Teisipäeva õhtul teiega. Teisipäeval teiega. Nii tsumi ja. Nõmme tööd ja. Juba. See julla, mis ben meigi Tere tänase saate Pühendan ma Urmas otile Urmase lemmikmuusika oli maailma muusika kullafondi kuuluv klassika, eriti ooperimuusika aga õnneks raadista mõnda žanri nautida veel. Kui olime ükskord koos New Yorgis siis ostis ta muu hulgas kah kõlborteik. Ja kuna selle mehe looming on nii värvikas, ilus, kirglik ja aegumatu siis tänases saates kõlavad Urmase mälestuseks just kõlborteri lood. Äsjakuuldud oli Frank Sinatra poolt surematuks lauldud öö ja päev mida võib kahtlemata pidada uudiks elule, ilule ja armastusele. Praegu esitasid selle porteri loo Nathan tee, John Päromen ja Kevin Kline. Mina olen Maire Aunaste. Ella Fitzgerald jätkab. Päev pärast Urmase lahkumist, kui olin veel meie võttegrupiga Ungaris helistas mulle tundmatu naine ja küsis ainult ühe küsimuse. Kuidas me nüüd siis ilma Otita elama hakkame. Mul ei olnud televastust aga arvatavasti esitavad selle küsimuse endile paljud, arvestades meie ajakirjanduses lokkavat tühisuse kultust, sensatsioonihimu nahaalset tundetust ja mõttelaiskusest tingitud pinnapealsest. Urmas Ott oli hea ajakirjanduse ja tippajakirjaniku sümbol. Täna leiavad urmast paljud. Aga kõige raskem on Urmase kaotusega leppida kindlasti ühel inimesel. Tema emal. Urmas nii palju, kui mina tean arvestades oma emaga läga ja immot, emaarmastuse ja kasvatuseta, polekski Urmasest saanud seda isiksust, keda sajad tuhanded aga võib-olla miljonid vaatasid alt üles. Tüdi bridživooder laulab nüüd Kulborteri igihalja Maihhaad pilungdu tädi. Mu süda kuulub pissile. Urmase süda kuulus tema emale. Väga hea Ameerika näitleja Philip Seymour ütles ühes telesaates, et vabandan, Philip Seymour Hoffman ütles ühes telesaates, et kui ta kohtub noorte näitlejatega, siis ainus õpetus, mida tema suudab anda, on. Kui teil on võimalus näidelda, siis äratage sõnad ellu. Urmas äratas sõnade ellu. Ka tema tahtis saada näitlejaks. Aga küllap oli tema sees ennast liiga palju, nii et ta ei suutnud seda ühegi rolliga varjata. Ja lavastajad näevad selle läbi. Näitleja peab olema kui kõrkumatus, savi, kes laseb ennast võõrastel mõtetel ja kätel voolida, selleks et sünniks roll. Urmase roll elus oli olla ta ise. Ja jumal tänatud, ta leidis oma rollile õige lavakoha, kus ta oli asendamatu. Temast sai inimese ülemuse ja mõnikord ka tühisuse vabaja. Urmas oli suurmeister inimeste hingi laiali laotame nukuraamatut, mille üle autor ehk isegi mõnikord imestas, et kuidas me küll ometi sain olla nii avameelne ajakirjaniku ees terve rahva ees. Aga see, mis võõra inimese nagu bestselleri lahti laotas, oli Urmas oskus end läbi oma Sharmi usaldama panna. Ta sisendas oma hääletooni silma vaataja humoorika olekuga igaühele, et just sina oled tähtis ja eriline. Kui tihti inimesed meie ajal ikka tunnevad, et just nüüd on õige aeg rääkida asjadest, mis elus ongi olulised. Urmasega vastamisi laua taga istudes tundis igaüks, et just selline hetk on tema jaoks käes. Frank Sinatra jätkab. Mind hirmutab keskpärasus komplikatsioonidega ütles ühes filmis prantslasest tippkokk ja ta ei pidanud silmas ainult kööki. Urmas oleks võinud vabalt olla sama mõtte autor. Keskpärasus hirmutas teda õieti ajas naerma. Urmas oli fanaatiline televiisorivaataja ja ega ta eesti kanalitelt küll eriti midagi ei leidnud, mida kiita. Ta ise ei põlanud ära ühtegi teemat ega ühtegi inimest, keda talle välja pakuti või keda te ise saate jaoks, kus välja arvatud kui selle inimesega lihtsalt polnud millestki rääkida. Just