Tere, teatrisõbrad täna esimest korda Tartus otse-eetrist teatrijutud ning täna sellepärast otse-eetris, et just äsja paari tunni eest lõpes festival draamake ning on harukordne võimalus rääkida draamakese. Žürii esimehe Madis Kolgiga. Madis Kolk. Tegelikult ei ole sa ju üldse Eestis nii-öelda tunnustatud lasteteatrispetsialist. Kuidas nii juhtus, et sa olid nõus vastu võtma sellise sellise väljakutse? Tere minugi poolt Tegelikult mind ennast ka huvitab, võib-olla sina isegi tead seda paremini, et miks, miks mulle üldse selline ettepanek tehti, et noh, see oli ka mulle mulle üllatav, et et pole ma ju tõesti sellega varem kokku puutunud. Aga, aga kui, kui kutsuti, siis siis tundusse. See oli mulle väga huvitav, tähendab selle ettepaneku vastuvõtmine aga, aga kuhu kogemus ise ka, et ma nagu kindlasti kindlasti ei kahetse seda. Sest et et jah, ma ei ole tõepoolest nagu lasteteatriga parem vähemalt sellises koguses kokku puutunud küll, aga noh, igapäevatööski nii toimetajana kui kriitikuna kui ka muidu teatris käijana on ikkagi väga palju. Tähendab, kõrva on jäänud väga palju ikkagi kriitikat eesti lastele Tri suhtes. Ja, ja seetõttu oli, oli väga hariv kogemus. Et veenduda selles, et kas see kriitika peab paika ja kui, siis mis, mis aspektis. Ja mis mulje siis jäi, kas see kriitika peab paika? Ma alustaks võib-olla teise žüriiliikme Villu Kanguri sõnadega, kes kes resümeeris oma oma mulje festivalist umbes niimoodi, et kui, kui varem kui varem on lasteteatrist räägitust rääkides nõutud kogu aeg mingisugust taset, et lasteteater peab olema, peab saavutama mingisuguse taseme või olema tasemel. Et siis nagu pärast tänast festivali tahaks pigem öelda, et ta säilitaks säilitaks oma mitmed tasandilisuse või, või areneks edasi just nii mitme mitme palgelisena, nagu nagu koju lõppude lõpuks meie välja antud auhinnad seda näitasid, et kui nüüd jah küsimusele vastata, siis siis kõigepealt Noh, oleme ausad, ega me ju selle festivali puhul ei saa rääkida niivõrd mingisugusest eesti lasteteatri paremikust või, või või jäämäe ülemisest tipust, vaid noh, pigem pigem Pigem see, mis meil on, see oligi nagu festivali see moodusteski festivali, mis on ühtpidi ühtpidi väga-väga kurb, et meil nii vähe lasteteatrit tehakse. Ja see see nagu panigi mõtlema, mõtlema see ei ole isegi mitte niivõrd nagu trispetsiifiline mõte, vaid vaid, vaid pigem võib-olla mingisugune sotsioloogide valdkonda kuuluv teemaarendused. Et, et noh, me, me ei saa isegi rääkida niivõrd sellest, et kas meil tehakse valdavalt halba lasteteatrit või mitte, vaid vaid peaksime pigem rääkima sellest, et et, et kuidas meil lastele ikkagi nii vähe tähelepanu pööratakse, et noh, kui vaadata teatrite mängukavu on on esindusteatreid Eestis, kus ei ole ühtegi lastelavastust ja ja ega neid ka muudes protsentuaalselt väga palju ei ole. Et, et pigem et kui, kui see festival nüüd andis mingisuguse stiimuli või, või võimaluse sellele tähelepanu juhtida, et siis oleks väga, väga küll, aga nüüd jälle omalt poolt nagu rõõmustav mulje oli see, et noh, ütleme olemata enne väga kursis selle lasteteatrivärgiga, et, et on selline standardne või klišeelik kriitika kõrval. Tänud, et et lastele, et lastega kiputakse teatris rääkima kuidagi last alavääristavalt või, või ninnu-nännu ttades või, või, või last last mittetäisväärtuslikuna võttes. Et ole, olen palju kuulnud sellist juttu, et lapsega tuleb rääkida nagu, nagu nagu päris nagu nagu täiskasvanuga. Et, et ausalt öeldes selle festivali programmi sees ma nii väga ei kohanudki, sellist last alavääristavat repertuaarid tähendab halb oli halb ja hea oli hea kõigi professionaalsete kriteeriumite kohaselt, et, et need negatiivsed näited olid. Neis oli mulgi halb teater, oli halb teater jah, aga, aga seda, et ma oleks näinud seda karjuvalt karjuvalt kohatut seda mööda adresseeritud lasteteatrit, seda ma nagu isegi ütleks. Nojah, või see on ka kivi korraldajate kapsaaeda, et sellist teatrit ei olnud seal aga sellele sellest tulenevalt võibki siis küsida, et mis mööda adresseerimine tähendaks, et kellele seda teatrit siis tegelikult lasteteatrit noorte teatri date adresseeritakse, kas, kas lapsel endale või klassijuhatajale, kes toob selle lapse siin nagu teatrisse. See selle küsimusega seoses selle küsimuse peale tuli nüüd teatris käies festivali jooksul korduvalt mõelda sest et. Natuke kaugemalt vastama hakata, et et oli väga-väga mitmeid hetki kus oli näha, et nagu ilmselgelt ilmselgelt vale vale vanusegrupp oli saalis. May Ma ei räägi ainult, ütleme, nutvatest sülelastest mõnel