See oli Ell vihkas Stella. Ärge laske ebaõnnel oma uhkusest jagu saada, ütles ühes telesaates Ameerika näitleja Richard Keer, kes oma näitlejakarjääri alguse ja alguse kohta ja ühte oma lemmikõppejõudu iseloomustades tuletas meelde, et see Ta jõud rääkis kümmet keelt, aga temal algajal näitleja hakatisel polnud ülikonda. Ki. Me räägime Urmas vatist. Urmas, kes kandis alati väga häid ülikondi. Ta mitte kunagi ei valinud endale suhtlemiseks sõpru ja partnereid nende välimuse või varanduse või positsiooni järgi. Urmasele oli palju sõpru, kellest oleks võinud arvata, et neil ei saa ju eriti midagi ühist olla. Aga ainult siis, kui sa seda sõpra ei tundnud. Kohe kui sa tundsid Urmase sõpru, siis sa mõtlesid hetkega välja põhjuse või selle sideme, mis neid kahte inimest ühendab. Ja tavaliselt oli muidugi. Kuna Urmas isa oli ju nii võrda, vaimukas inimene, siis igavatele inimestel ei olnud mitte mingit võimalust tegelikult tema suhtlusringkonda sattuda. Niisiis vaimukus, arukus, huvi maailma vastu, tarkus, lai silmaring, kuigi endal tal olid kõiki neist omadustest. Aga siis oli ju, kellega neid rikkusi jagada? No mina arvan, et meid näiteks ühendas? Jah, eelkõige võib-olla iroonia maailma näha ja seda tõlgendada. Kaks nädalat tagasi ta helistas mulle hästi hilja ja ükskõik mis kell ta helistas minuga, rääkis ta tavaliselt ainult televisioonist, vähemalt viimasel ajal. Ta Ta rääkis hästi palju hästi kiiresti ja tavaliselt selle pärast, eks ehk kuulaja ei saaks esitada tähtsaid küsimusi mis puudutavad tema elu. Ja nendeks tähtsateks küsimusteks olid loomulikult viimastel aastatel tema tervis. Ja kuigi ma küsisin ka veel kaks nädalat tagasi, et kuidas su tervislik olukord on, siis ta vastas nii nagu paljudele oma sõpradele. Minu tervisel pole häda midagi, mul läheb paremini kui kõigil teistel. Rohkem kui poolteist aastat tagasi, kui ta mulle helistas ja ja ma ei tundnud teda telefonis ära, sest sest ta haiguse kulg oli täpselt selles faasis, kus kus ravimeid ja ravimi oli teinud oma töö ja, ja ta häälepaelad olid sellised, et ma ma mõtlesin, et nüüd on juhtunud minagi katastrofaalselt halba. Kuidas saab olla inimene tundmatuseni muutunud. Ja siis noh, nagu ikka inimene, kes ei oska käituda õieti rasketes olukordades Ma küsisin, et Urmas, et ega seal ometi kogu aeg üksi ei ole, siis ta ütles, et on haiglas mis ütles, et mida, mida sa arvad end, kes mul siin voodi ääre peal peavad istuma ja mõtlen, et ma hakkan surema või? Ta ta suutis ikka enda üle nalja visata. Ta küll rääkis palju mulle näiteks muidugi nalja tooni füsioterapeutide kellega ta oma sõnul on peaaegu kõigi Eestis olevate füsioteraapia peutidega tuttavaks saanud, aga mitte keegi neist ei suuda teda panna sama käbedalt kõndima, nagu ta kõndis enne. Noh, tegelikult oli ta väga tubli ta. Ta tegeles oma füüsilise vormi taastamisega pidevalt ja, ja tõesti müts maha inimese ees, kes mitu aastat mitme haigusega võideldes suudab olla nii tahtejõuline ja, ja positiivne. Nii et teha polnud midagi. Tema lohutas meid. Selles samas telesaates Richarkeer rääkis oma elust ütles ta ühe väga toreda mõtte. Ja see väga sobib praegu urmast iseloomustama. Põrgut üleliia kartes te kaotate