Tere vikerraadiokuulajaile minu nimi on Jüri Nikolajev ja toimetanud erast reporteritundi. Saate teemaks on vabariigi mittekodanikud. Inimesed, keda Eestis on viimastel andmetel tervelt 116000 kes kangega ilmselt ei soovi omandada Eesti kodakondsust kuid kes millegipärast ka suure naaberriigi kodakondsusele eelistavad värvitud hallide kaantega raamatukest nimega välismaalase pass. Ma ei ole kindlasti piisavalt pädev andma hinnangut Eesti vabariigi kodakondsuspoliitikale ja selle tulemile, mis aastal 2008 jätab sõelapõhjale 100000 Eestis alaliselt ja aastaid elanud inimest, kuid sisetunne ütleb, et asi on kuidagi debara võitu. Ehk piitsa ja prääniku loogikat kasutades piits enam ei mõju ja präänikuid on otsas. Kodakondsuse taotlejaid, jääd aastastel vastase vähemaks. Riik on hakanud suunama lisamiljoneid kodakondsust reklaamivatesse kampaaniatesse. Ala, tulge palun kodakondsusele järgi. Vabariigi president soovitab mittekodanikud kodakondsete vahel ära jaotada põhimõttel igale kodanikule üks šeflusalune, mitte kodanik. Samas ei ole juhtunud, olen viimase paari aasta jooksul kuulma ühtegi mõjuvat põhjust. Saastaid kodakondsusetuse põlve pidanud inimene peaks nüüd toolilt püsti kargama ja kodakondsus- ja migratsiooniametisse Eesti passi järele lippama. Sõnum on ju sama ja tingimused samuti. Kogemus on näidanud, et ilma Eesti passita saab ka hakkama ja üsna edukalt. Me arvame hästi teadvat, mida me halli passi omanikelt ootame. Me tahame, et neist saaksid tublid ja lojaalsed Eesti vabariigi kodanikud, kes jagaksid eestlastega ühesuguseid väärtusi, mis need ka ei oleks eestikeelsus ja meelsus, ajaloo tunnetus, suhtumine, okupatsiooni, valmisolek sõjalise ohu korral kaitsma demokraatlikku korda ja riigi territoriaalset ühtsust, ehk ühesõnaga tahaks ideaalis näha oma kõrval eestimeelseid venelasi. Meie venelasi kui presidendi väljendit kasutada. Aga kas me teame, mida meilt oodatakse? Mida arvab üks tavaline 15 aastat välismaalase seisust nautinud eesti elanik kodakondsusetuse probleemist, kas see on üldse nende jaoks probleem ja kui on, siis milliseid lahendusi nemad pakuvad? Kutsusin reporteritundi oma arvamust avaldama mittekodanikke, kellega oma tavaelus tihti suhtlen, arutan igasuguseid maailma asju ning samas pole ma nende käest iialgi uurinud nende passi värvust. Täna küsin. Sissejuhatuseks ütlen, et neid ühendab rahvuspass veendumused, Eestist ei lahku nad mitte mingil tingimusel ja nagu selgus, intervjuude käigus ka usk, et Eestile oleks rahulikum ja soodsam ikkagi kinkida neile kodakondsus, kui et jätkata samas vaimus keeleoskuse nõudmist. Ja juba ette ka öeldes suhtlesid kõik saatesse kutsutud mittekodanikud väitesse, et halli passiga väärtustatakse, kuid pääset Venemaale kas siis sugulastele külla või odava aktsiisikauba hankimiseks. Kerge põlgusega. Nii halvasti pole inimestest ka mõelda vaja ja Venemaa vaba külastamine pole mingi arvestatav põhjus Eesti kodakondsusest ära öelda. Pakkusin igale neist vastamiseks ka tillukese küsimustiku, mida tinglikult võiks nimetada ost testiks ehk milline on nende reaktsioon eestlaste jaoks tundlikele teemadele. Okupatsioon, pronkssõduri teisaldamine, vene keel riigikeeleks, kaitsevalmidus, Kirde-Eesti autonoomia. Ja kuna saade on valminud täielikult kohalikul ehk Narva materjalil, siis andsin võimaluse oma arvamuse kodakondsusetuse küsimuses välja öelda ka siin elavatel vabariigi kodanikest eestlastele head kuulamist. Saate esimene ja vahest ka kõige vihasem, mitte kodanikkond. Sergei Stepanov, ajakirjanik, peatoimetaja 40 aastat vana sündinud Eestis välismaalaseks olemise staaž 15 aastat teab täpselt, vähemalt oma valiku iseseisva Eesti kasuks tegi Sergei oli üks 34-st 1000-st kodakondsuse taotlejatest, kes osales 24. veebruaril 1990. aastal Eesti Kongressi valimistel mälestuseks nõndanimetatud rohelise kaardi, mida tal hiljem ei õnnestunud kodakondsus- ja migratsiooniametis kodakondseks vormistada. Sergei meenutab, et ametnik nimetas tema kaarti võltsinguks ja soovitasin büroost