Teie olete süüdi, suutsipi, sügavad tunded naeruväärseks teha ja, ja teiegi mitte vaide ringi. Teie toppisid mulle mingi kapsa pähe, et ma tunniandjale käia. Ala inimene. Tere päevast, hea vikerraadio kuulaja. See konflikt armastatud Eesti mängufilmis toob küll tõenäoliselt kõigile naeratuse huulil. Konflikt argielus on aga hoopis midagi muud. Paraku toob praegune aeg konfliktide kõrbelõhna meile üha rohkem uksest ja aknast. Tööandja on kaklemas oma alluvaga või, hoidku jumal selle eest, et ei toimu vallandamisprotsess. Toompea võimurid on ülepeakaela tülli pööranud. Hinnatud kuurordist on saanud peksupealinn. Sügavaid sisemisi konflikte lahendatakse relva abil. See on argipäev tänases Eestis. Konfliktid on meie ümber iga päev ja keerulised ajad tõukavad neid vaid tagant. Kuidas vastasseise ära tunda või veelgi parem vältida nendel teemadel, arutleb tänases saates Tartu Ülikooli professor Tõnu lehtsaar kelle sulest on muuseas sel aastal ilmunud raamat suhtlemiskonfliktipsühholoogia. Mina olen saatejuht Lauri Hussar. Hüva kuulamist. Konflikti puhul on tegu vastuoluga, see vastuolu võib-olla inimeste sees see võib-olla kahe inimese vahel, see võib olla gruppide vahel. Aga see võib olla ka riikide ühiskondade ja tsivilisatsioonide vahel. Me elame konflikte enda ümber iga päev, märkimisväärne osa meedialugudest on samuti ju üles ehitatud konfliktile, kuivõrd me võime öelda, et meedia loob konflikte enda ümber. Meediast ja konfliktist rääkides on siin põhjus ja tagajärg omavahel seotud. Ühelt poolt me võime öelda, et meedia elab konfliktidest, kui konflikte ei oleks, siis oleks meedial justkui millestki kirjutada. Ja teiselt poolt ka meedia oma konflikti käsitlustega probleemide vastuolude otsimisega kindlasti võimendab neid või loob teatud sellise jutumärkides kultuuri kus konflikt on nii-öelda avalikult ja paratamatult viisi arutelude ja inimeste käitumise osa. Et selles mõttes ma arvan, meedia siiski soosib, pigem soosib konfliktide tekkimist ja olemasolu. Kui te ütlesite, et meedia elab konfliktidest, siis me lähtume tõenäoliselt ka sellest, et inimesed on konfliktist huvitatud. Nad on konflikti jälgimisest, konflikti kulgemisest, eskaleerumist ja lahendustest huvitatud. Miks see nii on, miks konflikt on inimeste jaoks nii köitev? Päris aus vastus on, et ma olen mõelnud selle üle ja palju mõelnud ja Mul ei ole sellist head vastust, mis mind ennast rahuldaks. Kunagi ma kuulsin ühe ajakirjaniku ettekannet, kes rääkis ühest katsest või neid oli vist isegi kaks katset erinevates maades kus püüdi käima panna siis üks ajalehti, ajakiri, mis tegelevad ainult positiivsete sõnumitega, mis ei räägi konfliktist hävingust, elu varjuküljest. Ja need läksid, läksid looja lihtsalt ei, ei olnud piisavalt lugejaskonda, et kui selle üle spekuleerida, miks see nii on siis minule kui psühholoogile, seal on mõned võimalikud niisugused erinevad seletused. Esimene on see, et kuna meil endal ja meis endis on ka rohkem või vähem konflikte olemas siis Meedia konflikti käsitlus loob võimaluse lahendada oma konflikte teiste omade kaudu. Mingis mõttes samastume, elame kaasa, mõõdame ja kaalume iseennast ja meil on kergem, kui me suudame oma probleeme selle kaudu, kas sõnastada, käsitleda, nimetada, mida me teiste puhul näeme. Teine võimalik seletus on, et mitmetest konfliktidest, mis meis endis toimuvad millega ma hakkama ei saanud ja mida me ei julge endale tunnistada, see on otsekui enese eest põgenemise viis nii-öelda tegeleda teiste konfliktidega, olla kusagil mujal ja tunda ennast pisut paremana, sest minul ei ole ju selliseid sõdasid, mina ei toimeta raha vasakule, mina ei ole oma alluvate suhtes ülekohtune või, või, või vägivaldne ja nii edasi, see, see tekitab