Eestlane väärtustab oma keelt ja kultuuri väga, isegi kui see igapäevases kõnepruugis välja ei paista. Ühe mitmest keele ja kultuuri edendamise auhinnast Eestis. Mälestusmedali vastne testament 1686 annetas Forseilise selts 2000. aasta veebruaris president Lennart Merele eesti keele laitmatu kasutamise eest mõtteselguse subjektiivsete kõnede ja selle kõige abil rahvuse kestmajäämisele kaasaaitamise eest. Mõistagi viitas end aja loolaseks koolitanud Lennart Meri medalit ja Forseliuse seltsi kingitud raamatuid vastu võttes eestlase sajandite koguni 1000 aasta pikkusele vajadusele end kultuuri kaudu määratleda. Kunagisele Rudolf Beekman, kellel õnnestus meie arhiividest leida eesti koolide institutsiooni protokollid, need seitsmeteistkümnenda sajandi dokumendid on Eestile olulised, on aga väga liigutada see pilt, mis sellest dokumendist avale valgustab hoopis iselaadselt meie minevikku ja ühte väga oluks minevikuta. Me oleme uhked oma riigi juriidilisele kondinatiivsusele, aga me harva mõtleme peale selle juriidilise konservatiivsuse. On olemas midagi, mis on meid saatnud läbi sajandite ja tuhandete ja sealne eesti kultuuri kondinatiivsus ja mida vähem oli eesti rahva oma riiki, seda rohkem pidas ta aus oma kultuuri. Tänases saates kuulame katkendeid Lennart Merekõnedest raadio esinemistest. Tema avalikke esinemisi iseloomustas alati võime sõnadega pilti maalida, ise sealjuures justkui selle pildi sisse minna ja seda uuesti läbi elada ning kuulajad sinna pildi sisse kaasa võtta. Siin räägib Lennart Meri Estonia seltsi liikmetele mälestusi oma isast, diplomaadist, tõlkijast Georg merest novembris 2000, kui tähistati Georg Meresajandat sünniaastapäeva. Ma võtan praegu üsna kunstlikult ühe väikese episoodi, mis langes aga pärast seda, kui isa oli kolmandat korda Vene vangist vabastatud. Vabadus temale tähendas seda, et ta algul töötas männikul betoonitöölisena ja teenis seal sest oma tõlketöö juurde ta astro ei saanud ja männikult läks ta edasi ehitama Hiiu Villa ele vaatorit. Tiiu Viljasalv kui rääkida eesti keelt. Mina elasin sel ajal Tartus. Ma olin juba ülikooli viimasel kursusel leidnud endale ühe tööotsa ja see oli vanem. Eesti vanim teater ja minu ülesanne oli siis lugeda ja Ants Lauterile, kes oli meie peanäitejuht, teha ettepanekuid mängukava suhteliselt. Ja kui ma siis postiga, sain isa alati eeskujulikud käekirjaga väga selgesti kirjutatud kirja, mis aga selle tõttu ta töötas mitte sulepeaga, vaid suruõhu haamriga, olid pisut nii väriseva käega kirja pandud, aga lustakad, lõbusad ja enesekindlad, muid kirju ei ole ta keskkonnagi saanudki. Siis mul tekkis niisugune mõte, et et saaksin ju oma töökohta kasutada ka tema huvides. Ja ma kirjutasin. Ja siis ma läksin Ants Lauteri Vambola Markuse juurde. Vambola Markus oli sel ajal Vanemuise direktor. Ma ütlesin, et ma tellin teatrile ühe Shakespeari tõlk agama tellida anonüümselt ja ja nõnda teatri kunstinõukogule ka anonüümselt edasi. Ja kui see tõlge on siis niisugune Ta ei kõlba, siis jääb see minu teada. Kui tõlkekvaliteet on niisugune mees teadsid, rahuldab siis ma avaldan ka selle nime. Teatril mingeid riske ja need olid võib-olla natukene imestunud. Aga mitte väga, sest kohe tulid Cornelli kellad peale. Mul tuli Riiga sõita partituuri toomas jänes. No lühidalt, nagu te teate, see tõlge õnnestus. Kust see õieti mina nagu ei puudutanudki ka Ants