lahkuda. Ajast peale pole Sergei kodakondsust enam taotlemas käinud. Välismaalaseks olemise plussidest nimetab ta vastutuse puudumist riigi käekäigu pärast. Härrašumbudsin Astransul ja nii. Ühest küljest on välismaalane hea olla, ma ei vastuta selle eest, mis siin riigis toimub ei riigikogu ega valitsuse otsuste eest, ma ei ole neid valinud. Samas on ka ebameeldivaid hetki. Ma ei saa näiteks uhkustundest oma kodumaa lippu lehvitada, ei ole jumala riiki, mille üle uhkust tunda. Ideaalis näeb Sergei talle tagastatakse tema õigus Eesti kodakondsusele naturalisatsiooni lei soovida kuulutada ei aega ega vahendeid. Ta väidab, et ta on juba taotlemise protseduuri läbinud ja oma lojaalsust Eesti riigile tõestanud alates hetkest 17 aastat tagasi, mil ta käis valimas eesti kongressi. Kodakondsuseta isikut arvu peab aga Sergei Eesti riigi julgeolekut ohustavaks. Et selline probleem. Meil on 116000 inimest, kes seisavad tõsise valiku ees, kas jätkata halli patrioodi elu või võtta Vene kodakondsus. Ja kui valik on Venemaa kasuks, saame kolossaalsed probleemid, kes segaks siis naaberriigi presidenti sundida meid rahule. Igasugu kodakondsus, propageerivate kampaaniate kasutegur on tema arvates nullilähedane. Eriti idiootlik olevat aga selgitada kodakondsuse saamise aluseid, kuna selles valdkonnas on kõige paremad spetsialistid just Eestis alaliselt elavad mittekodanikud. Selleks aga, et probleemile lahendust leida, tuleks alustada lausa nullist. Olukorra uuringust, millega siiani pole Sergei väitel keegi tõsiselt tegelenud tuleb laskuda taevast maa peale ehk halli passi omanike juurde ja alustada lihtsast küsimusest, mis juhtus. Kokkuvõtvalt oleks aga Sergei arvates parimaks lahenduseks, mida riik saaks enam kui 100 tuhanded ealise mittekodanike armee suhtes ette võtta loobuda kodakondsuse taotlemisega kaasnevast keele oskus nõudest, selleks pole vaja isegi kodakondsusseadust muuta. Vajadust lihtsustada pole vaja, piisab kas või valitsuse otsusest, mis puudutab konkreetselt siin elavaid mittekodanikke. Kui seadust muuta, siis jooksevad kohe platsi igasuguseid tööotsijad laiast maailmast. 50 protsenti siin elavatest mittekodanikest võtaks kindlasti kodakondsuse ja probleem oleks lahendatud ja kui kodakondsus pääs avanevat mittekodanikele mitmed siiani suletud uksed ja see on omakorda motivatsiooniks selleks, et eesti keelt õppida. Samas tunnistab Sergei, et hetkekasu otsivad Eesti poliitikud on niivõrd radikaalse sammu jaoks liiga arad. Selle asemel, et otsida laienevas kodanikkonnas ohtu Eesti põhjused väärtustele tuleks esitada ühiskonnale otsene küsimus. Kellele me need 116000 inimest jätame, kas eesti või venemaale ja kui otsus langeb Eesti kasuks, pole mõtet arendada paranoilise ideid, uus kodanikke ohust Eesti iseseisvusele. Vaevalt et neljandik valijaskonnast suudaks muuta Eestis valitsevat riigikorda. Ning Sergei vastused lojaalsus testile. Eesti oli Nõukogude liidu poolt okupeeritud pronkssõduri teisaldamine isenesest õigustatud teisaldamise meetodiga provokatiivne ja inimesi ärritav vene keel teise riigikeelena mõttetu, see on niigi igapäevaelus olemas. Kirde-Eesti autonoomiat pole aga kellelegi vaja. Käitumine sõjalise konflikti korral relv kätte ja koos kodanikega rindele. Järgmine saateosaline Stanislav korpintšenko 63 aastat vana Eestisse asus elama 40 aastat tagasi kultuuritöötaja kahel korral esitatud kodakondsusele eriliste teenete eest ning mõlemal korral Meie taotlus rahuldamata tehnilistel põhjustel. Kuna pealinna läkitatud taotlused sattusid kultuuriministrite vahetuse ajale kinnitab, et maalaseks olek on tema jaoks täiesti märkamatu. Pigem tekitab välisreisidel viibides tema halli karva passi võõramaalastest ebatervet huvi, kuna passilehel on inglisekeelne sõna Ellients, mis samanimelises kultusfilmis tähendab verejanulised kiskjat. Stanislav ise suhtub oma halli passi nukra huumoriga. Vaat nõnda elan siin 40 aastat, mul on kaks last, kaks lapselast. Miks ma olen sellele riigile võõras? Olen kogu oma elu Eestit ülistanud. Õnneks