seetõttu eeliste surmas eakaid ja huvitavaid inimesi, sest neil on ju alati, millest rääkida. Urmas ei lähenenud ühelegi oma saatekülalisele niinimetatud üle jala. Mina ei tea, kuidas inimeste kohta infot kogus aga selge on see, et ta tegi enne iga saadet ära suure töö. Saated, mida ta tegi kesktelevisioonile, nõudsid unikaalseid teadmisi ja oskust näidata, et üks intervjuu inimesega, kelle terve elutöö tuuakse kohe-kohe miljonite televaatajate ette, et see on ju imelihtne. Urmase vabadus, kaasvestleja ka kodune olla oli tegelikult tingitud mitte ta üleolekust vaid ta teadmistest, et. Et kaasvestleja ilulooming, iseloom ja isegi saladused on selle vestluse trumbid. Ta tegi perfektse kodutöö ja valdas samal ajal kõige suuremat kunsti, mis tavalisest intervjueeriast teeb haruldaselt hea intervjueerija. Ta oskas kuulata. Ja kuulas, nii et ettevalmistatud vestlus muutus veelgi huvitavamaks. Mina ei mäleta Urmase intervjuudest mitte ühtegi keskpärast tööd. Tema enda šarm reageeringud ja irooniat tegid tasa iga puudujäägi Mizek tänu kaasvõistlejale oleks saatest silma hakanud. Muide, minu arvates sarnanes Urmas kõige rohkem Jack Nikol soniga selle Ameerika näitlejaga, keda teatakse eel kõigeda saatanliku naeratuse ja üliandeka näitlejatöö kaudu. See oli, käidi läng ja kõlborteri laul pealkirjaga nii armunud filmist rüvetatud au ütles Anthony Hopkinsi tegelaskuju. Ööbin Berlini džiituidžiigi laulu järel, et kui ta kuulab sellist muusikat, siis muutub ta soov mitte kunagi surra lausa väljakannatamatuks. Koormas elas kogu oma elu selle muusika keskel, mida ta armastas. Kuna ta hindas elus ainult täiuslikult ilusat, ülevat ja head, siis oli ooperda armastusena arusaadav. Urmase maitse oli kallis, maitse aristokraatlik ja peen. Ta elas ka ise ainult šedöövrite hulgas. Maailma igast nurgast tõi ta Gazar kallist kunsti ja käsitööd ja pisikesi haruldasi nipsasjakesi, mis moodustasid tema maailma. Talle valmistas ilmset naudingut olla asjade keskel, mis meenutasid, et elu ei alanud ei eile ega üleeile vaid hoomamatult varem. Ja et see varasem aeg oli täis ilu ja ülemust, mida tänapäeva inimene, kes elab kiirustades ja pealispinna alla süvenemata, tihti ei mõista. Urmas mõistis kiust ähvardja. Kordan, Mcrey jätkavad. Tuba. Nüngla Arekla on Mina arvan, et ainsad asjad, mida Urmas elus põlgas olid rumalus, halb maitse ja ebaausus elamine millegi nimel, mis võimaldas keerutada ja enesele kasu lõigata. Ma arvan, et tänu Urmas Oti saadetele toodi küsimus avalikustatud aususest ja aust ja väärikusest eesti inimeste silme ette uuel tasandil. Ja paljudele oli see tasand kas kättesaamatu või arusaamatu või mõlemat korraga. Urmas ei rääkinud endast kunagi. Aga tema hing oli näha ka küsimuste kaudu, mida ta inimestele esitas. Muidugi ainult nende jaoks, kes seda näha oskasid. Billy Holiday jätkab. Soome filmist jäine linn olen ma kõrva taha pannud ja üles kirjutanud, sellise tarkused olemine tähendab pidevat piiri peal olemist. Ja koosolemine peaks tähendama seda, et teist inimest piiri pealt aidata tõmmata sisse, mitte aga lükata välja nendega, kes on massist liiga erinevad, liiga silmapaistvad, liiga kaugele läinud või teistest liiga kaugele jõudnud. Käitume tihti just vastupidi, me lükkame neid mõnuga endi hulgast välja. Üks ütleb ühe sõna, teised kordavad takka. Ja tekib tunne, et neil, keda on rohkem ongi õigus nii käituda. Neil on ju kuuldavam hääl. Urmas ei tõstnud iial häält, et ennast kaitsta. Ta teadis, et ta ei vaja kaitset sest ta oli kõva häälsetest materdajatest mägede kõrguselt