väga teksti tekstipõhisele etendusel, aga ka lihtsalt. Noh, oli, oli näha, et ka oli see siis õpetaja või lapsevanema möödalaskmine, aga aga et noh, et ja siin ei saa nüüd nagu teatrit süüdistada. Et. Et oli, oli tuldud valesti aga samas sai said ka kohe ise aru, et, et selle, selle tingibki, seesama seesama tohutu põud, et et oleks meil oleks meil siis seda valikut, et siis. Et noh, seesama küsimus isegi selle noorteteatri kohta, et noh, et see see žanr või sihtgrupp on, on kuidagi veel nagu eriti vaeslapse osas et et loomulikult Noh. Kellele siis seda tehakse? Et et jah, et, et ei ei, ei ole, ei ole väga palju, et, et ma usun, et, et lapsevanemate, et ma hakkasin ka nagu sellest lapsevanemate positsioonist võib olla paremini aru saama. Ja, ja see noh, mis adresseerimine hakkab juba juba nagu dramaturgiat pihta, et et et kui me räägime sinep, et kas teatrit on või ei ole, et siis siis tegelikult nagu konkreetselt sihtgrupile sihtgrupile mõeldes loodud Algupärast dramaturgiat ei ole peaaegu üldse, et ma siin hakkasin meenutama, et et meil on nagu igal paaritusaastal on ju see suur näitemängu agentuuri suur dramaturgia võistlus ja paarisaastatel on ju laste ja noorte või. On vist paari paarisaastatel on see nii-öelda eriprogrammist umbes umbes samamoodi, mõnikord on olnud vist laste noorte aha. Aga et kas, kas, et, et mingist žüriiliikmetega sai arutatud, et, et siin on nagu mängus ilmselt ka nagu teatrijuhtide endi endi lohakus või, või selline noh, mis ikkagi viitab sellele samale asjale sellele, et seda, seda sihtgruppi ei, ei peeta silmas, et see sihtgrupp seda sihtgruppi mitte ei, mitte ei hakata alavääristama. Kohatu, kohatu loominguga, mis, milline mulje mul varem võis jääda, et mul oli tõesti selline mulje, et, et on, on lademetes sellist kitsi, mis lihtsalt ei kõlba kuhugi, mis ei vasta tänase päeva nõuetele, aga aga pigem on probleem selles, et teatrijuhid nagu nagu üldse ei ei võta seda sihtgruppi tõsiselt, et siin oli, oli meeldiv võimalus olla žüriis koos kirjandusinimestega, kes, kes ütlesid, et neil neil sageli tuleb ette sellist asja teatrijuht, teatrijuht tuleb tänaval vastu ja, ja noh, niimoodi nööbist kinni võttes isegi võib-olla ütleb, et kuule, et dramatiseeri mulle või viitsid, viitsid tee või, aga et noh, ikkagi nagu konkreetset sellist pakkumist tehakse harva. Et, et noh, mina, mina nagu ka ei taha uskuda, et nüüd nagu et ma nüüd mingist tohutus materjali materjali praeguses vaevleme või aga et sellist konkreetselt konkreetselt väljendatud või konkreetselt kanaliseeritud Sellele mõtlemist ikkagi nagu teatris ei. Ei kohta ja. Mis aga võib-olla on tegemist hoopis sellega, et selles kirjanduses või näiteks lastekirjanduses, noortele suurenduskirjanduses on see mõtlemine natuke teistmoodi kui laste noorteteatris. Ka näiteks kirjutatakse päris nendesamadele konkurssidel päris palju näidendeid, mis on saanud auhinnatud, aga mis ei ole siiamaani lavale jõudnud kasvõi isegi võidutööd ei ole kunagi lavale jõudnud nüüteri päris üllatusena, Ashilevi poisid vihma käes jõuab lavale ainukene nendest noorte ja lastetükkidest, mis nendest konkurssidest üldse lavale jõuab, kuigi need on asjatundjate žürii hinnanud, et need on väga head. Võib-olla lihtsalt teatrisüsteem ise nõuab mingit teistsugust materjali, kus oleks kuulus autor tuttav nimi. Jah, võimalik kuigi noh, jällegi jällegi tuleb see Noh, see on tegelikult ju vist vist vist aspekt, mis jällegi noh, tõestab seda, et laste ja täiskasvanute teater ei ole erinevad nähtused, et mõlemal puhul tuleb rääkida heast ja halvast, aga aga mitte mingis muus mõttes lastepärasusest, sest tegelikult seesama asi on juga. Noh, ka. Sellist täiskasvanutele mõeldud samad draama žanri viljelevad teatreid vaadates kohta kui tihti seda argumenti, et et raske on riskida, et pigem. Pigem pigem ärme katsetaja kasvatame tuntud autoreid. Sest sest, et publik või noh, nagu nagu viidates publiku publiku nõudmisele samas samas on ju Noh, samas samas siiski kõlavad need väited sageli publikut solvavalt või publiku publikut alavääristavalt, et et see, see, mida, mida publik tahab või ei taha, see selgub ikkagi siis, kui on, kui on midagi katsetatud ja ja. Et sellised kommertskaalutlused teatris ei ole midagi häbiväärset iseenesest, et ega, ega teater ega teater ei olegi mingisugune selline sahtlisse tehtav elitaarne kunst või tähendab mitte, et ta seda ei oleks, aga, aga tead, Tris teater nõuab ilmselt rohkem oskusi ja seda elitaarset ja rahvalikku kuidagi ühendada ja, ja, ja selleks on. Noh võib-olla ma räägin natuke