on lapselapsed Eesti kodanikud, minu abikaasa sai kodakondsuse. Mul poleks samuti põhimõtteliselt midagi kodakondsuse vastu, kuid tingimused käivad üle jõu. Stanislaw tunnistab ausalt, et eesti keelt ära õppida tal ei õnnestu. Eluilmaski temavanustele lootusetult telekeele õppijatele peaks riik kindlasti vastu tulema. No tahad kodakondsust olenemata rahvusest, kes aga ei oleks, kui on juba niimoodi juhtunud, et sa ei oska eesti keelt ei tule välja, miks siis ei tohi? Ma saan aru, et õppida on vaja, kuid seda on vaja alustada lapsepõlvest. Kas minust saaks halb kodanik, kui ma keelt ei oska? Stanislaw tunnistab, et tema soov tähendab sisuliselt kodakondsuse nullvarianti, nii nagu kunagi talitas Leedu. Loomulikult otsustaks sellisel juhul valdav enamus mittekodanikest Eesti kodakondsuse kasuks. Riigi poolt korraldatavatel reklaamikampaaniat edukusse. Stanislav ei usu, see on tühipaljas raha tuulde loopimine. Kindlasti on paremaidki kohti, kuhu raskel ajal investeerida. Milleks raisata raha kasututesse ettevõtmistesse, parem andke see raha kultuuri arenguks, see on mõttetu raha raiskamine. Kes aga näeb eestivenelastesse viiendat kolonni, neil soovitav Stanislav, käia kord vene kodanike liidu koosolekul ja püüda leida vana mutikestes ohtu Eesti julgeolekule, mis viies kolonn? Vaadake neid ühe jalaga hauas seisvaid vanureid. Improviseeritud lojaalsust Eestile vastab Stanislav järgmiselt. Eesti okupatsioon on müüt, eestikeelseid teatreid, raamatukogusid või suletud ka haridus oli Nõukogude reale eestikeelne. Pronkssõduri teisaldamine oli põhjendamatu, vähemalt nii, nagu seda tehti vene keel. Teise riigikeelena peaks olema see elavdaks suhtlust ja võtaks maha pingeid ühiskonnas. Sõjalist ohtu Stanislav Eestile ei näe. Kirde-Eesti autonoomia all mingit mõtet ei ole. Selle asemel võiks kohalik võim luua paremaid suhteid Eesti valitsusega. Järgmine saateosaline, Žanna korruptšikova 33 aastat täna töötab paarisaja töötajaga firmast turunduse alal sündinud Narvas. Eesti keelt on püüdnud õppida kuuel korral. Taseme tunnistus ei ole. Viimane kesktaseme. Eksam läks aia taha. Tunnistab, et eesti keele omandamiseks pole jätkuvat püsivust ja aega. Eesti kodakondsus oleks aga loomulik valik, kuna teist kodumaad tema jaoks ei ole. Elan siin ja armastan Eestimaad. Ma tahan väga olla Eesti kodanik, mitte seepärast, et osaleda valimistel või muude hüvede pärast. Ma lihtsalt tahan olla kodanik, kuid barjääriks on jällegi eesti keele oskus. Žanna ei usu, et teda ja ülejäänuid tuhandeid mittekodanikke võiks kodakondsuseksamile meelitada mõne kõrge ametiisiku üleskutse või tänavalt helendav plakat. Pigem võiks kampaania olla palju lubavam ja loomulikult mõjuks imerohuna toosama nullvariant. Üleskutset nagu näiteks saage kodakondsus tasuta või ilma eksamiteta oleksid populaarsed tung oleks väga suur. Ikkagi minu arvamus on see, et võiks lihtsalt kodakondsuse anda. Neile, kes on siin sündinud, kes elavad, töötavad, maksavad makse, see on ju nii lihtne. Žanna ei usu, et juhul kui 100000 mittekodanikku saaksid ühekorraga Eesti kodakondsuse ja koos sellega ka valimisõiguse murendakse mingil moel Eesti riigi alustalasid. No võib-olla vene keele kui teise riigikeeleküsimus oleks veidi teravam, samas on paljud probleemid, nagu näiteks pronkssõduri tee Ma pigem maailmavaatelised kui rahvuslikud. Kui aga keegi Eestile ohtu kujutabki, siis siin elavad Vene kodanikud. Vene kodanikel on liidrid. Vene kodanikud sätivad oma elu Venemaa mallide järgi, nad toetavad Vene riigi poliitikat. Mittekodanikud on aga rohkem keskendunud Eesti elule. Helesinisesse unistusse, tingimusteta jagatavast kodakondsusest Žanna siiski eriti ei looda ja üritab kodakondsuse omandada praegu kehtivate reeglite järgi. Ma üritan kindlasti, ma tahan olla Eesti kodanik. Žanna lojaalsus, testi vastused on aga järgmised. Suhtumine okupatsiooni. Eestit ei ole okupeeritud, Eesti vabastati. Pronkssõduri teisaldamine oli ühemõtteliselt põhjendatud, vene keel teise riigikeelena soovitatav. Sõjalise