Lauterile oli täiesti ilmselt niisugune hea meel ja igal juhul huvi. Ants Lauter oli sel ajal Tallinnast saadetud Tartusse noh nagu pooleldi asumisele. Nii sündis mõõt mõõdu vastu. Ja ma olin tükk aega uhke selle peale, siis mulle tundus. Ma kättpidi tõmbasin isa ühe töö juurde, mis tema tema elutööks muutus. See muide ei olnud mitte kannapööre. Kirjandus oli meil kodus alati. Noh, niisugune nähtamatu perekonna liige. Ma ei tea, miks, aga tema meiskavas luge salati, Shatuubriaani see on mul väga hästi meeles. Aga isa luges enam-vähem kõik. Hüva, mul oli selle tõttu kahekordselt hea meel, et lavastus sai hea hinnangu. Avastus julgustas isa pöörduma jäägitult džissööri poole. Seczpir muutus ja tema elu teise poole suureks sisuks, aga see ei tähenda mitte, see oleks elu esimese poole kuidagiviisi kõrvalkand. Nii palju kui ma hommikul mäletan, oli hommik isale alati seotud raadioga alati teades, mida hommikused Briti lehed kirjutavad. Ta ei olnud kunagi väljaspool maailma ja kui ta oli juba mõnda aega surnud, astus Janseni poes, mis on Vabaduse puiestee ääres. Vabaduse puiestee ristub Janseni tänavaga. Ma püüdsin seal vist doktorivorsti osta. Tulemusteta. Aga üks vanahärra astus mõjud ütles, et kas ei ole mitte seltsi, mis ma ütlesin, et olen küll, mis siis, ta ütles, et teate. Ma olin isaga ühes laagris. Olin laagris ja mul ei lähe kunagi meelest ära see õhtu, kui me tulime pakanooli juba rank. Ja meeleolu oli sant. Ja isa võttis kätte ja kogu õhtu deklameeris Hamletit. Ja siis oli see mees läinud, sest ka tema arvatavasti otsis doktorivorsti. Ma ei teagi, mis ta nimi on, aga aga midagi muutus mulle muidugi selgemaks. See ei olnud mitte tema kolmas vangistus. Ja see asjaolu, et ma juhtisin vanemast töötama, mis ta Shakespeari juurde viiks. Shakespeari kui alguses saaditada jätanud kui ta reaalkooli kirjandustundidest rääkis siis ta ütles, et šeff pidime, lugesime muidugi inglise keeles. Kütet. Me lugesime saksa keeles. Ja Puškini vene keeles. Aga Shakespeari muidugi inglise keeles. Lennart Meri räägib üht kanti pidi nii lihtsalt nii lihtsate sõnadega, et tundub no igaüks oskab niimoodi rääkida. Teisest küljest tema komme peaaegu iga sõna lauses rõhutada ei ole küll tavaline ka eesti keelele sugugi omane, ent omapärasuses ometi nii köitev, et jääd kuulama. Siinkohal räägib Lennart Meri oma 60. sünnipäeva raadiosaates ajakirjanik Martin viirandile tollal märtsist 1989 valitsusvälise organisatsioonina tegutsenud loominguliste liitude kultuurinõukogu tööst. Sellist jutustamisviisi nagu temal võiks õieti monotoonseks pidada ometi jäme tähelepanelikult kuulama, et miski kõrvust mööda ei libiseks. Kuidas kõneleja seda küll teeb? Kultuurinõukogu mõte kui pihtida sündis õieti professorite suvekoolist Helsingis. Seal koguneb igal kolmapäeval Stockmanni viienda korruse restoranist täpselt kell 12 umbes paarkümmend haritlust. Väga askeetlikult lõunasöögile. Mõni tellib pool taldrikut, Beekmanni tellib praemani klaas piima. Ja selles väga kinnises ringis arutati oma aega ja kultuuri, mis õieti ongi poliitika ju. Päevakord kujunes seal iseenesest esimeest neil ei ole ja aega kulutati seal kõige rohkem poolteist tundi. Aeg on seal ju palju kallim kui meil. Neil oli kadestamisväärne oskus kõnelda lühidalt täpselt ja kaaskõnelejat kõrgemalt hinnata kui toorikat. Mind viis sinna ammu tagasi akadeemik Gustav pilguna ja Matti kuusi