liiga palju enda pealt, aga, aga näiteks minu mina isiklikult küll nagu ei ei näe eriti palju eriti palju selliseid pooltargumente sellele, miks peaks publik rohkem tulema kohale mingi tuntud autori peale kui siis mõne Osavalt pakendatud. Noh, natukene riskantsema projekti peale, et noh, sellises rahva pärastami või ütleme, mingi projekti söödavamaks tegemises ei näe ma midagi taunimisväärset, küll aga küll, aga ei, ei saa ma hästi aru sellest Sellest materjali põuast, mida, mida justkui väidetakse, aga. Aga aga noh, jällegi siin tsiteerin kirjanikest, kirjanikest, žüriikaaslasi, et noh, et, et hea on, et hea on sedasorti juttu rääkida, aga ole mees ja tee siis ise Mida ütles selle näiteks sellesama väite peale sinu žüriikaaslane Wimberg? Ole siis mees ja teise paremini. Wimberg oli Wimberg oli üldse nagu selles mõttes väga tänuväärne, väga tänuväärne žürii liige, et meil olid nagu ülesanded jaotatud, kui ma nüüd räägin natukene üldse sellest žüriis Struktuurist me olemegi väga ebaviisakalt tegelikult alustanud kõigepealt sinust kui isikust rääkinud pikalt-laialt, kuidas sina seda asja näed, tegelikult tutvustamata täiesti žüriid. Kes sa teeksid seda? Et peale minu olid žüriis siis tõlkija ja näitleja Villu Kangur kirjanik ja Eesti Päevalehe kirjandustoimetaja Jaak Urmet ehk Wimberg ja kolm kolm välisliiget, teatrikriitik ja teatripedagoog Manfred ja hanke Saksamaalt siis Turu rakenduskõrgkooli kunstiakadeemia nukukunsti õppetooli juhataja Anna Ivanova, Braschinskaja Soomest ja Praha teatri Miinor, stsenaristide dramaturg Petra sametchnikova tšehhist siis. Ja vot siin oligi sihuke. Esimestel päevadel oli, meil oli meil küllaltki raske ühist keelt leida või tähendab mitte mitte mitte nüüd, et mitte nüüd, et ühist keelt raske leida, aga, aga ütleme, kooskõlastada tööprintsiipe, sest noh, kõik need kolm riiki, kust need inimesed tulevad, omavad väga, väga rikkaliku lastelastele suunatud teatrikultuuri. Ja seetõttu Seetõttu tundus neile Vajadus püstitada kriteeriume nii-öelda iga üksikjuhtumit eraldi arvesse võttes ilmselt natukene võõras. Küll, aga. Küll aga nad siin olles ja konteksti sisse õppides Said sellest lõpuks aru küll, aga jah, mulle endale oli, oli väga-väga hariv nendega koos koos teatrit vaadata, sest et. Noh, ma ei tea, siin on jälle see, see vaese sugulase kompleks, aga, aga kui sa tõesti oled kogu aeg kuulnud seda, kui kehvas seisus on, on meie lasteteater siis paratamatult nagu Noh, paratamatult läheb tööle kõigepealt see see advokaadinärv või, või soov, soov, seda soov omas iga hinna eest seda head leida. Et kohe-kohe ei asugi võib-olla niimoodi analüütilise pilguga asja kallale. Aga noh, see festivali kulg näitas, et see et see ei olegi tegelikult vajalik, et meie, meie hea nagu juba ennegi öelnud, et meie, meie hea on ikkagi hea kõigi kõigi professionaalsete kriteeriumite järgi ja halb halb on halb samadel põhjustel, aga rääkides nüüd žürii liikmetest, et, et et kui meie, et kui välisliikmed olid sõna otseses mõttes laste- ja noorteteatrispetsialistid ja meie Villu Kanguri ka vähem või rohkem Teatrist rikutud, et siis Jaak Urmet. Esindaski just nimelt seda. Seda. Seda heas mõttes lapsemeelsed pilku või et see tema kirjaniku, kirjaniku närv ja kirjaniku pilk ja lapse Lapselapse pilgus sisse elav elav pilk nagu andis, andis nagu väga noh, väga ootamatuid ja väga-väga rikastavaid, selliseid tagasipeegeldusi ei saanud liiga targaks minna pidevalt. Jah, ütleme isegi niimoodi. Sest näiteks kui. Ma ütleksin seda, et Jaak Urmet leidis selles Eesti lasteteatris tunduvalt rohkem tunduvalt rohkem positiivset kui kui need paadunud teatriinimesed ja tähendab, siin ei ole küsimus mitte hinnangu professionaalsuses või mitte, vaid noh Urmet tuletas meile korduvalt meelde, et see, mida me vaatame, et see on just nimelt nagu lastele tehtav teater, mitte mingite paadunud kriitikute ja, ja juba noh, temagi temagi hinnangud nii mitme mitmelgi asjale noh, nagu rikastasid seda pilti, et noh ja, ja ja veelgi kord nagu kahandasid seda, seda minu minu eelarvamust, et, et meie lasteteater on üks suur selline materjali läbi nämmutamine või nagu tähendab, et ma, ma ei ütle, et see nüüd mingi tohutult kõva kunstiväärtuslik oli sajaprotsendiliselt. Aga et, et pigem neid neid edasiarendamist, väärivaid asju oli, oli, oli nagu rohkem kui, kui lihtsalt see koll kaksikjaotus, et, et kas, kas teater peab kõnelema lastega nii nagu täiskasvanuga või, või peab ta selleks valima mingisugust lastekeelt, et, et see lastekeel on nagu palju rikkalikum nagu ma teada sain? Ka