigem jäävadki mainitud koostööprojektid nende tarbijate laeks. Nii nõuavad nääri ja jõululaatade peal kasvanud inimesed üha selgepiirilisemat meelelahutust. Ning teater nivelleerib end ise juba ette. Aga mine tea. Igatahes häid jõule. Selleks aastaks on Beatriutud lõppenud. Toimetas Ivar Põllu tunud muusika autor Tauno Aintsi. Tegijad.