Tere tänases saates on reporteritunni mõttes üsna palju. Muusikat on sellepärast, et muusika talletub mällu ehk kindlamalt kui sõna ja toob mälupildid kirkamalt meelde. Me läheme ajas tagasi päikselise kevadesse, 13.-sse 14.-sse maisse 1988 tartu 10.-tele levipäevadele, Tähtvere lauluväljaku kontsertidele. Kuna on tegemist sedavõrd piduliku sündmusega nagu juubelimuusikapäevad siis otsustad siia oma esindused, vaata ka Eestis loodud uus Eesti kantriklubi. Ja nüüd ma palungi eesti kantri globiaid lendudel lavale. Kui kõik on koos ja teie ka olete valmis siis ma usun, et me nüüd võiksime lõpuks teha ka midagi sellist, nagu on tõelistel festivalidel. Kas te olete nõus koos meiega laulma? Oot. Oot, oot, tähendab, poisid, mängige natuke vaiksemalt, munade küsimus, teie siin olete nõus ka teie tagaoru oru serval olete ka nõus, mägi, palun vastake. Lõikan valmis, kui olete valmis, hääl. Laulud laulud on need lood, mis viib, kui 10 aastat Tartu muusikapäevade üritust kinnid pedaalide taga raamad omad lood, muudkui laulis ja laulis laul käega, täna edasi. Tänase saatekülalised on kunagiste Tartu levipäevade korraldajate poolelt Erki Berends ajakirjandustudeng Tartu Ülikoolis siis, kui too festival muusikalaboratooriumi nime all 1979. aastal algas. Tele- ja raadioajakirjanik, on ta praegu ning lauljad ja pillimehed tookord ja praegu, keda just hetk tagasi arhiivilindilt kuulsime Jaanelgula ja Toomas Lunge. Alustame aga mõistagi algusest. Selle asja juuri nüüd tagantjärele vaadates oli ilmselt mingisugune teatav hea eelsoodumus ning muusikasündmuse tekkimiseks olemas valmis. Kõikvõimalikud muusikafestivalid olid seitsmekümnete keskpaigal, olgu need siis Viljandis Elvas ära keelatud. Ja sellist head väljundit pillimeestel üheskoos mängida aga lihtsalt ei olnud. Teisest küljest sattus ülikoolis kokku kuidagi selline hästi huvitav ja väga tegutsemisvõimeline seltskond, kes otseselt küll ei koondunud mingisuguse klubi või või organisatsiooni ridadesse või, või kuskil on klubilise tegevusega lihtsalt kuidagi käis läbi, ehk siis kõik, kus ta siis oli ja kuivõrd Tartus olid toimunud, et sellised toredad kevadised üritused nagu rahvaste sõpruse päevad, kuhu kutsuti erinevate kõrgkoolide tudengeid erinevatest Nõukogude Liidu kõrgkoolidest siis leidsime sellise eakate varju. Et oleks ju väga tore meie külalistele tutvustada seda head, mis eesti muusikas olemas on. Korraldan endale üks selline paar sellist kontserti, et nemad siis tulevad kohale kuulavad ja muuhulgas siis kuulavad meie tudengid ja linnainimesed ka ja nii 1979. aastal see mõte nagu teoks teoks siis saigi noh loomulikult kogu selle asja kõige suurem mootori eestvedaja oli Rein Lang, tookord Assisteerisid siis teised toredad inimesed, olgu siis tart toonase noortena sõprust elektroRiho Illak või seal toredad inimesed ülikooli erinevatelt kursustatia. Esimene üritus siis toimuski nii-öelda rahvaste sõpruse päevade raames. Koledat laiendada. Jaan Elgula ja Toomas Lunge olid Tartu levi algusaegadel alles koolipoisid. No mina olin tol ajal ka täitsa koolipoiss, oli 79, olin üheksandas klassis ja mäletan väga hästi, sellepärast et ma kuulusin sellisesse linnas oli erinevate koolit koole ühendav selline noorteorganisatsioon kuhu hiljem liitus ka Jaanelgula natuke hiljem Alumäe ja, ja siis tänu sellele, et meil selline koolide organisatsioonil on olemas, siis meie saime kutsed sinna, sest see oli väga priviligeeritud. Inimene, kes sai Tartu muusikapäevadel üldse ligi 70 900 muidugi veel kohe nii suure populaarsusega ei hiilanud, seal olid mõned kontserdid, mis läksid automaatselt kohe pilgeni täis, annetan Ruja oli täiesti täismajale, aga noh, mina olin ka saalis, vaatasin, ma veel ei mänginud, 81. aastal oli ma küll esimest korda laval. Saime minu arust parima tulevikulootuse preemiast isegi Justamendi nime alläärest. Aga jah, et, et siis oli küll väga uhke tunne esimest korda päristada muusiku kaelakaarti kanda. 