konflikti korral kaitseb relvaga perekonda vaenupoolt valimata Kirde-Eesti autonoomia. Juhul kui sellest saab vene inimestele midagi geto sarnast, siis mitte. Ja tänaseks viimane vabariigi mitte kodanikkond. Grigori Maluškin, 42 aastane reklaami mänedžer ja produtsent narvakas vene kroonus teenisid dessantvägedes. Üheksandal mail riputab rinda Georgi lindikese. Ekstra välismaalane oskas mõni päev enne Vene piiri avanemist osta aastase Vene viisa. Seepärast märgib Vene piiril immigratsiooni nimme viisanumbri ikkagi 1000 kroonine ost. Rääkides oma suhetest eesti kodakondsusega, kasutab sõnu laisk, aga praktiline õppida ära eesti keel ja unustada see kohe peale kodakondsuseksami sooritamist. Ei tasu vaeva. Bricha silmis on siiani näha siirast 15 aasta tagust imestust, et kuidas niimoodi kodakondsust ei anta ilma keelt õppimata. Ma olin siis siiralt üllatunud, miks ma peaks üldse mingiks tähtajaks keele ära õppima, meil koolis seda ju ei õpetatud, õpetajaid ei olnud, ainus, mida ma teadsin, oli tere ja head aega. Nüüd on veidi rohkem. Grigori tuletab meelde, kuidas ärgitas kõiki oma sõpru 90. aastal Eesti iseseisvuse poolt Lättama sõbrad käisid ja said Eesti komitee abil kodakondsuse. Crichaga jäi koju tukkuma jääma, kas kodakondsuse sõna otseses mõttes maha. Nüüd arvab ta, et küllalt suur mittekodanike arv on tingitud esiteks Eesti riigi soovist võimalikult rohkem venelasi riigi juhtimisest eemale jätta. See on neile kasulik. Mida rohkem venelasi riigi juhtimisest eemal on, seda kergem on valitsejatel. Mis saab aga siis, kui kodakondsuse ilma keelenõudeta sülle kukuks? Valitsuse populaarsus tõuseks jalamaid ülikõrgele. Lisapunkte teeniks valitsus rohkelt nii palju, kuna sellega teenivad nad kohe kindlasti ei kaota. Mida ka tema teeks, kui antaks niisama. Raske küsimus. Kõigepealt mõtleks ja siis võtaks, aga enne mõtleks. Jalojaalsustest Grigori Molovski niimoodi okupatsioon pigem jah, kui ei pronkssõduri teisaldamine, vale aeg ja vale viis. Vene keel riigikeelena jah, vajalik kaitsetahe pigem ei patsifist, alati võib kokku leppida selle asemel, et sõdida ning Kirde-Eesti autonoomia kategooriliselt ei, ei ole see riik nii suur, et seda tükkideks lõikuda. Nüüd aga anname vabariigi mittekodanike teema jätkuks sõna Narva kohalikele vabariigi kodanikele, mida nemad arvavad kodakondsusetuse probleemist ja kaaslinlaste mittekodanikke kõnelmast omandada Eesti kodakondsus ilma lisatingimusteta, millest põhiline on loomulikult keel ning selleks, et mitte mõjuda kuidagi rassistlikult, annan võimalusega kodanikele vastata improviseeritud lojaalsus testi küsimustele. Kodanike poole pealt alustab Aivo Peterson narvakas tegeleb kinnisvara äriga, teeb julgeid samme kohalikus poliitikas. Kui suur jama see ikkagi Eesti riigi jaoks on? 116000 mittekodanikku. No kui me nüüd räägime jamadest, siis kindlasti võib öelda, et üks sama oli see, kui kui, kui me sellise kodakondsuse variandi lasime läbi riigikogu tasandil, et arvan, et ühiskond oleks olla palju stabiilsem olnud, juhul kui ma oleks ikkagi andnud soovijatele vähemalt soovijatele seal Eesti kodakondsus ära ja ja oleks nüüd selle binad lähtudes nüüd selle eesti eluga edasi läinud. Ma usun, et poliitikud võib-olla ei olnud selle otsuse vastuvõtmise hetkel selleks valmis lihtsalt. Ja kui vaadata nüüd tänapäeval seda poliitikute põlvkonda, siis enamus on kõik ju vana eliidi poliitikut. Näen, et nad arvatavasti kardavad lasta neid mittekodanike, selle, selle võimulide juurde lähedale laste valimistele. Ma arvan, et ei ole meil sellist veel kokkulepet, et me läheksime välja sellisele konsensusele, et annaksime neile kõigile, nüüd aga Eesti kodakondsuse paned need mittekodanikud on need vene vene vene keelt kõnelevad isikud ja ma arvan, et nad ise ei ole veel valmis selleks selleks, eks kodakondsuse võtmiseks. Nii et ühest küljest nagu oleks pidanud selle kodakondsuse inimestele soovijatele andma, teisalt praegu vaielda anda ei saa. Kindlasti jah, nüüd nüüd peame tegema sellega selle olukorraga, mis