Tere, head raadiokuulajad, minu nimi on Ilmar Raagi ja ma tahaks rääkida täna koos stuudiosse kogunenud inimestega ühest asjast, millest ma kuulsin väga paljud ei tea mitte midagi. Noh, ega minagi. Kõige esimesena meenutaksin sellist paradoksaalselt mõne jaoks paradoksaalset olukorda, et hiljuti oli mul soov osta Arvo Pärdi muusikaga plaat ja ma ei osanud seda kusagilt mujalt osta, kui läksin sinna majja, mis on paljudele kultuuriinimestele Tallinna häbiplekiks Viru keskusesse ja palun väga plaadipoest, ma sain seal Arvo Pärdi kätte. Milles mõne jaoks oli siis just nagu see paradoks, sellepärast Arvo Pärt ei tohiks joosta Viru keskusest. Mingisugusest pühamast kohast. On inimene, kes niimoodi mõtleksid, aga enne kui ma esitaksin stuudiosse tulnu juhile küsimuse, mis on loomemajandus Maariksin silme ette, siis ühe väikse pildi kujutame ette poeeti, kes tere tuleb ühel päeval luuletuse mõte, ta, tal ei ole palju raha, ta varastab pliiatsi, meile on Indoneesias valmistanud lapsed orjatööga ja seejärel saab ta sõbralt paberilehe. Mis on sellest hulgast, mille jaoks raiuti Amazonase ürgmetsas maha terve tervesalu ja seri kirjutata, luuletuse valmistunud geniaalne teos. Aga ta ei tea muidugi, kellele seda näidata. Selle asemel tunneb poeet mõne aja pärast, et tal on nälg, ta tahaks siia ja rent vajab maksmist või üür, mu siis küsimus on, kas no põhimõtteliselt rääkisin teile loomemajandusest, me stuudiosse on tulnud Kultuuriministeeriumi arendusnõunik Ragnar Siil, keda tihtipeale seostatakse kultuuri, majanduse, loomemajanduse projektidega. Anu Kivilo, kes on kahe tooli peal praegu siin Muusikaakadeemia kultuurikorralduse õppejõud ja ja ka Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhataja ning siin on MTÜ Kultuurikatlast, Peeter-Eerik, Ots ja Veronika Valk. Ma siis küsin, et kas see, millest ma äsja rääkisin, kas see põhimõtteliselt oli jutt kultuurimajandusest Ragnar. Nojah, tere, tere, minugi poolt. Loomemajandusega on, on see väga tore asi, et Ta on vist praktiliselt kõik, nii et see, see lugu, mis sa just rääkisid, võid sinna alla käia. Käib ka väga palju muud, et ma siin enne saadet palusin sult, et esimese asjana sai, küsiks, mis asi on loomemajanduse ja kohe niimoodi. Alustuseks aga egas midagi. Ma arvan, et meil kõigil siin ümber laua istujatele on oma nägemus, mis on iga iga teatmeteos, iga uus raamat annab meile uue nägemuse uue definitsiooni. Ja mina oma töös püüan nagu väga palju oma pead mitte sellega murda. Et ma tooksin võib-olla lihtsalt nii-öelda enda nägemuses, mis on majandusma, arvan, et loomemajandus on, on, on loomingu, loovuse, kultuuri, laiemalt majanduslik külg ja ma olen seda öelnud ka varem, et igal asjal siin elus on majanduslik külge ja ka see, et kui ma tooksin ühe näite, mis et kui, kui öeldakse, sõnaloomemajandus kõik tahavad rääkida, ma ei tea muusikatööstusest filmitööstusest, suurtest keskustest ja marketitest kultuuritehastest kateldes, aga minule meeldib loomemajandusele esimese näitena tuua Raamatukogu ühes ühes külakeskuses. Raamatukogu, mis tänapäeval on, on, on rohkem infokeskus, internetipunkt, kogunemiskoht, et on võib-olla meil täna maal üks väheseid kohti, mis hoiab veel inimesi maal nende linna tulemast ja, ja, ja kas, kas see kannab endas loomemajandusliku element jah, loomulikult need minu lemmiknäide loomemajandusest on pigem külakeskusena raamatu kui, kui, kui see näide, mida sina siia tõid. Anu, sina oled meie hulgast praegu ainuke vormiliselt akadeemik. Mida sina kostad loomemajanduse definitsiooni kohta, et me teaks, millest me räägime? Noh, jälle nagu Ragnar juba ütles, neid loomemajanduse definitsioone on ju väga palju ja küll on seda autoriõigusega seotud kõik, mis kõik, mis on autoriõiguse ja selle tootmisega seotud, siis seda on loomemajanduse alla pandud. Ja ma võin küll öelda, hea küll, et ma olen akadeemilise poole esindaja siin praegusele hetkel täna. Et loomemajanduse uurimisega ma nüüd ise otseselt nii palju tegelenud ei ole kui kultuuri Aats managemendi uurimisega, aga mis mina tegelikult noh, mis mul alati nagu tundub, et kui räägitakse loomemajanduses, siis võetakse sellest nagu kaks sõna, et on looming ja majandus ja noh, need asjad ju kokku ei käi. Et see on minu meelest natukene nagu hästi lihtsustatud viis see, kuidas mina nagu panen selle loomemajanduse nagu enda jaoks defineerin ära, siis mina defineerin selle nagu loomemajanduse ketina või noh, et see koosneb nagu mitmest osast alates siis ütleme sellest loojast loominguaktist kuni siis selle publikuni välja ja kõik see, mis sinna vahele jääb, see ongi nagu tegelikult moodustab selle loomemajanduse ehk siis mis sinna vahele jääb, eks ole, et kui ütleme, et seesama õnnetu õnnetu või õnnelik luuletaja mõtleb välja selle luuletuse siis noh, alati on ka selline väga selline filosoofiline küsimus, kas see on kunst, kui kõik teised keegi teine seda ei näe, eks ole, et millal muutub see see looming siis nagu kunstiks? Kas sellel hetkel, kui publik seda näeb või, või siis kui see, kui see poeetsele kirjutab, eks ole, aga noh, selle vahel on ju väga, väga palju veel veel lülisid, mis, mis oli siis on siis tuleb tegelikult see noh, oleks hea, kui kui noh, luuletaja puhul siis oleks tegelikult hea, et leiaks mingisuguse kirjastuse, kes siis toimetakse, teeks tema eesti annaks selle selle raamatu välja, ütleme, et kui on siin veel kujutava kunsti puhul on kuraatorid mõtlevad välja näituse idee, siis see on ütleme sellise noh, nagu jälle pahasti öeldud, tooteks kujundamise või produkti kujundamise etapp on jälle