81.? Jah, seda võib küll öelda, et ma valetan päris esimest kontserti Tartu muusikapäevadel 79-l Oslo avakordi. Eks kogu see organisatsioon sissetöötamata, siis ta ei olnud veel nii ladusalt, ei, ei kulgenud esimene ansambel, kes lavale läksid, ansambel Fix ja ma mäletan, et ega see saal nüüd täis küll ei olnud. Jah, ta oli selline natukene pooltühi ja no ütleme, aine mängis väga hästi, asi oli võõras natuke, aga, aga see kõik ikkagi seal Vanemuise kontserdisaalis ei olnud veel nii hästi paigas. Vanemuise kontserdi seal on tegelikult, oli oma piiratud võimalustega nagu tom siin ütles, et see kaelakaart oli väga uhke siis selle kaelakaardiga käidiga. Vähemalt yhe poisikesed käisime ka igal pool mujal linnas, sellepärast et et sa olid nii kõva tegija, et noh, sul on see kaart ja sa saad sinna sisse. Et see oli väga tähtis tegelikult olla noorele vähemalt sinna Vanemuise kontserdile sisse saada. Erki nimetas siin inimesi, kes haridust selle algusega seotud, siis mu meelest ei tohiks ära unustada ühte legendaarset harilist kuju ja Jaan Habicht, kes oli kõikide Tartu muusikapäevade. Kas ta esimestel ei olnud, mis patsis, näed, esimese Tartu muusikapäevade konfranzee seal lava peal näitleja halud oligi? Jah, Mul on jäänud nagu kuidagi diaan, Haabist oleks justkui nagu Tartu muusikapäevade selline konsonant, see maskott, ma arvan, et eks ta tegelikult ongi, aga ütleme siis ajaloolise tõe huvides olgu siis see ära öeldud, et et noh, päris esimest kontserti jaanveere juhatanud, aga sealt edasi jah, kõik tõepoolest käis tema taktikepi all ja mingil aastal oli ka see, kui tehti selline utoopiline projekt, et muusikapäevad aastal 2000 ja siis oli minu meelest Haabistile ratastoolis oli peale, et see 2000 oli niivõrd utoopiline kaugele number, et ta oli ära Vanemuise teatris krimineeritud ja siis ratastoolis talle peale, et ta on niivõrd vana. Olen praegu aastast 2008 ja päris lõbusad neeme välja. Millal muusika laboratooriumist said Tartu levipäevad, siis Tartu levi need nimetused? Nimelt moodsaid ma tean, levimuusikapäevad olid nad ja siis nad olid rokipäevade, eks ju. Rock jah, oli vist nagu alguse nimetusega vist oli 79 ja 80 ja seda tuleb muidugi öelda, et esimesed päevad päris kindlasti ei möödunud skandaalita. Sellepärast et, et noh, loomulikult kõik noorteüritused olid siis ka Vanemuise tänava mitte kaugel asuva või asunud maja valvsa pilgu all maja just nimelt julgeoleku komiteel just ja noh, loomulikult esimestel muusikapäevadel pälvis enim tähelepanu Holstein kes toona doktor Friedrichi nime all ja oma ansambliga suutis üsnagi palju nende jaoks peavalu valmistada. Tõsi küll, minu meelest midagi väga erilist tänapäevases mõistes ei olnud üldse midagi. Natuke napsuse tulid ja imelikult riides, imelikult riides. Isegi seal oli muidugi väga tähelepanuväärne, et esimese Tartu muusikapäevade salvestas ka Eesti Televisioon, kes oma mustvalged kaamerad sinna lavale vedas, siis tekitas mingisuguse tohutu tormi seda inferdi väga agressiivne käitumine ühe kaamera suhtes, milles siis loeti ka mingisugust jumal teab mida kõike välja. Aga noh, sel ajal inimesed tegelevadki sellega, et üritasid sealt midagi välja lugeda, kus midagi ei olnud isegi kunagi hilisemal ajal, kui Peeter Volkonski oli oma jalaluu ära murdnud, siis karkudega lavale komberdas siis Lugaseks Kultuuriministeeriumi toonane ametnik välja sellise sümboolse protesti Eesti NSV Kultuuriministeeriumi aadressil. Nii et seda fantaasiat oli nendel inimestel küll rikka kuhjaga. Aga muusikute poolt, kas need Tartu levimuusikapäevad olid algusest peale ideoloogia mõttes niisuguse lubatu ja lubamatu piiri kompimise, et kas muusikud omalt poolt ka püüdsid mõelda enne levipäevade algust või enne mõnd üht või teist kontserti, et ei tea, kas see läheb läbi või teine läheb läbi või ei lähe? Ma usun, et see ei olnud päris kindlasti. Tegelikult ei olnud see mingi eesmärk, pigem aasta-aastalt süvenes hoopiski teineteisega mõõduvõtmise asi ja see nagu laboratoorium ja selles mõttes see miski, mis käivitas kuidas, nagu erakordselt toredad nii-öelda loomingulist protsessid olid just ikka pigem see, et, et kui üks aasta oli juba mõni mees oli suurvormiga maha saanud, siis järgmine aasta tahtsid kõik seda teha. Sellist loomingust balangut, põlengut praegu kaasal isegi ei kujuta ette, et mis selle võiks uuesti käivitada, et see oli nagu erakordne tegelikult sinna valmistatust ideoloogilises mõttes küll mitte keegi ei mõelnud seda, valmistati erakordseid muusikasündmusi ette, et aasta aega ikkagi valmistati selleks, et järgmistel muusikapäevadel siis näidata kus latt on. No võtame näiteks sepapoisid ja kas või siis sedasama Rosto aknad. Nende esimene, selline suur suurette astub siis iga-aastased ikkagi kasekese mõõduvõtmisele VSB projekte. Pigem oli jah, see taat nagu muusikud said kokku, see oli nagu klubiline üritus, selles mõttes juba taheti minna juba, et see nagu võttis nagu eelneva aastaga, kui siis tihtipeale lihtsalt ütleme see