Perepeo lähenedes on õhk selgemaks läinud, üle 8000 õnneliku tantsija on kutse biomurule tänaseks juba ilmselt kätte saanud ja need kaks ja pool 1000, kes sel korral välja on jäänud, loodetavasti mitte liiga kibedad pisarad juba ära valanud. Kuidas küll teid lohutada? Võib-olla meenutame siis juba eelmisel nädalal tantsutoimetaja Kadri diisi üleskutset veerand Eesti tantsuväest päris veerand tantšeskonnast nagu peast eemale ei pea jääma vaatamata sellele kaks pool 1000 tantsijat, kes seekord nagu Kalevi staadioniga ei mahu, see on piisavalt suurele. Aga proov, etendus on meil mõeldud kõigile neile, kes seekord väljakule ei mahtunud. Nii et ikkagi, see on kogu Eesti rahva pidu, nagu ka pillipidu, milles teenimatult hoopis vähem on räägitud ja selle vea nüüd kohe paranema. Tarmo Kivisilla on pillipeo kunstiline juht, ma usun seda, et laulu ja tantsupidu ei tekita mitte ühtegi küsimärki kuulajates, aga mis pillipidu veel on samasugune pidu nagu lauljate, tantsijate pidu, aga on siis antud võimalus ka nendele inimestele, kes ei laula, ei tantsi, aga mängivad sellist pillimistega puhkpilliorkestrite alla. Rahvapilliorkestrid, Sõid, akordioniorkestrid, viiuliorkestrid, ansamblid, ka suupilliansambleid näit näiteks Pärnust, Piccolo, Linnutaja torupilli mängivad, et need oleme üritanud, hõlmatus, on alla nii-öelda erinevaid pille. Te olete päris raske ülesande võtnud, et kõik need erinevad pillid alates akordionist, suupillist kuni võib-olla seal jauram ja kontrabassi välja panna ühisorkestriga raekoja platsil pillipeol ikka kokku kõlama on üldse võimalik. No tegelikult me nüüd päris kõik, ehkki koondorkestris ei pane virise orkestrisse torupillimängijad küll, aga nad ei mängi ikkagi selles koondorkestris olimegi kaasa teinud ette või, või ei taha ja aga samal ajal näiteks need suupilli inimesed Pärnus on nii tublid küll, et nemad võtsid kätte ja õppisid selle repertuaari mari ära, kõik su pildid on nii, et kuidas kõlab suupillidel näiteks Rein Lander, mis teil kavas on? Ootamatult hästi, tegelikult ütleme niimoodi ja väga-väga veel oli väga-väga sillas hirmsasti talle, kus pillipidu sellisel kujul üldse on välja kasvanud, no paraneb varasematel aegadel, ma mäletan, et tantsupeol oli nagu eraldi senine blokk, kus mängisid kapellid ja siis läks nagu tantsupeokontsert edasi. Et kas nüüd sellest tingitud ühest küljest tantsupidu on selline ühtne tantsulavastuse tervik, et sinna ei olnud võimalik enam paigutada neid rahvapille või kuidas tegelikult on rahvamuusikutega üldse, kes ei ole puhkpilliorkestris, ma rõhutan veel, on alati olnud see, et kes nad siis nagu peavad olema, kus nad siis peavad olema, neid pole tahet, aga kusagil või ütleme nii, et neil ei ole nagu sellist väga kindlat kohta olnud, et näidata, proovitud sinna tantsupeoraami suruda. Laulupeol on jälle, lauluväljak on ikkagi lauljate päralt olnud enamasti vot siis ongi, et nendel oma pidu, suhtumegi, nii et pillipeolised ja pillimängijad väärivad, oma pidu ikka väärivad muidugi väärivad sellepärast et ega siis me võime ka niipidi ütelda, et rahvapille on kindlasti Eestis varem mängib kui näiteks puhkpilliorkestripille, noh seda võib alati ajada nii-öelda väga-väga lõhki seda juuksekarva. Tarmo Kivisilla kõige olulisem küsimus tegelikult ikkagi, et kuidas laulu ja tantsupeo ühes hingamise ja merevahelduse pillipidu kõige hõlpsamini üles leida? Ta on tegelikult tantsu-laulupeo alguspunkt, ta algab neljapäeval siis teisel juulil raekoja platsis, kes homseks, suur pillipeo grand kontsert, seal siis see koht, kus niine, et samad suupillid kui ka viiulid, kandled, kõik, mis on seal laval väljas, mängivad üheskoos kogu sellel kontserdil veest läbi viiuli koondorkester, kannel, koondorkester, see nii-öelda koondorkester kujutes, kõik siis mängivad, kes vähegi koos saavad, mängib nende koondkava ja kordades ongi kolm nagu suurt eraldi riiki. Kui suuruse pillipeoliste vägi on pillipeoliste