toode, tundub väga paljudele loojatele selline väga halb sõna, aga ärme siis nimetame seda produktiks, nimetame selle siis etenduseks raamatuks näit õhtuseks kontserdiks, noh, mis iganes, eks ole. Siis me juba leiame, et see ei ole üldse nagu paha, paha sõna. No mis siis edasi läheb siis on vaja see, et tegelikult seda saaksid nagu kuidagi levitada, eks ole. See raamat peaks jõudma kuidagi mingisuguste mingisuguste levitajate kaudu kas siis raamatupoodidesse või siis noh, kuidas iganes, eks ole, siis on need levikanalid erinevad. Järgmine järgmine etapp, kus me räägime, et kus kohas füüsiliselt siis etendus toimub või kus kohas füüsilisest siis seda raamatut müüakse raamatupood on see siis tere On see siis televisioonikanal on see siis ajaleht, kus me loeme, ja siis lõpuks ongi siis see publik ja vastuvõtja, mille, milleni ka siis tegelikult peavad olema, selle ümber peavad siis olema nii-öelda need turundajad ja reklaamiinimesed, eks ole, see kõik on tegelikult ühe selle loomemajanduse keti osa ja kui me selle niimoodi lahti mõtleme, siis ja, ja minu meelest, mis on Eestis võib-olla isegi nagu suurem probleem, et need need kettide ümber, kes need inimesed seal tegutsevad, et need ei ole nagu võrdselt koolitatud või noh, et, et, et neid loojaid, loomingulisi ideid on tegelikult nagu väga palju, aga see, kuidas ta selle selle publikuni nagu jõuab ja, ja see, kuidas siis see luu ja ka nagu ära ela, elada saab, sest me tegelikult ikkagi noh, ma arvan, et ei ole vaja seda, seda õnnetut näljast luuletajad väga utreerida, et võiks nagu sellest sellest ajast ka üle saada. Ma ei, ma tegelikult tõin selle näite peamiselt selle sellepärast, et kas tõepoolest on terve hulk inimesi, kes kultuuriinimeste seas, kes niipea kui kuulevad institutsionaalset juttu kultuurist panduna institutsiooni kui ütleme majandus, see mõjub ka peaaegu nagu institutsioonina, kes igal juhul hakkaksid selle institutsiooni või majandusmõtte vastu võitlema puhtalt sellepärast, et ta võiks just nagu kultuuripüha lehma seal sees. Et noh, ma ei tea, minu meelest selle loomemajanduse põhinoh üldse igasuguse nii kultuuriturunduse, loomemajanduse põhisubjekt on siiski looming ja selle ümber peab kõik, see toimub, on minu, minu arusaamine ja, ja ja kui me seda nagu ei murra, siis minu meelest ei oleks nagu keegi kahjustatud või. Täiesti nõus nüüd sellest kul loomemajandusest Eesti kontekstis rääkides tuleb meenutada, et kultuuriministeerium on valmis saanud juba mõnda aega tagasi ühe loomemajanduse uuringu ja ma esitaksin küsimuse, et mille pärast kultuuriministeeriumile oli vaja sellist asja ette võtta, mis sellest tuleneb? Et üks asi on teooria, noh, nii see on, ütleme aga, et mis, mis sealt edasi saab. Ma võtaksin sõnajärje ainult selles mõttes kohe üle, et, et milles on probleem, miks, miks mina näen, et inimesed väga tihti kuuldes sõnaloomemajandus muutuvad väga kriitiliseks. Nõus, ja ma olen täiesti nendega ühes paadis, kõik, mis puudutab terminoloogiat, kas me nimetame asju produktiks, kas me risustame kultuuri püha lehma sellega, kui me, kui me paneme ta nii-öelda ma tea, rabussesse või Räikesse majandussõnavarasse? See, see, see arutelu selleks, aga paljudel on hirm, nagu asendaks loomemajanduskultuuripoliitikat või siis teatud otsuseid, mida, mida riik peab tegema. Nii või teisiti ja, ja minu sõnum on see, et, et ta ei asenda. Meie töökogemus praegult ütleb seda, et loomemajandus on lisaks kultuuripoliitikale, kui me räägime, miks ja seda uuringut siis on arusaadav kogu kogu Euroopa läheb sealt sama sama teed pidi, mida see tähendab, kas me peame jooksma, tahtsin nagu Euroopa ütleb meile ette tüpa aknast alla, kas me peame jooksma? Ei, aga praktilises väljund siis tähendab seda, et kui Euroopa on hakanud seda seda tähtsustama, siis olgu see siis kas Lissaboni strateegia valguses või, või muudes muudes dokumentides ja oma tegevustes siis meie nagu öeldi väga hästi sirbis ei tohiks sellest rongist maha jääda. Esiteks, kui meie oleme ennast pidanud väga innovaatiliseks riigiks eestiks siis, siis loomemajandus on ka sellega väga seotud. Praktiline väljund nüüd on just see, et me oleme loomemajandust kirjutanud sisse ka Euroopa Liidu struktuurivahenditesse. Nüüd, miks oli vaja seda uuringut, seda uuringut ongi vaja selleks, et aru saada, kas see, mis me nüüd tahame tegema hakata, kas need valdkonnad, kust Euroopa Liit võiks meid toetada, kas need on õiged, kas need valige seal nagu mandaat meie, meie, meie otsustele, meie meie valikutele ja tahan täpsustada veel seda, et, et kui me räägime Euroopa Liidu struktuurivahenditest mis on, mis on nüüd tulemas loomemajandusele, siis ega siin ei olnud valikut, sisuline küsimus, et kas me oleksime pidanud selle andma kaunitele, kunstidele või loomemajandusele ja valisime loomemajanduse? Siin on siin ei olnud seda valikut, sinul, loomemajandus, siin on, siin on. Me oleme kultuuri sisse suutnud kirjutada sinna, kuhu tegelikult senistus nägime. Tuurile kunagi mahtu siin kohas konkreetseks sellepärast et struktuurivahendite kõlab. Kõlab nagu kvantfüüsika eeskätt 117 miljonit Eesti krooni, kas see on jaganud, aga kuidas seda kasutatakse, sest raha on raha. Küsimus on ikkagi see, et mida, mida nii-öelda kodanik sellest saab. Kodanik sellest saab, noh, me oleme praegult nii-öelda lauale pannud eesmärgid, et selle raha eest, muidu me räägime palju rohkem kui me räägime 100 seitsmeteistkümnest miljonist, siis see on nüüd ettenähtud tõesti nende loomemajanduse arendamiseks või loome-ettevõtluse soods soodsate tingimuste loomiseks. Nüüd tegelikult