teatud niisuguse just nimelt põgenemise põgenemise võimaluse. Ja kolmas võimalik seletus on see, et inimestel on lihtsalt huvi tunnetuslik huvi teiste inimeste elude vastu ja mida tegelikult sügavam, see lahkamine või esiletoomine on, seda enam meie niisugune uudishimu leiab rahulduse. Kui me nüüd ajakirjandusmaastikke selles võtmes vaatame, ma arvan, et see ongi kusagil see habras piir siis kollase ja informatiivse ajakirjanduse vahel. Ja seda piiri tegelikult, see ei ole ju väga range ning me ise tegelikult tarbimiskäitumisega loome sellise konflikti Seourgitsemis lembuse. Ajakirjandus, siin ajakirjanik ja selles mõttes ei saa süüdistada. Aitäh turg paneb asja paika, et kas see, kui inimesed olid selle nädala alguses pahased, et teid ja tänavaid ei suudetud lumest lahti lükata, kas selle sündmuse ja protsessi puhul me võime rääkida konfliktist? Jah, me võime rääkida episoodilisest konfliktist tavaliselt konflikti puhul on tegemist vastuoluga, nagu ma nimetasin, aga see vastuolu on püsiv ja raskesti lahendatav. Sellisel juhul me räägime konfliktist ja kui me küsime, et kust siis see piir läheb lihtsalt ühekordse või episoodilise ajutise vastasseisu erimeelsuse vahel ja kust algab konflikt ka see piir ei ole väga range, aga üheks ütleme tunnuseks või kriteeriumiks siis eriarvamuse konflikti vahel ongi see konflikti puhul vastuolu on osapoolte jaoks raskesti lahendatav ja püsib nii, et kui nüüd selle lume pääle pahandasime, siis see ei pruugi veel olla konflikt, kuna lumi kastroogitakse ära või sulab ära ja asi läheb mööda. Kui aga sellest jäävad mingit püsivamat vastuseisud näiteks linnavalitsuse kommunaalosakonna ja majaomanike vahel, siis me saame juba rääkida konfliktist, milliseid konflikt on üldse olemas? Sellele küsimusele vastamiseks. Me peaksime seadma paika mingisugused kriteeriumid või siis teatud loogilise aluse, mille põhjal me neid konflikte kirjeldame. Psühholoogi jaoks on oluline ka see mõte, mis juba korra jooksis meil läbi. Me võime rääkida näiteks intra psüühilistest konfliktidest. Me võime rääkida micro tasemel konfliktidest, mis on siis kahe inimese vahel. Me võime kesktaseme ehk Meso konfliktidest rääkida, mis on konfliktigruppide vahel nagu naabrit, perekonnad suguvõsad ja me võime rääkida ka makrokonfliktidest, mis on siis ühiskondade riikide suurte tsivilisatsioonide vahel sel juhul me ütleme, et. On olemas erinevad konfliktid sõltuvalt osapoole arvukusest. Me võime rääkida avalikest konfliktidest, mis avalduvad sõnasõjas agressiivseks käitumises ja võime rääkida varjatud ehk latentsetest konfliktidest, kus inimesed pigem väldivad suhtlemist, nutavad öösel patja ja urgitsevad nii-öelda telgi taga või, või, või tagaseina salaja. Aga väliselt vaadates on justkui kõik õige ja sel juhul selleks kriteeriumiks avalikus või, või avalikkuse määr. Ja neid konfliktijaotuspõhimõtteid on, on, on teisigi, neid parameetreid on üsna üsna mitmeid. Miks tülitatakse sageli millegi üle, millel ei ole üldse mitte mingisugust põhjust miks sellist nii-öelda täiesti põhjusetud konflikti ja tülime üsna sageli oma igapäevaelus. Kahjuks näeme. Selles sügavamaks põhjuseks on mittemõistmine või elamine erinevates maailmades. Ja psühholoogias on üks kuldlause, mis ütleb, et tähtsad ei ole mitte asjad või objektid vaid oluline on see, missuguse tähenduse me neile omistame. See kehtib nii positiivsete kui negatiivsete asjade suhtes. Minul näiteks on kodus aknalaua peal üks õunapuuoksast voolik, põrsas. Iseenesest on see tühine suveniir, aga kunagi üks kõrge riigiametnik selle mulle kinkis. Hea tahte märgiks ja minu elus oli see väga raske ja keeruline periood, olen juhtival ametikohal ja seal olid üsna sellised pingelised ja minu jaoks võiks