see, mis puudutab nagu seda muusikapäevade elu sisemist elu siis olid, väga olulised olid ikkagi need klubid, mis toimusid pärast kontserte, eks just seesama see omavahel kokkusaamine seal seal sündisid, väga huvitavad isegi juba tulevikuks uued kollektiivid, näiteks inimesed said kokku lihtsalt no ja samas jälle kui muusikul ikkagi oli tugev meloodia ja väga tugev tekst ja loomulikult ka tekstile väga palju rõhuti. Vot seal võis tõesti olla mingisuguseid teatavaid selliseid piiride, kompamise, iseendale eraldi oleks mõeldud. Sööda seni oli, noh, võtame teravaks läks siis, kui, kui tekkisidki ühiskonnas ka needsamad probleemid nagu fosforiidi kaevandamine edasi, mis olidki nagu teravad probleemid, terve rahvas oli juba millegi asja vastu ja siis väljendus tegelikult ka muusikapäevadel omal moel, eks ole, selle laulu esitamisel ja nii edasi, see oli üks väga konkreetne, õigemini paar konkreetset asja siiski enne seda olid, kui me meenutame kaheksakümnendat aastat ja Erkki-Sven Tüüri inspee esmakordselt lavale tulekut, noh, oli teada, et seal olid mingid omaaegsed Ezra ühendused ja mingit religioossed taustad just nagu, mis tekitas ka jälle huvi ja tähelepanu ja ja sundis korraldajaid jälle mingeid argumente välja mõtlema ühe või teise asja kasuks. Või meenub ka Rein Rannapi Hando Runneli tekstile kirjutatud kantaat, ilus maa, mis on ju suurepärane heliteos, aga mille tekstist hakkas keegi jälle kuskil midagi välja lugema, midagi kartma, seesama esinemisluba, kummaline praegu mõelda, et, et oli esinemisluba fikseeritud allkirja ja templiga, et antud kollektiiv saab, et seal lava peal esineda. Sedasama kasekese ja Kaljuste koordi esinemisloa Eesti filharmoonia toonane direktor, annuleeris oma telegrammiga toodi telegramm Rein Langi kätte, milles teatati, et see esinemine ei ole siiski lubatud. Aga kas see Telegram siis ei jõudnud kohal ära või kadus ära hiljem kohale viia tulikirjaga sellega natuke liiga hilja kohale kantavat loomulikult esitati ja loomulikult pälvis ta teenitud tähelepanu. Nii et jah, mingisuguseid selliseid momente ikkagi selle kõige juures oli. Sest noh, pillimeeste jaoks ei olnud oluline mitte ainult musitseerida väga hästi, aga kindlasti tuua ka sellist Ruja poolt lahti käidud teega mingit sõnumit, mis on midagi rohkemat kui lihtsalt laulda armastusest loodusest, millestki sellisest banaalsest, millest ikka on läbi aegade laul. Süda on taks. Hommi. Et hommikused päikesed Me palged looja Et vaip tuleb taevasse, looja? Hämmastaval kombel tegelikult Tartu muusikapäevadel kujunes juba teistest muusikapäevadest välja selline kummaline traditsioone, tegelikult võeti mõõtu hoopiski Džhrokis mis oli suhteliselt ütleme, laiadele hulkadele ju siiski suhteliselt arusaamatu muusikastiil, sest see on väga kitsa pillimeeste omavaheline good keel, et mängida džässi nad niimoodi sellises stiilis. Aga Tartu muusikapäevadel sai see üks täitsa muusikavaade omanäoliseks asjaks, et seal siis käitigi üksteiselt niimoodi näpu valladuselt mõõtu võtmas ja siis oli toreda kuidagi omavahel räägiti kohaga tain Varts mänginud kõikides kollektiivides, aga siis kui hakatakse lõpuks hääletama, siis sibul on ikka kõige paremaks tähist. Niimoodi kuidagi see käis, iga aasta oli üks väike väike mõõduvõtmine ka. Erki sina olid 80.-te aastate alguses Tartu Ülikoolis ajakirjandustudeng ja sul on nendest aegadest siin veel paar huvitavat dokumenti järel. Jah, tudeng olin ma küll 81, ma lõpetasin, et need dokumendid, millele ma taha küll kaasa võtsin, puudutavat küll. Neid 20 aasta taguseid sündmusi, mis olid siis võib-olla kõige mastaapsem maa ja kõige emotsionaalsema üritusega seonduvad ehk 88. aasta muusikapäevadega. Noh, siin on näiteks üks dokument, mis on suunatud Tartu õigusteaduskonna dekaanile, kus palutakse õppetööst vabastada, õigemini lugeda põhjendatuks nende teaduskonna tudengite puudumine õppetööd 10.