meie on see, et selle rahaga meid tõstaksime, loomeinimeste loom institutsioonide loome-ettevõtluse konkurent, kaitsevõimet sedavõrd, et nad oleksid võrdväärsed mobiili, kokku, mobiiltelefoni, kokkupanijate, kraavikaevajaid, kõikide teistega konkureerima ettevõtluse toetamise rahadele, ehk siis, kui seni ei ole loom inimest vaadatud võrdväärsena või siis ei ole suudetud rääkida seda üht ja sama keelt nii-öelda äriinimese ärikonsultandiga, siis meie tahame tõsta konkurentsivõimet, mõistmist ja aru saama sedavõrd, et neid lihtsalt, mida ka siin eelis kohta. Sealsamas mu ees, see on kõik väga ilus ja ma toon siia selle näite, et Ameerika Ühendriikide jaoks on audiovisuaal Oll tööstuse toodang kasutades neid neid sõnu siis ehk et filmid, teleseriaalid ja muu selline on Aero Nautica järel teine eksportartikkel, mis iseenesest tähendab, et see on rahvusliku koguprodukti, oli väga oluline oluline kogum. Ma otsisin seda sõna, milles ei oleks ühtegi tööstuslikku sõna sees, aga Eesti puhul kas see uuring peaks ju välja tooma siis need meie loomemajanduse potentsiaalid, võimalused, ohud? Ehk et mis sa arvad, kuhu konkreetsemalt raha võiks minna? Ta annab meile, ta ei anna meile neid vastuseid, kui lugeda seda uuringut, ta ei ütle meile, et anname selle raha filmi armannaste muusikasse, on nii, et seda lootust või nii lihtsaks meie elu kahjuks või ei tehtud. Ta annab meile valikud, mille vahel valida nüüd kude. On öeldud, et ma olen üks väheseid ametnik võib-olla Eesti vabariigis, kes sellega tööülesannete järgi tegeleb. Siis te ju ometi ei eelda, et mõistuministeeriumis ja kirjutan seda üksi kokku, et selles mõttes ei ole mul neid vastuseid ja ma ei taha neid vastuseid anda. Need vastused tekivad laiapõhjalise mast. Arutelust. Need vastused peaksid hakkama selguma siin uue aasta alguses. Kui me hakkame siis neid juba neid programme välja töötama, millele, millistele valdkondadele millistele tegevustele. Ei mõista siis nagu sellise ministeeriumile otse küsimused, kas seal on mõõdikud, et selle selle programmi või projekti efektiivsus tulevikus näha? See on väga hea küsimus. Me võiksime langeda nüüd pikka-pikka arutelu selle üle, et kuivõrd üldse on kultuur ja kultuuris seonduv nagu indikaatoritega mõõdetav ja, ja seda vaidlust me peame kogu aeg, aga meil on, meil on teatud noh, nimetame neid, need on makroindikaatorit, eks meil on, meil on mis üleüldse puudutab loomemajanduse osakaalu koguproduktist, meil on need indikaatorid, mis puudutavad kultuuris hõivatute osakaalu. Aga ma arvan, et, et nii-öelda need konkreetsemad indikaatorid on meil väljadelt. Mul nagu tegelikult ei ole. Ma ei ole ise väga tundlik nende indikaatorite suhtelist selles mõttes, et kino näite varal on mujal majandus, kus tehakse filme, rohkem siiski näha sellist kurba statistikat, et kvantiteet töötab ka kvaliteedi jaoks. Ehk et näiteks Ameerikas teatud suurusega filmifirmadel Nad ütlevad selleks, et sa võiksid olla pikem, jätkusuutlik filmifirma. Sa peaksid tootma igal aastal umbes 10 filme, sellepärast et statistiline keskmine on. Et üks film on edukas, üheksa film ei ole. Ja kui sa teed alla 10 filmi aastas, siis see riski tõenäosus, et sa järgmisena lastel läheb pankrotti on, on sedavõrd suurem. Ja niiviisi see mõõdik või numbrite statistika töötab. Ses suhtes mul on, mina arvan küll, et seesama number, et kui palju Eestis inimesi on seotud loometegevuse tegevusega ja nad suudavad võta ennast sellest ka ära elatada. See lõpptulemusena annaks mingisuguse mõjuga sellele loo loomingule endale. Petreerik hea tere, ütleks selle numbri kohe täpselt ära, kui palju neid inimesi on, kes tegelevad sellega, nüüd on täpselt nii palju, pean siin Eestimaa peal elanike ja kodanike ehk et loovust üldse inimesest lahus vaadata. Ütleme loomeinimene, kes on mitteloomeinimene, lohus on inimese selline põhiomadus, põhivõime. Ja samamoodi on loomemajandust ütega majandusega väga loom selline suhtes vägivaldne termin ja sellepärast ei meeldiksid, pigem seal vaadatakse, vist loome all, mõeldakse sõnakunst. Ja kunstimajanduse see inimestele ei sobi. Et miks kultuurikatel on enda leksikas, kasutab sellist väljendit nagu loomemajanduse loomemajandusinkubaator. On pigem see, et see inimese loo valge saaks seal rakendatud. See on koht, kus kultuurikatel koht, kus võid kohata Pärti, mitut võib lasta temal seda Viru keskusesse saidki. Pärdi plaadiga ei näinud Pärt ennast. Aga räägime siis ära, et mis asi see kultuurikatel on, mis, mis mõte sellel on kultuurikatla taga ja ja siinkohal ma arvan paratamatult me võiksime seda kohe võrrelda. Hiljuti palju lõbusat diskussiooni tegutsenud Sakala projektiga. No sa rääkisid, on meil palju õppida, aga kultuurikatel on, siis me räägime füüsilisest asukohast on siis vanalinnamäe sõlmpunktis olev endine soojuselektrijaama kompleks mida mina arhitektina näen kui, kui sellist Tallinna rannaala arengugeneraatorit ja kindlasti tuleb seda kompleksi vaadata koos linna hallinal ja et millise koosluse moodustab ta siis sealse potentsiaalse konverentsikeskusega. Aga ruumilises mõttes tooksin sellise paralleeli, et mis ennem oli juttu kultuuripühast lehmast siis et kuidas nüüd kultuurikatelt, kui sellist loomemajanduse inkubaatoris vaadata sellisena, et ta ei ole mitte nagu lüpsilehm. Kui, nagu mõelda, et lehmi, Kloomanan, mäletseja, et mis on toit, on midagi milleta, et mismoodi see loovus, mismoodi sai inspireeriv keskkond siin üldse tekib ja, ja selleks on on siis kontseptsioonina on ta selline avatud, avatud panustega laud, kuhu on tegelikult kõik oodatud