ja minu teada on seal eestlastest veel olnud Julius Mägiste. Ma olin väga kade niisugusele töövormile ma mõistsin, kui oluline see on Soome Touri atmosfääri kujundamisel. Minu teada on isegi Soome valitsus hiljem selle töövormi üle võtnud ja ja ma tahtsin väga, et me ise suudaksime midagi sarnast teha. Vajadus selleks oli ammune. See vajadus aegamööda hakkas realiseeruma 86. aastal 86. aastal. Kirjanike liit oli mures Tallinna linna ehitamise pärast. Te mäletate, võib-olla Jaak Jõerüüdi mitmeid kirjutisi enne seda juba olin ma jõudnud ühel arhitektil. Teemadel, ja nii aegamööda hakkasime me kõigepealt arhitektidega läbi käima ja tundsime otsekohe vajadust seda ringi suurendada, haarates kaasa kunstnikke ja, ja heliloojaid ja sest Eesti kultuur on tervik, teda on muidugi võimalik jagada kirjanduseks ja arhitektuuriks, aga ta on tervik, ta on just nii tugev, nagu on tema kõige nõrgem lüli. Ja selle nõrgema lüli selgitamiseks ongi meil vaja perioodiliselt kohtuda, kokku võtta oma aega ja sõnastada oma ühise teadmise baasilt, siis mida tuleks praegu kõige kiiremas korras ette võtta. Me oleme alati laiali minnes pisut torisevad rahulolematud, tal on kõik need puudused, mis on iseloomulikud meie koosolekutele üldiselt ja meie sots reaalsele aktiivsusele, eriti. Meie käime ju paljudel koosolekutel. Meie koosolekud, erinevalt Soome koosolekutest või saksa Kas või neli või kuus korda pikemad inimesed on niivõrd ära vintsutatud koosolekute vahel et neil ei jäägi aega ennast koosolekuks ette valmistada. Neil ei ole võimalust oma seisukohti täpselt formuleerituna esitada. Nad hakkavad kõnelema ja selle spontaanse kõnelemise aegu. Aegamööda sünnib siis ebamääraste piirjoontega probleem, seisukoht, hinnang, see arvatavasti on ka kultuurinõukogu puudus, aga seda puudust me saame ületada ikkagi ainult siis, kui memm jõuame arusaamiseni. Et üks kõige väärtuslikumaid loodusressursse on inimesele antud aeg. Selle ajaga me ei oska korralikult ümber käia. Meie austa iseennast, kuivõrd me ei austa oma aega raiskama, et sa liiga palju. Viimase aasta jooksul olen ma kultuurinõukogu volitusel teinud ettevalmistus selleks, et ellu kutsuda Eestis uus asutus nimega Eesti Instituut. Mulle tundub, et meie edasine areng nii hästi kultuuriline, eriti aga majanduslik sõltub sellest, kui kiiresti suudame taastada need sidemed maailmakultuuriga maailma majandusega, mis vahepeal on 50 aastat olnud katkestatud. Ja selleks Need sidemed oleksid süsteemsed ja eriti selleks, et me saaksime oma noori koolitada maksimaalselt välismaal. Olekski vaja niisugust organisatsiooni, mille nimeks on Eesti Instituut oleks järelikult paralleelorganisatsioon Rootsi Instituudile või või British kaansolile või allianss, on see sile. Ja selle kallal ma olengi nüüd, et tööd teinud. Ma olen esitanud valitsusele määruse projekti, ma loodan, et ta saab jalad alla. Ja mulle on mu Soome kolleegid teinud kauni sünnipäeva kingituse. Nad on austanud mind sellega. Et minunimelise stipendiumifondi koos õigusega seda jagada Eesti noorte vahel nii nagu ma seda heaks pean ja ma tahaksin seda jagada nendele noortele. British Council sisse või Rootsi instituuti teiste sõnadega nendesse kohtadesse, kes lahendavad vot omadel maadel just kultuurivahetuse süstematiseerimine ja edasiviimise ülesandeid. Ma loodan Eesti Instituudis palju. Järgmised paar-kolm. Kuhu liiguvad teie