-st kuni 16. maini. Aga siin on hästi toredaid nimesid. Kindlasti ütlevad nad, eriti juristide ringkond, kas üsnagi palju, Ilmo Maaroos, Jaanus Kirikmäe, Jaak kiiker, Allar Jõks, Juhan Parts, Heiki Sibul ja nii edasi, ja nii edasi. Nii et noh, jumal tänatud, et on olemas inimesed, kes on viitsinud vanavara alles hoida ja neid tagantjärele sõrmitsada ja ja nendele pilku heita ei ole mitte ainult nostalgiline, tavaliselt päri suurt. Kõikide muusikute nimede hulgas, mis tänases loetelus ja meenutustes on läbi käinud ei ole veel me jõudnud Alo Mattiiseni nimeni ja aastal 87, kas oli Tartu levipäevadel, kui esitati tema väga kuulsaks saanud laul ei ole üksi ükski maa? Esitajate hulgas olete ju teiegi, Toomas Lunge. Jah oli 87 vist küll see, kui me selle laulu Linnahalli stuudios ka linti laulsime. Ma mäletan, et halo tuli just muusikapäevadel ligi ja võttis nööbist kinni, ütles, et et kas te tahaksite Tommyga tulla, ühte laulu laulvat on plaanis teha üks ühislaul. Ja seal nagu Tartumaad sobiksite, nagu teie esindama tulla, mõtlesin igasugusest kooslusest, oleme alati nõus osa võtma ja nii me siis sinna kevadisel taeval linna all jõudsimegi selle oma jupikese laulsime. Seal on hästi palju teisigi pillimehi kohal ja, ja see protsess oli väga vahva. Aga ta mäletab ka sellest midagi ja ma mõtlesin praegu nagu ala peale veel pikemalt. Tegelikult Alo Mattiisen oli jällegi üks nendest loomingulistest isikutest, kes igaks muusika päevadega nagu erakordselt põhjalikult valmistus. Mõtlen roheline muna ja, ja ma ei mäleta enam aastat vist oli 80. Sa võid 87 olla muide kuskil seal ta, tal oli alati veel igaks muusika vahetaks mingi eraldi programm, kirjutusmasina kontsert. Ja siis ta tegi, sõimas. Siis ta tegi selle üksinda mässas elektroonikaga lindi pealt kuskil suur mingisugune 20 neljarealine makk tassiti kohale, see mängis mingeid omasid, taustasid Salo kõikide sentidega, selle tol ajal olid hästi põnev süntesaatorid siis TALO ja mitte ainult see üks laul on läinud võib-olla kõige suurema tähelepanu ka lihtsalt ajalukku. Eks ta oli muidugi sellel hetkel väga õigel ajal ja õiges kohas esitatud ka. Et aga see ei olnud ka päris esimene, sest aasta enne seda 86. aastal kirjutas Peeter Vähi auks laul üks, viis, viis, jah. Sain uut elu ilma laada on meil üksainus süda, rinnaga armastab ei ühte. Jällegi tulles laul Ma mõtlen selle korra minu meelest, mis seal veel aasta varem oli uiade mõeldi, lauldi eesti keeles ka, muide lauldi, lauldi, lauldi, nii et ühislaul praegu ennegi. Ma mõtlen seda korraldajate nutikust, et kõik asjad tuli peita mingite kate varjude taha, et miks me nüüd niimoodi häkkida, miks, kuidas me nüüd lähme õue tohutu hulga muusikuid sinna paneme lava peal siis selleks kategooriaks võeti üheksas mai. Et üheksanda mai puhul selline asi meil on rahukontsertrahud huvikesi loopisime niimoodi ava pealt keegi isand, jälle mitte midagi öelda, KGB mujale otse vastas seal selles parklas laulsime. Midagi selles mõttes kõik õnnestub ära põhjendada, kui sa lihtsalt. Ei noh, ei löö nii-öelda taraks seda, see meeskond oskas suurepäraselt rääkida must valgeks või punane, aga siin oligi nimekiri, mida Erkki ette luges. Seal osad olid täiesti orgkomiteest. Aga selle ei ole üksi, ükski maa käsi ei käinud alguses ju sugugi hästi, ERKI, sinagi mäletad, et raadios ja televisioonis algselt oli see ju ära keelatud laul. Noh, nii ja naa, sest kui avasele loo mulle kunagi tõi, siis sa olid siis juba raadio teel. Ma uudistetoimetus oja kolm laulu, jah, selleks ajaks olid juba, olid juba need skeemid olid juba kuskile taandunud ja selle loo eetrisse saamisega oli, oli mul pisut pahandamist küll. Ja hirm oli ka, aga, aga ma ei saanud kuidagi jätta seda panematega. Eetrist kõlas ja eks eks ma pärast näpuviibutuse sain ja ja eks hirmsat, et kardeti ka midagi hullemat, aga ju siis ei olnud aega enam nii hull. Vähemasti ei noomitust, ei, ei töölt eemaldamisega. Eetri keeldusid, mida aeg-ajalt ikka praktiseerita silmas. No 87 kevad oli veel üsna hull, kui me mäletame, et Tartu rahu aastapäeva tähistamine Tartus just oli ju üsna vägivaldne ja need fosforiidikoosolekud ja, ja üliõpilaste esimese mai rongkäigu loosungid ja kuidas muusikud seda õhkkonda 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa tajusid. Miks me oleme kõikides nendes sündmustes osalised ja siis, kui sa seal sees oled, siis sa tajud neid asju? Noh, võib-olla kuidagi teistmoodi kui nüüd tagantjärgi mõeldes ilmselt seda ohtu nagu tunnetas, aga, aga kuskilt maalt ikkagi tunnetasin seda ka masse taga, see enam nii ohtlik ei ole, kuidagi miskisugune julgus oli ikka sees, on massi julgem selles mõttes ja mäletan neid kollaseid särke, need olid ikka nii palju seal fosforiit, tänan, ei, just söögi ja siis võiks siis muinsuskaitsepäevad Tartus ja siis, kui esimest korda kõnnite tänavatel siis veel ei olnud lipujalt kokku õmmeldud, aga elasime närvid olid sinised, valged ja must, siis me laulsime sealsamas praegu rahvamuuseumi sealsamas Raadi mõisa, siis oli ta veel vene lennuvälja