sul on, et nimetame seda kas või tulekahju kustutamiseks. Natuke hiljem me oleks saanud neid asju ikkagi Talleggi stabiilsemalt organiseerida, kahjuks ei meile omal ajal seda teed pidi, need aga lootust on, et juurde on hakanud tulema uus põlvkond ajakirjanikke ja poliitikuid noorpoliitikud, kes, kes mõtlevad juba natuke avatumalt ohtu ainult nendes halli passi omanik, kes meil on võib-olla need asjad üle tähtsustanud ja, ja peaksime neid asju rahulikult muidu võtma. Kindlasti midagi võiks, mida võiks teha, oleks Eesti kodakondsus. Väljaandmisel istus ta lihtsalt on ikkagi inimestele, kes seda tahab, vabadusest. Aga päris ausalt ikka need 100000 inimest on ikkagi ka eemale tõrjutud Eesti arengutest ja nad küll võivad oma sõna kaasa öelda kohalikus poliitikas, eks ütleme kohalike omavalitsuste valimistel, aga see ei ole piisav. Et ikkagi nende häält ka Toompeal kuulda võetakse. 1000 inimese hulgas on ju tegelikult ju väga palju, väga palju intelligentsed ja haritud inimesi, kes, kes võiksid oma oma potentsiaal oli ikkagi Eesti hüvanguks kasutada, nii et mida tähendab sinu arvates see kodakondsuse saamise lihtsustamine, kas see tähendab, sistame mingitest põhimõttelistest veendumustest lahtiütlemine võib, see on esiteks muidugi keel. Kui me räägime keelest sest ja keelenõudest, siis no eks me hädas hädadest on kindlasti see, et me seda pidevalt muudame, et me, me mängime ümber, teeme, mängime nende kategooriatega ja keela, muidugi harilik ja seda on muidugi aastate aste üritatud ka meil ikkagi seda nagu öeldakse enamasti küll pitsameetodiga muukeelsele elanikkonnale peale suruda ja, ja vähem kasutavad seda nüüd niinimetatud rannikul meetodid, et me ei ole ikkagi, et noh, mis on see huvi siis sellel muukeelsel õppida, seda eestit teeks, muidu võib öelda, et elate siin ja ja nii edasi ja nii edasi ja see kõik on kahjuks väga ilus. Teesis, aga see kahjuks ei tööta, et me peame ka tõesti pakkuma nendele inimestele, kes tahavad õppida ka hetkel võimalusi, sest olge nüüd päris aust erinevad keeleprojektid, mis on tehtud juba iseseisvuse algusaegadest peale. Nad ei ole siiamaani resultaati tootnud, ei ole nad töötanud erinevatel põhjustel, siis et ma, ma ise arvan, et neid projekti tehti paljud paljuski puhtalt sellepärast, et neid projektivahendid rahasid realiseerida ja kogu lugu keegi ei huvitanud, mis tegelikult see tulem on, kas seal üldse on? Olen sellest ajast juba siin Narva piirkonnas elanud ja ma annan seda kogu seda kõigepealt väga hästi tean, et kui me oleme pidevalt ainult juurutanud sellist, sest kitsa piitsapoliitikat, siis me ei saagi midagi midagi muud tahta ja nüüd nüüd me oleme hiljaks jäänud nende sammudega, sest nagu ma olen nagu, nagu me teame, Venemaa piirid lahti teinud nende halliga halli passi kodanikele Euroopas sama moodi, et tegelikult ma ütleks, et halli passi Noh, inimesed, kes võivad praktiliselt terve maakera läbi sõita, ilma et oleks vaja mingit mingit viisat. Piitsa nagu enam ei ole, samas pole nagu mõeldud bränikutele, mis võiks mõjuda kodakondsuseta isikule elanikkonna selleks, et ta tahaks Eesti kodakondsust. Mitte et ta oleks sunnitud Eesti kodakondsuse võtma just see, mida need inimesed Asta meistri kordakondsuks, et nad ikkagi suudaksid tulevikus Eesti asjades rohkem kaasa rääkida. Me oleme ainult rääkinud sellest, et on meil olemas vähemusrahvuste ümarlaud ja ja on igast kultuuriseltsid, aga nad ei osale Eesti üldpoliitikasse. Vaid üks selline pakkumine oli tegelikult mõni päev tagasi. Üks tuttav mulle ütles, et aga miks mitte lubada kodanikel osaleda erakondade, olla erakonnad, ige sobiks küll, ma arvan, see oleks. Ta ei anna küll kiireid tulemusi, aga kindlasti esimesed viljad juba tuleks võib-olla juba võib-olla kohalike omavalitsuste valimistel. Kas me peaksime hakkama näppima keelenõudeid kodakondsuspoliitikas? Need hirmud, mis eestlastele sees on, et nüüd kaduma identsed dieedi, kui me nüüd läheme selle eesti keele ja nende nõuete kallal, ma usun, see on ülepaisutatud. See on