mõtted pärast seda päeva, kas rohkem filmi või kirjanduse poole? Noh, nad tahaksid võib-olla küll kirjanduse poole liikuda, aga aga mul on praegu filmi kohustus kaunis, kaunis ränk kohustus. Me sõlmisime möödunud kevadel kolmepoolse töö kokkuleppe. Üheks pooleks on siis Eestit telefilm, teiseks pooleks on Soome televisioon. Kolmandaks pooleks on Göttingeni instituut Wism šahti film. Ja selle kokkuleppe Väga heale filmilindile ja salvestada väga heale magnetlindile hantide kogu kuulus karurituaal. See on rituaal, mida peetakse neli kuni viis päeva, neli päeva, kui on tapetud emakaru ja viis päeva, kui on tapetud isakaru. Ja selle rituaali kestel esitatakse 240 laulu või teises jõekäärus koguni 410 laulu. Me oleme kogu selle määratu materjali filminud. Film on tehniliselt õnnestunud. Ise mantra veel näinud ei ole, aga ta on kogu oma meeletus pikkuses ilmutatud, ootab praegu Tamperes. Töötada on, kui ma ei eksi, kolm, kaks tundi. Ja sellest toormaterjali peab sündima kaks erinevat filmiversiooni üks televisiooni tarbeks, mis oleks tunniajaline ja teine tolle Lääne-Saksamaa Teadusliku Instituudi tarbeks, mis peab olema kuni kuuetoniline. Meie raskused on juba alanud. Me ei ole siiani saanud kätte lauludes tõlkeid, nad oleksid pidanud olema Tallinnas juba detsembrikuus. Meil on raskusi kontakti hoida oma tõlkija ka vähem väga sümpaatse noore andi õpetajaga, kes elab kaugel surgutist põhja pool, kes on lubanud seda teha, kes on ühe laulu paar aastat tagasi meile juba eeskujulikult tõlkinud ja kellest praegu ei ole ei kippu ega kõppu. Mis võib olla põhjus, mis te olete? Ma usun, needsamad põhjused, mis meidki on töö juurest poliitikasse eemale meelitanud. Sest kui meil siin on lahendamisel tõsised probleemid, probleemid, mis määravad eesti rahva ja eesti kultuuri püsimise ja edasise arenemise, siis Siberis on need probleemid paiguti palju, palju teravamad, seal on ikkagi küsimus elust ja surmast. Ja see käib paraku ka meie kauge sugulasrahva hantide suhtes. Need, kes on viimasel ajal Vene ajakirjandus tähelepanelikum alt jälginud, on võib-olla märganud, et kahel viimasel aastal on kõhklevalt ja pisut piinlikult ilmunud niisugune ettepanek korraldada Siberis reservaat. Siiamaani reservaadis oli ju negatiivne mõiste. Seda seostati jumal teab, missuguste surma pattudega igal juhul Ameerika imperialismi kaja on indiaanlaste eluoluga. Seejuures tee enamasti ütlemata. Indiaanlaste arvukus praegu põhja Ameerika Ühendriikides on märksa suurem, kui see oli Ameerika avastamise aegu Kolumbuse sajandil. Jäetakse ütlemata, et Ameerika indiaanlastel on omad ülikoolid et maa kuulub Nendele sealhulgas ka ülirikkalikud naftaleiukohad Alaskas. Et Toronto linna territoorium kuulub indiaanlastele ja on andnud mõnedele suguharudele üsna rikkaliku äraelamise. Iseenesest ei ole see võib-olla kõige parem lahendus. Nii või teisiti on Siberis rahvusküsimuste mõistmine hakanud nüüd koitma, see on alles õrn koit, praegu kobatakse pimesi sobivaid vorme ja ma usun, et, et kõik natukenegi haritud Siberi väikerahvaste esindajad on kogu oma vaba aja pühendanud sellele Lennart Mere filmimehe, kirjaniku ja mõtleja rahvusvaheline haare viis ta edaspidi kõnelema lavadele ja improviseeritud tribüünidele suure ja väga suure publiku vabaõhus ja konverentsidel, paleedes ja lossides. Siin peab president Lennart Meri iseseisvuspäeva kõnet Estonia