iseennast. Urmas ei kartnud midagi, vähemalt ei näidanud seda välja, siis ta tahtis meie tuju üleval hoida. Taina Washington jätkab. Mis on siin praegu vikerraadio stuudios? Ja saatusekäigud on keerulised siinsamas stuudios mängib televiisor ETV2. Kõik te, kes näete ETV kahte võiksite pöörata sinna, siis te näete, et tere teleekraanil on Urmas Ott. Nii et Urmas me lõpuks ikkagi ükskord tegime, kui mitte just saadet koos siis saadet korraga. Sellest naljast Urmas saaks igatahes aru. Viimati olin ma Urmas endaga koos eelmise aasta 30. detsembril, kui ta kutsus mind enda poole õhtusöögile. Ja ma ei olnud seal mitu aastat käinud Ja kuna ma teadsin, et Ma ei olnud teda näinud ka pärast pärast pooleaastast haigust, see siis oli juba rohkem kui pooleaastast aastast või pooleteise aastast haigust. Kuna me ei olnud silmitsi pärast seda olnud, siis ma muidugi olin selline ebalev ja ma ei teadnud, mida talle viia, mida viia inimesele, kellel on kõik absoluutselt olemas, kellel on hea maitse ja kes võib, võib välja naerda iga su mingi mannetu katse tuua ka midagi talle võrdset. No küll ma mõtlesin igasuguste konjakid riskide kulla ja karra peale ja sain aru, et see, see, see ongi just naeruväärne. Aga kuna olin suvel just olnud Ateenas Ateena lennuväljalt, ostsin ma kaasa tillukese Swarovski kristallist konna. Mulle teatavasti konnad meeldivad, kuna nad on kodus kollektsioonina ja sellist väikest tõelisest kristallist looma mul ei olnud ja ta nägi välja armak, armas ja selline naljakas roheliste silmadega. Ja oli ilus Swarovski firma karp, siis ma mõtlesin, okei, mul ometi ei ole ühest väiksest konnast Urmase jaoks kahju. Aga ikkagi väikese ebalusega on selle kingituse talle andsin ja siis tuli välja, et tal on terve Swarovski, väikeste loomade või, või selliste kujukeste kollektsioon riiulinurgal ja, ja tal oli väga hea meel, kusjuures ta ütles, et ta on käinud Swarovski selles kristalli tehases. Nii et kui ta millestki innustus ja huvitus, siis ta siis ta lihtsalt ei ostnud poest asju, vaid ta käis ka vaatamas, kuidas neid tehakse kus tuleb tõeline kvaliteet ja, ja miks see asi nii kvaliteetne on. Ja siis me sellel õhtul loomulikult oli üks päev enne aasta lõppu, jaa, jaa. Me sõime juustu ja viinamarju ja ja Urmas valas endale mingit napsi. Ta ei tahtnud, et ma teda aitan, kuigi püsti tõusmine tuulital väga kergelt ei läinud, aga samas tõelise härrasmehena ta ei tahtnud ka, et mina nüüd hakkan seal külalisena hüplema ta ees. Ja Mulle meeldis keeta. Et ta oli täpselt samasugune olemiselt ja jutumaneerilt. Jaa. Jaa. Sama irooniline ja, ja sama. Sama. Heasoovlik, muide, heasoovlikkus muutus ta alati kohe, kui ta oli inimesega kahekesi. Seltskonnas võis ta olla jah, selline, et kõigil olid hirmust karvad püsti, et ei tea, kas see järgmine nali nüüd lööd inimese maha või mitte, aga aga tavaliselt kõik olid hästi õnnelikud, et ükskõik, kui valus või, või terav see Naliga ei olnud, kõik olid ikkagi õnnelikud, et temale pööratise nali või tema kohta tehti see nali ja ja kuigi mitte keegi kunagi võrdväärselt talle vastata ei osanud, vaid kõik, ainult totakas punastasid, siis Urmas oli nagu oma sõiduvees ja need, kes totakalt punastasid, olid