järjekordselt võib-olla üle paisutatud teatud väikese grupi inimeste poolt, kes ongi poliitikast ainult tänu tänu sellele nad oma poliitikad, ajad ümber oma kodakondsete asjade keeleküsimust ja nii edasi ja nii edasi. Kell kirjutamiseks muud väljundit ei olegi. Need on üks hirm, tuleb keegi kolmas või ära, aga, aga praegu seda näha, et uus uus mittekodanike põlvkond on suhteliselt tugevaks saanud. Sest nemad peavad oma kohast topelt võitlema kui, kui kohati eestlased, nii et ja samas, aga keegi ei oska täpselt retsepti anda pidama selle suure massiga halli passi omanikega peale hakkama. Et kes peaks endale võtma selle initsiatiivi ja no öeldakse niimoodi, et Aivo Peterson, sa oled Eesti vabariigi erivolinik. Tee midagi, mida sa teeksid just selle 100000 inimese probleemi lahendamisel, et nad võtaksid Eesti kodakondsuse. Arvatavasti esimene asi, mida ma teeksin, üritaksin nende inimeste hulgas läbi viia küsitluse uuringu, mis oleks see, mis neid tooks ikkagi ka Eesti Eesti kodakondsuse juurde meil millestki kinni haarata või ei ole, sest meie eneseretseptid juba antud asja siit tööd ja, aga mis siis on, et mis oleks siis see, need on nägemus, see muidugi ei tähenda, et need on kõik need 100000 nüüd üle tooma korraga jumala pärast homme millestki või midagi välja töötada, me peame, hakkame kuulama, mida nad räägivad, miks nad on, kas neil on huvi ja mis oleks siis see huvi ja mis oleks pidev muud, millega üldse edasi minna. Nii et kas paneme valimisteks Voolma ränki hinnanguid ja, ja, ja karme soove anti kodakondsus ilma tingimusteta? Ma arvan, see võiks olla üks, üks esimesi selliseid väiteid, et oleme siin elavad vabandage väljenduse eest 15 aastat välismaalastele. Me oleme tõestanud, et me tahame siin elada, maksan makse neile õiguse, tegelikult jälle me läheme veel kord toonitan, et noh, seda Antsu kodakondsuse 100000 tahavad tõepoolest, et hea kunst neist ala seal 30 40000 heal juhul. Võib-olla tõesti peaks üle vaatama, et kes on sündinud nendest kasvõi pihta hakata, ma arvan. Näeme asju kohati liiga kitsalt, võiks asja natuke, aga hakkame laiemalt maailma muutunud ümbrist Eestile selle sellega kaasa läinud ja see, ma kardan, et see võib Me eestlasele veel hullemat mõju avaldada kui, kui see, et me ikkagi kaasame kõik rahvused, Eesti areng, see on riigi poliitika ja riigi riigi poliitika, peab see raha tulema. Tahame seda või taha. Ning Aivo Petersoni lojaalsust eest on järgmine okupatsioon, oli pronkssõduri teisaldamine oli põhjendatud, osaliselt vene keel riigikeelena, ei kaitsetahe olemas, vene autonoomia Kirde-Eestis pole vaja. Ja teise saate kodanikuna käis meil stuudios Tanel Mazur ajalooõpetaja ja ajakirjanik, elukoht Narva. Tema arvates tuleb kodakondsusetuse probleemi võtta rahulikult ja rohkem vaadelda arenguid kui paanikat tekitada. Meil on tegelikult teine laine halli passi omanikke kindlasti varsti tulemas. Kui, kui nüüd vaadata niipidi, et see hall pass paljudel praegusel hetkel on pigem nagu natukene võib-olla isegi protestiilming, et põhimõtteliselt õppi keelt ära selleks, et saada Eesti kodakondsust või mingi muu seesamalaadne põhjendus siis sellel hetkel, kui hakkavad saabuma tõesti massilised siia sisserändajad teistest teistest kantidest maailma paikadest siis hakkavad need tänased halli passi omanikud kindlasti oluliselt rohkem tundma ennast ühtsena selle ühiskonna ja selle riigiga, kus nad praegu elavad. See on, see on niivõrd mitme otsaga otsaga küsimus, et jah, ühtepidi on neid vähe. Et nad otseselt saaksid mõjutada meie valimistulemusi teistpidi, neid on piisavalt palju, et nad mõjutaksid meid läbi kas või Venemaa ja Venemaa välispoliitilise tegevuse aga kolmandat pidi, ühel hetkel võivad nemad jääda oma halli debassidega teiste hallide passide hulgas, vähemus. Nii et sinu arvates nagu ma püüan praegu aru saada, need 116000 välismaalast ei ole probleem Eesti riigi jaoks. Ma paneks jällegi selle küsimuse teistpidi, et kas kodakondsuse mitte oma mine nende inimeste jaoks on probleem. Nii palju kui minu