teatrimajas. On 24. veebruar 1994 vene okupatsioonivägede lõpliku lahkumiseni jääb kuus kuud ja eestlasi on vallanud lootus, et kui kommunistlik režiim ja selle toed on Eestist läinud, siis on kõik mured murtud ja elu läheb edasi sealt, kus see 1939. aastal pooleli jäid. See pole nii, hoiatab Lennart Meri oma kõnes. Suured mured on murtud, uued ootavad ees. Kõne esitusviis on niisama intensiivne ja sisemiselt ärev kui aeg, millesse on peetud. Ometi on järjest enam maad võtmas skeptiline hoiak riigikogu ja valitsuse suhtes. Õiguskorra ja eriti politsei alavääristamine on muutunud otsekui võistluseks. Ning nõukogude aegse moonaka mentaliteet, mille oleme ukse kaudu välja peksnud hiilib akna kaudu tagasi. Mõisa köis, las lohiseb. Kodanik ei tunneta oma õiguste ja kohustuste tasakaalu. Siinkohal armsad kaasmaalased, tulekski küsida, kas siis nii ehitatakse Eesti riiki ja ainult mõtlev kodanik mõistab Eesti riigi alavääristamise paratamatuid ohtusid. Majanduslik edukus iseenesest ei garanteeri vil riigi julgeolekut, järelikult riigi püsimist järelikult rahva, tema keele ja kultuuri püsimist järelikult maailmades inst. Eesti ühiskond lahendab praegu iseenese ümberkorraldamise probleeme mille keerukust oskavad vähesed lääne teadlased hinnata. Üleminek demokraatiale ja vabaturumajandusele on nagu hüppe üle kuristiku. Jalg ei toeta enam teravale kaljuservale ega ole veel maandunud kindlale vastaskaldale. See toetuspunktita hetk see vii. See hirmuäratav ebakindlus on kaasa toonud kaootilise nähtusi meie ühiskonnas. Ja võib avada, kui need tendentsid kestavad. Pandora ohulaeka. Sisepoliitilistest ohtudest sean maisi kohale. Kuritegevuse teatrietendus algab kell viis pärastlõunat sest pimedas kardab rahvast tänaval liikuda. Rahvas kardab pargis jalutada ka päeval. Rahvas kardab külavahe teed. Rahvas kardab koputust, korteri uksele. Eestlane ei tunne ennast Eestis Eesti peremehena. Siit on ainult üks samm minevikku, nostalgilise igatsuseni ja võõrandamiseni riigist, mida me õhtuti eelistame piiluda aknakardina tagant. Kui tänaval ja trepikodades võimutseb kuritegelik võim. Peame asju nimetama ausalt ja õige nimega. Eesti on ohtlikult lähenemas kaksikvõimule. Esiteks võib julgeolekupuudus hakata eemale peletama välismaiseid investeerijaid, sest ükski meelitus ei sunni neid investeerima riskipiirkonda. Teiseks jääb ta meie riiki kui usaldusväärset rahvusvahelist partnerit kahtluse alla. Ning kolmandaks avab tapan toora ohulaeka igatsuse tugeva käe järele. Eesti vabariigile teeb häbi hiljaaegu avaldatud avanturistide soov rakendada kuritegevuse vastu riiklikku terrorit. Lubada kui siit kõne turis kinnitada. Eestis ei ole toetuspinda, ei, parem ei vasak ekstremismil ei ole Eestis toetuspinda tugevale käele. Kuid meil peab olema üksmeel, tugevdada ähmaseks muutuvaid riigi tunnuseid. Täna algaval vabariigi uuele elule aastal saagu meie ühiseks ja prioriteetseks eesmärgiks kord majja. See ei ole üleskutse. See on meie põhiseaduse teine peatükk, mis garanteerib põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi. Meie esimene õigus, meie 1000 aastane õigus on olnud ja on Eestis tunda oma turvalist kodu. Ei rohkem. Aga ei kriipsagi vähem. Sellest eesmärgist ei või ükski kõrvale tõmbuda. Kuid kõigest sellest hoolimata oleme efektiivsele piirikontrollile helistanud kaitsevägede kiirete ülesehitamist. Nüüd maksab see ennast valusalt