teharge algel igaga. Köie käest Liszeeroteeringe ja. Täitsa mage. Tere tulemast tagasi teatrijutte kuulama. Täna otse-eetris Tartust ja stuudios on külaliseks draamakese lasteaia noorteteatrite festivali draamake žürii esimees Madis Kolk ning oleme jõudnud jutuga täpselt žürii töö tulemuste juurde ehk siis viie vabalt valitud parima. Ja siis Eesti laste noorte teatri parima osa väljatõstmise juurde. Mida te siis tegelikult nende viie auhinnaga tahtsite rõhutada? Jah rõhutangi üle, et, et meie žürii ja rahvusvahelise žürii noh, üks pidasime üheksanda, Enda Üheks tähtsamaks ülesandeks ka siis nii-öelda signaali andmist või signaalide andmist, et et seetõttu jah, meie need auhinnad ei olnud. Need kategooriad ei olnud niimoodi ette määratud, et me peaksime andma parima mehe, parima naise ja parima lavastaja ja nii edasi vaid need olid vabalt vabalt valitud ja, ja, ja seetõttu nende nende kategooriatega või nimetustega. Me üritasime kysis viidata viidata tendentsidele mida maksab edasi arendada, tähendab, ma ütlen nagu selle selle ka alustuseks, et, et masin-masin küll, ütlesin enne, et et see valik Eesti lasteteatrit on siiski suhteliselt väike ja, ja, ja ütleme, kõik see väärtuslik, mis meil on, oligi umbes nagu festivalil väljas. Aga see ei tähenda kuidagi seda, et et need auhinnad oleksid olnud kuidagi Noh, kuidas ma ütlen siis, et et nagu, et justkui nagu iga iga iga mingisse suunda haarav nähtus olekski juba nagu kiitust väärt, et, et meil ikkagi joonistus välja nagu tõsine sihuke professionaalne rida, et, et need nähtused, mille, mida me nagu pärgasime, et nendesamade liinide peal oli ka tunduvalt selliseid sama nähtuse, mitte eeskuju, väärivaid edasiarendusi, et, et selles mõttes need Need viis laureaati olid ikkagi just nimelt oma teostuse oma teostuses ka ütleme, teistele eeskujuks ja et, et need, need, need ei ole mingisuguse idee või suundumuse tunnustused, vaid ikkagi ikkagi tervik. Kunstiteoste ja, ja mitmetel-mitmetel puhkudel oligi meie sõnastuses ka see, see nagu väljendused. Et kui ei olnud isegi võimalik kunstiteosest nagu midagi lahti rebida, et näitlejat või kedagi, et siis et siis me, me tahtsime nagu võimalikult palju just tunnustada sellist tervikteoseid. Ja seetõttu me ka ei nimetanud jah, neid, et parim, see parim, teine, mis ei tähenda, et nad ei oleks parimad, aga, aga ütleme siis nii, et see ei ole, see ei ole antud juhul kõige olulisem lastelavastuse auhind, nii me teda nimetasime, läks Vanemuise teatri lavastusele suur kuri hunt. Kodubina lavastus siis. Et noh, see oli nüüd jah, selles mõttes. Ütlen ka seda, et žürii vaidlused olid tegelikult päris päri, siis kirglikud ja, ja tõsised või, või noh, ma nagu nädala algupoole nähes, kui erinevalt me ikkagi asju Mitte isegi võib-olla ei näe, vaid just nagu, kui erinevalt asjadele läheneme see see tekitas hirmu nagu nagu konsensusele jõudmise mõttes, aga, aga tähendab, kui üllatavalt üksmeelne oli meie žürii siiski neid laureaate validesse oli äärmiselt positiivne ja, ja veel kord. Et meil pigem tekkis nagu probleem selles, et kahju, et ei olnud kuuendat ja, ja võib-olla isegi seitsmendat asja, et, et sedapidi probleemi ei tekkinud, et, et viit viit preemiat nagu ära ei täidaks ja suur kuri hunt oli just nimelt selles mõttes hea näide sellisest noh, sõna täiuslik on natukene natukene halb sõna, sest et noh, ei, ei olnud seegi ju selles mõttes täiuslik, et just mis, mis meid pani imestama, et see khati krooni näidend on suur kuri hunt, siis on tunnustatud tunnistatud paar aastat tagasi Soome parimaks näidendiks. Zhürii liige Villu Kangur küsis arutelul, et kui see on Soome parim näidendit, siis huvitav, milline see halvim veel on, et ühesõnaga see näidend ei, ei ole sugugi nüüd see perfektne Velmeid pleimis ise laual jooksma hakkab seda enam. Seda enam tunnustust väärib mitte ainult lavastaja, vaid ka vaid ka näitlejad ja, ja kunstnik Jaanus Laagriküll, kes noh, mis on, on sellest materjalist teinud nagu tõeliselt tõeliselt tõeliselt mitmekihilise, leidliku ja andeka andeka asja, mida vot seal seal tekkis ka selliseid sihtgrupi probleeme, et ma nagu nägin ma nagu nägin saalis lapsi, kes kes minu arvates Noh, näiteks ka minu enda jaoks oli see lavastus ka selline, mis, mis nagunii kergelt ei ammendu või, või minu enda jaoks pilt rikastus läbi selle, et ma lugesin läbi ka noh, väga huvitava kavalehe ja mul tõepoolest nagu tekkis see tunne, et, et see on, see on asi, mida, mida maksab vaadata nagu mitu korda, sest et et et seda rikkamaks ja pilt muutub ja seetõttu. Mulle tundus, et