territoorium. Sealsamas varemete all laulsime uisaarmastaja otseselt keegi tulistanud. Rahvast oli alati nii palju sellistel sündmustel väljas, et isegi selline tugi. Tartus muidugi vedas, et meil oli kiusatud ajev, kes kuidagi mingisuguse kilbi moodustas kogu aeg, kes teatas Moskvale täis siin on meil väga hästi ärevat kõnet, tulid siis tema. See teie siin on väga hästi, meil on tudengite linn ja noored on rõõmsad ja rahumeelsed. Ja 88 olid Tartu levimuusikapäevad kolinud Tähtvere lauluväljakule ja seal esitati siis Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu. Ma nüüd küll ei tea, miks sinna koliti, aga ilmselt ikkagi oligi see probleem, et see vana ikka nii väikese kontserdisaal, et nagu selleks ajaks oli see muusikapäevade formaat väga suureks kasvanud ja aeg oli ka nii suur ja seda külge ilus ilm oli kaver. 14, Mai 88. Tegelikult oli, oli selle muusikaüritusega need niimoodi, et see festivali esimene ots tehti ikkagi Vanemuises, tehti ära, esimesed lausa vist kolm päeva olid muusikud olid Vanemuises, tegid oma noh, nii-öelda sellist tüüpilist ja ja kindlasti mitte halba formaati. Aga siis jah, reede ja laupäev kolisse festival siis esmakordselt nii-öelda mitte üheks kontserdiks, aga ikkagi nii-öelda festivaliks endaks kolis Vanemuise kontserdisaalist Tähtvere lauluväljakule. Eks nad muidugi väike hirm oli, sest see lauluväljak on ikkagi tohutult suur. Ja et hüva selle 800 või 900 kohta palju seal Vanemuise kontserdisaalis, noh, selle ikka täitis alati ära ja topelt või kolmekordselt ka, aga kui me võtame seda vahet, et oleks ikka väga nutune olnud sellisele 1000-le 1000-le 500-le inimesele esineda? Ega me ei teadnud ju ka. Aga ilmselt olid siis jutud ja ka mõned eetrikatked. Ma ise mäletan tollesama Lasnamäe laulu eetrissepaiskamise suhtes 88. aastal olid oma mingi teatava töö teinud ja kuigi sel ajal ei olnud mobiiltelefone ega mitte midagi, ikkagi informatsioon, levis inimeselt inimesele ja see tõi täiesti. No ikka hullu, me suure rahvamassi sinna Tähtveresse kokku, mina küll ei uskunud, et siin on nii palju rahvast, tuleb mägi triiki täis. Jah. Ja sinimustvalged lipud lehvisid. Lehvisid mõned üksik tulid, aga oli seal üks dokument värskest Tartu postimehest ees, kus on siis testid, Osama esimene sinimustvalge lipp ka siin ilusasti näha ka, et kahte noormeest, kes seda hoiavad, täiesti suure üllatusega sain ma teada, et seesama vasakpoolne poiss, kes siin seda lippu hoiab on üks minu praegune töökaaslane. Tema nimi on Margus Paas. Ta on, tegeleb ka kahes praegu erinevate uuringute ja auditooriumi temaatikaga. Aga sel ajal oli ta tänasel Eesti põllumajandusakadeemia praeguse maaülikooli esimese kursuse tudeng oli, nagu ma teada sain päris usinasti osalenud ka kõikidel varasematel Tartu rahu aastapäeva üritustel erinevatel väljaastumist Võrus ja Valgas ja, ja kus iganes. Ja vot siin Tartus tulid nad siis lipuga välja, tegemist ei ole üldse mitte kohapeal kokku õmmeldud või nobedad sõbrannade kätega tehtud kiirtööna, vaid tegemist on tõepoolest Eesti eelmise vabariigi aegse lipuga, mida siis kogu see 50 aastat nõukogude aega hoiti kuskil pööningul ilusasti varju all ja vot sellel päeval toodi sinna Tähtvereväljakule toodi sisse välja, see on selle kontserdi algus, see on esimese päeva 13. maipilt, aga 14 ma juba järgmine päev olin tipp oluliselt rohkem. Ja noh, ma kujutan ette, kui raske oli toonasel Eesti televisiooni Aktuaalse kaamera režissööril monteerija, kõik need lipud sealt korralduse kohaselt välja monteerida. See pilt, kui ma õigesti mäletan, oli üsna selline hüplik ja ja katkendlik, et see oli, see oli saavutus, et mitte näidata seda, mis seal tegelikult ahi. Sellesse õhkkondabki sellesse meeleollu langesid siis Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu. Kas kellelgi on meeles, kui kergelt või kui suurte vaevade ka need laulud sündisid? Alo Mattiiseni? Nende laulude sünni juures küll ei ole ja siitpoolt tahaks tervitada Ivo Linnat, kes on natukene tõbine. Eks info oleks saanud nagu. Nimelt me lootsime külvata, kuidas need laulud sündisid, paremini rääkida, aga kas on teada, kuidas valiti just kiigelaulukuuik ja ja kuidas liitus inspee, miks olid just meiega? Annan tavalisi ikkagi selles suhtes printsiip on, et eks ta valis selle järgi, kes olid talle ka ühtepidi lähedased, kellega ta oli koos töötanud, teine asi ka see kiigelaulukuuik puhul kindlasti ta valis kõige popimad, et kas seal on midagi vaja sellist ansamblit, kes ilusast