Tere tänase saate mehe pühendame suures osas 20 aasta tagustele sündmustele, sest just viiendal veebruaril 1988 läks Eesti raadio põhiprogrammis eetrisse loominguliste liitude kultuurinõukogu esimene saatetund. Ja sellest kujunes igal reedel kell üks päeval Eesti raadios eetris olev otsesaade, kus kunstnikud, kirjanikud, heliloojad, näitlejad, arhitektid, režissöörid, ühesõnaga meie vaimueliit ja meie intelligentsi vaimne selgroog, rääkis teemadel, milles tsensuur polnud lubanud avalikult enne seda üldse rääkida. Ja esimeses saates 20 aastat gaasi esinesid siis Ignar Fjuk, Enn Põldroos, Lepo Sumera, Lennart Meri ja viiendana oli saates kas Jaan Raag, Jaan Rääts või Kaljo Kiisk, et seda täpselt praegu ei suuda tuvastada, sest kõik need saated olid otsesaated ja, ja otsest helijälge on vaid väga vähestest, mis siis eetris rajal salvestati. Suuremaid osi saadetest juhtis ajakirjanik Ene Hiion ja tänases stuudios on esimese saate koosseisust Enn Põldroos. Tere. Tere ja Ignar Fjuk. Ja on kohal ka Ilmar Raag, arvamusliider, filmirežissöör esimeseks kohe küsin, et kas sa mäletad neid saateid? Jah, ma hea meelega tahaks ütelda, et ma mäletan, aga ma olin 88. aastal Valgevene sügavamates partisanimetsades Nõukogude armees. Küll ma mäletan, seal aja, kajastasid läbi ajalehtede. Mu ema saatis mulle eesti ajalehti. Ja see on lugu, mida kõik tolleaegsed nõukogude armees võinud olnud poisid vaata rääkida. Mäletan seda hetke, kui ühel hetkel oli, oli mul käes vist sirp kar tol hetkel, mille esikaanel oli muinsuskaitsepäevade pilt, kus oli küll mustvalge pillinaga sinimustvalge ja siis minu tagant kiikasse ohvitseri küsis, mis see on? Esinetsid maskiball, ei öelnud. Ma ei mäleta. Ma ütlesin, et ma mäletan seda kimbatust selle asja seletamiseks, et ma võin öelda, et jah, kõik see, millest me selle saate jooksul hakkame rääkima, on mulle tuttav, aga on mulle tuttav küll pigem läbi kirjutava ajakirjanduse. Ma usun, et need saated neid on kokku ligi 150 kahe ja poole aasta jooksul siis aastail 1988 cewatconi 1990 sügis. Et need reflekteeruvad väga oluliselt veel tänasesse päeva ja sellest kõigest me hakkame rääkima. Ja mina olen selle saatejuht Kaja Kärner. Saate alustuseks, me kuulame lindilt, kuidas saate toimetaja ja saatejuht Ene Hiion seda kõige esimest kultuurinõukogu saatetunni mäletab. See stuudio oli stuudio kaks, mis muusikastuudio ja asus tõesti esimesel korrusel ja ta oli võrdlemisi räpane ja tragatud ja seal ei jätkunud hästi kõikidele tooli. Aga seal oli millegipärast palju rohkem mikrofone, kui oleks vaja olnud. Vaata tegemiseks. Aga igatahes mul on nii selgelt meeles kogunemine, kuidas Ignar Fjuk tuli lokkide lehvides praegu, tal on neid vähem nii tahte ja enesekindlalt nagu noor hunt. Ja siis tuli Kaljo Kiisk ja mõtlik, väga rahulik ja kuidagi niisugune väga tolerantne. Ja siis tuli Enn Põldroos niisuguse naeratusega, millest keegi kunagi ei teadnud. Üledam muheleb ja kui saade oli just alanud ja kui saatejuht öelnud kell on 13, siis avanes sellest stuudio uks ja nagu deus ex machina sisenes Lennart Meri. Saate toimetaja oli Reet Valing kes sai seda tarvitada ainult mõned korrad, sest varsti paluti midagi muud teha. Veel ilmus uus toimetaja, aga see komme, et Lennart Meri tuli alati siis, kui meil oli häda käes ja kui oli mingi väga keeruline teema, siis ta tuli. Ja ta lihtsalt teadis, et ta peab tulema. Ja kui saade oli juba kolinud kaheksandasse stuudiosse kuude mängude stuudiosse, siis ma eriti hästi mäletan. Lennart Merit valges ülikonnas absoluutselt valges ukse peal naeratas ja ütles. Hetkel toimetajaks olnud mehele, palun tooge mulle üks tool. Ma kavatsen siia jääda teiega liituda. Kuigi ta ei olnud siis ette nähtud, aga niidaks. See oli siis katkend viie aasta tagusest vestlusringist, kus me ka Me meenutasime kultuurinõukogu ja selle loome loominguliste liitude kultuurinõukogu saatetundi siin Eesti raadios. Aga Ignar Fjuk, tuletame meelde, mis asi see kultuurinõukogu, kes selle saatetunni kokku kutsus ja, ja, ja läbi viis kahe ja poole aasta keskel. Mis asi see kultuurinõukogu õieti oli, et kas oli ülevalt pooltel ellu kutsutud või ta oli vähemalt tegevusloa saanud ja mis ta õieti oli, kas