osa lapsi saalis on justkui nagu liiga liiga noored selle jaoks. Või noh, iga liiga väikesed kasvõi juba Küsimus ei ole ju ainult mingisuguses asja mõttetiheduses, vaid ka ikkagi füüsiline etendust peab ka füüsiliselt taluda, suutma aga aga üllatavalt hästi nagu mängis, mängis kogu see tervik igas vanuses lastele ja, ja see noh, ma kujutan ette, ma ei hakkaks seda näidendit nüüd siin väga kritiseerima küll, aga ma kujutan ette, et seda näidendit, seda, seda ümberpööratud hundi ümberpööratud kurja hundi lugu noh, annab, annab tõepoolest. Mängida ka lihtsalt niimoodi, et noh Nagu kuidagi Travestjana või, või niimoodi, et, et mängime lihtsalt ümber, mingid hea ja halva kategooriad, aga, aga mind nagu üllatas kuivõrd hästi ei olnud trupp nagu selle sellele liimile pidama jäänud, vaid vaid kui, kui hästi nagu. Meil see oli ka koht, kus meil nagu žüriiliikmete vahel läks vaidluseks, et kui, kui palju üldse peab, peaks nagu mingile lastelavastusele mingiks tõlgendus maailmu taha mõtlema, et et noh minu jaoks tekkis selles suures kurja sundis nagu ka selline väga, väga rikkalik ja sellise sotsiaalse teatripotentsiaal või mis loomulikult ei ole võib-olla võib-olla kõige tähtsam. Aga, aga ta just nimelt ei ei tekkinud sinna taha mitte mingisuguse sellise Noh, välja imetud lisa lisaväärtusena vaid, vaid just nimelt tähendab Noh, tähendab, palju on räägitud sellest, et lastele lastele tehtav teater ei, ei pea moraliseerima või et lavalt loetud moraal ei noh, ei aita meid elus kuidagi. Aga aga paratamatult paratamatult käsitlevad need lastelavastused ikkagi noh, hea ja halva kategooriaid ja ma kujutan ette, et, et kui, kui neid ei käsitleta mitte nagu moraali lugevas vormis küll, aga viisil, mis nagu mis, nagu võimaldavad lapsel neid samu nähtusi kuidagi kuidagi hiljem pärast etendust näinud näinuna nagu tänaval või koolis ära tunda. Et siis see on noh, et siis see ongi see, millest räägime või et see ongi see sotsiaalne mudel seal taga, mitte et mitte, et tõlgendus, kui ise väärtus Ja siis võib-olla teinekord täiskasvanute vihjeteks loetavad asjad, need on, mängivad ju tegelikult kaasa, sest asjad ongi mitmetähenduslikud mitmeti tõlgendatavad. Need ei ole ainult niivõrd üks-üheselt. Just nimelt ja siin just tekkis see, et noh, nagu ma ütlesin ka enne ütlesin, et, et võib-olla võib-olla osaleb lapsi, olid, olid liiga noored või no ütleme ka mitmete muude lavastuste puhul meil nagu tekkis see see, kellele see nüüd ikkagi suunatud on või et kas aga suure kurja hundi puhul oli just just see tunne, et õudsalt tore oleks kui, et noh, see on sihuke ideaalne lavastus, mida, mida laps võiks käia koos vanemaga vaatamas ja siis pärast veel arutleda või et, et lapsevanem aitaks tal natukene avada asju, et laps, laps saab suurepäraselt seal mingid niidid. Aga see küsimus, et kas saab küsimused kätte, et see on just selles mõttes selline selline hea, hea näide, mis ei, mis ei ammenduvaid, mis tekitab küsimusi ja ta ei tekita noh, kuni selleni välja, et kolm, et kui me selles klassikalises kolme põrsakest loos kus hunt on halb ja põrsakesed kannatajad, noh, me võime seal näha seda, et ütleme ka ka põrsakesed ei ole nüüd need süütult kannatajad, nad on natukene laisad, nad ei viitsi omale korralikke maju ehitada, aga noh, see on kõik sihuke tühi-tähi, see läheb lapsel meelest ära. Et siis siin nagu selles konkreetses lavastuses oli nagu liidetud need. Me nägime seda, kuidas, mis on ka nagu sellest tänapäeva ühiskonnas väga-väga levinud, et kuidas sellest Ta ja, või või ohvristaatusest on saanud nagu moe asi, et on noh, tähendab, täiskasvanud näitavad seda sammun lastele ette, et kuidas, kuidas provotseerida teisi inimesi vigu tegema ja seejärel kasseerida neilt siis papp b oma au ja väärikuse taastamiseks. Et siin oli nagu see see, kuidas, nagu seda see, kuidas see oli nagu põrsaste põrsaste kujul see, see inimtüüp välja mängitud, et see noh, see oli mulle nagu tõeliselt muljetavaldav, et noh, see on nagu et, et see ei ole mitte see, see esmatasandi tõde, tugevad, tugevamad annavad nõrgematele peksa, mida me kõik ju teame mingil tasandil, aga mis kipub ikka meelest ära minema vaid siin on ka lapsel võimalik võimalik nagu koos vanemaga arutleda selle üle, et et milliseid Milliseid vastikuid algeid peidab endas ütleme selline sotsiaaldemokraatlike sugemetega tuleviku heaoluühiskond, kus noh, kus on võimalik oma sellise väljamõeldud ohvristaatusega lihtsalt nõmedad seda, et, et noh, see, see et, et seda ma mõtlesin ka selle all, et suur kuri hunt joonistas välja mingi