kätte, sest turvatunde kadumine ja organiseeritud kuritegevuse kasv on selle väärarvestuse otsene tagajärg. Kui Eesti vabariik muutub inimestega kaubitsemise, radioaktiivsete metallijäätmete kalliskivide ja kes teab veel, missuguste salakaupade koridoriks on meil sisepoliitilistele probleemidele lisandumas julgeolekupoliitilist. Rahvusvahelisel üldsusel on raske Eesti Vabariigist näha usaldusväärsed partnerid ja teda sellisena integreerida kollektiivses julgeolekusse. Iseseisvus ei sünni ega püsi üksnes igatsusteni najal. Iseseisvust püsib ja tugevneb, kui igatsus heidab paari tahtega. Tahtest oleneb palju ja rasketel silma pilkudel oleneb tahtest kõik. Ja siia võrdluseks iseseisvuspäeva kõne aastast 2001, mis jäi president Lennart Merile ametiaja viimaseks. Kunagine hoogia ind on taandunud. Ometi pole pettumus, et kõik pole läinud nii, nagu lootsime, kaotanud tema vaimuteravust. See on see kuulus. Tule taevas appi, kõne. Ja kui tänapäevaselt, see mõjub kuue vahepeal saasta peale vaatamata. Tööpuudus on suur, pensionid väikesed aga rikkust, mida ümber jagada, on ikka veel vähevõitu. Ma teeksin siia juurde kaks märkust. Esiteks meil puudub avameelne kahekõne valitsuse ja kodaniku vahel. Miks asjad nii on, nagu nad on? Inimene tahab teada, inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida. See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus. Õigusriigis on dialoog kodanikuga iga valitsuse otsene kohustus. Ja iga kodaniku otsene õigus. Ning teine märkus. Parlamentaarne riik tugineb tugevatele erakondadele. Erakonnal on omad programmid, teisisõnu omad põhimõtted, kuidas teostada õigust haridusele, õigust tööle, õigus sotsiaalabile ja paljudele muudele õigustele, mida garanteerib Eesti põhiseaduse teine peatükk. Tahaksin jälgida ühe või teise või kolmanda Eesti erakonna seisukohtade kujunemist näiteks hariduspoliitikas või sotsiaalpoliitikas. Või kas või Eesti raudteevõrgu tulevikus. Tahaksin kuulda põhimõtteid ja erinevatest põhimõtetest sünteesitud lahendust. Ma jälgin fööniksi kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid. Nad naeravad koos. Kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse teineteise üle, see on poliitilise kultuurituse märk. Siia ritta kuulub ka riigikogu liikme pildi ülespanek ja selle pildi pihta tulistamine. Jutul mõistagi Keskerakonna esimees Edgar Savisaarest endisest maavanemast Robert Lepikson eest ja peaminister Mart Laarist. Tule taevas appi. Paugutamine põhimõtete asemel? Ma ei tea, kas Keskerakonna juht Edgar Savisaar on peaminister Mart Laari vabanduse vastu võtnud. Eile, kui andsin Kadrioru kunstimuuseumis ordenit Eesti iseseisvuse kandjatele, see tähendab meie riigitegelastele teadlaste töölistele, Kunsi inimestele. Istus Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ja peaminister Mart Laari vahel Vabadusvõitleja Eduard Leetna kes kodumaast ja kodust oli sunnitud lahus olema 31 aastat. Mulle üllatuseks võttis ta lõbus sõna. Ja ma lasin ta liigutavad sõnad täna hommikul lindilt maha kirjutada, sest mulle tundub, et nad kuuluvad kogu eesti rahvale. Härra Leetna ütles järgmist. Ma istusin koos Mart Laari ja Edgar savisaarega. Ja ma tahaksin, et me rahvas oskaks valida õige tee. Et omavahelised lahkhelid kustuksid ja et me võiksime teha nii nagu Arkaadia riigis. Nad oskasid elada nii, et neil ei olnud tülisid ega vaenu üksteise