Unustamatud. Tere taas kuulama lugusid biitlite lugudest, stuudios on oleverly. Igalühel viitli lauludest on ju teatavasti oma taust ja tagama. Eelmises saates jõudsime helialbumini Haateis naid, mis ilmus aastal 1964. Käesolevat alustame helialbumiga, viitlus fosseil, mis tuli välja 1964. Poolest Vitlomaania oli tõusulainel rauda taoti kõigest väest loomeallikat pulbitsesid ning uut plaati hakati ette valmistama kõigest nädal pärast eelmise valmimist. Ja esimene laul, mida tollelt uuelt kuulame, ongi vist selle kõige tuntum eid täis. Teise võik kaheksa päeva nädalas pealkirja ja ühtlasi laulu idee olla McCartney saanud ühelt taksojuhilt, kes teda Lennoni juurde sõidutas ja kes kurtis, et tööd on kaheksaks päevaks nädalas. Salvestati toob ala kuuendale aprill 1964 ning iga ülesvõte oli eelmisest erinev. Plaadile kirjutati popmuusikas võrdlemisi tavapäratu sisse hajutatud, algusega võte aga proovisid biitlid väga erinevaid variante. Ning loost tuli suur hitt Ameerika Ühendriikides. Teine tuttav pala sellelt albumilt Aelfalodossan on aga kirjutatud aastaid varem. On öelnud, et oli vist alles 16, kui lugu valmis sai. Eestlase jaoks on pala teistest sama plaadi lauludest armsam vist ka sellepärast, et pikki aastaid on seda Eestigi keelsena siin-seal raadioeetris kõlanud ansambli hübriid ja hilisema suursaadiku Martin Helme ettekandes. Siin aga too originaale. Nagu juba öeldud, viit lomaania oli käimas kontsert, reise teleesinemisi ülitihedalt ja aega loometegevuseks vähe. Sestap tehtigi suuruse lugudest valmis otsestuudios. Biitlid olid selleks ajaks juba küllalt rikkad kasutamaks kallist stuudioaega proovi tegemiseks terve plaadi jagu laule välja mõelda, oli tollase elutempo juures siiski, et tõmmata ülesanne, sestap hõlmati albumile ka heliteoseid, kaldajakensiimadi halli rollid, Janssoni helilooja paar leibers rolleri ning ka tšakmerry varasalvest. Viimati nimetatud me siinkohal kuulame. Viitlite rakerdal Music on Chuck Meri esitatud võib-olla et kuulsam. Help on heliplaat, mis 65. aasta augustis ilmavalgust nägi. Olgugi et sellelgi helikandjal olid mõned kaverid, salvestasid biitlid ka oma laule nõnda palju, et terve rida neist järgmisi plaate ootama jäid. Esmalt kõlab nimilugu help. Loo kohta on analüütikud öelnud, et selles anub tundliku natuuriga Lenna abi saamaks vaikust, rahu, turvalisust. Lähedastele sõpradele on Lennon kõnelenud, et astus ühel hilisõhtul stuudiosse ja avastas, et plaadiga kõrvuti valmiva filmi pealkirjaks on ootamatult saanud help. Ning lihtsalt tegi siis ka filmile ja plaadile nimiloo. Salvestusajana on dateeritud 13. aprill 1965. Erinevaid võtteid lindistati 12 ja pärast tuubeldati veel Tamburiin laul ning Harrisoni keeruline kitarrikäik refrääni lõpus. Aga ja läheme selle plaadilauludega edasi. You got to have way on järgmine lugu, millest räägime. Pala on üks Nylandlikvalts Lennon ja Bob Dylan olid tollal suured sõbrad. Pole just kindel, kas Dylan Lennoni maneeridest miskit omaks võttis, vastupidi, aga küll. Ja tekstist Peaksid peitma oma armastust. Kaasaegset kõnelevad, et laul oli pühendatud Brian Epstein-ile teatavasti omasoo iharale mehele, kes ei saanud oma tundeid avaldada, kuna homoseksuaalsus tollal