ühiskonnamudeli, et see ei ole see mitte mitte praegu mitte see mingi kriitiku kriitiku klaaspärlimäng, vaid, vaid just nimelt see, millised küsimused võivad lapsel tekkida nii koolis kui ka siis seda etendust vaadates. Mis küsimused tekivad vene teatri veerevate kividega veerevad kivid sammaldusele lavastusega, mida te hindaksite parima noorsoomitte parima nooruse lavastusena, vaid millele tantsida noorsoo lavastus auhinna. Jah, see oli, seda ma julgeksin need ka ikkagi soovitada minna vaatama mitmel põhjusel, esiteks esiteks noh, olgem ausad, Vene teater on viimasel ajal kriitika käest peksa saanud ja, ja neist üldse kirjutatakse, kui neist üldse kirjutatakse. Ja see, ma, ma nagu kätt südamele pannes kinnitan, et selles otsuses ei olnud küll nagu kübekestki mingit poliitkorrektsust või, või midagi sellist. Muide ma kartsin, mitte mitte vene teatri puhul, aga üldse enne festivali ütleme seda repertuaari vaadates, et noh, käisime juga nii jõhvis kui Narvas kui igal pool, et ma, ma tegelikult kartsin kohutavalt seda seda, seda, seda mingit mingit siukest händikäp. Noh, ühesõnaga et ma kartsin, et, et mulle kui žüriiliikmele, et ma pean omaks võtma mingisuguse sellise händikäp, suhtumise, asjadesse, võimu pean poputama asju lihtsalt sellepärast, et nad on olemas ja nad on mingil tasandil vajalikud. Aga tegelikult see, see vajadus nagu langes täiesti ära, et noh et selline nagu selle selle jutu jätkuks, et meie otsused mitte ainult nüüd noorsoolavastuse kategoorias, vaid ka muudes kategooriates ei olnud kuidagi seotud mingisuguste selliste kunstiväliste vajadustega ja veerevad kivid ei samoldu. Seda oleks saanud ka hinnata näiteks näiteks kuidagi noh, ka mingite muude kriteeriumite alusel, aga noh, näiteks miks see oli just ehe näide sellest, kus ei olnud võimalik ühtegi komponenti tervikust lahutada, sest seda näiteks kas või alates sellest, et seda mängitakse kahe paralleelse koosseisuga ja meie nägime neist ühte ja ja. Noh vot, mis siin salata tähendab lastelavastusi, kui me teeme eristuse lasteaianoorsoolavastuste vahel, et lastelavastusi isegi vaata et veel veel nagu oleks või. Aga see, see noorsugu on nagu veel veel nutusemas seisus selles mõttes et seetõttu ka see on muidugi kategooria, kus nagu noh, ükski, ükski esindaja ei ole üleliigne. Aga noh, see konkreetne vene teatrilugu noh lühidalt siis sisuks noh, ütleme vormiks on tal pantvangidraama, aga sisuks sisuks jällegi see Kooli. Üllatusin, et näidend oli, on küllaltki vana. Et neid juhtumeid, mis tõukavad kooliõpilasi Ütleme siis koolis läbi elatud, stressid, mis tõukavad neid kooliõpilasi, nende pantvangidraamad ja nii, et noh, see on ju selline aktuaalne teema ja seetõttu ka selle lavastuse eeltutvustust lugedes ma nagu, nagu kartsin jällegi, et, et tegemist on mingisuguse sellise odava noortega sodava noorte käest odavad, et üldist teemat ära lihtsalt jah, et ühtpidi muidugi ei saa öelda ka meie koolidesse on juba need probleemid otsapidi jõudnud, aga noh, ikkagi see on selline selline asi, mida on õudselt lihtne, õudselt lihtne nagu sisse importida ja noh, see nagu see nagu kuidagi kuidagi nagu alati läheb. Aga samas ta ei pruugi ka mitte kuidagi kõnetada, aga see oli nagu kuidagi väga noh, ma just kiidaksin, kas seda, seda näitlejateansamblit, et see oli nagu nii niivõrd veenvalt esitatud, et mina soovitaksin seda minna vaatama juba kas kasvõi sellepärast, et et see on nagu väga-väga-väga hea võimalus sellel noorsool luua kontakti üldse Vene draamateatriga, et. Näha, et venelased on samamoodi inimesed kui meiegi ja vene noored galatavad samamoodi kui eesti noored just nimelt. Kooliprobleemidega jätkates näitleja auhind meie andnud välja parimat meesnäitlejat, parimat naisnäitlejat, andsime välja näitleja auhinna, Marika Vaarik, tema preili klammi rolli eest, VAT teatri lavastuses grammi sõda, võib-olla ma sellel isegi pikemalt ei peatuks, tähendab, klamy see, tema preili klammi roll on juba kriitikas nagu palju-palju tunnustust leidnud ja noh, ütleme et ütleme, et siin ei, siin ei teki nagu mingit kahtlust teema teema vajalikkuses. Marika Vaariku, noh, tõesti suurepärases osatäitmises ja, ja noh, siin oli ka see noh, nagu me teame, see gay enne oli, näidend on algselt kirjutatud meesnäitlejale ja Saksamaal on see väga-väga palju mängitud lavastus. Ja kuna meil oli ka žürii žüriiliikmetel, oli võrdlusvõimalus et siis see oli nagu, nagu noh väga tore kogemus meile, meile kõigile ja žüriiliikmed, kes said, kes said võrrelda, need seda tegid ja et mitte meie versiooni kahjuks. Lisaks nüüd lisaks