eelkätt, eeskätt on ta suunatud siis noorele pealekasvavale põlvkonnale mis, mis tagab järjepidevuse, selle, et, et kultuurikatel ei ole kultuuritehas nii nagu neid Euroopas seni oleme palju näinud. Mis ühel hetkel tehtud põlvkonna poolt kutsutakse ellu, siis need noored kunstnikud, kes, kes alguses alguses mässades ja ja revolutsioonid selles tehase püsti panevad, 20 Tartu pärast leiavad ennast samas kohas ja samas seltskonnas ja olulist arengut vahepeal ei ole toimunud. Et inkubaatori kontseptsioon on just see, et et mismoodi ka 50 või 100 aasta pärast sama kultuurikatel oleks täpselt sama elujõuline nagu, nagu ta algusest peale võiks olla. Ja ma täpsustaks, et selles mõttes kroonikates küll sinna kunstnikud, noored kunstnikud, vanad kunstnikud ütlesid suurt vahet, selles mõttes ei ole tsel niga inimene kunstnikelt kultuurijatel vaatabki selle koha pealt, et igaüks saab endale leida sellele võimalusele inimene tänalt sisse astuda vaadata midagi, mis talle võiks äkki meeldima. Kas ma siis püüame oma omaltMoody resümeerida seda kultuurikatelt, et tegemist on siis ühe majaga kuhu, kus on ateljeed, väiksed stuudiot, et ja kus elavad omad residendid, kes kes vahetuvad, kes jää sinna pikaks ajaks ja kes vestlevad üksteisega, saavad üksteiselt ideid ja siis kogu aeg aina loovad. Kas see on see, et kas selline presidentide pealisrõhutada see tegelikult ongi, sest kuus mõõdet avatud linnaruumi nad ei avata kell 90. kell viis kinni. Et on, kindlasti on seal galeriide kohad, mis peavad olema mingil ajal võib olla kas suletud või kasvõi turvalisuse küsimusest, aga aga see tähendab, et noh, nagu läbi pargi jalutatakse, kus pargis peal ühe pingi peal näiteks istud medialased, vibu, joonistatud pilti ja mingit viiulit, hüpoteegi püsti, lähed naabrimehe luulettena. Tee, mis tahad, et peamine on see, et seal nagu midagi keelatud või piiratud neile. Aga inkubaatori mõõde annab talle juurde ka selle, et mitte noored tegelased seal siis ainult ei loo, vaid noh, mida ma näen oma tudengite peal, tõesti, palju on see tahan, et need noored tegelased tegelikult neil ei ole aimugi, mismoodi näiteks rahataotlusi kirjutada mismoodi tegelikult omale koolijärgselt jalad alla saada. Et, et see inkubaator on just täpselt see koht, siis, mis ta ütleb katabulia, et ta vihkab neid noori loojaid, viga, vanu loojaid ja ütleme, et siis ja inimesi, kes, kes on avastanud endast selle loo valge ja vihkab neid mitte ainult siis Eesti ühiskonda, aga kindlasti ka Euroopasse ja maailma. Ma täpsustan veel selle Viru keskuse juurde tagasi. Viru keskusel tegelikult jõhkras võrdluses on kultuurikatel, Viru keskusega on selline sotsiaalne keskkond on inimestele meeldib seal olla, seal on teised ka kohal, aga seal on nagu taaselustatud, ei taasväärtustatud, selline asi nagu loovus, eks väärtuste loomine. Ja see on siis nagu vastandiks sellele tarbimisele, mis toimub näiteks Viru keskuses puhtalt ehk et inimese, selline loo valge on suunatud tarbimisele ja ta on selline nagu suhteliselt vabatahtlikult vastu võtma, sest tegelikult ühiskond seda loovustele väärtustanud väga pikalt, et seal juba haridusest alates hariduskorraldusest meil juba väga pikka aega ja ka muidu ühiskonnas, et sellepärast see loomemajandus on selline sõna, mis on nagu minu meelest välja hüütud sellise karjana. Kultuurikatla puhul on nüüd kaks küsimust, mida ma siia kohe juurde, kui siin esimene on see, et kui seal on nendel loovinimestele logistiline abi kes seda finantseerib. Nii no aga ma nüüd küsiksin selle peale ja tahaksin haakida siia juurde Ragnari. Sellepärast et. Siin oli enne juttu mõõdikutest, et mismoodi nagu, et, et ütleme, et kuni investeeritakse mingisugune hulk miljoneid loomemajandusse. Jah, et, et mismoodi hiljem mõõdetakse seda tulemust just siis, kui kus koha peal seda näha siis mul on üks selline küsimus, et kas need tegelikult on kokku arutatud näiteks lobamajanduses nagu mingisugune protsent, palju selles loomemajandusest tegelikult ringleb. Et miks ma seda küsin, on siis nimelt see, et et ütleme, et kui seda Eestis tulevat raha investeerida niimoodi, et näiteks Eesti loomaavalikkus selle tulemusena krabab Euroopast maksimaalselt neid ringlevad loomemajanduse rahasid, kas see oleks üks mõõdik näiteks, kuidas Eesti saaks oma järjekordse tiigri pantri või mõne muu hüppe teha? Noh, me oleme sellest ka juba päris palju rääkinud ja, ja ma arvan, et Veronika, sinu ja, ja, ja minu vahelistes vestlustes ei ole vist ükski võimalik omandada Tiia finantseerimise vorm jäänud läbi rääkimata, nii et selles mõttes ma ei tahaks nendest kõigest rääkida, aga, aga selge on see, et et potentsiaali on, sest tegemist on tõusva nii-öelda valdkonnaga ka Euroopas kus, kus Euroopa Liit, Euroopa komisjon jätkuvalt üha rohkem ja rohkem panustab ja mõtleb selle peale, et mida me selles vallas konkreetselt ära saame teha. Olgu siis näiteks siinkohal toodud see, et et selle nädala esmaspäeval toimunud Euroopa Liidu ministrite nõukogus Eesti tegi ettepaneku, kui minna nii-öelda jutult ka juba konkreetsemate tegudeni ja tõesti loomemajanduses välja töötadagi Euroopa Liidu vastav programm, mis tähendaks, et et senine rõhk statistika ühtlustamisel ja, ja kõige selle, mis on muidugi väga oluline ja võrdlevatele andmetel. Et sellelt, et pöörata rõhku nagu nagu tegevusteni ja, ja selleks vahendit peaks see programm ka pakkuma. Nii et jah, sul on õigus, Euroopas liiguvad rahad ja, ja, ja ma usun, et Eestil on potentsiaali nende rahadeniga jõuda. Aga mulle jäi siin vahepeal see asi siiski natukene hämaraks. Kõigepealt ma tahan