isiklik kogemus näitab minu arust see on nende jaoks kõige väiksem probleem kõigi teiste jaoks on see hoopis suurem probleem. Et inimesed ise tegelikult oma igapäevase ei muretse selle asja pärast üleüldse? Jah, nad hakkavad seda tooma põhjenduseks, kui Nad protesteerivad ühe, teise või kolmanda asja vastu või õigemini, nende poliitilised esindajad hakkavad seda välja tooma. Kuid tegelikult need inimesed ise suurt ei võida, ei kaota sellest, kas neil on see Eesti kodakondsus või on neil hall pass või on neil punane pass võib-olla et teatavad del tingimustele poiss hakkab, ühel hetkel oleme vaated kõige kõige nõrgem nendest kolmest variandist, aga halli sinise passi erinevus on ju niivõrd väikseks muutunud, sisuliselt on ta ainult valimised, riigikogu, Euroopa Parlamendi valimised, rahvahääletus ja, ja osa võtma erakondade tegevusest. Aga lisaks on muidugi riigiametites töötamine ja, ja kõik see aga, aga sellisel juhul kui inimese eesmärgiks on saada riigiametisse tööle, siis nii või naa, olgu ta kodanik või mittekodanik eesti keele peale selleks ikkagi selgeks õppima, et seal on hoopis kõrgemad nõuded kui kodakondsuse saamiseks. Aga milles siis kogu see nihelemine toimub, nagu midagi eriti hullu lahti pole? Mina arvan, et see nihelemine on natukene seotud sisepoliitiliselt ikkagi tulevaste valimistega. Et see on teema, mida tahetakse tõstatada, vähemalt osad erakonnad ilmselt tahavad seda tõstatada valimistel kui ühte võtmeküsimust, see, et seal on niivõrd mitmekesiselt tänaseks juba võtnud nagu sõna sel teemal inimesi erinevatest maailmavaadetest ja nii edasi, see on pigem see, et proovitakse algusest peale olla selle ree peale, et noh, et kui nagu sõna võtmiseks läheb, siis nagu ollakse ka pildis. See, et president on selle kohta avalduse teinud, noh ma, ma ei oska seda kindlalt öelda, aga pigem ma arvan, et tegemist on mingisuguse välispoliitilise konkreetse, sellise lükkega, et see võib olla hoopiski väljapoole mõeldud signaal, mida mis on lihtsalt sattunud samal ajal olema. Oleme väga oma kodakondsuspoliitika mööda pannud või mingeid vigu teinud, mis sa arvad, et meil on liiga suur jääk inimesega, kellega ma ei tea, mida peale hakata? Ma ei usu, sest et tegelikult see 100000 moodustab siis meie mingist ühest koma neljast miljonist alla 10 protsendi, võttes teisi Euroopa riike, kus on tänaseks päevaks on palju pagulasi mujalt maailmast. Ma arvan, et neil on see protsent, võib olla sama või kõrgem seal puhtalt illegaalidega tegelemist, seal hoopis tõsisem küsimus kui meil, sest. See protsent on umbes sama suur. Me ei, me ei tegele paadipõgenikega, kes meile randuvad näiteks Võsul või Käsmus. Et me peame vaatama, et kust nad siis tulevad. Nojah, me põhimõtteliselt tegeleme nende inimestega, keda me tunneme väga hästi, kes siin sünnist saati elanud, noh, nad on halli passiga, mis siis, tegeleme nendega edasi. Minna nüüd jäänud mulje, kui ma kuulan neid arutelusid ja loe neid artikleid kodakondsusetuse probleemist, et kui rääkida piitsa-präänikupoliitikast, et piitsa enam ei ole Mõnes mõttes vatsa lõppe, präänikut on ka otsas, aga ei olegi. Mõned üksikud präänikut kunagi olid. Aga nüüd on tänaseks präänikut nagu jah, otsa saanud ära söödud, purk on tühi, sest et noh, präänikuks oli kindlasti Euroopa liiduvaba liikumine noh, üheks väikseks präänikuks ilmselt saab Ameerika Ühendriikide viisavabadus, aga, aga see on suhteliselt väike präänik, et ta nagu noh, ütleme, et, et ta on, ta on nii teravate maitseainetega, et ta meeldib Vähestele, eks ole. Piitsadega taas, et noh, need, kes on soovinud riigiametit või kellel on veel mingis nagu karjääris vajalik Eesti kodakondsus, need on enamuses ju selle saanud ja tegutsenud selle nimel, mitte eile või üleeile, aga 10 15 aastat tagasi. Ja, ja nemad on oma oma saavutanud ilmselt rahul sellega Need, inimesed, kes seda ei ole teinud, järelikult neil ei ole vajadust olnud seotud. Nii et selles mõttes nagu ma ei tea ühtegi siukest head universaalset präänikut või ma ei tea, kas üldse olemas peaks