vahel. Ma tänan Eestit kõigi oma Gazas nimel kelles mina olen ainukesena ellu jäetud. See on tsitaadi lõpp. Võitja tunnus on suuremeelsus ja suuremeelsus avalduv valmisolekus andestada. Eestlased on võitnud. Täna võisime jälle imetleda oma lippu ja laulda oma hümni, mille eest nii paljud Me võime andestada süüdlastele kuid mittesüsteemile. Mees ei ela viha. Õigus ja armastus, kuid unustada tähendab teist korda korrata minevikku. Ja seda me ei tee mitte iialgi. Me usume Eestisse ja Eesti usub meisse. Head vabariigi aastapäeva. Mõistagi andis president Lennart Meri nii-öelda paraad kõnede kõrval hulgaliselt pressikonverentse ja need olid alati täis üllatusi. Kuulame pressikonverentsi aprillist 1993, kus president Lennart Meri lahutab nii poliitikuid kui ajakirjanik. Eesti raadio poolt käis pressikonverentsil Urmas Loit. Eesti poliitika näib olevat mingisuguses leetrite taolises permanentses. Valimiskampaanias. Ja kui jälgida Eesti ajakirjandust, siis meie välispoliitika sammub võidule võidule umbes nii, nagu see oli aastaid tagasi kui nõukogude liidus viidi läbi kunstliku seemenduse kampaaniat. Välispoliitika on riigi dialoog teiste maailma riikidega ja seda peetakse tavaliselt ühe suu kaudu ja kätt surutakse ühe käe kaudu. Sellepärast häirib mind äärmiselt, kui Eesti vabariigi valitsuse liige Stockholmis ütleb, et ta kõnnib mööda Tallinna tänavaid laetud püstol põuetaskus. Katsuge endale selgeks teha, mitu miljonit dollarit. Niisugune operetlik avaldus Eestile maksma läheb. Kas niisuguse avalduse peale me võime oodata, et Eestisse tuleksid investeerijad? Mind on häirinud tugevasti see, et me oma vahekordades Leeduga oleme rõhutanud neid punkte, kus me siiani ei ole leidnud ühist keelt president Brazauskasega ja oleme jätnud rõhutamata neid ühiseid punkte, mis enesestmõistetavalt on meil olemas. Tänu sellele, et meie välispoliitiline loogika seab meid silmitsi täpselt samasuguste probleemidega. Poliitik, kui ta on professionaal ei saa rääkida seda, mida sülg suhu toob. President noomis ajakirjanikke, et Jeltsini avaldus vägede väljaviimise peatamise kohta pole ajakirjanduses avaldatud. Palun mu härrased ja daamid täita oma kohustusi oma lugejate ees ka siis, kui see vähendab teie. Lehtede tellijate arvu ma saan aru, et paljaid tüdrukuid on lehes kasulik trükkida ja niisugusi avaldusi ei ole mitte väga kasulik trükkida. Aga tahaksin seda lugeda homsest lehest. Läinud aasta 15. märtsi Postimehes kirjutab professor Rein Veidemann Lennart Mere esinemiste sugestiivsuses tema enda isiku karismaatilisuses avaldus tugev egotsentrism. Tema tahtis, et meie tahaksime, et eesti rahvas tahaks ja Eesti riik tahaks. Meretekstiloomes on selgelt tajutav, mina, juuresolek ja enesekehtestamine. Ta enamasti kõneleski mina ja meie-vormis mitte umbisikuliselt distantseerides. Nii kõneleb ka šamaan, kes peab oma koguduse kõigepealt enesele allutama selleks, et teda oma aja ja ruumiga ühendusse viia. Tsitaadi lõpp. Siim, katkenud Lennart Mere teleesinemisest tema presidendiaja lõppemise puhul eetris Eesti televisioonis oktoobris 2001. Ja jällegi on kuulajal tunne, et räägitakse just ja ainult temaga. Ma tahaksin veel kord rääkida sellest, et me seisame. Seisame ristiteed. Eesti on loonud endale head võimalused. Neid häid võimalusi tuleb teostada ja neid tuleb teostada targast. See, mis mulle muret teeb on eesti liigne enesekindlus. Ja