kohe ära laulaks, ilusti kontserdil seda esitaks siis kiigelaulu kuuikut paremad ei ole vist isegi tänase päeva võtta, eks ole. Ja inspee oli selleks hetkeks ju Alo ansambel, tead, see oli kõik väga loogiline ja, ja Ivo Ivost paremat, ütleme ärkamisaegsete lugude lauljat meedia siiamaani ja et siin on kõik väga loogiline. Ma arvan, et kui need lugusid niimoodi kuulata, Toort, kui nad esimest korda niimoodi suurelt kõlasid, siis väga palju muusikat õppinud inimesena. Tundes literatuuri, ma arvan, et see lõpptulemus ei tulnud üldse väga raskelt, et kui see idee käes oli toetuda nendele vanadele lugudele, sealt natukene teha neid helikeelt kaasaegsed, ma arvan, et sõdule üsna ludinal. Sest tihtipeale on selle idee sünnitamine on raskem, kui see seal lõplik teostus, ma annan sulle, teostus, tuli tuli ju kõik seal, igaüks natukene oma käega, aitas ka kõiki professionaalsed pillimehed. Ja suur osa siiski on ju ka luuletaja Jüri Leesmendile kehvemasse Koidula ja Kreutzwaldi tekste. Pisut järele aitas või kaasajaga kamandas. Millegipärast jah, Jüri on nagu jäänud nagu natukene varju, et tegelikult tema on täpselt sama tähtis mees nende lauludega, mina mäletan tollest samast kontserdist veel seda, et ega mina ei olnud ühtegi nendest lugudest veel siiamaani sinnani kuulnud. Ma ei tea, kuidas õnnestub nii elada, mina ei olnud ühtegi kuulnud. Esitati esmakordselt alles niimoodi suurelt, et nad olid küll lindistatud juba olemas. Mina polnud näiteks neid niimoodi raadiost kuulnud, aga kuskilt ja kamandas nagu et, et nii et me oleme seda vahetult enne seda Justamendiga esines, kui nad tulid oma selle nii-öelda projektiga, oli projekt laulud, et mingi saladus, et ei lähe kuskile, tee jättega siia, seda ma ei oska siin mitte midagi teha, ma ei tunne ühtegi. Nii, kui sa seda lugu kuulad, sa tead, kuidas seda. Mul on hea, olgu siis seisma nüanss, aga ta hoiab, tegelikult tuligi niimoodi välja, täpselt nagu seda lugu kuuled, on see lugu kohe tuttav sesse, seda vana lugu ju mäletad, ja see uue kompoti karjumine ei olnud sugugi raske, aga noh, selles mõttes see mäletan seda emotsionaalset, et seda tunnet küll, mis ikkagi lõpuks oli see, kui me seda eestlane olemise lugu seal laulsime esmakordselt teemadel ja see võttis ikka väga nõrgaks jah. Kogumass, seal väga võimas elus on väga-väga harva selliseid hetki. See oli siis see nii-öelda teine päev ja siis oli nende vana eestiaegsete, esimese eestiaegsete lippude tuhmide lippude juurde oli tulnud ka tuttuusi, mida siis oli, noh, värvid olid küll, ütleme äratuntavalt sinine ja must ja valge, aga see sinine polnud ikka päris sinine. Lipp oli ka päris palju juba sellele hetkele ja noh, see oli midagi enneolematut, aga seda muidugi seda laulu ma ei tea, kuidas ta on, ma ei mäleta, mina laulsin minu meelest selle laulu just see eestlase laulu esmaesitlusel, see oli minu meelest mingisugune linnahallis toimunud. Kas ERSP kongress ja, ja siis issi ütles, et tulev tule laulab mulle teist häält, et et kiigelaulukuuik, kus oli vist ka vadja, kes kõrreli kadunud, mis asi oli, et ma valetan Estonia kontserdile, Alo Aloga klaveri juures me seda harjutasime küll. Ma olin nagu seda lugu varem kuulnud ka. Võtame Tähtvere lauluväljakul 14. mail 88 tehtud salvestised raadio heliarhiivist uuesti ette. Paber ütleb, et helirežissöörid olid tookord Enn Laidre ja Priit kuulberg, toimetaja Aarne Vahuri. Meil on praegu hea võimalus paluda pikki aastakümneid Eesti raadio muusikasaadete toimetuse asejuhina töötanud Aarne Vahuri aitaks meil meelde tuletada, milline oli õhustik 1987. aastal, kui Alo Mattiisen kirjutab, kas ja kui suur hulk eesti parimaid lauljaid salvestas. Laulu ei ole üksi ükski maa. Tsiteerisime selle omale kappi seisma selle lindi igaks juhuks, sest mine tea, milliseks selle laulu saatus kujunenud, et võib-olla küll hakatakse seda kunagi taga ajama, kustutama skamat muudelt, siis oleks ikka seda laulu võtta. Ja siis, kui Tartusse läksime, mis oli juba teada, et laul tuleb seal 87. aastal, ettekanded on, eks ole. Ja seal oli ka õues selline selline kuuldus, et keegi vist tahab seda laulu ettekandmist ära keelata. Ja seda juba ette teades selle festivalipäeval juba Tartus mängiti seda laulu tänaval vallikondajatest. Aga pärast 87. aasta Tartu levipäevi, kui tekkis loomulik soov hakata seda laulu mängima ka televisioonis ja raadios, siis tuli vist üks uus keeld. Ja noh, sel perioodil on ju need keelutus olid aeg-ajalt varmalt tulema, aga