tuli jututuba või ta oli mingite praktiliste volitustega klubi? Aasta eest kirjutas Teet Kallas ühe tagasivaate sellesse, aga ega tema ei olnud küll kultuurinõukogu liige, aga ta paaril korral osales ja ja sellise Literaadina ja, ja ühiskonna vaatlejana ta nimetas kultuurinõukogu teatud etappidel just nagu mingisuguseks varivalitsuseks. Ja eks kultuurinõukogu oligi selline institutsioon, mis hakkas lagundama seni kehtinud võimul seda paradigmad. Ja kuna see nagu alguse sai või kuidas, siis mina mäletan seda hästi, sest selle tekitajaks oli üks diskussioon, on noorte hääles 86. aasta detsembris, kus osales ühena ka hea sõber Enn Põldroos. Jutt oli siis Harju tänava hoonestamisest ja sinna kunstigalerii rajamisest. Ja siis ühe ükskord vastas või isegi kahel korral vastase erast. Parmasto. Ja tema sellest jutust käis läbi selline mõte. No kallid loomeinimesed, tulge ükskord kokku ja, ja, ja otsustage asi nii ära, kuidas on õige, sest noh, diskussioonis oli igasuguseid hääli ja igasuguseid ettepanekuid. 86. Detsember. Mulle tundus, et see on just see, mida oleks vaja. Uus mõtlemine ja, ja uued lootused olid hakanud ka nagu võimust võtma. Ja, ja tõenäoliselt oli esimene, kellele ma sellest rääkisin. Jaak Jõerüüt, teine Lennart Meri, kolmas Enn Põldroos. Kunstiklubis kukku. Ja ma mäletan, et tõenäoliselt veebruar 87 oli meil see põhimõte kokku lepitud, et seal peaks olema igast loomeliidus, siis neli isikut. Loomeliidud ise otsustavad selle, aga et see nõukogu, kui ta tekib, et seal on kõik kõik liikmed on suveräänsed ja vastutavad mitte loomeliidu eest, vaid iseenda sõnade eest. Ja kuskil 87, märts me siis tulime esimest korda kokku, hakkasime tegema põhikirja. Mäletan 87. aprillis kohtusin Jaan Räätsa talis heliloojate liidu esimees, ta ütles, et vot nüüd on küll niisugune lugu, et et, et ma sain nagu signaali, et me peame seda ka valges majas näitama. Tol ajal valge maja oli seesama välisministeeriumi hoone kus praegune välisministeerium mingisugusel kanalit kaudu ka see meie põhikirja sinna läks. Aga, aga mingeid muudatusi seal ei tehtud ja ma mäletan 25, Mai 87, siis me asutusime. Meie seas oli ka ajakirjanike liidust toonane ajakirjanike liidu esimees, ETA peadirektor. Toming Toming, kes siis esimese esimestel kuudel noh, oli nagu öeldakse, et ei varjanud oma oma leivaandjaid oma noh, selliseid tolleaegseid vaateid ühiskonnale ja võimalikele muutustele seal, aga igal juhul, kui me asutasime, siis ülejärgmisel päeval noorte hääles ja kavistrahvelis ilmus kolmerealine teade, et, et selline asi on asutatud ja sellisena me olime siis nagu legaalne altpoolt tekkinud. Ühendus. Enn Põldroos, läheme nende saadete juurde, et miks need osutusid nii populaarseks ka sellepärast, et seal räägiti ainult nendest asjadest, millest varem ei olnud avalikult üldse võimalik. Aeg oli antenne, küsisid, et millised olid skulptori nõukogu volitused, volitusi pole mingisuguseid, ehk vastupidi. Aega selline sellistel aegadel justkui revolutsiooni aegses igaüks võtab endale volitus just täpselt nii palju, kui tahab ja kultuurinõukogu võttis endale volitused. Ja noh, vot ilmselt igal hetkel midagi tarvis ja kui midagi on tarvis, ühiskonnas ise tekib. Vot nii, me tulime, kukli lisab meid, ei tohi tarvis, me isegi ei teadnud, miks tohime kopli asi osutus, osutus vajalikuks ja tulemus oli see, et kui toimusid need saata, siis igal pool töö seisis, inimesed kuulasid, pidi olema seda kuulnud. Ei võinud olla, et, et sa ei olnud kuulnud seda täpselt. Rääkisime seda, mis me arvasime. Ja Moody põnev uus aeg oli niisugune hetk, mil tundus kogu maailma. Vähemalt siin Eestis tudub plastiline iga asi Kuusega, pane seal midagi, muutub jälg jääb järgi kogu aeg, midagi toimub, nagu kevadel veel lähevad voolama, iga hetk on midagi uut ja seal kogu aeg sabas kõiges osaline. Just selle tõusulaine harjal, sattuski kultuurinõukogu õigesse kohta. Josutusest olevat seal, kus seda tarvis oli. Noh, see see kohta jutu rääkimine, aga see jutt läks õigesse kohta. Sellepärast me tulime ühiskonnas, kus avalik rääkimine välistatud, seda oodati, seda aastakümneid oodatud keegi tulegi ometigi räägiks, tuld, jagati rääkima ja sel jutte järvede jutuks oli