öelda rasked ajad. Ja nüüd see sama õunapuuoksast voolitud põrsas meenutab mulle et ka raskel hetkel ma ei pruugi olla üksinda. Ja mind võivad toetada inimesed, kes seda üldse ei pruugi teha. Nüüd, kui me tuleme ka selle tühisõnalise või mõttetu konflikti juurde ka seal on sarnane asi, et tegelikku põhjust ei pruugi olla, kuid nende osapoolte jaoks on see põhjus vägagi olemas. Ütlemata jäetud või öeldud sõnadele omistatakse tähendus, mis ütleb näiteks, et ta ei salli mind või ta püüab minust lahti saada. Ja see on juba selle osapoole jaoks arvestatav põhjus, kuigi see põhjus ei pruugi vastata tegelikkusele ja tegeliku öelda alust konfliktile ei ole ja suur osa konflikte algabki meie tegelikult meie väär tõlgendus seadustest ja sisuliselt meie endi hingehädadest probleemidest, pingetest lahendamata, vastamata küsimustest meie enda hinges. Need on võib-olla kõige suuremad konflikti psühholoogilised põhjused, aga milliseid teisi konflikti psühholoogilisi põhjuseid võib veel üles lugeda. Kui seda küsimust laiemalt vaadelda, siis mulle endale meeldib see mõtteviis, et konfliktidele on, on, on, on kahesuguseid põhjusi. Igasugune selline jaotus on alati suur lihtsustus ja me ei saa seda võtta viimase tõena. Aga põhimõtteliselt me võime rääkida sügavatest raskesti sõnastatavatest põhjustest. Ja see mõte on selles, et me satume sageli konflikti nendega, kelle suhtes meil on mingeid varjatud tunded või kogemused, mida me ei oska iseendalegi seletada või mida me ei julge endale tunnistada. Nagu näiteks me tunneme, et meie identiteet on ohustatud. Me tunneme, et see inimene või see suhe võib ohustada meie turvatunne või eluga toimetulekut, me oleme ohus, meid võidakse kas kõrvale tõrjuda või, või me näeme, et selle suhte nende inimeste pärast me ei saa ennast teostada. Me oleme nurka kaetud. Seal põhjus näiteks miks inimesed vahetuvad, vahel töökohti, miks lähevad ära, miks tekivad sellised emotsionaalsed väljalöögid ja psühholoogiliselt on see äärmiselt huvi, tähendab, kuidas niisugused sügavad, raskesti sõnastatavad ka enda eest varjatud tunded, pinged võivad lüüa täiesti mitteadekvaatselt välja. See on nagu üks valdkond, kus me räägime siis varjatud põhjustest. Ja teine on see, kus põhjused on juba rohkem selgemad või avalikud, kuigi ka seal võib isiksuse nisugune hinge sügavus esile tulla. Sageli tulebki aga need avalikud põhjused näiteks võimu küsimus, eks ole, kui on mingi positsioon vaba, käib sõda nagu hiljuti me oleme nüüd kaasa elanud, et Ameerika presidendivalimistele väga huvitav, et vaadata, kuidas näiteks Hillary Clintoni ja Barack Obama omavahel rivaalitsesid saab, tõenäoliselt hakkavad koostööd tegema, seal on teatud niisugune dünaamika ja need konfliktid seletatavad selle protsessi kaudu. Väga sagedane avalik konflikti põhjus või ka allikas on mis tahes ressursi jagamine, raha, aeg, ruumid, tähelepanu, võimalused, mida me siis peame kuidagi kahe või kolme osapoole vahel jagama. Ja kui jagamiseks läheb, siis läheb ka kiskumisega sageli sellepärast et vorst on üldjuhul lühem kui, kui nii-öelda tahtjate tahtjate arv seal, see, kes seda siis tükeldavad. Need konfliktid võivad olla ka näiteks organisatsiooni sisse kirjutatud, kui me inimesed lähevad omavahel tülli sellel lihtsal põhjusel, et näiteks rollid ei ole täpselt sõnastatud. Praegu mina töötan kõrgharidusvaldkonnas ja meil on siin üsna palju liigub näiteks ka euroraha, on mitmed rahvusvahelised projektid, kogu selline uurimus ja, ja rakendusuuringute läbiviimine toimub teistel alustel ja selle masinavärgi nii-öelda käima lükata. Kamine ja protseduurireeglite paikasaamine lihtsalt võtab aega ja tekitab inimeste vahel konflikte. Ja me ütleme, et need põhjustanud välisnii, et