olema. Siis kui inimesel tekib vajadus, siis tal on tekkinud hästi personaalne präänik, järelikult küll ta siis võtab või ei võta selle prääniku. Seal on, nagu ma sinust aru saan, et mingu nii nagu läheb ja muret pole midagi. Jah, ma küll ei muretseks selle hulga nende halli passiga inimeste pärast, sellepärast et ainukeseks ainukeseks ohuks, mida, mida tõepoolest võib ette panna, on see, et kui nüüd Venemaa veel pakub mingisuguseid lisasoodustusi neile ja ja seeläbi hakkab ja suurendama vene kodanike osakaalu Eestis aga Eestil on selleks seadusandlikud võimalused. Ehk siis võimalus karmistada elamisloa andmist välismaalastele ja sõna otseses mõttes välisriigi kodanikel. Et see meede on Eesti riigi kätes alati olemas ehk siis see võib-olla mõnes mõttes niisugune ähvardav piits, kuigi noh ma ei, ma ei tea, kas seda vaja. Kas kas on võimalik, et kunagi realiseerub nende välismaalaste soov, kellega mina rääkisin selles saates ja kes soovivad, et nad saaksid võimaluse omandada kodakondsuse ilma lisatingimusteta ilma keeleoskuseta, ilma põhiseadust tundmata, et kõik, kes te olete siin elanud viimased 20 aastat omades välismaalase passi, võite saada Eesti kodakondsuse. Reaalne? Ma arvan, et, Teie, kes läheb sellise programmiga järgmistel kahtedel kolmedel, neljadel valimistel välja, jääb ilma enamuse Eesti praeguste kodanike häältest. Et ma arvan, et see ei saa olla konsensuslik, selline otsus, et see seda ma ei usu, et sellist sellise asja poolt nagu valijad oleksid. Noh, iseasi on see, et, et kui, kui mõni valitsuskoalitsioon mingitel kummalistel sisepoliitilistel põhjustel otsustab sellise lükke teha. Et noh, me oleme siin näinud viimase valitsuse puhul selliseid sisepoliitilisi otsuseid, mis on nagu tehtud valijad tahte vastaselt, kuid seepärast, et koalitsioonis tekkis mingisugune väike lõhekene, eks ole, ja siis siis on osad koalitsioonipartnerid ja siis osad opositsiooniparteid koos võtnud vastu mingi sellise otsuse, millega tegelikult enamus meie riigikogu valijatest ei oleks nõus olnud. Et noh, selline situatsioon on muidugi alati võimalik, aga aga noh, eks sellest käitumisest jällegi õpivad valijad ja teevad oma otsuse järgmistel valimistel. Kas nad selliseid soovivad, kas nii alatult käituvad? Nii, et kodakondsuspoliitikat näppida ei tohi? Ma arvan küll, et, et see on selline teema, mida ei tasu tasu nagu ühelgi valitsusel kergemeelselt näppima hakata. Et see see hääli juurde ei too Ning saates juba kõlanud testküsimused ja Tanel Mazur vastused. Okupatsioon oli pronkssõduri teisaldamine põhjendatud, vene keele riigikeelena ei kaitsetahe olemas, vene autonoomia ei. Sellised olid tänase Reporteritunni mõtteid vabariigi mittekodanikest. Muideks mittekodanikud ise on oma esialgse solvumise ja vimma küll minetanud, kuid veendumus, et 15 aastat tagasi kodakondsusseadust vastu võttes on neile liiga tehtud, pole kusagile kadunud. See on põhimõtteline seisukoht, mida reklaamikampaaniatega ei murra. Ma ei tea, millele loodab rahvastikuminister, aga Narva kogemus ütleb küll, et nüüd 2000-ga kaheksandal aastal oluliselt kahandada mittekodanike arvu on väga raske, kui mitte võimatu. Ainus oluline ja igast august väljapressija väänik, kodakondsuse saamise tingimuste leevendamine. Kui palju ja radikaalselt ja kellele see on läbirääkimiste teema. Küsimus on, kuidas neid läbirääkimisi pidada? Seadusega nahutamise etapp on selja taga. Saabunud on sõbralike kõnede ja tänavaplakatite aeg. Võib-olla mõne aasta pärast hakatakse inimestega rääkima. Olin sarnasel moel mõtteid mõlgutades juba saate lõpu kõlli vajutamas, kui kabineti uks maiust selja taga prauhti lahti ja üks kolleegidest, muide mitte kodanik saabus põrutavad elfi uudisega. Väidetavalt nagu teatab Delfi portaal, tahab valitsus laiendada kodanike ringi kodanikest lastevanemate arvelt. Kas nii lihtne see oligi? Reporteritunni panin Narva stuudios kokku Jüri Nikolajev. Okupatsioon oli pronkssõdur minema, jah, vene keel riigikeelena ei kaitsetahe jah, vene autonoomia ei kuulmiseni.