mõju. Selle järgi hakkasid asjad toimuvad ja endale või see oli täitsa kummaline, et et siin vesteldes nende Suviste võimalike asjade üle, mis tookord olid olid nagu põnevad seemned endale ka rohkem selgemaks. Te olete varem ühes saates meenutanud, et kui saade sai läbi iga kord, kui järjekordne saade läbi sai täiti veel kauaks omavahel rääkima ja, ja tänaval tulid inimesed teie juurde, kes kellelt tantsite tuge ja toetust. Teleoligi oligi nii, et see oli täiesti niisugune tunne, nagu see mõtlemine rääkimine oleks kogu rahvaga koos toimunud. Ilmar Raag. Jah, ma tahtsin lisada selle teemakäsitluse juurde, et, et kui ühest küljest oli nende saadetega kahtlemata atraktsiooniks see, et ametlikust rahalist tuleb see jutt, mida seni räägiti vaid pereringis siis näe, teine pool oli kahtlemata see viis, kuidas räägiti, mis tulenes teieni päevasest elust, sellepärast et kui mina mäletan midagi tolleaegsest ajakirjandusest, siis eelkõige seda, et ametlikku teksti, et oli peaaegu võimatu lugeda ja aru saada, kui keegi räägiks riigist midagi inimkeeli siis oli igal juhul midagi sellist, mida tasuks kuulata. Ignar Fjuk, et ei jääks paremal kuulajal niisugust muljet, et tookord oli kõik väga lihtne ja kerge, et tulid humanitaar, paar intelligentsi esindajad kokku, hakkas ühte saadet tegema pisut teistmoodi rääkima. Meenutame siiski veel, et kui palju oli vastalisi sellel saatel ja kui pal oli vastalisi kultuurinõukogul endal, kas te tajusitega mingit vastuseisu? Ilmselt on nii, et et me olime kõik seal selles protsessis vähemalt, kes me olime seal kultuurinõukogus ja ja loomulikult kõik sinna ei mahtunud omajagu idealistid ja teatud lootuste ja unistuste kütkes, jaga ja oma sellest lootustest ja unistustest pimestatud. Nii et me muidugi nägime teatud ohtusid ja me sageli arutasime ka neid musti stsenaariume ja, ja proovisime kõike oma otsuseid teha realiseerida ja oma sõna öelda teatud sellise arvestusega, et, et me saaksime homme järgmise ja pikema sammu astuda. Et see oli nagu selge, nagu noh, ütleme selle vastasseis ja tunnetamine, aga me teda praktiliselt ei näinud. Näiteks kultuurinõukogu esimees, et võib-olla viis-kuus-seitse kuud osales meil Kultuuriosakonnast vist EKP keskkomiteest üks väga meeldiv inimene, aga ta oli seal palgal ja ta oli nagu delegeeritud meid nagu jälgima. Aga ta kunagi ei öelnud ühtegi sõna ja ta ikka ei häirinud, sest Ta oli ilmselt sama kena nagu, ütleme see mööbel, mis seal oli. Ja see mööbel meid ei seganud. Aga kindlasti midagi, mida, mis oli meie roll nii nõukogus kui ka raadios, oli see, et me nagu ehitasime ise üles seda kodanikuühiskonda. Me julgustasime teda. Me teadsime järjest uusi eesmärke, mis olid vastuvõetavad igalühel eraldi, kui ka rahvale tervikuna. Me pidime. Kõik pidid tunnetama osa selles liikumises ja protsessis, see ühiskond muutus kodanikuühiskonnaks. Ja, ja selles mõttes minu meelest meil olid kõik, olid sõbrad. Ma ei, ma ei liialda, nagu ma isegi ütleksin, et, et kuskil 88. aasta lõpus eestlaste seas meil üldse vaena seaduda lähen, mina ei teagi. Tuletaksin siinkohal meelde ühte Ene Hiioni niisugust mälupilti viis aastat tagasi eetris olnud saatest, kui, kui esimesest kultuurinõukogu saatetunnist sai täis 15 aastat. Ene Hiion oli selle saate toimetaja ja loomulikult ta kogu aeg helistas võimalikele esinejatele, et kas sina saad järgmisesse saatesse tulla ja ja siis helistate temale, et ma ei saa tulla, et, et palun, kas sa võtad minu asemel selle ja siis ta ikka helistas üle, et kas sa nüüd kindlasti tuled. Ja tema telefon muutus nii kuulata, tahaks, et inimesed tulid Janseni poest tema juurde, ütlesid, et et me, me kõik kuuleme oma telefonis telefonikõnesid, mida Ene Hiion pidas oma oma võimalike, mis te esinejatega ja siis 15 või viis aastat tagasi oli saates ka Lennart Meri, kes siis nagu kommenteeris seda niimoodi kaastundlikult, et vaesed KGB lased. Ma küsin teie käest, Enn Põldroosi, Ignar Fjuk, et kas te tookord 20 aastat tagasi üldse ei kartnud iseenese pärast? Aega ei ole, otseselt läks noh, kogu see pikk pikk jah, no tagantjärgi toimuv tundub tõesti tohutu pikaajalisel, mõni aastat, eks ole. Ja, ja siis oli küll sääraseid hetki, kus mööda tänavate