laias laastus siis me võime öelda, et need põhjused on siis tulevad kas nii-öelda tegelikest sündmustest ja protsessidest nii-öelda väljastpoolt inimest või teine ja psühholoogiliselt. Ma arvan heas mõttes huvitava, on, vot needsamad sügavat hingepõhjast tulevad konfliktid. Kui me räägime võimu konfliktist siis siin me näeme, et sageli kutsutakse neid esile täiesti teadlikult. Selle taga võib olla soov vastanduda, eristuda ja nii edasi. Kuivõrd tõsiseks Te hindate seda ohtu, et selle võrra saavad need nii-öelda oma väikestes kriisides vaevlevad inimesed viga haavata või, või me võime öelda seda, et nendega manipuleeritakse? Võimuga on nõnda, et, et võim on inimest või inimsuhet paratamatu kaasnähtus ja selles mõttes võimu ka võimuvõitlust ei pruugi alahinnata, ei pruugi taunida ega ka mitte vältida. Nüüd, kui me sellest räägime, mis on või siis sõna tegelikult kätkeb endas märksa rohkem kui me ehk niisuguse noh, argiteadvuse seisukohast eeldame, kui me räägime võimus, siis tavaliselt inimeste jaoks seondub ikkagi mingi positsiooniga mingisse hierarhiasse, see võib olla siis kas ametlik, ütleme, ametikoht, direktor, president, juhataja või ka lihtsalt seis, ütleme, guru õpetaja mingis mingis vaimses tähendab sageli võivad need ka kokku langeda. Psühholoogias, muide eristatakse juhi ja liidripositsiooni. Öeldakse, et juht on see, kes kannab formaalset juhi rolli ja liider on see, kes, kes tegelikult juhib mingis võtmes ja hea on, kui need kokku langevad. Et kui me tulen võimu juurde siis üks väga lihtne ja väga hea. Võimul definitsioon ütleb seda. Et võim tähendab A-võimet panna peet tegema seda, mida ta muidu ei teeks. Väga lihtne ja minu arust geniaalne definitsioon, mis need vahendid on, see ei ole niimoodi, et ainult formaalne võim kui niisugune mina kui juht näiteks annan sulle korralduse. See võim võib olla näiteks ka ekspertvõim. Teised teevad kellegi arvamuse pärast midagi, sest ta on asjatundja liikluse küsimuses tehnist tehnilistes küsimustes. Me võime öelda, et näiteks siin raadio stuudios, kus me täna oleme keegi, kes tunneb seda tehnikat siin omab meie üle võimu selles mõttes, et tema juhib, kuidas see asi siin käib. See võim võib olla seotud ka näiteks moega. Miski või keegi, mis on moes, omab võimu inimeste üle et võimu tähendus tegelikult on suhteliselt laiaulatuslik ja selles võtmes. Ma olen mõelnud psühholoog, kena et mis asi on kõige kallim asi maailmas ja olen jõudnud järeldusele, et kõige kallim on inimeste teadvus selle mõju tamiseks selle üle võimu omamiseks lõppkokkuvõttes tehakse kõige suuremaid investeeringuid. Selle taga on juba riiklikud rahvuslikud kultuurilised ideoloogiat. Et inimesed mõtleksid teatud viisil ja sisuliselt on see võimu omamise küsimus inimese teadvusele. Paar nädalat tagasi vestluses Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallasega tõi ta välja ühe väga huvitava seiga, nimelt kui rääkida reitinguagentuurides, kes justkui peaksid otsustama finantsmaailmas väga paljude firmade ja kalaosariikide laenuvõtmise võimekuse ja majanduse seisu üle laiemalt langetades üsna selliseid põhjapanevaid otsuseid, siis kahjuks, kui ma nüüd tagantjärele vaatame, milliseid hinnanguid nad on andnud, siis mitte sageli ei ole need hinnangud päris täpsed olnud, aga justkui nii-öelda nagu selle vaimu pealt on kokkuleppeliselt neile antud niivõrd suur võim otsustada mingit üsna suurte summade või vähemalt mingi usaldusreitingu üle. Ja see on üks võiks võib-olla hea näide vaimu võimu kasutamisest raha maailmas. Öeldakse, et tagantjärele teadmine on täppisteadus ja neid prognoose me saame tõesti reaalse elu seisukohast hinnata, kui tõesed nad on või mitte. Küll aga on olemas üks psühholoogiline nüanss või õigemini