üle. Küll kaitses ta teisi. Mul ei lähe kunagi meelest ära ja ei saagi minna. See kahetsusväärne juhtum, mil töötasin nädala peatoimetajana ja otsustasin oma iganädalases kolumnis asuda kaitsma Toomas Uba oli parajasti taliolümpiaaeg. Üks kirjanik ja publitsist, kelle nimi ei ole siinkohal oluline. Andis mingis lehes hävitava hinnangu duumas Toomas Uba kommentaatori tööle Jaapanis. Mulle tundus see hinnang nii vale ja ülekohtune. Otsustasime liinisheeniga, kes oli mu asetäitja selles ajakirjas, et palume veel mõnedelt inimestelt. Toomas Uibo kaitseks. Urmas ei olnud kunagi mitte mingeid kommentaare, ta oli juba tükk aega tagasi lõpetanud ajakirjandusega suhtlemise ja ihuna liini. Siin oli enne mind olnud telelehe peatoimetaja ja tal olid omaaegsed ammused kolleegi suhted just nimelt Urmasega. Selles plaanis, et mõnikord ta julges tema käest küsida tema arvamust, siis ma palusin Liividet. Saad aru? Urmas on liiga hea, minu tuttav ja sõber, ma lihtsalt ei julge talle öelda. Palun palun ütle üks mõte selle ajakirja jaoks, kus mina töötan. Millegipärast ma unustasin ka, et ega ta nagunii ei hakka ühe sellise pisikese televisiooni lehekesega suhtlema. Aga Liivi ütles, et mul ei ole kaotada mitte midagi. Helistas Urmasele ja Urmas kuuldes ärasele juttu. Ütles küll, et ausalt öeldes ma ei taha mitte midagi öelda mitte mingisugusele väljaandele. Aga selle mehe kohta ütlen ma, et sitapea ja seda täpselt nii ka kirjutage. No me täpselt nii ei kirjutanud. Me kirjutasime s kolm punkti ja pea lõppu. Sellest piisas, et mees, kelle kohta see sõna käis andi surma soti kohtusse. Me kõika esimesel kohtus ta andis nimelt Urmas oti kohtusse, mitte väljaannet. Ja loomulikult oli mul mõnes mõttes ju kergendatud tunne, et ei antud neid kohtusse, sest ma lootsin, et äkki Urmas suudab ennast kaitsta. Ma ütlen ausalt, ma ei mäleta, mitu aastat see kohtusaaga kestis? Poolteist kindlasti ma olin juba Ameerikas, kui ikka veel lugesin, et see asi jätkub ja nüüd on otsus tehtud ja Urmas jäi süüdi. Ma ei mäleta, kas ta pidi maksma 200000 krooni või midagi taolist. Ühesõnaga, klient on selles, et kuigi ma olen 1980.-st aastast Urmasega tuttav, me istusime kõrvuti laua taga aktuaalses kaameras, sealt meie tutvus alguse sai. Ja, ja viimati me rääkisime kaks nädalat tagasi. Aga mitte kunagi ei ole ma söandanud Urmase käest küsida, kas ta maksis selle raha ära, mis sellest asjast sai, kas ta kaebas edasi. Ja kas ta on minu peale vihane. Ja Urmas mitte kunagi ei rääkinud minuga sellest. Ja ma tean täpselt põhjust kõik selline, mis puudutas kas enda kaitsmist või tagantjärgi tarkusi või mingeid rahanõudeid või ajakirjandust, see tundus talle maailma tähtsate asjade kõrval niivõrd tühine, et ta lihtsalt ei raisanud oma energiat ja sõbrasuhteid selleks, et klaarida mingisuguseid tema silmis täiesti tühja-tähja. Aga ükskord, kui olime juba ammu Eestis tagasi ja nägin seda publitsisti kirjanikku, kes Toomas Uba kohta halvasti ütles ja ei pidanud tema ajakirjanikuks olemise taset veespordikommentaatori taset küllalt kõrgeks. Mees tuli mulle vastu ja ütles mulle ainult ühe lause. Maire, ma loodan, et sa oled mulle andestanud. Mul ei tulnud absoluutselt meelde, millest jutt käib. Muidugi, siis tuli see mulle meelde ja ma sain aru, et see mees on ka oma karistuse saanud. Ta hoidis 10 aastat vähemalt ligi 10 vähemalt ja hoidis seda. Seda storyt meelespea. Ja kõik need inimesed, kes tookord Toomas Uba kaitsma asusid. Neil ei ole ma tänaseni väga tänulik ja mäletan järgmisi minu sünnipäeval. Toomas Uba saatis