käidud ja vaadatud neid laternaposti, huvitav, millise küljes ripub hakkama või umbes säärase mõttega. Aga, aga see Ei puutu pidanud teadmine oli küll, jah. Et nii võib minna, vaest oli seda rohkem vaesoni vähem. Ei ole sugugi veendumust, et see kõik laheneb nii roosiliselt, nagu ta laienes. Ja teisest küljest sisendasitega kuulajatesse julgust. Aga teist teed ei olnud sellepärast et ega siin tähendab hirmu ja kartusega ei saavutaks midagi ja nagu selle peale ei tulnudki, lihtsalt see oli, oli mingi tee, mida mööda tuli minna, siis ei olnud võimalust seda müüdav, tuli lihtsalt edasi minna. Ignar Fjuk. Esiteks juba eelmine kord vastamata see, et tõepoolest oli nii, et seda saadet, kui ta startis, viies veebruar 88 prooviti mitmel korral tolleaegse raadio juhtkonna poolt selle saate formaati muuta, et ta ei oleks otsesaade, vaid oleks ta nii-öelda lindi ette lindistatud toimetatud saade. Ja sellele me noh, nii jõuliselt, kui me saime, protestisime, ma mäletan isegi minu esimese ja teise aprillipleenumi loomeliitude pleenumikõnes oli selline pöördumine tol ajal siis ka nurgaboksis istunud Indrek toomele, kes siis oli ideoloogiasekretär vist kui mälu ei peta. Et kas tahaks sealt abi, et, et näed, raadio on, juba seadis palju, tuldi maanteeamet, et see pannakse nagu lõpetatakse otsesaate formaat ära. Aga mis hirmu puudutab siis Ennuga, mul on üks selline kogemus, seesama loomeliitude pleenum, kui me Teine aprill sai läbi ja dokumendid said nagu vastu võetud, aga tol ajal ju ei olnud mingist paljundusmasinaid ja nii palju, kui trükimasinast läbi harigupeeri tuli, nii oli. Soome oli me Ennuga ja keegi oli veel seal Toompea platsil selle Falgi tee nurgal ja jagasime enda vahel kõik dokumente niimoodi, igaüks pani kuskile voodri vahele midagi või, või salataskutesse. Et, et kui ühelt võetakse teisel, jäävad midagi alles. No see on hirm, mitte isikliku julgeoleku pärast, aga see oli hirm nende dokumentide pärast. Aga ma arvan, seda ei kestnud ka kauem kui võib-olla ainult maikuuni, sest aprillis 13 kui rahvarinne asutab. Ja kuni siis rahvarinde kongressini oktoobris 88 käsitleti siis loomeliitudelt pleenumi kõiki materjali kui rahvarinde raamdokument või alusdokumente. Eesmärgiseade poolest ja, ja üldse sellega et demokraatia ülesehitamise poolest siis see rahvarinde ju tekkis. Ta lõi sellele ideoloogiale, mis ütleme loomeliitude poolt tuli lõi selle sellise kollektiivse isikulise üle Eestit haarava vundamendi, nii et ma arvan, et suvest 88 ei tulnud enam keegi hirmuda või noh, üldse mingit niisugust ebamugavust, et midagi võiks juhtuda, kui sa räägid sellest, mida sa mõtled. Lõbusa vahepalana. Ohtlikust olukorra ohtlikest olukordadest siin alguses kuulsime Ene Hiioni väikest lõiku, kus ta meenutab, kuidas ma olin suure naeratusega nägu naeru tähistunud sisse siia ruumi. Meenus, kuidas umbes samal ajal Marju Lauristin mulle ütles ükskord et sinu näost kohe näha, kuidas olukord on, et kui sa käid ringi vingelt, kulm kortsus, siis on kõik korras. Aga nii, kui nägu läheb naeru täis, siis on olukord ohtlik. Ilmar Raag. Nende juttude juurde. Ma tahaksin siiski ka ühe teise perspektiivi lisada, kui räägitakse ohtudest. See mäletan just nimelt nõukogude s 87 kuni 89, teenides üks pool sellest informatsioonist, mis ma sain, tuli Eesti ajalehtedest, ent tegelikult iseenda ümber sündini. Ma ütleks kodanikuks demo kraadiks. Aitas kujundada tegelikult tolleaegne ka Nõukogude Liidu ülene press. Kui ma meenutan seal ajakirja Aganjok või argumente fakti, mida ma eelkõige lugesin, siis mann ikkagi hämmelduses sellest julgusest, Tarvukusest me, millega seal hekseldatud läbi nõukogude liidu tolleaegsed ajalugu ja, ja selles suhtes ma tahaks küll ka eesti noorematele kuulajatele väga südamele panna, et nad ei arvaks, et et eestlased või baltlased ainukesed, kes järsku seda asja märkasid, et iseenesest see protsess, kus Nõukogude liit heideti loogiliselt nagu selja taha. See, see protsess algas ma ikka kogu selles impeeriumis, ainult ühes kohas jõudis ta kaugemale, teises, mitte nii kaugele. See on täiesti õige, sellepärast et ma mäletan ka, et enne seda, kui meil tekkis pahvatuslike mingi vabanemise tunne ja häälepaelad, läksid