ega enamuses nendel keeldudel ei olnudki nime küljes, kes keelas lihtsalt näiteks peatoimetaja keegi ütles, et on tulnud selline signaal, et selle laulu tarvitamine ei ole praegu soovitav. Ja noh, siis muidugi natuke aega oodata ei pandud eetrisse. Aga niipea, kui jälle juhus oli ja siis ta ikka kõva seal. Ja ma ütlen veel kord, et igaks juhuks meil toimetuses oli. Käis juba selline jutt, kuidas tühjad pihud, nõukogude inimesed ei olnud vettinud, et kui nad midagi muud täis realistamalt tööd on meie pihud täis. Üks pea veel kõigi. Kui me tuleme nüüd 88. aasta kevadesse, millele meie tänane saade rohkem keskendub, siis Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu enam niisugust ärakeelamist selle osaliseks ei saanud, sest ajad olid ikkagi niivõrd palju pettunud ja Tähtvere lauluväljakul. 88. aasta 14. mail. Lehvisid ka sinimustvalged rahvuslipud, kuidas õhustik Alo Mattiiseni laulud vastu võttis. Tema koos nende autoritega oli väga tihe ja need sai ikka tehtud kindla eesmärgiga, et oleks selline kompaktne viiest laulust koosnev tsükkel, mida saaks sellisel üritusel ette kanda. Ma usun, et analüüs täis loomingu Endujad et ise oma tulemusega rahul ja ja innustas ka teisi kõiki neid soliste ja hiljemgi, kes kandlel kaastegevad olid. Erki, kas sa mäletad, missugust ühiskondlikku retseptsiooni või mingit erilist keelamist küll viitasid sellele? Peatage Lasnamäe. Minge üles mägedele, mingit erilist keelamist, 88 kevadel enam keskkomiteest ei tulnud. Jah sest tegelikult ikkagi tundus, et see kogu see laine on ikka kergitanud noh, niivõrd üles rahva meeled, et sellega nii-öelda väga otseses sõja sellisesse suurde konflikti minna tundus juba peaaegu et, et lootusetu, seda enam, et ka noh, ütleme sellised karmimad tegelased, härra kortalainen siis KGB juht siin Eestis olid saanud ikka tõenäoliselt juba sellised mingid teataval institutsioonid Moskvast ei maksa, unustati ikkagi, Gorbatšov oli, siis oli võimu juures ja võib-olla ka et mehed, kes siin selle asja eest pidid hoolitsema, kõik vaikne ja rahulik oleks, eks nad hakkasid võib-olla ehk omaenda asju ka niimoodi vaikselt sättima, nii et nates mingit pahandust ei tuleks. Tont seda teab. Aga selline ühiskondlik vastuvõtt oli jah, selleks ajaks oli, oli loonud vaat seesama lugu, mis on ainsana, mis ei ole Jüri Leesmendi tekstile või ta on Henno Käo tekstidele kirjutatud. See tabas kani, minge pärast, just et see Läks just nimelt sellesama Lasnamäe ja kogu selle migrantide ja kõikide nende ülbuste vastu, mis inimestel, kes olid kogu seda protsessi väga pikalt jälginud, oli noh, nii sügavalt hinge läinud ja Henno tabatud sõnad tõid nagu välja mitte ainult sellise rahvusromantilise poole, aga noh, sellise päris jõulise ja selgelt toonase poliitikavastase sellise suuna ja see noh, minu meelest tõmbas mingisuguse teatava sellise siibri, tõmbas eest ära ja inimesed muutusid läbi selle julgemaks, et kui juba laulus öeldakse ei hakata ümber nurga keerutama seal kuidagi, et Lahmulane või noh, sisse tulnud sihitud sihitult hulgub mingi immigranti grant. Et, et see nagu andis inimestele tõesti andis julgust. Mustamäe. Siin Jaanelgu laon hilisemal ajal kas oli 2007 teinud toetuskontserdi ühe või teise poliitiku toetuseks, kas 88. aastal muusikud ka omakorda tundsid, et, et kuidagi tuleb toetada meie loomeintelligentsi, kes oli esimesel teisel aprillil olnud Toompeal koos pidanud oma loomeliitude kultuuripleenumi või kohe tulid ju Draamateatris lavale Jaan Kruusvalli näidendid vaikuse vallamaja ja pilvede värvid? Muusikat omalt poolt peavad lauludega kontsertidega toetama. Muidugi, see on täitsa vältimatu, tegelikult kõik oleme ühe ühiskonnaosakesed ja mul millegipärast loomeliitudega on, on meeles täpselt sama seltskond, muide Saaremaal Erkki tuli millegipärast meie mingi kontsertreisile kaasa Saaremaale ja siis talled värskelt salvestatud need kassetid, kõik selle loomeliidud, mis seal räägiti, istusime autos kuskil Tornimäe kultuuri tagamist nimast rohelises Sigulis. Kuulan lollime tundide viisi kuulata, mida siis, kuidas Kalju Komissarov rääkis ja kuidas, kuidas mehed ikka rääkisid, see oli võimas. See oli võimas. Siiralt. Muusikud ei saanud eemal seista. No see on üks hilisem poliitik on omal ajal öelnud, et jääge oma liistude juurde, eks me siis ikkagi olimegi oma liistude juures tollel ajal ja nagu midagi teistmoodi. Ja siis teha, et me oleme ikka samas paadis. Ju siis inimeste ühendamiseks oli just nimelt sedasama