fenomen millel on eesti keeles niisugune pisut kohmakas nimi, nimelt isetäituv prohvetiks ja selle fenomeni sügavam sisu on selles, et kui me suhtume kellessegi või millessegi teatud viisil siis me hakkame selle kellegi või millegagi ka vastavalt oma suhtumisele käituma. Ja kui me temaga juba teatud viisil käitume, siis ta hakkab meie käitumisele reageerima või vastama. Ja tulemuseks ongi see, et me saame seda, mida me, mida me tahame või ootame on tehtud mitmeid katseid, näiteks kooliõpilased, jagatud kahte rühma. Täiesti tavalised, samade vaimsete võimetega kooli õpilased ja ühe rühma puhul on deklareeritud, et need on keskpärased, nad lähevad tavalise programmi järele ja teise rühma puhul on deklareeritud, et on silmapaistvalt eriliselt andekad õpilased, nad vajavad eraldi tähelepanu. Nad läbivad küll tavalise programmi, kuid nad väärivad eritunde konsultatsioone subjaadi, ülesannete lahendamist ja siis on õpiedukust võrreldud poole aasta möödudes ja selgub, et seal, kus legend oli, et tegemist on väga andekatega õpitulemused oluliselt paremad tulla panganduse maailma siis enne teist ilmasõda, sel perioodil, kui oli USAs suur majanduslangus, räägitakse sellest, et vallandus jutt sellest, et üks nimelt olen panga nime unustanud. Konkreetne pank läheb varsti pankrotti. See oli üks väheseid pankasid, mis seisis kindlalt, mis oleks saanud majanduses stabiilsust oluliselt üleval hoida. Inimesed selle kuulujutu pärast peale tormasid panka, võtsid rahaväljasid selle panga põhja ja see mõte ongi, et sa isetäituv prohvetused, kui me usume või arvame kellestki midagi ja käitume teatud viisil, siis käitumine kinnitab seda prognoosi, kuna teine pool hakkab meie käitumisele reageerima. Ja meil on siis põhjust öelda. Me ju ütlesime ja tegelikult nende ennustuste või prognooside niisugune ja reiting, vaata pingeridade mõju meie teadvusele ja käitumisele on suhteliselt suur. Sellises määramatus olukorras kus meil ei ole tegelikult objektiivseid andmeid, me ei tea, mis sünnib tegelikult ja sellise suhteliselt autoriteetse hindaja arvamus on võib-olla üks väheseid pidepunkte, millest me nii-öelda mustvalgelt saame kinni hoida. Tulema konfliktide teema juurde uuesti tagasi, kui nüüd rääkida ühest konfliktist on, paluks võib-olla nii-öelda väike konflikti analüüs siinkohal teha. Üks viimaste aastate kõige teravamaid konflikte Eestis leidis aset 2007. aasta aprilli lõpus. Tegu oli pronkssõduri konfliktiga, mis konfliktiga oli selle pronkssõduri juhtumi puhul tegu. Ma arvan, et seda konflikti tuleks hinnata kolmest erinevast perspektiivist. Esimene on nii-öelda Eesti põliselanike perspektiiv, teine perspektiiv on venekeelse elanikkonna ja Venemaa perspektiiv. Ja kolmas võiks olla see võimalik ühine perspektiiv ja ma arvan, et Eesti ja eestlaste jaoks on see kõrvaldatud pronkspoiss okupatsiooni ja võõrvõimus sümbol. Ja eriti pärast seda aprillimässu, ma arvan, ei jäänudki muud üle kui Ali ossa kähku viia teise kohta ja see oli resoluutne ning selles olukorras juba õige samm. Ma olen rääkinud oma vene sõpradega sellel teemal ja kui me vaatame Venemaa arenguid pärast teist maailmasõda ka ideoloogilist vaakumit, mis on tekkinud pärast kommunismi kokkuvarisemist või kui selgus, et sellest asjast ikkagi asja ei saa võib-olla ka leina sellise impeeriumi purunemise varisemise pärast siis minu arusaamine on, et venelaste hinge pühama või, või see, mis on alles jäänud, ongi võit suures isamaasõjas saab, see on väga püha teema, nende jaoks pronkspoisi kõrvaldamine ei olnud kuju kõrvaldamine vait. See oli kellelegi kõrvaldamine, mis sümboli või kes sümboliseeris seda kaotust, valu, perekondades, mis oli olnud. See oli selle osa identiteedist nende inimeste jaoks