inimesel lahti. Üleliiduline ajakirjandus oli juba üks aasta enne seda muutunud väga huvitavaks ja väga sisukaks. Sel ajal kui meil siin absoluutselt ajakirjandusest mitte midagi vaadata täis literatuurne, aga suured lepingud. Ülevenemaalise praeguse ajakirjanduse kohta kahtlemata seda öelda ei saa. Jah, pilt on täiesti teistsugune, siis siis hakkas, sealt hakkas protsess peale. Miks kultuurinõukogu enne loometunnid lõppesid, 90. aasta sügisel, kas te mäletate seda, Enn Põldroos? Kas sellepärast ajakirjanduskanalid hakkasid toas ka, ma ei oska öelda. Aga kas seal oli mingisuguseid? Ma ei tea mingeid erilisi põhjuseid või aga, aga ilmselt eks ta oli oma töö ära teinud. Aeg sai täis. Ignar. Noh, kindlasti oli seal mitmesuguseid põhjusi Siis, kui viimane saade läks eetrisse sügisel 90, siis oli Eestis juba mingi neli, viis, kuus rohkem erakondi. Hakkas tekkima see vastasseis juba ülemnõukogu ja õigemini pigem Rahvarinde ja Eesti komitee vahele. Ja kuigi meie see kultuurinõu vaade proovis maksimaalselt olla nagu erapooletu või, või õigemini oleks öelda, niiet kaasata saatesse kõikvõimalikud ka üsna marginaalsed selliseid mõte, mis ühiskonnas olid, et me nagu ei, ei näidanud ja meil polnudki mingisugust sellist poliitilist orientatsiooni, muudkui et olla kraatlikku Eesti ja, ja demokraatlikke vabaduste eestkostja. Aga need olid inimesed, kes tol ajal olid valitud siis nõukogusse, ülemnõukogusse ja Eesti komiteesse, kes olid seotud teatud parteidega ja nende meelest ei olnud enam see kohane, et on olemas nii-öelda parteide poolt mitte kontrollitud kanala. Nad kohe nii ütlesid, et, et meil on nüüd ühiskond hakkab minema nagu parteilisel alusele ja nüüd siis tahame olla võrdselt esindatud kõigis avalikes saadetes. Ta oli, noh aga ilmselt oli ka see aeg sai täis nagu hiljem ka kultuurinõukogule, sest noh, selleks oli juba Vaba Eesti oma institutsioonidega ja selliseid nii-öelda vari, institutsioone, mis tekkisid teisel ajal ja teistes oludes need ei innustanud ka seal olijaid. Nii me oleme 25 minutit rääkinud sellest, mis oli, mul on ettepanek, paneme selle mälestuste laeka tänaseks kinni ja vaatame, mida siis oleks ja edasi teha, et kui palju kultuuriinimeste sõna praeguse ühiskonna asjade arutamisel võiks võiks kuulda olla. Ma pakun Ilmar Raagi le mõtte ülevõtmiseks ühte Hando Runneli Ell mõttetera, kui ta ütleb, et tuleks võtta see tuletungal, mille külas on pillanud peost mitte kohkuda vaenlaste hulgast ja ehmud, mitte ehmuda sõnnikuveost, mida nõuab. See oli mu elu. Kui Hando Runneli oli see lase tungal, siis, siis kas sinuvanuste põlvkond 35 40 tunneb, et nüüd oleks vaja üle võtta see kunagiste ütleme, Heinz valgu, Marju Lauristini, Ignar Fjuk i põlvkonnast maha jäänud. Tuletungal ma nüüd ei julge päris kindlasti rääkida kogu oma põlvkonna eest. Ammugi ei julge ma sõna võtta nooremate ees, sellepärast et on, on ju pärast minuealisi tulnud veel veel üks põlvkond, mis on mulle tundub radikaalsemgi kui minuealiste põlvkond. Ma olen selles suhtes ja omamoodi oportunistid põlvkonnast. Need, kes 90.-te aastate alguses olid just ülikooli lõpetamas ja kellele toodi kõik kandikul kätte, kes võtsid selle uue ühiskonna hüved vastu teinekord teenimatultki ja kellel on praegu ma kardan, teinekord raske seda ennast toitvat kätt hammustada. Ent. Et just nagu oleks vaja ja ja ma mõtlen, siis mõtlen siis sellega seoses eelkõige seda, et et kahtlemata ei ole ühiskond iial valmis. Aga see, mis ilmestab praegust ühiskonda, on moodi keerulisem olukord kui, kui tol ajal selles suhtes, et praegu. Me ei tea täpselt, kes on vastane. Ja hullem on veel see näiteks, mida mina tundsin möödunud aasta aprilliga aprillisündmuste käigus. Et tegelikult võib-olla ka niimoodi isoloogiliseks vastaseks võib osutuda väga selgelt ikkagi ka sama rahvusgrupi esindaja. Ehk et mul tekkis hirm, et lõppkokkuvõttes ei õnneks veel nii info- ja ideoloogilise sõja maapinnal me hakkame oma omavahel võitlema. Aga teisest küljest võib-olla selles ei ole midagi halba senikaua kuni see asi jääb nagu ideede võitluse tasandile. Ja see asi on Eestis, ma arvan, suhteliselt leebelt käinud, tan leebelt käinud selles suhtes, et kui poliitikud omavahel