muusikat vaja, see, mis oli kõigile üheselt mõistetav ja arusaadav. Ja kui me läheme Tartu muusikapäevadest veel mõni nädal edasi, kui toimusid järjekordsed vanalinnapäevad. Ja siis, kui täiesti mitte millestki kuskilt maa seest kasvasid, äkki välja lavad võimendused valgustusansamblid ja inimesed. Ja esimene kord oli veel kuidagi niimoodi natukene vargsi ja no nii ja naa, aga kumu levis. Järgmine öö oli juba rahvast oli juba mööda Narva maanteed käest kinni, liiklus oli täiesti häiritud, tuli lauluväljakule, kas oli mobiiltelefone? Ei olnud, kus need inimesed teadsid, aga teadsin, tulles korraks tagasi selle Tartu muusikapäevade sedasama Tähtvere kontserdi juurde, lihtsalt selline mälestuskild tuli praegu, Silmet tulid ülevalt nõlvadelt alla ja siis vaatasid sinna seda platsi, mis oli siis selleks kuusikavade lavaks korraldatud. Mina ei olnud Eestis elu sees nii palju võimendust näinud, sest minu arust toodi kõik kokku, mis meil üldse oleval olemas oli, et muidu nad alati tila mehed võtsid, vana, kus siin olid veel mingeid kontoreid, näiteks võimeluse kontoritrimmeri kontaktid võtsid kõik väiksed nagu mõõtu, eks ta sealt, et noh, kellel on paremad taparaadina, siis tassiti kõik see, kõik need kastid, kõik need võimelised tassiti sinna Tähtveres kokku. Et see oli nagu Hiina müür. See võimaluste hulk oli kaasajal muidugi tehakse tunduvalt väiksemate kastidega, tunduvalt suurem töö äraga. Lihtsalt pilt oli väga vajalik. Millal Tartu levipäevade korraldajad ja esinejad leidsid, et selle ürituse ülesanne on täidetud? No vot tagantjärgi tundubki nii, et muusikakohad tulid nii-öelda saalist välja, tulid suurelt sinna lauluväljakule sisuliselt lõppesid ka sellega kohe otsa, et enam enam sealt sellist kuidagi Aurlasti lastigi välja, see kinnine laboratooriumi õhk pundiumate eest ära ja siis siis läks, läks. Ja muidugi üks kõige suurema hoobi vist sellisele mõttelaadile nagu Tartu muusikakavad üldse andsidki meie uued kaubandus, rahalised suhted, tähendabitalismus ennem tehti neid asju lihtsalt heast meelest hea meelega, kuhu see hea meel siis kadus, ega vist ei ole kuskile kadunud, aga sel ajal, kui hakata samasugust kontserti korraldama, siis igasugune ansambel esineja küsiks korraldaja käest raha, mida tol ajal ei makstud mitte kellelegi. Kõik tulid tegelikult sellest suurest tahtmisest üksteisele näidata ega tõestada midagi, tulid kokku mingi aeg, ma mäletan seda, kuidas rääkisid need natuke, võib-olla rahalises mõttes natuke paremal järjel olevad tolleaegsed filharmoonia ansamblites kirjutas väga palju Venemaal nägid seda väga rasket leiba, aga tahtsid ka mängida ja olla sellel üritusel kindlasti osalised. Kuidas nad pakkusid korraldajatele, et me võime ise mingi osa kinni maksta, et noh, me võime mingid kulutused võtta enda peale, et kui noh, et tähtis, et see üritus kestaks. See oli nagu selles mõttes kaasajal, ma ei tea, kes nii kes nii altuistlikult mõelda, võib-olla need ajad korduvad kunagi selles mõttes, et et kui sa oled juba endale kõik soetanud, liisingud ära maksnud, lihtsalt hakkab raha üle jääma, siis võib-olla võib-olla ei olegi enam vaja, sul ei ole võib-olla teist autot vaja, saad ühega hakkama küll? Ei, eks need kümnendad muusikapäevad tõenäoliselt andsid sellele kogu sarjale andsid sellise hea tugeva lõppakordi ja kuigi neid ka hiljem on üritatud siin taaselustada ühel või teisel moel noapillimehed on öelnud, et lask, väliskadunukene olla sealsamas oma ilusa särava sarkofaagi sees. Me käime tast mööda, vaatame heldimusega peale, tuletame kõike meelde nagu tänagi siin stuudios. Ja las ta siis olla, las ta meie mälestusse jääb sellisena, nagu ta oli, siis ta oli oma aja laps, kui ei oleks olnud seda keskkonda, seda ümbritsevat ühiskonda kes teab, kas, kas ta oleks selliseks kujunenud. Aga kahtlen selles, aga, aga selles hetkes sellises koosluses olid ilmselt pillimeeste jaoks just nimelt see, mida selline igapäevane rutiinne elu ei võimaldanud. Ja vot vot see üks nädalavahetus neli-viis päeva Tartus. Ja just nimelt see altarit Tartus ta uppunud suure linna siis säravaid tari täiesti silmaga nähtavalt oli, oli tuntav linnas. Et see andis, andis kogu sellel asjal hingamise ja tema õige kuvandi. 20 aasta taguseid aegu meenutasid Erki Berends, Aarne Vahuri, Jaanelgula Toomas Lunge. Saate panid kokku Kaja Kärner, Joanna Maria Currel. Alo Mattiiseni laul annab meile need hetke, et mõelda 20-le aastale, mis olnud ja aastaile mise ees kuulmiseni. Viima.