Suurbritannias kriminaalselt karistatav oli. Veel tuleb märkida, et ühena vähestest varastest viitlite paladest olles palas ka külalisesineja keegi Hannes Skat, kes kandis ette flöödipartiid. Järgmine pala helialbumilt help aastast 1965 trikid raidpala, mille puhul on biitlid kunagi vaielnud, kes kui suur osaline oli. Autoritele on kirjas nagu ikka Lennon McCartney, kuid Lennon ütleb loo enda omaks. Stiili ning kõlapildi järgi hinnates. Nii võib ollagi. Olgugi et Harry käik on Mcaatne mängitud üks esimesi soolokitarri etteasteid sellelt mehelt üldse. Ning mida selle loo tekst küll kirjeldama peaks. Versioon Meil on mitmeid vaid siis y, iga keskel on üks linn, kuhu sai riigiraudteel pileti osta. Nii on kõnelenud Mcaatni siis arvamused, laulan lihtsalt üldistus, lugu tüdrukust, kel luba lahkuda laulja elust. Ja kolmanda versioonina, nõndanimetatud kollane pass, Reeperbahni prostituudid, tervisetõend. Sedagi on viitli uurijad pidanud piletiks sõidule. Ja ega püügil aastal 65 samuti ainult ühe. Laariga piirdunud rabesse rull valmis parajasti jõuludele. Nendes ilmus kolmandal detsembril ning on tervikuna samuti inspireeritud Dylanist ja Falck rokist. Biitlid otsivad ja leiavad uusi pille. George Martin avastab uusi heliefekte ja salvestus tuhandeid muusika otsivia loovad esmaseks looks, millest kõneleda võtame on kuulus Norwegian Wood Lennonilton salm ja Mcaatne kirjutatud refrään. Lugu ei ole üldsegi mitte kaunitest puudest narra mägimetsades, vaid koledast puidu hüvitatsioonist, mida 60.-te Inglismaal millegipärast seintele löödi ja Norra puuks nimetati. Laulu norra puu oli ühe tüdruku magamistoa seinalt. Muusikast esmakordselt koolis George Harrison elavas esituses Raaga muusikat filmi help võtetel. Siis ostis omale hindia Krafti poest Londonis odava pilli. Ja Norra puusalvestusel võttis siis selle pilliga kätte. Kaasaegsed teavad rääkida, et ega Harrison eriti loole pihta ei saanud ja salvestas sellepärast pikka harjutamist juba valmis kalale. Järgmine laul, mis 65. aasta heliplaadilt rabes Saul selles saates ettekandmist leiab, on männiarvatud Anned Lennon. Läbinisti irooniline on lauldes ühest mõttetust mehest eikellegimaal. Tegelikult on see eneseiroonia Taali ühel ilusal laeval istunud viis tundi ja edutult pingutanud, teha uut lugu. Lõpuks läks, viskas diivanile pikali ja loobus. Seejärel kohe logu tuligi viis ja sõnad korraga. Selle diivaniserval kirjutatud käsikirja eest maksis muide üks myytlomaanist kollektsionäär 2003. aastal Christie oksjonil umbes viis miljonit Eesti krooni. Nii et laul kui puhas kuld. Kuuekümnendatel aastatel jõudis muide biitlite lugu ka Nõukogude Eesti kuulajani. Nimelt andis meloodia hea välja välismaa muusikakogumikke. Vist oli antud juhul tegu väljaandega kaleidoskoop number kaheksa. Ja pala nimega ööl oli sellel täiesti olemas. Kui ma nüüd õigesti mäletan, ümbrisel kirjas tekst, pesnia devoška rajatava kallina instrumentaalansambel muusika Slava narronoie. Raske uskuda, et nendest miljonitest plaatidest pildittle kopikatki kukkus. Kas teine tollases Nõukogude Eestis hästi tuntud laul Michel samuti üleliidulise plaadifirma meloodia albumid oli, ma enam ei mäleta. Ivo Linnaga ei mäleta. Igal juhul