ristavad piike siis peetakse seda ja just nagu vormikohaseks ja keegi ei võta seda tõsiselt, sellepärast et seda nad peavadki tegema. Ja keegi ei usu ka, mida nad ütlevad. Teine asi on nüüd see, kui loomingu inimesed ühiskonna küsimustes eristaksid piike. Ega seda meil ju nii väga ei olegi olnud. Peamine küsimus on muidugi see, et. Kui palju ja kas meil on täna neid loomeinimesi, kes arvavad, et nad oma loomingu kaudu kõnetavad ühiskonda selle asemel, et teha ühte teist asja, mis on kahtlemata ka väga huvitav seal selline Viini traditsiooniga kunst kunsti pärast või meelde, et isenesest olles nüüd just nagu lääneliku kultuuri maailma osa siis kilomaailmas on Euroopas täiesti müstilise kuulsusega niinimetatud prantsuse uue laine kinokoolkond. Teisest küljest, kui minnakse selle prantsuse uue laine juurde, siis öeldakse, et uus laine oli sellise kolmekümnendad, kolmekümnendad vastase majandusliku tõusu produkt, kus tegeleti väikekodanliku enese urgitsemisega. Ja mulle tundub, et iseenesest huvitavad kunstilised lahendused ka Eestis tihtipeale maanduvad sinnasamasse kohta. Ehkki. Ehkki muidugi on neid neid loomeinimesi, kes väga selgelt teadvustavad, et nemad tegelevad nii-öelda kogu ühiskonnaga, ma tooksin võib-olla kõige selgema näiteteater NO99. Mida kriitikud võiksid ju piiri taga kui sellise tropi teatrina. Ent kahtlemata see, et, et me ei jätaks seda ühiskondlikku diskussiooni ainult poliitikute osaks. See on väga oluline, ma jutte olnud praegu väga konstruktiivne, aga ma loodan, et esmasel mõttes jõudsin välja ütelda. Kui ma, kui ma vaatan praegusegi saate kolmekülalist eksperti, siis Enn Põldroos intensiivselt Maarib, kirjutab raamatuid Ignar Fjuk töödega ma ei ole väga hästi kursis, aga ma arvan, et, et arhitekti tööpuudust ei ole ja kui enne saate algust ma kuulsin, kuidas Ilmar Raag leppis kokku tõenäoliselt järgmise filmi mingeid lepinguid siis oleks ka palju nõuda, et lisaks oma intensiivsele loomingulisele tööle teeksite veel mingit ühiskondlikku aegsete mingit ühiskondlikku asja, et et kas praegu ongi normaalne olukord, kus hästi inetut väljendit kasutades igaüks on oma liistude juures? Ei vot selle sellele mina palju minust hästi loomulikult Ühele peab jääma vabadus tegeleda sellega, millega ta soovib tegeleda. Samal ajal on aga mina aru saanud, kui ma mõtlen erinevatele ideedele, mis on minu peas. Et kõige huvitavamad ideed on need, mis tulenevad minu enese, selle sotsiaalse elukogemusest. Ehk et kui ma tean, et see, mis ma teen sind ei puuduta inimesi. Samas elukompleksis üleüldse mitte siis ma nagu päriselt ei saagi aru, mida ma teen. Enn Põldroos, mida teie praeguses Eesti Ilus tahaksite muuta, ütleme siis niisuguses ühiskondlikus elus, suhtumises inimeste omavahelises suhtlemises riigi ja kodanikuvahelistes suhetes. Oi küsisin, midagi jälgivad. Ma mäletan, et viis aastat tagasi te vastasite sellele küsimusele, et kodaniku ja ametnikuvahelist suhet tuleks muuta. Asi on selles, et kodanikkonna ametnik ja ja fotot küllaltki suur osa kodanikest kelle vahet siis nüüd, kuidas seda muuta iseendaga? Ma ütlen, et need probleemid hakkavad igast inimesest endast pihta inimese enda sisemistest väärtushinnangutes, tema enda sisemisest struktuurist siis on niivõrd üldine ja niisugune elame jutt, et hakkame kõik paremaks, ühesõnaga nagu krokodill, Jeniatavaitseduuridsvee peate hakkama neid või seadus, eks ole. See on nõme jutt. Jah, me ju räägitakse, kui palju selle eest, et me ei suuda lahti saada nende eelnevate aastakümnete mingist taagast, istub meis kõigis sees takse Otsva, millesse tahaks seisab siis, tavaliselt me jõuame ühe või teise isiku ja tema ühe või teise väikse toimingu juurde, mis on kunagi ajaloos toimunud. Aga tegelikult vot siin see probleem on minu arust küll väga oluline, aga ta on palju, palju sügavam ja mingi ilusas mõttemallides või mõttestruktuurides, mis kõikidesse inimestesse neile sisse istutatud, sellest ajast ja Manimatakse sallimatuseks. Usuks, et on üks jumal taevas üksteisel maa peal. Tulemus tugev mees, teeme ära. Tegev täiesti võimetus. Taluda seda, et ta on mingisugune teine mõttemaailmas peale selle mõte, mida mina mõtlen. See niisugune sallimatus kõigile