ja ka pärastised ümber matmised olid vähemalt minu tutvusringkonna venelaste jaoks haua rüvetamine. Me võime seda tõlgendada nii või naa ja meil võib jääda õiguste üle. Aga kui me paneme ennast nende olukorda, kuidas meie näiteks suhtuksime sellesse, kui Tartus näiteks viiakse kalevipoeg minema. Ja noh, ma ei oska niisugust auravetamise paralleeli isegi tuua, eks ole, meil ei jätkuks sõnu selle nähtuse kirjeldamiseks, kui me vaatame seda inimlikust seisukohast. Nüüd kolmas perspektiiv on siis nii-öelda see võimalik, meie ühine ja siin ütleb psühholoogiat, et see tekib siis, kui mõlemad pooled kuulavad teineteist ära ja aktsepteerivad, püüavad asetada ennast teise positsiooni ja anda sellele sündmusele ühise tähenduse läbirääkimiste kaudu. Seda ei ole sündinud tänase päevani, praegustes väga halbades suhetes on seda isegi raske ette kujutada. Aga psühholoogina ma olen veendunud selles, et nende sügavate konfliktidele lahendus saab olla ikkagi ainult kuulamises ja, ja aktsepteerimises me peame arvestama sellega, et me oleme venekeelset elanikkonda südamepõhjani solvanud, ma jätan kõrvale see, et igasugused ideoloogilised impeeriumiambitsioonid ja, ja ütleme ka võimaliku poliitilise mahitatuse, aga kui me räägime lihtsalt inimlikult iniminimesel tasemel või lihtsa inimese tasandil, siis oma vene tuttavatega vesteldes ma olen sellest niimoodi aru saanud ja need on muide väga kahju sellest. Nad ei oleks tahtnud ei aprillimässu ega oma ettevedamist, vaid, vaid see on seal niimoodi läinud. Ja selles olukorras ma arvan veel kord selle kuju teisaldamisega ka meil ei olnud valikut. Kui me räägime tänasest päevast, siis milliseid konflikte me näeme praegusel keerulisel ajal, kus inimesed jäävad töötuks? Uinutav majanduslik stabiilsus on kadunud ja nii edasi. Ma arvan, et me näeme konflikti kõigil erinevatel tasemetel ja võib-olla mina kui psühholoogiks vaatan seda jälle nii-öelda inimese või, või, või inimlikult tasandilt. Ja mida me näeme, on see, et need konfliktid on sageli just nimelt inimestes endis. Ja ennekõike sellepärast, et turvatunne on, on kadunud on purunenud see müüt võimekast õpihimulise, sest ja majanduslikult edukast väikesest endisest liiduvabariigist. Me seisame püsti tõesti või, või seisame vastakuti üksikute inimeste traagikaga, kes kaotavad töö, kes kaotavad kogu kogu varanduse, kes kaotavad oma staatuse. Kas ja kuidas on võimalik jalule tõusta, me täpselt ei tea. Ja ei ole nii, teiste inimeste saatus meile läheks kuidagi või et me oleksime nagu ükskõiksed selles suhtes. Tõsi. Psühholoogia ütleb ka, et me talume nähtuse paremini, kui need meid ei ole endid isiklikult puudutanud. Aga teatud õhustikkuse loob nii, et need sisekonflikt on palju ja ka vanasõna ütleb, et kust tühi seal tüli ja selle tulemusena ka need erinevad konfliktid institutsioonide vahel inimeste ja institutsioonide vahel süvenevad. Ning selles olukorras on hädavajalik, et me suudame hoida või teadvustada neid väärtusi, mis on meile mõistlikud mõttekad, keel, kultuur, haridus ja muu. Ja selles mõttes mulle väga meeldis president Toomas Hendrik Ilves mõte, et hoidkem, hoidkem ühiseid väärtuse, tõsise, seda on raske teha. Ja ütleme, sellise valu ja segipaisatud olukorras rääkida mingitest väärtustesse võib isegi olla mingis hetkes tunduda küüniline. Aga ma ise usun, et see on tegelikult õige. Rääkida väärtustest. Kuidas olukorras, kus õhk on paks, konfliktidest võiks ennast nendest konfliktidest hoida, võiks elada nii, et need konfliktid läheksid meist mööda. Ma arvan, et nii elada, et konfliktid meist mööda läheksid tänapäeval enam ei ole võimalik. Isegi siis, kui me lülitasime välja mobiiltelefoni, loobuksime internetist, koliksime, Sa pead aeg-ajalt kas või