mulle maailma ühe kõige ilusama lillekimbu. Ka temaga ei rääkinud me sellest mitte kunagi. Urmas oli haruldane oskus tunda inimesi ära nende annete, nende talendi ning töövõime ja professionaalsuse järgi ja mitte ainult ära tunda. Maita alati näitas oma hinnangut ka välja. Täna, kui ma vaatasin ühest uudistesaatest, kuidas Urmas Oti mälestusteraamatusse andis president allkirja ja, ja siis tema järel istus seal laua taga proua Hololei. Ja ma tean, et Urmas oli väga suur. Gunnar Hololei talendi austaja samuti. Ja proua Hololei ütles seal, et Urmas oli nende pere jaoks mitte ainult väga andekas, tark ja hea saatejuht, vaid ka vaid ka väga hea sõber, et siis, kui nende perel oli väga raske, siis Urmas alati, kas just see on asi, mida õppida ei saa, võib-olla ajakirjanikuks veel kuidagi annab õppida, aga aga see kuidasmoodi Urmas inimestega käitus, teda ei huvitanud, ausalt öeldes ei karjääri raha, ta ei rääkinud kunagi mingisugustest laenudest või nendest asjadest, millest inimesed tavaliselt räägivad, aga kohe kui see täiesti tavaline inimene, näiteks kellega ta oli sõber ja keda ta austas töö tõttu, kui näiteks see jäi haigeks või näiteks, kui ta suri ära siis ta ei pidanud kunagi paljuks küsida nende inimeste tervise järgi. Ja ma tean, et näiteks Jaan pihlako haual, kes oli Eesti televisiooni režissöör käista kuni viimase ajani Voldemar Lindströmi toetusel ühelt poolt jätkeppi toetusel teiselt poolt On ja ma sos. Ühest Rootsi Taani filmist jätsin meelde järgmise tarkuse. Inimesed on nagu puder. Enne keetmist oleme õrnad, kuivad üksikud. Siis keedetakse meid teistega kokku. Jämedkleepume ja lahustume. Ühesõnaga saame samasugusteks nagu teised. Urmas ei lasknud ennast kunagi pudruks keeta ega kleepunud massi külge. Tema jäigi õrnaks ja üksikuks. Sest selleks, et rääkida mäe jalamil seisvale rahvale, kuidas mäe otsast vaade maailmale välja näeb ei tohi tipust alla tulla. Vaid mõned üksikud võttis Urmas aeg-ajalt käekõrvale ja püüdis neile oma maailma lähemalt näidata. Ülejäänud aja oma elust ta nautis, õppis, reisis, mõtles, armastas ja uudistes maailma üksi. Ainult nii suutis ta ennast pudruks keetmisest eemale hoida. Ükskord enne kui ma Ameerikast hakkasin tagasi tulema, ütlesin Urmasele telefonis, et kuule, kui ma jälle Eestis olen. Võiks ju midagi televisioonis koos teha? Ei, mu kallis. Ükskord ma juba tegin selle vea, ütles Urmas. Ja siis ma otsustasingi. Mitte kunagi ei tee ma enam saadet kellegagi koos. Ja ta ei teinudki. Sest kui sa vastutad üksi, siis pole hiljem võimalik mitte mingeid vigu ega möödalaskmisi teise kaela veeretada. Urmas teadis, et töötades ekraanil üksi ei kao temast soonte kvaliteedist grammigi. Ta ei tahtnud riskida olla tänud kellelegi teisele enda kõrval. Keskpärane. Dajan reals jätkab. Ausalt öeldes seda lugu ma küll ei kavatsenud siin mängida, aga tuli väike viga, ma mõtlesin, et mängime loo armastus müügiks, sest see oli täpselt see, millele Urmas ei oleks kunagi alla kirjutanud. Küll teadis ta, et elus on kõik müüdav ja selle vastuda. Väga võitles, aga see laul, mida ta Jan reals praegu laulis, sealt ma leidsin ka ühe väga ilusa mõtte, mis tegelikult Urmase elu ja, ja tema elu teed iseloomustasid. Selles laulus oli nimelt läbiv teema, et ma ei kahetse eilset, sest ilmaeelsed Ta ei oleks ma täna see, kes ma olen. See oli Urmase põhimõte tõesti, ta ei kahetsenud mitte kunagi seda, mida ta oli teinud. Võib-olla ta isegi oleks tahtnud kahetseda, aga tema uhkus ei lubanud seda teha. Chepteeker juhatab p toodisteni ja pärast uudiseid jätkame.