öelda, et mulle iseenesest muidugi meeldib see kontseptsioon, et iga kodanik on potentsiaalselt looja ja mingil viisil kogu igaüks meist loobki seda keskkonda või kultuuri meie ümberkultuur siis sellises antropoloogilisele tähenduses. Ja mida tugevamad on sellises igavese suhtluses loodud sümbolid, olgu nad reaalsed või nagu vaimsed, seda tugevam on see ühiskonna vaimne kokku hoidmine. See on nagu ilmselge, aga nad ja kultuuriga. Üks idee on potentsiaalselt iga kodaniku, kes sinna ligidale katla ligidale satub, loovust arendada. Ma saan umbes niimoodi asjast aru, aga seal logistikafinantseerimise koha peal. Veronika, sa heitsid nagu palli kinda Ragnar oli küsida, et kas eurorahad tulevad ehk teisisõnu, kas, kas läbi kultuuriministeeriumi eurorahad on need, mis hakkavad Nende loovinimeste tagalat finantseerima? Ma nüüd jätkaksin selle finantseerimise koha pealt, lahendab, finantseerimise osas on, on, on tegu ka mõnes mõttes suurte riskidega, kuna aga kui me mõtleme kultuurikatlaperspektiivile nagu noh, tõesti väga pikale perspektiivile, miks kui me vaatame seda, mismoodi on kultuuritehased jalad alla saanud mujal maailmas kui me vaatame näiteks neid, mis on puhtalt riigi toel jalad alla saanud või puhtalt linna toel või puhtalt erasektori toel. Millegipärast on nad tihti takerdunud, kas poliitilistesse tuultes või tõesti on, on, ongi muutunud üksiku ärihuviobjektiks. Nüüd, mis on meie eesmärk mõnes mõttes kogu selle finantsfinantseerimisskeemi kokkupanemisel? Üks võimalikke variante oleks moodustada kolmnurka linnriik erasektor, mis, mis maandaksis riske millega ma tahes-tahtmata vastamisi olema. Et seega noh, kuna läbirääkimised käivad ka linnaga, et seal see oleks üks moodus neid, neid võimalusi on veel plaan on veel. Iseenesest uus Sakala keskuse püüdis ja samasugust kolmnurka luua lubades ju riigile muuhulgas ka neid kultuuripindasid, mis, tõsi küll, olid mõeldud peamiselt kultuuri tarbimiseks, mitte nii palju loovuseks. Aga, aga siiski, taoline partnerlus oli seal nähtud ja nad, nagu ma aru saan, nende äriplaan tugines ikkagi peamiselt sellele, et pannes sinna juurde puhtaid, kommertspindasid küll poode või kohvikuid, restorane, nii-öelda puhtalt kaubanduspindasid, siis sellega finantseerida seda osa, mida see kultuuripind võib-olla ei oleks tagasi tootnud. Sakala puhul pigem on lugu siiski selles, et hoonestusõigus noh, nii nagu ka kultuuriminister on seda selgitanud, et hoonestusõigus on sisuliselt nagu eraomand. Antud Ma olen, mis tähendab seda, et vot Sakal puhul mindigi selle üksiku ärihuvi teed ja, ja mõnes mõttes Sakala joonistub ka väga ilusasti endi kõigi silme alla lahti selle skeemi ohud. Et seda teed minna on tõepoolest riskantne. Ma pakuks välja selle kultuurikatla rahastamine on väga loov protsess. Milline majandus on loomulikult üks loometegevuse harudest? Selles ma ei kahtlegi, ma. Ma tahaksin juttu viia järgnevalt natukene teisele, ent siiski samale teemale. Sellepärast mulle tundub kahtlane ja Eesti Eesti riigi praeguse üldise ideoloogia kontekstis, et et mingisugune asutus võiks oma tegevuse väga pikalt planeerida ainult eurorahadele või riigi toetusele. Et nii nagu sa ise ütlesid, et mingisugune erainitsiatiiv peab seal olema erainitsiatiiv eeldab seda, et toimub reaalne majandustegevus, mis toodab raha, mis lubab muuhulgas kultuuril loomingul silmitseda. Sellega seoses on on ju nähtud kaasaegses kultuuris seda, et kultuuri turustatakse üpris sarnaselt ükskõik millisele muule, selle asjale ja parimateks näideteks on kasvõi kobarkinod. See on kobarkinod, on selline fenomen, mis mis isenesest päästis kinos käimise nii Ameerikas kui ka Euroopas, sellepärast et kuuekümnendatel aastatel, kui televisioon alguses televisiooni tugev võidukäik, siis kõikjal langes, kinode külastatavus langes olenevalt territoorumist kas 10 kuni 40 korda. Toon sellise näite umbes, et 55. aastal käis keskmine inglane kinos 40 kord aastas ja siis 85. aastal käis keskmine inglane kinos umbes viis korda aastas. Ei. Ja siis see langus peatati, peatati sellega, et hakati ehitama kinosid, kus ei ole mitte üksainus saal, vaid on korraga kuus, 12 24 saali ja sinna juurde loo luuakse see keskkond, et see ei ole mitte siis ainult kino, aga seal on nii nii kohvik, kinofilmidega seotud nännipood, võib-olla veel mingisugune pood ja, ja muu ajaveetmisvõimalus. Ja kas me seda tahame või mitte, et see sarnaneb rohkem kaubamajale kui, kui kinole. Aga tõepoolest inimesed hakkasid rohkem käima, kusjuures avastati, et hoolimata sellest, et ta on tüüpiline Kaubamaja tüüpi hoone vaeva väärtfilmid, mis sinna sisse pannakse, ei saanud mitte vähem vaatajaid kui seal üksikus nurgapealses kinosaalis noh, vähemalt umbes sama palju kino, vaat et Eestis on see eriti niimoodi olnud, et et me näeme, et kino Sõprus on kino, kus töötavad väga pühendunud ja toredad inimesed, seal on väga toredad filmid. Ent umbes samasugused filmid, kui nad panna mõnda väikesesse saali. Coca-Cola Plazas saavad keskmiselt napilt rohkem vaatajaid. Ja see on omamoodi paradoks. Paradoks oli ka selline, millest rääkis iseenesest tore film. Teil on sõnum ja meil, mis räägib sellest, kuidas, Kuidas seal naispeategelane on väikese armsa lasteraamatupoetöötaja või omanik, selline nurgapealne pisikene pood ja sinna tuleb kõrvale rajatakse suur raamatukaubamaja, kus on väga palju raamatuid ja kõikide erinevatele sihtgruppidele. Ja loomulikult see suur raamatukaubamaja sööb pisikese poe välja. Ja seejärel mu küsimus on teile et nende suurte kultuurikaubamajade vastu on siin-seal esile kerkinud nostalgitseda