Raadiopastor Kivisildniku jutlused, Üheksateistkümnes köide Delfis ilmus mõne päeva eest kirjanik Aarne Rubeni essee pealkirjaga osundan häda türa hiinlaste pärast tsitaadi lõpplugu räägib kultuurist ja inimsusevastastest kuritegudest, osundan kultuuritegelased on valmis saanud oma blogi pealkirjaga 20 aastat hiljem. Pealkiri viitab sellele, et 20 aastat tagasi said kultuuritegelased oma foorumi. Võistkond ootas iga nende sõna nagu janune kõrbes vett. Tsitaadi lõpp. Millest Rubeni kirjade täpselt räägib, jääb lugeja Est varjata. Igal juhul oli tegemist mõõduka pettumusega, sest Pekingi olümpiast türa, hiinlaste hirmutegudest ja meie olümpiafundamentalistide väärtushinnangutest ei kirjutanud autor sõnagi. Väga hea pealkiri oli sissejuhatav lõikijatest samuti soodsa mulje. Aga kokkuvõttes oli tegu rutiinse vaimse katastroofiga. Ütleme ausalt, minu jaoks pole härra Ruuben kunagi olnud esimese suurusjärgu täht meie kirjandustaevas, täpselt nagu ka Ülo Matteus. Nende meeste raamatuid lihtsalt ei meeldi mulle. Aga siin pole analüüsiks õige koht. See selleks. Ent müts maha Matteuse ees, kes kaitses Delfis tiibetlaste huve ja mõnitas hiinlasi, tehes ettepaneku lisada Pekingi olümpiamängude kavva paar Utana veres suplemine üle laibahunnikute tõkkejooks või midagi sarnast. Matteuse seisukoht on inimlikult mõistetav, selgelt ja kujundlikult väljendatud tubli töö. Kusjuures Magdios ei tööta mitte ainult Tiibeti vabaduse, vaid ka kirjanike koha eest ühiskonnas. Minu meelest on asjad väga lihtsad, aia õiget rida ja sinust peetakse lugu, härra, võitle ainult oma isiklike huvide eest, vaid taotleja üleüldist hüve. Elu läheb paremaks. Erinevalt mat teosest näeb Ruuben aga probleemi selles, et üks kirjanik ütles teisele kirjanikule halvasti ja mis siis see, kellel halvasti öeldi, oligi halb inimene ja sai eetikakomisjonis vastu mõju. Mis probleem see üldse on, kui kirjanikel on midagi omavahel klaarida, tehku nad seda Kirjanike Liidu aukohtus. Mida annab Roobeni inin. Isegi kirjanikena imesid ei mainita, see on lihtsalt möla. Saan aru, et emotsioonid löövad üle pea kokku, aga kirjanik, kelle töö on emotsioonide tootmine, ei tohiks ise emotsioonide ohvriks langeda. Emotsionaalne kunstnik on ebaprofessionaalne ja see pole minu isiklik arvamus. Kunagi kuulsin raadiost saadet seksuaaltöötajatest, kus öeldi, et profid ei kaota kunagi enesekontrolli. Inimese seisukohad millised tahes, aga kena on, kui ta ütleb, et nad oma nime all välja ja kui tal on kellegi kohta midagi öelda, siis ta ütleb nime. Mitte et mõned rikud ja siis veel mõned kirjanikud ja üldse need kirjanikud. Meil on kapitalism, igal tootel on tootja koostis ja hind peale kirjutatud. Nii peaks olema ka ajalehtedes, raadios ja telekas, kuhu see kõlbab, kui ilmateade kõlaks umbes nii et ühes väikeses Euroopa riigis on lähitulevikus Data mõõdukaid arenguid ilmastikunähtuste osas. Või kui välisuudised kõlaksid nii ühes meile hästi tuntud Kesk-Euroopa riigis kohtusid ühe mõjuvõimsa rahvusvahelise organisatsiooni liidrid ja otsid vastu neile omase otsuse, mis meid enesestki mõista kogu südamest rõõmustas, see oleks lollus. Veel juhmi, oleks, aga reklaamis ütleks, mine sinna ei tea kuhu ja osta, seda ei tea, mida peavoolu meedia, eriti selle tavaformaadid, isegi müügitekstid, mida nii sageli halvustatakse, suudavad edasi anda väga konkreetset informatsiooni. Aga näed, kirjanik Ruuben ja väga paljud temasarnased ketrajad ikka sedasama häma, mida noorte hääl seitsmekümnendatel aastatel piinlik. Siinkohal meenub mulle luuletaja Lauri Sommeri ülimahukas luulekäsitlus Loomingus. 16-l leheküljel oli kokku kirjutatud kogu maailmapoeesia tarkus. Nimetatud oli ainult kolme luuletajat. See on sama hea kui kirjutada seitse raamatuarvustust, aga ainult ühe juurde märkida. Millisesse Matu kohta see käib. Toon ühe näite, Ruuben esseest. Mõni selline kujutab endast lausa kirjanikku, ta sõimab valimatult teisi kirjanikke. Türa hiinlasteks peab oma mina nii tähtsaks, et tõstab alati ligimestele suhteliselt arusaamatut kisa, kui mõni järjekordne kirjanduspreemia temast mööda läheb. Noh, valimatult ta muidugi ei sõima. Ta sõimab ainult neid, kes ei saa talle kasulikud olla, avatud rahakotisuutäie, hammustada kunagi tsitaadi lõpp. See jutt ei maksa mitte midagi ei räägi mitte millestki ega mitte kellestki. Ehkki Ruubel ise kirjutab türa, hiinlastest julgeda, võtta vastutust, kahju ise veel täiskasvanud inimene. Ma ei peatuks sellel hämarusel nii pikalt, kui see ei oleks üldlevinud ka kvaliteetse skulptuuri ajakirjanduses. Toon näiteks sirbi meedia teoreetilise artikli. Aet Annist kirjutas loo roppused ja demokraatia ei ühtki nime, tekstinäidet ega vihjet konkreetsetele lugudele. Annist kirjutab. Osundan onlain-kogukondades sky levivad aset sõnaosavust, teema valdamist, detailitäpsust ja irooniat demonstreerivad feimi sõjad, kuid internetti anonüümne keskkond tähendab, et avalikku ruumi pääsevad ka seisukohavõtud, kus vähene kriitiline mõte koosneb lihtsalt rappustest ning rõvetsemisest jättasime vahele. Ometi tuleb küsida, kas diskussiooni ja vastastikust lugupidamist pärssiv labasuse laim on ikka olemuselt demokraatlik tsitaadi lõpp. Jumal hoidku. Millisest diskussioonist käib jutt, mine võta kinni. Siinkohal tuleb siiski anda au Eesti Evangeelsele luterlikule kirikule, kes, tõsi küll, ei ole võimeline tegema konkreetseid avaldusi kuid on võimeline nimetama nimesid Jeesus, Maarja, Joosep ja Pilaatus.