neile kolmele mis kõla, mis kõlavad võib-olla oma nime poolest nagu tavapärasemalt Andsime välja veel kaks auhinda, mille, mille mille nimetuse välja mõtlemine noh, just nimelt nimetusele väljamõtlemine, selleks, et see siis tõepoolest väljendaks neid väärtusi, mida, mida me neis tunnustada tahtsime, noh, see nagu pakkus meile endale siukest väljakutset publiku puudutus, auhind selle andsime siis suuga ühendatud tantsijatele lavastuse eest suuga lastekas. Rääkisin siin enne sellest vaese sugulase enesetundest välisžüriiliikmetega koos olles. Et see oli nüüd lavastus, millega meil või noh, meil, eestlastel õnnestus rabada ka välis välisžüriiliikmeid, et nad nagu tõepoolest, et ka nende jaoks oli see, see nähtus unikaalne ja räägid äkki sellest täpsemalt, mis asi see siis on tegelikult? Tegemist on sellise puhtal, puhtal kujul tantsuetendusega olgu öeldud, et, et me žüriiliikmetel oli nagu meeldiv erand üldse nagu sisse lastud saada, et, et suga ühendatud tantsijad tantsivad või mängivad seda ainult lastele. Täiskasvanud peavad üldiselt veetma oma aega seal teatri eesruumis. Et aga pean ütlema, et lapsed nagu võõrastest täiskasvanutest ennast segada ei lasknud. Et me olime passiivsete jälgijatena seal ruumis sees. Põhimõtteliselt on tegemist See on, see on sõna otseses mõttes osalusteater, mida ju ka erinevatel aegadel erineva erineva intensiivsusega on ju ka täiskasvanutel puhul proovitud teha ja enamasti on need katsetused kuidagi piinlikud. Noh, alati kui, kui me hakkame rääkima mingisugusest neljanda seina lõhkumisest, et siis siis ei tea kunagi, millega see lõppeda võib ja sageli ei ole tulemuseks kunsti kunstielamus. Aga, ja samamoodi me teame nagu lasteteatrist, et kuidas lapsi üritatakse kaasa meelitada, teda küsimustele vastama panna, kuhu hunt läks, kuhu vint läks ja aga vot, see oli selles mõttes nagu hästi huvitav kogemus, et seal. Ma isegi küsisin, et kui, kui palju lapsed omasid nagu eelinformatsiooni. Noh, nad ei olevat omanud mitte mingisugust informatsiooni, aga nii kui tantsija tantsima hakkasid, nii oli lastel nagu kohe selge, et nad võivad osaleda, võivad osaleda, keegi ei, käsi ei käskinud ka ja see just lõigi nendele selle osalus, vabadused nad ei, nad ei olnud ka sunnitud nendesse osalus stampides küll, aga nii kui liikuma hakati, nii nii oli neil võimalus osaleda ja see, mis seal toimuma hakkas, see oli nagu väga loov ja väga-väga inspireeriv ja näiteks noh, ma saan aru, et see pedagoogiline või kultuurhariduslik funktsioon ei pruugi olla alati kõige tähtsam, aga ma näiteks lisaks kogu sellele emotsionaalsele loengule, mida lapsed sellest etendusest said. Ma olen täiesti kindel, et, et väga paljud lapsed sealt etendusest lahkudes hakkasid huvi tundma tantsija elukutse vastu või et ma, ma usun, et mitmed tulevased tantsijad võisid oma impulsi saada sellelt etenduselt ja seetõttu publiku puudutas auhind, nagu tähendabki seda, et noh see, see, see ei olnud spetsiifiliselt tantsuteatriauhind, vaid, vaid tähendab seda publiku puudutust seda võimet publikut kaasa parata, seda me nagu hindasime nagu võrdselt kõikide muude nähtud lavastustega ja Tal oli nagu just nimelt selle, selle kogu kogu toimuva energeetiline laeng ja võime nagu, nagu publikut mõjutada heas mõttes. Et see oli see, mis meil meile ja välisžüriiliikmetele väga väga nagu muljet avaldada. Et kuulsin neid omavahel vestlemas. Et kas oleks võimalik ka kuidagi kuidagi tekitada või noh, et, et see oli, see oli väga inspireeriv nii lastele kui täiskasvanutele. Üpris teistmoodi on KT viies auhind, teistmoodi teater jah, kuigi žürii žüriile neid otsuseid tehes moodustasid kuidagi nendest nähtud etendustest sellised temaatilised grupid või paarid, no ütleme, nähtused. Ja, ja tegelikult see suga ja siis viimane auhind, sõna, jõuauhind lavastusele kaks päikest no teatri esituses Nad olid nagu, mingis mõttes mingis mõttes nad esindasid seda ühte nähtust, kuigi täiesti vastandlikud žanrid, täiesti vastandlikud väljendusvahendid. Aga just see, mis, mis imponeeris oli oli just nimelt see, see võime publikut puudutada. Antud juhul siis läbi läbi läbi sõna jõu. Et noh, eks, eks meie ka ju eestlastena ikkagi muretsesime, et kas nüüd žürii välisliikmed ikka saavad piisavalt informatsiooni ja ja kas nad piisavalt Et kuidas kui hea kontakti nad saavutavad? Ja ja tähendab, mis oli nagu üllatav, et see noh, täiesti tekstipõhine, täiesti staatiline staatiline, välise liikumise mõttes täiesti väliselt mitte atraktiivne muinasjutu Westmist, teater. Et seal ei tekkinud isegi mitte nagu seda