või teiste eluvormide suhtes. See on päris masendav minesid Euroopas, Euroopa kultuur seisab just vastandumisest nendele hädadele, mida ma siin loetlesin, aga meil on nad elu elu selleks põhiliseks mustrid. Ja see mõjutab iga inimese lõppudeks maades, nendest tubedadest Delfi kommentaaridest kuni peaministri ülbete seisukohavõttudele nende suhtes, kes ütleb midagi natukene teistmoodi püüde vastaspoolt naeruvääristada. See on kõik üks ja sadama harjuda ja see on tegelikult kohutav. Aga kui me saame sellest üle siis on väga palju tehtud. Aga kuidas sellest on, ma ei tea. Me peame pigma surema. Võtame ennem Ignar Fjuk, kuulame. No kindlasti on ju igivana vastasseis, et kui on võim, siis on ka vaim ja nad ei mahu ühte sängi. Ja võimu ees on inimene alati üksi. Võidab allutada, võib, tahab muuta sind ülalpeetavaks võim kultiveerib madalat enesehinnangut. Kõike selleks, et, et, et hoida seda võimu võimu pärast seal konkreetsete inimeste läbi konkreetsete ideoloogiate läbi n nimetas, et see mis talle ei meeldi, on, on, on selline hoiak, just nagu üks inimene võiks midagi ära teha, aga ütleme natuke laiemalt, et ka üks idee on ainult väärt, teised ei ole maailmavaade. Ehk kes on parteid defineerinud, see on öelnud, et see on paljude hullumeelsus ühe huvides, üks võib-olla siis tõesti mis iganes. Ma arvan, et, et on inimesi, kelle, kelle kutsumus on kas siis riiki kukutada või, või seista sellise ühiskonna nendega väärtuste eest, mis vastanduvad sellisele võimuhullusele võimu allutas võimu allutatusele. Ja seetõttu kaja poolt, nagu ka minu sinna nimekirjapanek panemine, kes võiks selle nagu öeldakse, kunagise tungla üle anda, siis ma mitte ei ole sellega nõus, mitte ainult seda on ka pärast ära anda, aga ei näe selleks põhjust, sest ma tunnen, et, et nii kaua, kuni me elame sõltumata millisest institutsiooniga või ametiga. Me oleme seotud, kui meil on see potentsiaal või tahe seista nende niisuguste suurte väärtuste eest, siis me peaksime seda alati tegema. Aga kas te tunnete ennast üksildasena võitlusväljal? Mida aeg edasi, seda rohkem, mis ei tähenda, et teisi selliseid ei oleks, aga, aga see ühiskond on, on tegelikult kuidagi. Sa tunned ennast tegelikult kõige paremini, väärtuslikum on, aga kui sa teed oma tööd, oma oma kirjutan või, või, või siis arhitektina tööd. Nii et kõik muud suhted on sellised, tegelikult pinnapealsed ja kui sa siis sööstavad sellesse ühiskondlikus võitlusse, mille, mille pärast ka muide ma neid aeg-ajalt raadiosaateid teene, et lihtsalt et see on see teadus, seda julgustamist ja igale inimesele öelda, et ta peab seisma iseenda eest, keegi temast ei seisa astuma vastu ükskõik kui heale võimule, sest võimson, ta tahab sind ikka allutada, ta tahab sinult ikka võtta ära midagi mida sa ei tohi ära anda. Ilmar Raag, ma ühinen kahe eelkõnelejaga just selles punktis, et hetke hetke maailma suurim üldine probleem on siis ikkagi sallimatuse probleem ja ma ei ole kindel, kas juured on, on selgelt ka nõukogude minevikust, sellepärast oma mõtlen sellise struks kuulsatele imperatiividele mis, mis tähendab näiteks seda, algavad valimised, siis nõuavad ju kõik erakonnad seda, et Sul peab olema ainult üks jumal, mitte teisi selle kõrvale, sa pead meie poolthääle andma täpselt niisamuti. Kui laseme ennast korra reklaami meelevalda, siis see sõnum on ikkagi seesama, sa pead ostma ainult ühte brändi ja mitte teist brändi. Siis kõik teised brändid on saatanast. Selles suhtes on see sallimatuse või teiste võimaluse arvestamise nõue. Mulle tundub samuti üks kõige olulisemaid nõudeid. Küsimus kas, kas. Kes soovivad olla palju tahulisemas maailmas, kas nad tunnevad ennast üksikuna või mitte, siis mul on tunne, et siin on ka üks selline väikene meediaefekt mängu astunud. Kuna laias laastus annab haridus inimesele haridus, annab inimesele võimaluse näha mingisuguse objekti erinevamaid külgi. Mida väiksem on haridus, seda, seda enam vaadatakse objekti ühe kindla perspektiivi poole pealt. Natukene edasi õppides nähakse juba teisi külgi, ei kõlvanud aga meedia demokratiseerimine andnud selle võimaluse, et me kuuleme järjest enam nende inimeste häält, kellel on ka Eestis veidi vähem antud haridust. Ja