suisa vastaseid, kes räägivad, et lõppude lõpuks kaob selle kultuuritarbimisega ka mingisugune muu mõõde, mis oleks suvalise väikese kohviku või suvalise väikese poe juures, kus sa tunned poepidajad ja vestled temaga ja võtad selle raamatu kaasa ja võtad kaasa ka selle sooja suhtumise, mis sa sealt poest said. Ja mille tulemusena siis öeldakse, et hea küll, ühes ühes pidia, ühtepidi on selle toote turustamine efektiivsem, ent teistpidi majanduslikult vähem efektiivselt, efektiivsema, inimlikult soojem. Anu, kuidas sina seda kommenteeriks, seda trendi. Oh seda trendi, noh, eks me oleme seda filmi kõik näinud ja kui me nagu mõtleme selle peale, et mis selle filmi lõpp oli, eks ole, siis oli ju kõik ju väga ilus ja armastuse jäi, eks ole, poodi küll, ei jäänud, noh, poest oli ikkagi pisaraid, poetasime me kõik, eks ole, kes natukene noh, on nostalgitseda, mina, mina raudselt olen selles mõttes nostalgitseda või mitte nostalgitseda tüüp, aga mina tunnen muret küll nende väikeste nurgapoodide pärast. Sest aga mis siis teha jah, et teatud piirini sa toetad seda nurgapoodi maksta leiva ees paar-kolm krooni lisa, mida ma olen ka isegi teinud. Ja ja ühel hetkel sa ei tee seda enam sellepärast, et sa ei saa seda head värsket leiba sealt enam ja kui see, kui see hind läheb nagu poole kallimaks, siis sa astud kaks sammu kaugemale, lähed tood selle leiva mujalt. Küsimus noh, ega siis ka mõnes mõttes ei ole ju selle kobarkino vastu ja mitte midagi. Kui, kui ma nagu leiaks need väärtfilmid sealt kobarkinos, siis ülesse ja kui ma ei peaks nagu seda popcorni lõhna seal tundma, see on minule, aga see on võib-olla minu isiklik niisugune tunne, et ma ei saa nagu aru, et miks seda peab sööma. Ei, minul nagu seisukohast kobarkino suhtes on lihtsalt see, et meil on nüüd kobarkinosid vähe, sellepärast et kui lihtsalt ei ole piisaval hulgal saale või ekraane, kuhu neid filmima panna, sest kinol on eelkõige vaja, et need filmid oleksid seal olemas, mis toovad kinole kasumi üle selle puhta prestiiži mõttelisest. Loomulikult tooks ka teistsuguseid sihtgrupile, mis, mis suhtes näiteks. Meil on Hollywoodist väga vildakas pilt. Ameerika kultuuriturg näiteks on ise piisavalt suur, et igal suured stuudios on need divisioonid, kes teevad meistrifilme 15 kuni 25 meestele, kes on kõige suuremad kinoskäijad, aga kuna ja seal turu peal on ka küllaldaselt 35 kuni 40 viisi kõrgharidusega naisi, siis tegelikult tehakse filme ka neile, mis, mida Eestis iial kinos ei näidata. No mina pakuks selle juurde välja, et katla mõte on tegelikult samas jah, et ta on selline ruum, aga see on sama, miks kinos käiakse, nagu sa ütlesid, et tuuakse sinna kohvikud juurde kohad, et praegu, kuidas teatris käimine paned oma piduliku ülikonna selga või õhtukleidi. Jooksed viis minutit enne etenduse algust, jõuad garderoobi mantli ära panna, vaatad, etendus lõpeb pool 11 tuled välja, mis siis teed, ei raatsi kohe koju ka minna, ikkagi õhtukleit on seljas, et seljad istud pubisse. Ei ole nagu variant erititel. Sellise ruumina läks ta just see, et kus sa seal oled, sa tuledki ennast? Sa isegi sealkohalkohal olles või sees olles lihtsalt võib-olla mitte midagi tehes, aga nähes seda pättuseid ümberringi et siis see on juba parem olemine ja selle tulemus on kindlasti see, ma arvan, et neid väikseid, selliseid nagu nurga finišipoode. Et võib hakata juurde tulema tagasi tulema lihtsalt sellepärast, et see nagu sest see on väärtus omaette ja inimesed saavad sellest aru, et seda kogu aeg nagu tarbimist peale suruda, siis ei, inimene ei suuda nagu aru saada, mis seal, mis tarbimisväärsetel. Ega ma kujutan ette, nad tulevad ju tagasi siis, kui luuakse need niinimetatud klastrid. See, mida ma kuulsin ka teie Head sõnad ja see, see klastavad mina, ma olen nagu mõelda, et inkubaator on ka nõme sõna tegelikult, et minu meelest on see nagu hea oleks nagu haudejaam, eks ole. Et annadki nagu, mida sul on vaja nagu ühele ühele tibule, eks ole, kui ta tuleb välja sul natuke soojust vaja seda ümbrust ja, ja siis ta nagu niimoodi kasvab. Lastel on ka niukene natuke pahasena. Palun, ma ei tea, akadeemik leiutise õige sõna ütleme kohuslase koostaja. Jah, aga mina tahaks veel öelda siis võõrsõnu siia juurde ja siin oleks kolm s-tähega sõna, mis minu lemmiksõnadeta sümbioos, sünergia, sünkroniseerimine ehk et miks ma seda ütlen. Ja, ja see protsess Ilmar, mida kirjeldasid kobarkinode puhul tegelikult vaatame urbaniseerumise protsessi üldse kuu maailmas ja seda, et mismoodi linnad ikkagi kasvavad ja miks nad kasvavad. Siis see on teatud kriitilise massi Jakumuleerimine teatud hulga inspireeriva sellise elemendi Kuu kokkupanemine osavalt selliseks Urban kokteiliga keetmine, et et mõnes mõttes noh, see on üks meie tegevuse eesmärk, aga, ja teisest küljest seda ohtu näiteks siin tantra kultuurikatel, mis sinna linnahalli kõrval tahab maanduda, et seal ümberringi ei ole neid nurga pood, mida välja siia, eks ole, et nad on nagu tegelikult täiesti uus fenomen seal rannajoonel pigem ma, ma kujutan ette tekitama järjest rohkem ja rohkem neid nii-öelda nurga. Mina. Seda, et, et kuni sinna selle, et kui me räägime linnahallist edasi sinna patareini angaar ideni välja, et sinna tekiks sellised kohad, kui me mõtleme klastritest, räägime ja kunstiloojad väga paljud ka praegu seal ümber asuda asuvates puumajades ja mis iganes me väärtustame seda piirkonda juba rohkem, et kui me suudame nagu kogu selle rannaala ka selliseks, et me tunneks, et Tallinn ongi nagu merelinn, sest ausalt öeldes ega seda nagu väga tihti Pirita teel