Ajakirjandus ja PR-inimesed püüavad meid uskuma panna, et Eesti Panga juhi jutt ei tähenda mitte midagi. Umbes nagu lõvi jutt mingist kõnekaarti reklaamis. Päris nii see ka ei ole. Kuulsime, kuidas Lipstok väitis, et ta võib 5000-ga kuus vabalt ära elada. Ajakirjandus muutus tähelepanelikuks ja palus Lipstoki eelarve lahti kirjutada kui palju toidule, kui palju eluasemele ja kui palju kultuurile. Lipstok ei olnud võimeline oma väidet kuidagi tõestama. Ja tema piier Toint andis mõista, et Eesti Panga president lihtsalt rääkis tähendust ja mõtet tema sõnadel ei olnud. Ja seda ilmselgelt totrust kordavad järgi lehed, raadiod ja televisioon. Võtame asja loogiliselt. Kui viie tonniga ei saa elada, millised variandid siis veel on? Selgub, et variante on ainult üks ja see on surm. Lipstoki väide kannab väga kindlate ühemõttelist tähendust. Seda brutopalgaga viis tonni kuus sureb inimene ära. Lipstoki Jutan kohmakalt sõnastatud, kuid selline see majandusteadus juba kord on. Tõde on haruldane asi, eriti meie meelelahutuslikus meedias. Varem pole keegi öelnud, et pool Eesti palgasaajatest on suremas või vähemasti surmaohus. Kirjanikud muide, paljude teiste hulgas, sest Kulka kirjaniku stipp Ongi keskeltläbi kuskil viiekas, mille eest tuleb maksta sotsiaalmaks, tööruumi rent, kontorikulud ja kõik muud asjad. Nii et kui keegi hakkab veel kobisema, et me vist ei surebki välja, siis võtke seda kui pool valet. Positiivne on aga see, et kuigi poliitikud ainult valetavad, spetsialistid räägivad sageli puhast tõtt. Ehkki see tarkus avaldatakse meile erialastes terminites, mis on tavamõistuse, ajakirjaniku vaimse võimekuse juures hoomamatud. Enne riigikogu valimisi kiitsid kõikide suurte parteide poliitikud isegi kristlased majanduskasvu taevani. Mida ta ütles üks pangandustegelane Hanschmidt, kui mu mälu ei peta? Ta kinnitas, et läbi on see pidu ja ta tegi seda juba enne riigikogu valimisi. Nii et lugege äripäeva, mitte päevalehti. Täiesti tõsiselt. Äripäev muude lehtede arvamuskülgedest ligi pool aastat ees, kui mitte rohkem. Miks, sest seal on vähem poliitikuid ja vähem arvamusliidreid. Seevastu on seal rohkem inimesi, kes puutuvad kokku tegelikkusega kusjuures nende inimeste prognoosid on neile eluliselt tähtsad. Kui prognoosid valesti, kaotad töö ja kaod ka äripäevalehekülgedelt. Miks me peaksime kuulama sotsioloogide prognoose? See soolapuhujate seltskond ei ole võimeline isegi tänases päevas orienteeruma. Väga sageli juhtub nii, et kaks uuringufirmad teevad küsitluse, küsivad ühte ja sama asja, kuid saavad nii erineva tulemuse kui üldse võimalik. Vahe erinevate küsimuste tulemustes pole 20 30 protsenti vaid kuni kaks-kolm korda. Aga ikka uurivad, aga ikka kirjutavad ikka, prognoosivad kõigile arvamuse avaldajatele. Prognoosijate peaks olema mingi usutavuse tagatis. Neid tuleks hinnata 100 palli skaalal. Arvesse tuleb võtta õigete-valede prognooside suhe. Lisaks sellele meelemuutused põhilistes küsimustes näiteks raudtee müük, samuti seda, kas nad üldse kunagi mõnel tähtsal teemal sõna võtnud. Samuti tuleb arvamusliidrite vanemad arvamused tagantjärgi läbi vaadata. Aja möödudes on asjad selgemaks saanud. Arvamuse avaldajad, kes on ainult teiste arvamusi takka kiitnud lähtunud eelarvamustest, pististest või meile segadusest peaksid saama halva hinde tagantjärgi seda imet võimalik anda. Komisjoni ülesandeks saab olema hinnata meedias tooniandvate isikute prognoosivõimet võimet eraldada olulist ebaolulisest põhimõttekindlust, seadusekuulekust ja oskust oma mõtteid selgelt väljendada. Paljudest lugudest pole võimalik aru saada nii, et pole võimalik anda ei positiivset ega negatiivset hinnet. Hetkel pole võimalik meediatarbijale eraldada usaldusväärselt ebausaldusväärsest. Kui arvamuse avaldajad on lisaks nimele loo alga usaldusväärsuse indeks, siis muutub meediaäri ausaks kaubaks. Hetkel ta seda ei ole. Tarbija huvides on suured ja põhjalikud muutused. Kui arvajad on ära hinnatud, saab hinnata ka erinevate meediakanalite, erinevate väljaannete, rubriikide lehekülgede tõeväärtust. Me vajame meediakaarti tänapäeval rohkem kui geograafilist kaarti. Kui turist satub Egiptuse asemel Marokosse, ei juhtu mitte midagi halba. Toimub ennast lihtsalt teises kohas pildituks. Kui aga inimesed tarvitavad aastast aastasse nullilähedase tõeväärtusega infot, siis võivad nad olla ohtlikud nii endale kui ühiskonnale. Selliseid tüüpe valimiskasti juurde lasta ei tohi. Positiivne programm, järgmine vaba ajakirjandus aga ainult koos usutavuse indeksiga. Rääkige, kodanikud, mida tahate, aga leppige sellega, et teid kuulatakse ja hinnatakse.