meie kummaline suhe, haritlaskond, haritlaskond, on see osa meie rahvast, kes kannab südames muret tuleviku pärast kes näeb kaugemale, kes teab, missugused probleemid varitsevad meid 10 ja 20 aasta pärast. Ja sellepärast on mul nii rõõmutu rääkida täna et Eestis on jälle maad võtmas tõusiklikus. Seesama tõusiklikus, mis ei olnud võõras ka meie vabariigile enne teist maailmasõda. Aga küsigi vanemate käest, kes oli teise maailmasõjaeelsesse ajakirjanduses kõige tuntum nimi. See oli kori, kes lakkamatult naeruvääristas kõiki neid tõusikuid, tänu kellele on meie, noh, ütleme lollideküla tõust. Kui te tahaksite veel midagi kuulda. President päts oli kord nii kergem eelneta, saatis lennuki Taani endale värsket kartulit tuua. Ja nagu näete, 60 aastat hiljem või 70 aastat hiljem, ei ole see ikka veel meel meelest läinud. Eesti ei ole mitte kunagi olnud maa, kes lepiks tõusikutega ja mida ma ootaksin teelt. Ma ootaksin teilt palju tugevamat moraalset vastusurvet. Sellele ma ootaksin teelt seda truudus, mida eestlane on alati tulnud oma kooli, õpetajate ja oma teadlaste vastu. Ma tahaksin, et just neile toetudes Teel on alati selge, missuguses suunas Eesti ennast peab teostama. Et iga päev seisab ees valikuvõimalus. Kas te langetate oma valiku Eesti tuleviku kasuks? Või Eesti tuleviku kahjuks? Me oleme väga palju saavutanud. Meil jääb niisama palju veel rohkem teha ja selleks, et seep tegevus oleks tõepoolest jõuline, ongi igal riigil vaja riigipead. Vaadake, kuidas riik toimib, ta toimib, avab Parlamendi ja omavalitsuse kauda. Ja valitsusel ja parlamendil on heal juhul poole rahvas selja taga. Mis aga tähendab, et rahva teine pool ei tarvitse olla selle. Tegevus ei ole mitte ainult ühendamine, see ei ole mitte ainult integratsioon. See on samal ajal ka lahutamine võib polarisatsiooni. Kuid teie kui vabariigi kodaniku usaldus riigi vastu õigusriigi vastu õiglase riigi vastu sotsiaalselt mõtleva riigi vastu on seda suurem, mida rohkem te tunnete, et need küsimused, mida te ise ei ole tõsiselt lahendama on hästi lahendatud vabariigi valitsuse ja parlamendi poolt. Nüüd ma rääkisin, et mis tahes otsuse seaduse vastuvõtmisel on tegemist alati kahe poolega. Ja teerull ei ole mitte integratsiooni tööriist. Me peame leidma selle koosmeele, mis ühendab nii koalitsiooni kui ka opositsiooni. Üheks koosmeelseks Eesti riigi ja eesti rahva tahteks. Me tuleme sellega toime, ka erakonnad õpivad ja kui nad ei õpi, issand kaovad. Praegu juba on Eesti silmapiiril tekkimas uued erakonnad. Mul ei ole neisse suhtumist. Aga see tõsiasi, et on tekkinud uued erakonnad, kõneleb ju ainult sellest, et väga paljud ei ole mitte rahul seniste erakondadega. See ei tähenda, et senised erakonnad peaksid kaduma. See tähendab ainult, et seniste erakondade kahekõne teiega Eesti vabariigi kodanikuga peab olema palju tugevam. Ja see kahekõne peab üle kanduma. Ka meieri kohta. Peab olema see koht, kus toimub just kahe vastandliku nägemuse integratsioon. Ja nende tunnetega mad tervitangi homme tööle astuvat Eesti vabariigi presidenti Arnold Rüütlit. Soovin talle jätku tööle jõudu. Soovin talle eesti rahvatäit usaldust. Ja soovin teile, mu kallid kaasmaalased kogu südamest, palju tänu selle kauni aja eest, kui me vedasime ühiselt seda vankrit mäkke üles. Me kohtume alati. Katkendid Lennart Merekõnedest ja raadioesinemistest valis saatesse Kaja Kärner.