poes söja järel käima ja, ja sellest piisab, et selle konfliktse tegelikkusega siis kokku puutuda. Lahendus ei ole konflikti vältimises, ei praeguses olukorras, kui ka põhimõtteliselt mitte. Küll aga praegune olukord on, ma julgen öelda, mõneski mõttes kainestab. Ma kujutan ette, et sellised inimsuhted, tegelikkus tuvad ja, ja üks mida me õpime tundma, on see, kes on tegelikult meie sõbrad, kellel elus saab toetada, kellele mitte, see muide paljude ärimeeste kogemus olnud, et hiilgeajal kui oli 40. või 50. paiga 30. sünnipäev. Meil on edukad inimesed on sageli noored, siis ei mahu lilletu paraja. Nüüd kui on pankrotihõng õhus ei, ei tule enam keegi, harva keegi helistab. Aga ütleme, need, kes helistavad, seda tähtsamad on need telefonikõned. Ja seda enam me näeme, kuidas kaotus toob esile või näitab, kes, kes tegelikult on kellele, kellele toetada. Teine, milles meil ühed kainenemine, on needsamad eufooriat sellest edukast õpi mullusest, millest oli juttu ka vabariigist. Ja samuti selline kaine ja kokkuhoidlik ütleme, mõtleja elustiil kui väärtus tuleb esile. Et kuidas hoida ennast kõige lihtsam ja parem on hoida lähedasi usaldusväärseid inimsuhteid, see tähendab perekonda, ennekõike lähedasi, inimesi, sõpru, kuidas seda kellelegi on antud? Seda on väga lihtne öelda, aga me teame, kui habras on meie perekond, meil on üle poolte abieludest lahutatakse erinevad kooseluvormid ja me oleme seda harjunud idealiseerima kui vabadust, kasutame sõnu tolerants ja teisi muid selliseid lihtsaid ja häid sõnu. Tegelikult, et me ilmselt ei taha elada selles maailmas, mida me oleme endale nii-öelda moodsa liberaalse ja tolereerima maailma üles ehitanud või, või just niisugustel kriisiaegadel. Siis tuleb välja, et meil ei ole ei õigustega võimalust kellelegi kellelegi toetuda, on hea, kui hiljuti mul üks ärimees, kes on olnud nii-öelda suurärimees ta on suur kaotajad, siis ma olen üksinda. Teine, mis minu arvates ka on üldse selline eluterve inimese tunnus, on võime ümber orienteeruda, ümber panustada, ümber kvalifitseeruda, teha midagi muu liikuda teisele standardile ja klammerduda sellesse, mis, mis, mis, mis on olnud ja võib-olla selles valguses kolmandaks, mis tegelikult natuke kattub ka esimesega, on see ei ole hea üksinda jääda, võimalikult vältida üksinda jäämist. Me ei ole inimestena niimoodi tehtud, et me suudame üksinda kõike kanda. Ja paratamatult see viib ka niisuguste eksistentsiaalsete küsimusteni. Ja ma usun minu kui kristlase jaoks näiteks sellistes olukordades ka inimeste usk inimeste jumalasuhe muutuvad äärmiselt äärmuslik, olulisteks ja sellisteks, ütleme tähtsateks, väärtusteks, inimese elus. Ja puht praktiliselt ma olen ka jälginud, et näiteks nendel inimestel, kellel on rasked ajad, kuidas näiteks kogudused neid toetavad nii emotsionaalselt kui ka tarvis siis majanduslikult. Ja selline kristlik osaduskond omandab ka selles mõttes nagu teise tähenduse väga-väga sellise praktilise ja Ma ei taha kasutada sõna kasulik ja ütleme, vajaliku vajaliku tähendus. Konflikti mahavaikimine viib igal juhul kriisi. Ma arvan, et mil konflikti puhul, kui elus üldse on kergem ja lihtsam elada nii või siis kui me nimetame asju õigete nimedega, seda on väga raske teha, kui me võtame näiteks meie majanduselu minu pärast poolteist aastat tagasi, kui meil oli kinnisvarabuum siis sellised sõnad nagu priiskamine, ülevõimet, elamine, vastutustundetus mõistma, kus olid väga ebapopulaarsed sõnad inimene, kes neid kasutusele kuidagi nagu autsaider või selline vinguja või, või, või lihtsalt pessimist, kes usubki, et läheb halvaks asi, aga sellele ei, ei nähtud põhjust. Ja, ja nüüd me oleme keerulises olukorras, on need sõnad nagu ise astuvad meie juurde. Jaa. Ma