tunned ja see on nagu päris kena, aga ega seal nagu kohvi juua ka kuskil ei ole. Kuigi sa oma rulluiskudega seal sõidad. Aga Eesti on selles suhtes konkreetse küsimuse kultuurikatlale taas nagu ühele tahule sellest loomemajanduse probleem problemaatistikust, et millised on need kommertspinnad, mida te sinna kultuurikatlasse plaanite? No ta on iseenesest see hoone hooned ise on väga unikaalsed, tööstus, mälestusi sellel on sees, on suured katlad, ehk et see annab kogu sellise pinna, et ta ei ole juba tähele. Ta ei saa tühjaks lõhutud kastiks kuubiks, et tal on juba iseenesest saali, teeme sellesse teater, vaata meil ka, et meil on selline akadeemiline klassikaline teatritel saal ja lava või siis on teisenenud, on välja mõeldud, siis on black box. Aga et see seal ei ole sellist asja teatrit, hakkad seal tegutsenud, tegutsenud nendes tingimustes, mis seal on. Ühesõnaga, me saame aru, et kultuurikatla see kultuurikatla näol tuleb Tallinnasse juurde veel üks teater. Tuleb juurde vähemalt üks Euroopa mastaabis väga vinge saal, kui see tõesti on, on võimalik, niimoodi väljaehitamine on meil plaanis, on kus saavad tegutseda korrava sees 20 teatrit, kõik, kes teatri, meid, uut teatrit vaid tegelikult me teeme lava lava ja, ja linn ongi lava, noh, minu filosoofia, aga seal kommertsi koha pealt ma tahaks veel seda öelda, et et kommertslik, seal on tegelikult väga palju asju, näiteks Melium on meiega mõtetega, haagib hästi tihedalt kaasa ja väga aktiivselt on, on osalenud kõikides aruteludes ja ja võitlustes. Peeter Jalakas, kes näiteks ökotoidu propageerija, eks ole, kui me kujutame ette, et näiteks mõni selline tema ideoloogiaga restoran sinna tullakse, mis ta siis on ta kommertsnoh kahtlemata, eks ole, ta on ikkagi nagu äriline ettevõtmine, eks ole, aga aga ta on teatud suunitlusega, toetab kogu seda kultuurikatla ideed. Samamoodi need galerii pinnad, eks ole, või ka et noh, seal on mõeldud nii, et meil on kasutada saalid. Filmistuudiod on noh, et, et ka nemad teenivad siiski kasumit ja jätad mingil tingimusel võib öelda, et nad on kommertsaga, ta on selline teatud. Ei, ma saan aru, et me kuule, ma juhatasin selle meie saate üpris halvasti sisse, siis me vabandame, iga kord, kui me kasutame sõna kommerts Mina tahaks ka tuua välja, mida on näiteks inglise teadlane kolinud öösel on toonud võib-olla isegi vastukaaluks selle loomemajanduse terminile on see ökoloogiline, kultuuriline ökoloogia, kus, kus peabki olema elus selline, et puutuvad kokku sellised subsideeritud või toetatud kommerts, noh, need, kes siis nagu turumajanduses nagu vee peal püsivad, toovad raha sisse. Et kõik need kultuurisektori inimesed peaksid nagu kokku puutuma nende erinevate, kes on siis toetatud või, või Independent on veel nagu sõltumatud ja siis need kommertset, need annavad üksteisele lihtsalt nii palju. Ja see on klastri d ju ka samamoodi, eks ole. Et toetatakse mingisuguses kogumis ja see annab seda sünergiat ja, ja tekitab Kultuurikatla näol siis võiks ütelda, et vaja on tekitada sellise omaaegse Pariisi Montmartre või Momparnassi olukord, kus sul on kindlalt kohvikut, kuhu kunstnikud saavad kokku tulla sellest, sest ilma kohvikuteta ei teki kunstnike legendid. No mõnes mõttes me võime selliseks kultuuri Klastriks ka võib-olla juba kogu ladina kvartalit Tallinnas pidada ja kus on minu meelest ka väga oluline, on ikkagi kogu sellise hariduse poole nagu, nagu seos ja ütleme, et on seal käsitöölised on seal ja mida iganes, eks ole, on seal nii-öelda heas mõttes kui metsi kui turist kui, kui isetegemist ja see taastoodab ennast selles ka selle kooli või selle hariduse näol kogu aeg tagasi, et noh, et see on ka hästi oluline, sest muidu on väga tihti see, et kui sa teed ühe sellise kogumi, et inimesed väsivad ka ära, eks ole, hästi oluline, et ka minu meelest ma näeksin seda kui kultuurikatla tore sõna, jätkusuutlik, eks ole, moodne sõna meile selle, selle jätkusuutlikkuse põhimõte võib-olla on see, et te peate kogu aeg seda nägema, et kus, kus sinna seda uut ideede uut mõtet juurde tuleb. Ja muuseas, see selle jaoks meil kohe väga hea vastus olemas, et et Tallinnas on puudu 600 lasteaiakohta. Kurikaval plaan on alustada katla enda lasteaiast. See on siis kommertspind, mis muuhulgas toodab kunstnike ateljeed, seda raha või? Selles mõttes hea, et lapsi muidugi selgeks päris jõhker panna nad kohe vastavalt issand hinnangus kaunid poisid vastu vaatavad, aga ma arvan, et selleks ajaks, kui nad suureks kasvavad, need kaunid kunstid suhteliselt teisaldunud ka seal, et ma arvan, klassikalist sellist ainult teatrit, ainult tantsu või midagi selliselt katlasse veel välja ei tulegi, seal tuleb mingi selline sama. Veronika ütles mingi sümbioos sellest kõigest, mis loom see asi ongi, et mida see suudab, ma arvan, selline tarkus suudab ennast. Ta isegi võib-olla ürita ennast müüa teda lihtsalt ostetakse. Aga hea küll, mu esimene küsimus selle kultuurikatla kohta oli see finantseerimise küsimus, aru saades, et päris kindlasti ei taha riik suhteliselt suurt maja, mida ta peab täie jõuga ja igal aastal aina ja aina ülal pidama. Et on vaja mingisugust erasektori tegevust, mingit reaalset majandustegevust, selleks et sellist projekti tänapäeva Eestis üldse alustataks. Ent mu teine küsimus on see keskmisele lihtsa tallinlase küsimus ehk et ütleme, et elan ma mustamäel ja ühel päeval tekib mul mõte, et huvitav, misasi on see kultuur kultuurikatel ja ma seal sammud sinnapoole mida, mida see selline keskmine Tallinna kodanik siis sealt kultuurikatlast leiab, miks see peaks talle oluline