täpselt sel hetkel tekib mul tunne, et ehki no kui meie vastaseda nimetavad teinekord Eestit fašistlikuks riigiks tekib mul ikkagi see tunne, lugedes Delfi kommentaari, et meie kommentaatorid on kõige pesuehtsamad natsid Aeg surub meid tagant. Ma tahaksin meelde tuletada, et viimase kolme aasta jooksul meenub mulle vist ainult üks niisugune suurem aktsioon, kus loomeinimesed on ennast kokku võtnud ja kirjutanud kirja ühise eesmärgi toetuseks. See oli 2006, kui olid presidendivalimised ja, ja suur osa loomingulist intelligentsi toetas Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri. Kas see oli nagu ühe vana ja kultuurinõukogu järel ja võime võime siit leida lohutust selles mõttes, et ka tulevikus, kui tekib niisugune, kas ärev seis või võiks niisugune noateral seis, et siis loomeinimesed tulevad uuesti ja teevad koos ühe. Avalduse võib, mina vastan sellele kõigepealt. Mina tol ajal ei olnud nii vana ega ka nii tark ja oli selle nõukogude armees. Ei, sellest ma praegu räägi. Aga tunduvalt hiljem on küll ju kogu Eesti loomeinimeste hulk andnud endast seda, seda traditsiooni, mis ühel hetkel küll 90.-te aastate alguses nagu Ignar rääkis, hääbus, kuna, kuna kadus usk kodanikuühiskonda, arvati, et kõik kodanikud on riik ja see on üks ja see sama tänapäeval me teame, et paraku see päris nii hästi läinud ei ole siis isenesest mälestus sellest kodanikuühiskonna aktsioonist, see on ju küll küll ilmselgelt elus. Ja kas või Ma kord, kus siis Toomas Hendriku Toomas Hendrik Ilvese toetuseks kirjutatud kirja andis. Ka mingisuguse tulemuseks viskab õli tulle ja annab lootust, et kui kui häda käes, küll siis Kalev jälle tuleb. Ignar Fjuk, aga kas te siiski märkate meie elus asju, milles te tunnete, et, et vaat nüüd oleks vaja ühte intelligentide ühist pöördumist kirja. Et, et arengut suunata õigemas suunas? No sel juhul see oleks umbusaldusavaldus ju meie põhiseaduslikule korrale. Üldiselt ju põhiseadus annab täpselt juhised, kuidas ühiskond peaks olema organiseeritud, kuidas ta peaks ennast juhtima. Selleks on olemas valimised, valitakse parlament, parlament paneb ametisse valitsuse tava ja ka põhiseaduses kirjapandu ütleb, et seda peab tegema pidevalt rahva arvamust ja rahva tahet arvestades. Vastasel juhul ei oleks see võim legitiimne, kui pole usaldust, pole ka legitiimsust. Nii et igasugune selline arvamus, et me peaks uuesti kokku tulema viide sellele, et asjad on väga halvasti. Eestis ei ole asjad väga halvasti, me lihtsalt peame kogu aeg muutma nii iseennast kui ka seda riiki paremaks loomeliidud, kui sellised on täna vis teised, kui nad olid, siis nad on pigem ametiliidud, nad on pigem nagu ametit tehingud. Ja kui tõesti mingisugused nii-öelda Rooma Klubi põhimõttel kogunevad mingisugused inimesed, et mingisugust avaldust teha või mingisugust uut eesmärki või sihti seada, siis. Oleme ainult loomeinimesed ja neid on tegelikult iga päev, need me näemegi neid, nad kirjutavad artikleid, nad esinevad raadios, televisioonis, nad teevad oma tööd. Ja teatud sellistel hetkedel, mis on valimised, eks siis aktiviseerutaksegi. Presidendivalimised olid tavaline valimiskampaania. Mitte ainult Toomas Hendrik Ilvese toetuseks oli ka Arnold Rüütli toetuseks olid omad inimesed, oma trong, käigud, erinevad maailmavaated. Sallime seda, see oli ilusad päevad Eestis. Nii et kõik on liikunud sedapidi, mis peabki olema meie tee. Ignar. Seda ma ei tea, kas on just nii, ongi meid ei olnud, sest keegi ei ole meile seda kunagi öelnud. Ei tea ise ka, aga ma pigem mitte, nii et alati võiks paremini. Enn Põldroos nõustute selle hinnanguga? Olu klubist ja selle protsessi liikur on üldse üks niisugune asi, et ega enne ei tea pärale jõudnud, kuhu jõudsid. Nii et kõikidele inimestele, kes loominguga üritavad anda oma hinnangut ja sõna ühiskonna arengusse kõikidele esimese kultuurinõukogu kunagise saate tegijate poolt. Tervitused ja, ja võib-olla räägime nendest asjadest siis, kui aprillikuus saab täis 20 aastat kuulsast kultuurinõukogu pleenumist, esimesel teisel aprillil 1988 Toompeal aga tänase saate eest mõtete kamise eest meiega ütleme aitäh heinpõldroosile Ignar Fjuk-ile ja Ilmar Raagi-le ja ja kohtume eetri vahendusel jälle.