raadio, seda meil mängis. Ta sündis veel sel ajal, kui Lennon kunstikoolis õppis, prantsuse kunst, kultuur ja keel olid selles seltskonnas moes. Mcaatne käis tihtipeale samas kambas pidu pidamas ja lõbustas noori kunstnikke lauluga, milles imiteeris prantsuse keele kõla. Tegelikult seda sõnagi oskamata. Mitmeid mitmeid aastaid hiljem tuli Lennonile asi meelde ja ta soovitas loole teha korralikud sõnad prantsuse keeles. Meil jäi siiski kõlama fraasis. Need on sõnad, mis sobivad hästi kokku. Igaks juhuks ma seda prantsuse keeles ei ürita korrata, seda enam, et ka McCartney prantsuse hääldus olla kahtlane. Veel üks huvitav asjaolu, miitleoloogid teavad kõneldajat lisaks Mcaatnile oli muusika loomisel mängus ka George maatin, kes kirjutas kitarrisoolo, mis kõlab loo keskel ja loo lõpus. Michell võitis muide 67. aasta parima laulu Grammy ja nii see laul kõlab. Ning olemegi biitlite laulude saates jõudnud aastasse 66. Taasta heliplaadiks sai revolver mõnevõrra jõulisem kui eelmisena osta folgialbumeid ja stuudio tehniliselt palju komplitseeritum. Teadupärast 66. tegid biitlid oma viimase tuuri üldse. Uue plaadi lugusid nad sellele ei mänginud, sellepärast et ei suutnud laval sama eksperimentaalset helipilti saavutada, mis George Martini abiga plaadile salvestati. Selle plaadi lugudest nüüd siis me räägime. Esimesena võtame ette kuulsa Elinor ribi. Taas kord nagu kuulsas palas jestud ei keelpillid. Lausa topeltkvarteti jaoks oli seekord raha. Kalad ühedam oleks loomulikult Jonaarteni seades ühtegi biitlite pilli ei kosta, vaid pooli laul paremas stereokanalis. Nii istus lihtsalt klaveri ääres ja toksis hajameelset klahve. Siis tulid sõnad esmalt alisemite Elenar, vaid teisi teisi. Hopkins, kes kirikus pulmaliste järelt riisid, eri üles nappis. Ja isa Mcaatne, kes käin õelus. Pärastpoole said üksikuteks vana inimesteks siiski Elinor ribi ja isa Mcansi. Nagu öeldud, esmalt oli tegu üksnes Oskari saatel lauldud palaga. Keelpille soovitas kasutada pooli sõbratar Jeynašer, kes pärit haritud perest, kus klassikat kuulati laulu Elina ribistan oma lemmikuks tunnistanud muide Bill Clinton ja sai see laul 66. aastavest contemporary pophakalt perfomance ehk siis parim kaasaegne poplaulu. Ettekanne sellise grammi heliplaadil nimega revolver ilmus esmakordselt ka hilisema multifilmi ning hilisema albumi nimilaul. See oli legendaarne kollane allveelaev, elusad maroin. Vaat nii on meenutanud, kuidas ta Asherite majas voodis pikutas ja Ringo tarbeks uut lugu nikerdas. Laul pidi olema suhteliselt väheste nootidega, sest ega Ringol ju suurt hääleulatust ei olnud. Ja sõnad tulid vana meremeheelamustest. Laevu oli laulus esmalt mitu ja kõigis vikerkaarevärvides pärast jäi siiski vaid üks ja kollane. Olgugi et loost on üritatud leida mingeid suuri tagamaid ja salamõtteid, on tegu lihtsalt ühe lastelauluga. Yellous sammarueen salvestati 26. mail. Heliefektid lisati esimesel juulil juunil 1966. Selleks lisaks oli Abiraudi teise stuudiosse kohale taritud rasked ankruketid laeva Kell, viled, pasunad, teatris kasutatavate tuule ja äikesemasinad, suur pesupalitäis vett ning lõpuks veel ka kassamasin, millist hiljem pink Floyd oma kuulsas raha laulus kasutas. Toimetama