vägi, on nüüd täiesti ettekirjutatud seal 450. Asjatundjad kinnitavad niimoodi, et mitte ükski Järvamaal elav inimene laulupidude ajaloos ei ole dirigeerinud suure kaare ees puhkpilliorkestri Türi dirigent Ants hoida kivi, kas on väheke uhke tunne ka, noh, ma sain ka praegu sinu käest. Kurat, eks see laulupeo suure koori suure orkestri dirigeerimine on loomulikult auasi ja meil on auasi, siis on ka tunne uhke. Kas see on sinu jaoks mõnes mõttes selline elu tähtsündmus? Ma arvan küll, mis seal salata, mida selleks peoks ettevalmistamine on sulle tegelikult tähendanud vot mulle pildi üldisest olukorrast Eestis, kuidas teised orkestrid mängivad ja Maren, ma ei osanud nagu oma orkestrit nii hästi sellesse pusle asetada, aga praegu olen kindel, et Türi orkester ei pea häbenema ja ka Eesti orkestrit ka ei pea selle nädalaga SAABi orkestritele kaks eelprooviringi lõplikult käidud. Laupäeval on meil Tartus, aga pilt on selline, mille pärast üldjuhid ka närveerima ei pea. Antsoida kivi me ju teame, et lauljaid ja tantsijaid on lausa üle ja tohutu tung on peole pääsuks ja paljud sinna ei pääsegi. Kuidas on pillimängijatega? Puhkpillimängijatega on muidugi natukene teistsugune olukord, et meil sellist murdu ei ole kunagi, miks selline olukord olla, kus oleks konkurents orkestrites sõja laulupidudele ja esinemistel, aga praegu puhkpillimuusikamängijate liiga suure arvu üle küll uhkust ei saa. Millised on need piirkonnad, mille kohta võiks öelda, et need ongi Eestimaa puhkpillikandsid tuntud puhkpillikandsid, onju? Ma Harjumaal on tugevaid orkestreid. Pärnuni tugev. Lääne-Virumaal tõstaksin eriti esile tapaorkestrit, aga need on kindlasti veel. Ja millal saabub sinu enda jaoks siis see tõehetk, kui sa tõused suure orkestri ette laulukaare all? Esimese tõehetke ma saan kätte, siis on kaks otsustavat proovi, kui mängijad on laulukaare all ja me saame teada, kuidas see asi seal kõlama hakkab, sest siiamaani me tegime ju väikeste gruppidena tööd ja tõusen sinna üles. Kõrgust ma küll natuke kardan, aga ma pole seal kunagi sinna otsa roninud, aga noh, saab hakkama. Nõrgana ühe käega äärest kinni ja teisega lehvitanud. Minu juhatada on põimik Uno Naissoo lauludest, mille on seadnud Ati põdra. Aitäh, Ants hoidi kivi. Mina soovitan kuulajatel ja ka laulupeo külastajatel jätta see nimi meeldeolest, ent. Nuputamisülesande andis eelmisel nädalal tantsumemm Helju Mikkel, need, kes rahvatantsujuhtidest ja kellena tantsis Vanemuise teatri balletis kevade pearolli ja õige vastus on. Küsimus oli paras pähkel, kui õigesti vastajaid siiski oli ja saatejuhid loosivad mõne hetke pärast ka auhinnad välja. Kui kuulate ja on pühapäev, siis see on kordussaade ja võitjate nimed on juba üleval vikerraadio koduleheküljel. Kuid enne küsimus ka uueks nädalaks. Teatavasti ei läinud, kuna võimudel korda eemaldada rahva suust ja meelest Gustav Ernesaksa laulu Mu isamaa on minu arm. Seda lauldi ikka keeldude ja käskude kiuste, kõneleb omaaegne laulupeokomisjoni esimees Arnold Green. Teine laul, mis samuti nii-öelda ei olnud eriti soovitav, oli see. See laul oli ka juubelilaulupeol, mida koor hakkas siis laulma ja sellest ajast peale ka see juba kujunes selliseks lauluks, mida koorika tavaliselt lisapalana, kui ta ei olnud ka repertuaaris ikkagi. Võeti ise käsile ja meie tahamegi sireeni asemele teada selle laulu pealkirja, millest Arnold Green praegu rääkis. Küsimuse saate üle kuulata meie koduleheküljel, kuhu on kõige mugavam, õigeid vastuseid jäta, võite pakkumisega e-kirjaga saata viker RT või vikerraadio tavaposti aadressil Kreutzwaldi 14, Tallinn. Tuli uus tantsupeo muusika tuulevaiksel ööl. Liisi Koiksoni ja Marko Pereesituses jääb aga nüüd kõlama ja jälle puhume peo juttu. Täpselt nädala pärast. Ja mismoodi? Puudu Kell Su laeva ninas paiga Siiba. Kas see läheb? Kiirelt. Oodanud siin mida olen kaua veidi nuudli. Valged vurri, mina siin oma päeva ta ju veel ja. No. Ta on Siin.