barjääri seal oli, seal oli keele keele semantiline, mitte arusaamine, seda niikuinii aga ei tekkinud barjääri, tähendab žüriiliikmed ei, ei võtnud seda, kui seda Belkas koori tellingut, vaid nad nimetasid seda ja noh, teatriks see need olid, need olid tegelikult teatrivahendid, mis mängisid läbisele napi-napi, välisvormi ja. Noh, jällegi jällegi üks üks selline tegelikult see muinasjuttu vestlemise teater on ju ka üks üks üks selline asi, mis, mida, mida justkui on vähevõitu, aga samas, mis, mis peidab endas tohutul hulgal sihukseid, klišeid ja sellist tüütut tüütutest lepp, et see no teatri kaks päikest, mis, mis vähe sellest, et ta, et ta oli äärmiselt õnnestunud ja intensiivse vormiga siin on ka täiskasvanud publikule ju seda mõtlemismaterjali, et kas või selle selle poolest, et kuivõrd ta siis pidi nihestama või murdma neid indoeuroopaliku mõtlemise ja jutustamisskeemi mõjusid. Et et see on nagu, nagu, nagu igas mõttes jällegi seda tüüpi teater, mida, mida tuleks jällegi edasi arendada ja, ja mille, mille suurepärase näitajad no teater Andis. Esimest korda vist sellise ülevaate festivali puhul oli alati pärast etendust žüriil kohtumine trupiga. Kuidas see asi toimis, kas teil oli mingeid selliseid erilisi kokkupuuteid või tekkis tekkis midagi uut või kasvõi midagi sellist, mis mõjutas žürii edasisi otsuseid, näiteks. Ei, ei ütleks isegi tähendab otsuseid ei mõjutanud, aga eks, eks nagu mõista ikka, aitas üht-teist ja ja noh, eks noh, nagu ma ütlesin, et, et igale igale lavastusele praktiliselt tuli siiski nagu seada erinevad kriteeriumid väärtustada ja samamoodi samamoodi ka nagu truppidega kohtumine aitas seda võib-olla võib-olla paremini teha ja, ja oli noh, me kõik teame, et et loov inimene on tundlik, eriti kui ta on veel näitleja, kes on kes on, kes on laval, et et, et võib-olla oli noh, eks see, eks see õigesti mõistmise probleem on ju alati igasuguse kriitika puhul ja ja noh, eks eks esines juhtumeid tõepoolest, kus see etteheide oli võib-olla mõeldud rohkem lavastajale võib-olla siis ka mitte näitleja kõrvadele, kes, kes ei olnud võib-olla absoluutselt milleski süüdi. Aga mis jäi noh, mis jäi võib-olla süüdistusena kõlama, et, et ma võib-olla ka nagu tagantjärele tagantjärele tahaksin öelda, et et selles tagasisidestamise see ei olnudki vähimatki Žüriipoolset ärapanemis soovi, aga üldiselt meil nagu see noh, mulle tundus, et suuremas osas olid need kohtumised kahepoolselt rikastavad ja ja selliste selliste tõsiste konfliktideni nagu asjad ei läinud. Mis sa arvad, kas selline festival, ükskõik, kas ta õigustab ennast, kas ta annab sellise ülevaate või või on see ebaühtlane pilt, mis tuleb sellest igav riigi iga riigi poolt toetatud teatri poolt välja pandud lavastuse Nende lavastuste kokku paneme siis kas sellest tekib mingi Eesti lasteteatri noorsooteatri üldpilt, mis oleks adekvaatne? Nüüd antud juhul minu minu arust küll tekkis või ma ei tea, kas ma ei tea, kas et kui, kui nüüd seda tüüpi festival toimuks igal aastal, et ma ei ole, et, et noh, siis oleks selle, et, et kui see, kui selle regulaarne toimumine tõepoolest oleks koos mingi stiimuli ka, kui see paneks, kui see paneks rohkem mõtlema lastele tehtava teatri peale, kui see paneks rohkem kirjutama algupärast dramaturgiat, siis oleks see muidugi suurem. Kui see aga ei pane, vaat siis ma ei ole kindel, kas meil on iga aasta midagi kõrvutada. Jaa jaa. Ja kas see, et see, see tänavune aasta oli siiski küllaltki nagu rõõmustav kõigele vaatamata et kas see oli nüüd tõesti selle tulemus, et oli pisut sellist kuhjumise settimise, aga või see ongi niisugune suvaline läbilõige, et noh, et kui, kui selline ongi läbilõige, siis siis tähendab kahetseda saab ainult seda, et ta on, et ta on vähene, aga noh, hea on hea, tähendab Marika Vaarik ei hakka lastele mängides halvemini mängima, et noh, et et, et, et tähendab, mis ma sellega öelda ongi see, et, et minul näiteks kas või minule endale sai pilt tunduvalt selgemaks see kriitika, mida ma olin eelnevalt lasteteatri kohta kuulnud, see oli minu jaoks nagu rohkem rohkem abstraktne ma, ma, ma otsisin või või arvasin, et, et seal noh, et seal peituvad nagu hoopis teistsugused ohud või hoopis teistsugused negatiivsed, et nüüd ma nägin, et et need negatiivsed asjad, mida tuleks siis nagu ravida. Et need on ikkagi puhtalt nagu professionaalsel professionaalsel pinnal. Seega peaksid olema ju nagu ravitavad, et selline kontsentreeritud pilt, pilt oli igal juhul väga. Et minu arust see oli representatiivne, kui kui võõrsõna kasutada Aitäh Madis Kolk.