täpselt samamoodi õnnelikud ja meelitatud, sest tema ise võttis vaevaks inimesest välja teha. Nii et mina täpselt sama moodi, et ma eluaeg lasin endale öelda Urmase poolt oma saadete kohta kõike, mida ta arvab. Ja ega ta kunagi ju otse kiitma ei hakanud, tavaliselt ta ikka pisut nöökis ja, ja Tügas. Aga, aga ma sain aru, et asi ei ole nendes märkustes, mida ta tegi, vaid asi oli tegelikult selles, et ta vaatas mu saateid ja see oli mulle kõige suuremaks kiituseks. Ja et mitte väga kurvaks minna, siis kõige viimane nali, mida ma mäletan, et Urmas tegi ta ei mõelnud kunagi, ta ei rääkinud anekdoote, ma ei mäleta, et Urmas oleks mull anekdoote rääkinud. Aga kõik, mis tema elus enda elus juhtus, seda ta suutis serveerida anekdoodina. Ja sellel samal eelmisel sügisel, kui, kui ta oli suvel ette võtnud pikka reisi. Ma loodan, et ma ei eksi, siis oli Peruusse igatahes Ladina-Ameerika riiki. Ja tagasi tulles ütles ta telefoni, kui ma küsisin, no räägi, kuidas Peruu oli, siis ta ütles, et no kas sa tead, mis minuga juhtus, see oli kõige õudsem asi. Seal oli kaks suurt papagoid minu panga õues. Nad olid sellised meetri kõrgused ja nii kui nad Nad lähenesid mulle ja kõigepealt alustuseks nokkisid ära nad muud suitsukonid. Ma ei osanud mitte midagi muud enda kaitseks teha, kui ma toksisin abitult oma kepiga vastu maad ja siis sain aru, äkki nad väljendavad seda ebasõbralikkuse väljendusena ja ma lõpetasin toksimise, ma mõtlesin, kas või söögu mind ära, aga ennast mina siit ei liiguta. Pärast konisid sainil vist kõht täis või või jäid nad täis. Igatahes nad lendasid minema. Tegeleda mingite väikeste, tühiste hilinenud tegudega, see on enesepettus. See rida on meistrist ja Margariitest. Urmase mälestust austades võiksime nendele sõnadele mõnikord mõelda. Hilinenud teod ei aita isegi nende tegijat, ülejäänutest rääkimata. Meie ümber on veel nii palju inimesi, kelle suhtes head sõnad ega teod ei ole hiljaks jäänud. Muide, ma toon teile lugeda ühe lühikese Shakespeari luuletuse. Nagu te teate, Urmas töötas palju aastaid kirjastuses ja see raamat, mille pealkiri on maailma luule kuldne klassika ilmus kaks aastat tagasi ja selle kirjastaja oli ka Urmas Ott. Ja nüüd luuletus ise. Kui möödaläinud ajakroonikaid, loen inimestest kõige kaunimaid. Kui kiidetakse riimes ilusaid, mõnd kena rüütlit, ammu surnud maist siis näen, et pildid ilule on truud ja muistsel Sulel näidata on püüd kätt, jalga, silma, kulmu, kaela, suud, nii kaunina, kui need on sinul nüüd. Noil kiitjail, ilmneb ennustaja vaim. Nad juba tollal kujutlesid sind. Kuid ähmaselt, vaid näha suutis aim sust lauldes taid. Hei, napimaks kui hind. Ent meil, Kell sind nüüd näha on hea meel. Silm vaatab küll, kuid kiiduks puudub keel. See luuletus on kirjutatud neli sajandit tagasi ja uskumatu, et inimese loomus ei ole muutunud ei sajandite võib-olla tuhandete vältel. Muide, Urmas Ott on sündinud 23. aprillil samal päeval vilja Šexpyriga. Šveits piir oli surres 52, Urmas Ott 50 pool 53 ja pool aastat vana. Ja nüüd. Pean kahetsusega ütlema, et meie aeg on läbi. Ja fännilennuks ütleb minu ja kõigi teie eest Urmasele. Iga kord, kui jätame jumalaga, sureb üks osa meist endist. Või siis?