olema? Inimloomuse või selle võimetu ja kultuurne olemise põhimõte võinud, sest see on üks põhivõimeid on selle loo selle juures. Inimene tunneb ennast ilmselgelt seal hästi. See on natuke umbmära, Veroonika, sina oled küll maininud, et neid kultuuritehaseid ja kultuurikatla jätsin, kontseptsioon ei ole mitte originaal, neid on, neid on ka mujal maailmas. Ütleme inimene avab siis mustamäelt tulnud Tallinna kodanik avab selle kultuurikatla ukse ja mis siis juhtub? No juhtub, tähendab, parima stsenaariumi kohaselt on juhtub sees, juhtub siis see, et et et see mõtlemegi järjest kiireneva elutempo peale, et siis kusagil kultuurikatlas veedetud aeg on inimese enda jaoks võetud aega siis selle kõige paremas tähenduses. Et ta on just nagu aeg, eks seisma selles mõttes, et inimene tuleb jalgratta seljast maha, orav tuleb ratast välja ja ja, ja, ja nad tõepoolest, et tegeleda, siis avastada endas ka neid uusi loovaid algeid, et nad mitte ainult ei näe etendust või nad ei vaata näitust vaid vaid et seal hoones on ka mitmeid workshop, kus inimesed saavad ise kaasa lüüa. Ja. Näiteks kohale sõites ratta seljas, tal tuleb üks tuleb mingi luulesalmid, mis rütmistamentatud läheb sinna, ta saab selle kohe selle ette lugeda, tal on omad publik, seal on võib-olla selline speakers corner kuskil kus sa ette saab, kandidaat astub mõnda galeriis, kõikide sinna pesitseb või sinna sisse asuvad, nendel on üks selline eeltingimus, et ta peab oma tegevuses näitamisel avaliku koha ära, et kuidas, nagu iga linnakodanik saab sisulist suvalisel kellaajal sinna ligi astuda, et noh, mitte mitte rabada pintsel käest, aga teha ettepanek kunstnikule, et kas sa veerand tunni pärast annaksid selle pintsli korraks mulle, et ma tahan siin võõbatud sünnipäevale minnes lähete ise selle kaardi. Mitte ei lähe, vali seda kuskilt poest. Kas ma tohin? Ma saan aru, et see oli imeilus, eks ju, sellepärast kuna me kõik arvamus on imeilus, oleme me kõik ühel pool lauda, aga aga, aga ma ise viskaksin kinda, et ma olen külastanud selliseid inkubaatoris või katlaid ja ka siinsamas Eestis tegelikult mis meil näeme, on see, et et see looja, kes on nii-öelda selles avatud ruumis, selle oma klassi või oma oma ruumiga tegelikult näeb kõiki neid külastajaid väga tihti kui segajaid, sellepärast et kui sa paned looja sellesse hetke, sellesse situatsiooni, et, et me ootame talt loomingut, mis tähendab pühendumist ja teisest küljest me ootame, ma ei tea, kas siis inimteistega tegelemist või turistidega tegelemist, nagu see on siin, ma ei tea ladina kvartalis või, või, või, või Antoniuse gildis, mis on fantastilised näited siis tegelikult. Me oleme, oleme tekitanud sellise vastuolusid igihigise vastu looja ja taunima. Ehkki siin läheks meil tuliseks vaidluseks kohe seejärel lahti, näitan sulle teistpidi küsimuse, et kui me alguses ei suutnud väga konkreetselt defineerida, mis asi on loomemajandus, öeldes et loomemajandus on ju kõik, nii nagu nii, nagu majanduse kohta võib öelda, et see on kõik või poliitik, mis asi on poliitika, kõik on poliitika. Siis kultuurikatla näite varal, kas küsiksin, et kas see mahub sellesse raamistikku, mida Kultuuriministeeriumi loomemajandusuuringud on seni kaardistanud ja millele võiks kusagilt raha leida, ehk et mis aspektile ja sealt siis raha leitaks? Ma räägin tingivas kõneviisis ja eelmine sai vastamite Kultuuriministeeriumi otsustajana vaid eksperdina. Kas vastased 200 jah, olla? Ausõna, ei ole õige, küsimus on see, mis olenes sellest kultuurikatlas Kultuuriministeeriumi poolt vaadatuna on huvitav. Kõik see on huvitav, ärme sellest, aga ma annan konkreetsem vastus, et kui me räägime loomemajandusest ja loomemajanduse rahadest et me ütleme, et see raha saab tulla ainult nagu loomemajanduse aspektist siis on kaks olulist asja. Esiteks me võime öelda, et, et kui temast saab ainult kultuurimaja ehk nii-öelda ainult kultuuri ainult üks saal, siis see ei ole loonud majandus, ehk siis see kõik oli ju looma, aga, aga see antud juhul ei mahuks nende terminite alla, ehk siis see sellest ei saaks anda. Samas kui paneme kogu selle ruumi linna nii-öelda vaatame seda linnaruumi osana ja räägime just nimelt sellest, kuidas see selle ruumi korda tegemine ja avamine toob sinna selle loomingulise potentsiaali, siis ta muutub, muutub, loome majanduseks. Nii et ma arvan, et kõik, mis puudutab seda poolt, et, et sinna majja istutada see loomemajanduse haudejaama haudepesa idee ehk kus loome-ettevõtlusleiab tuge, erinevat tuge, mida ta vajab nõu, informatsiooni, ruumi olemiseks, tegemiseks siis, siis, siis selle mõtteistutamine sellesse majja on just nimelt see, mis, mis selle on teinud meie jaoks väga vastupandamatuks. Väga hea, sellega saab meie tänase saateaeg enam-vähem otsa, ma tahtsin puudutada seda, et kultuurikatel lisaks sellele, et ta on üks, üks osa või näide loomemajanduse projektidest on ka paraku ka kinnisvaraprojekt, milles tallinlased suhtuvad õigusega alati paranoilised. Aga kõigest sellest juba järgmistesse alates, kus räägitakse taasloomemajandusest ja ma usun, et ma loodan, et ka kultuurikatlast saavad vaatajad-kuulajad Tallinnas taas ja taas kuulda. Mis ma tahtsin, oli kinnisvara projekti kohta, on see, et ma väga tahaks loota, et sellest saab loome avalikkuse kinnisvaraprojekt. Nii selge ja meil olid täna stuudios Peeter-Eerik Ots, Veronika Valk, MTÜ Kultuurikatel, Anu Kivilo, Muusikaakadeemia kultuurikorralduse õppejõud ja Ragnar Siil Kultuuriministeeriumist. Nõunik ja minu nimi on minu nimi, oli Ilmar Raag. Kohtumiseni järgmises Reporteritunnis. Esmaspäeval.