arvan, et küsimus ei ole mitte nendes sõnades, vaid selles tegelikkuses, mida realistlikum pida. Realiteeditundelisem on meie elu ja maailmakäsitlus, mida rohkem me suudame nimetada alati nii headel aegadel kui ka rasketel aegadel asju õigete nimedega. Seda kaitstumat me oleme ja selles valguses ka konflikti mitte käsitlemine. Mahavaikimine ei anna tegelikult mingeid tulemusi, me võime mõneks ajaks põgeneda või, või luua mingisuguse näilise turvatsooni. Aga see realiteet, milles me elame, saame ikkagi kätte. Üks tuntud mõttekild, mis on kirjas ka teie raamatus, mis räägib suhtlemiskonfliktipsühholoogia, ütleb, et õli on lihtsam tulla valada, kui tuult kustutada. Mida siis tuleks ette võtta konfliktide lahendamiseks? See oleneb kindlasti konfliktist ja kuna küsimus on nii väga üldine siis võib siin anda ka mõned väga sellised üldised soovitused. Esimene on see, et tuleks vältida, et konfliktid lähevad üliemotsionaalseks või liiga emotsionaalseks. Me võime tunnete ajel öelda sõnu, mida me tegelikult ei taha öelda ja ülevoolavat ja kogu kontrollimatut tunded võivad omakorda saada nii-öelda konfliktiahelas järgmisteks põhiküsimusteks, millega hakatakse tegelema. Ja sellest tuleb selline suur suu suust välja. Et mõte, et hoida asju asju kontrolli all, teine on see, et ka sellistes palavates konfliktides tegelikult ei ole paremat lahendust, kui see teine pool ära kuulata. Ja püüda aru saada, mis olid tema käitumise motiivid, miks ta nii tegi ja põõsa leida võimalik, ühine lahendus teiste väärtusi teiste väärtuse arvestades. Ja võib-olla need kaks olekski sellised nagu olulisemad soovitused pole vahel oma loengutes kasutanud mõistet, et see jutt on sama hea kui öelda viiulimängu midagi väga lihtsat, eks ole, vasaku käega sõrmitseb paremaga saeda vaata televiisorist, kui ilusasti pill laulab. Ja konfliktidega sama, et seda on väga lihtne öelda, et hoia tunded kontrolli all, räägi teisega läbi, püüa mõista ja otsi ühist lahendust. Ja, ja me teame, kui keeruline. Üks mõtte keldajad raamatust veel ära küsi, kes alustas, küsi, kas lõpetab. Nii on ja see on suur oskus, suur kunst, kes suudavad elus neid nii-öelda kilde kokku riisuda ja mõnel juhul sellest ka niisuguse ilusa vaasi tagasi kokku liimida või mõne muu muu tarvilise riista teha. Ja lõpetuseks, kas see, kui inimene on teadlik konflikti tekkimise teoreetilisest poolest aitab tal kuidagi paremini konfliktiga toime tulla. Ma arvan, et teatud piirini kindlasti ja see võib-olla kehtib psühholoogia kui niisuguse kohta üldse, et kas inimene, kes tunneb inimese hingeelu ja suhtlemise seaduspärasusi, suudab nendega paremini toime tulla? Jah, on huvitavam, on värviküllase. Aga olen seda vahel ka võrrelnud bioloogi loodusetundmisega, kui bioloog läheb läbi metsa. Ta teab, mis linnud laulavad, oskab öelda midagi taimede kohta. Aga need linnud on ikkagi olemas, sõjale laulavad ja need taimed kasvavad sellest bioloogilist sõltumata. Ja ma arvan ka, et inimestevahelised konfliktid, pinged, traagikat, aga teiselt poolt ka õnn, leppimine ja sisemine rahu toimivad ilma selleta, mida psühholoogid selle kohta arvavad või arvata suvad saada. Need olid Tartu Ülikooli professorid Tõnu Lehtsaare mõtet konfliktist meis ja meie ümber. Lõpetuseks võiks aga tsiteerida tema raamatut suhtlemiskonfliktipsühholoogia sissejuhatuses kõlavat lauset. Konfliktile on ka positiivne pool. Vastasseisud aitavad meil iseendas ja teistes inimestes selgusele jõuda. Konflikti käigus tekkinud pingeid sunnivad meid otsima lahendusi, mille peale muidu poleks tulnud. Seega taandub konflikt meie jaoks just sellele, kuidas me konflikti suhtume. Tänase saate tõid teieni Lauri Hussar ja Anna-Maria Currel. Kohtumiseni jälle järgmisel nädalal.