oli kutsutud ka kogu stuudiopersonal. John Lennon puhus vannis mulle pool röökis plekk-kruusi käsklusi insenerid Skinner ja kandonalid pandud keerutama vee skettidega laineid. Peainsener chow eme rikkali leidnud õiges helistikus, puhkpilliorkestri, mis samuti palasse implanteeriti lärmasid ja gaase koristasid, neelas pinal pätibaid mäel Ivans Marian Effvol Donovan ja Brian Johnson. Siis väga prominentne. Äärmiselt lakoonilise helipildiga on aga sama albumi pala nimega kujutleissanghinud, milles kitarre üldse pole. Kaatne mängib klaverit ja passi ja laulab, teised löövad üksnes käsi kokku ja laulavad kaasa. Tšauhh Martin osaleb selles laulus samuti klaveril Mcaatni näpuosavus. Selle instrumendi polnud piisav ette kantmaks veenvalt soolot, nii et seda paluti mängiva maatin. Ja lugu oma lihtsuses. Jaharmoonilisuses oli üks Leonard Bernsteini lemmikuid. Klektilisus täiuslik oleks siis sellelt samalt plaadilt veel üksnes kahe akordi ja ülitiheda faktuuriga eksperimentaalpala nimeks maroneven näos. Piibliuurijad ütlevad, et tegu on lauluga LSD eksperimentidest. Sel ajal polnud erinevad erguteid rahustidega Caminte hallutsinogeen teenid biitlite üleüldse mitte võõrad. Selleks, et psühho eelset seisundit muusikas edasi anda, nägid nii insenerid kui ka muusikud siis päris tõsist vaeva. Esmalt mängiti laul läbi hämanud oreli Gerleva kõlari nõndanimetatud Lesley boksi, et seal oleks eriliselt ebamaine. Esimest korda seda kasutati ka laulu dubleerimise süsteeme, mis pidi jätma mulje kahest lauljast. Ja muidugi luubid, lõputult korduvad helid. Erinevalt tänasest, kus luubid väikesest karbist pillimehe jala all või läptopist laua serval aina tulevad ja tulevad oli tollal kasutusel ka päris karm tehnika. McCartney tegi kodus valmis terve kotitäie ringiks kleebitud linte kuidas mängiti neid maha viie erineva maki pealt ühe korraga. Igale biitlitest sai puldis liigutamiseks üks mikser ja George Maarten, lisaks ka stereopanoraam. Kõik tuli täpselt nagu sel hetkel tulija mitte midagi korrata ei olnud võimalik. Psühhodeel rokki. Köök oli kuuendal aprillil 1906. Harold näos viitlike eksperimente aastast 66. Nagu korduvalt öeldud, oli 60.-te keskpaiga biitlasse ülimalt innovatiivne eksperimenteeriv ja samas läbinisti eklektiline. Karta ka trende järgida polnud vaja, nemad tegid trende. Tavapäraseid laule oli Revalveri plaadil päris mitmeid, aga ka mitte päris tavalisi. Kantrilik doktor Robert paistis silma ebatavalise harmoonia järjestusega kauni koorilauluga keskel ja samas intrigeeriva tekstiga. Nagu samuti mõeldud kuuekümnendatel. Uimasteid veel eriti ei kardetud, sest nende tervist laastavat mõjust polnud veel selget pilti. Arvatakse, on doktor Robert oli diiler, kes viitlidele amfetamiini kohale toimetas ja seostatakse seda ka ühe konkreetse arsti, doktor Robert Freimaniga. Siis järjekordne laul biitlite raadilt, revolver doktor Robert. Selline sai siis teine osa saatest, mis kõneles biitlite kuulsate laulude tagamaadest. Stuudios ei ole Veerles ja saadet jääb lõpetama laul nimega olles leping, mille salvestamisel Harrisoni George Martin kuus tundi vaeva nägid, et panna õigesti kõlama tagurpidi mängitud kitarrisoolot. Kõike hääd ja kohtumiseni.