Niisuguste tuulde häältega on üle ilma ära saadetud talve. Kes meist tahaks kogu aeg vanas jäljes käia ja, ja vanas kehas olla. Isegi uss vahetab kesta ja vähid ja ämblikud ja kõik, ammugi siis inimene ei meeldi temalgi oma vanas kestas istuda sellest vanast kestast, nagu maskist välja tulemine ongi esimese kevadekuu sisuks. Ehk siis meie ilma silma ja õpikoja kolmest kevade saatest esimese saate sisuks räägime vastlakuust. Vastlakuu on just seesama talve kõige viimane kuu, mis täiskuu tõuseb taevas veel päikesest kõrgemale, aga rohkem neid, kuid enam ei ole. Ja sellepärast küllap üle ilma on peetud vastlakarnevali. Kas kõik panevad erinevaid, kestasid endale ümber ja proovivad ja lõpuks heidavad kõik selle liha ees minema, vuristavad jää ja tardumus endast välja ja lähevad rõõmsalt ja helgelt kevade poole tänase silma silma ja õpikojas kevade poole minejaid päris mitmeid. Et meie täname ilma silma ja saade on seotud Lõuna-Eestiga, aga Lõuna-Eestist vaatame kaugele üle laia, ilma küll saamimaal esimeses saates ja teises saates hõimurahvaste poole ja kolmandas kogunist suure ookeani taha Ameerikasse. Igal pool on rõõmu kevadest ja selle tulemisest. Ja nüüd teine väike tutvustamise ringi omavahel kes kuskohalt on pärit või kuidasmoodi. Regilaulu ja looduses käimise pisik on sisse tulnud. Lahti mina olen Paul hagu, eks ma olen sealt Setumaalt nüüd lõuna poolt pärit küll. Ja ju sellest laululust. Ta on kuskilt kodust ka pääle. Nüüd pagan, olen õige mitukümmend aastat juba linnamees olnud. Aga noh, laulda saab linnas ka. Olen treina, not kadu on Põlvamaal Moostes ja hulk aastaid olen elanud Tartus. Sa oled tantsud tubade kokkukutsuja hulgast näidanud tartlasest tantsuklubi eestvedaja. Ajab südame soojaks ja talve eemale. Noh, olen Aleksander Sünter või siis tsenteri Sass otsapidi sootuks Saaremaalt muidu ise nüüd tiiruga olnud mingi aeg Tartus ja nüüd siis jõudnud Viljandimaale kus perega maal elame ja töötan, tegutsen Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia juures rahvamuusikapoolega ja on ju, niiet laul aitab hoida südamed soojad ja talve eemale ajada. Jah, ta on selline inimese maailma tajumisel loomulik vahend, et kuidas oma aega ja ruumi enda jaoks seletame või võistruktureerimised. Laul ja muusika on selle sellised igipõlised ja väga loomulikud vahendid. Mina olen rahalongsepp ja olen juurte poolest pärit Kesk- ja Põhja-Eestist. Põhiliselt olen olnud seotud Euroopa keskvarase muusikaga laiemalt ja idamuusikaga aga just selles ringis siin on tegelikult ka minu kõige tugevamad kokkupuuted Eesti rahvamuusikaga siis, kui 80.-te keskel natukene olin Hellero koosseisus ja kõik need korrad ja neid oli palju, kui Miku juures Viljandis sai nii lauldud kui arutatud. Nii eesti kui muude maailma rahvaste muusikast. Tere siis ka minu poolt, minu nimi on Tõnis tulp, mina olen päritolult mulk, aga olen üritanud seda mulklust aktiivselt rikkuda 10 aastase tartlase põlvega. Ja see kümneaastane tartlase põlv aastatel 1969 kuni 79 viis mind kokku selle seltskonna vanemate liikmetega sellesama Hellero tuumikuga, milles tookord kuulus veel ka tänaseks meie hulgast ära läinud Viktor Danilov. Kunagi muusika juurde viis mind minu isa, kes on tänaseks maamullas täpselt samuti õpetas tema mind tundma muusikat looduses puudes, kivides ja eks sealt ole pärit, on need harjumused, mõtted, kõik see, mida mina olen muusikamaailmas tänaseni teinud. MINA OLEN Heno sarv, inimene, kes on teeninud oma elatilt nii etnoloogina kui ka Maarja Adlase geograafina ja mõlema töö juures on jäänud midagi selles tööd ja tegemised nagu pisut kõrvale, mis ei haara seda, see on just nimelt mida mõni nimetab muusikaks. Aga ausalt öelda ei ole muusikaga selle kõige kohta, mida me siin teeme ja mida me siin Miku ja tõnidega ja Pauliga ja linna aastakümnete jooksul koos oleme teinud. Ei ole ka muusika päris õige nimetud, eriti Mozarti juubeliaastal. Aga võib-olla vastupidi jällegi midagi on, mis seda Mozarti muusikaga vägagi ühendab. Ja eesti keeles aegs minu meeste sõna kõige tabavam sõna oleks selle jorotus. Võib-olla lasemegi nüüd mõne jagatakse. Mis meil muud üle jääb, seda joroduleb julgesti lasta, nii nagu setomaal öeldakse. Aga see suurest vene aja talvest välja murdmine minu meelest algas siis sel ajal, mida paljud täna nimetasid õige pikka aega tagasi üle 35 aasta tagasi, kui õnnestus Tallinas kokku kutsuda fennougristika kongress. See oli 70. aastal ja selle puhul anti välja üks vahva laulik hõimurahvaste laule. Leegahjused ja selle lauliku kaudu jõudsid esimest korda Eesti avalikkuse hulka päris jäämere äärest parangeri poolsaarelt saamimaalt. Mitmed laulud, millegipärast selle kogumiku koostajad tol ajal valis just selle saamimaa sealt peaaegu idapiirilt, õieti siis selle norra-saamimaa idapiiril, sest sealt edasi tuleb veel Koola poolsaar oma väga põnevate laulude ja viisidega. Ja sealt lauldi 70.-te algul õige mitmeid kordi Pierre atom maa joigu. Seal on täiesti olemas Aarta järv, mille ääres terrad on, maa käis vaatamas. Ja nii see Talv hakkab kaduma südamest, kui ilm läheb soojaks ja tundub, et maailm tegelikult õudselt ilus perra. Ma ju kuul ei ja ka. Ju oar Ta järv Liukuul sai siis ja ka. Ju nii ta muudkui liukuul ei siis ja. Oar tara järve, joogu säili ja. Ju hoidisketi ta ju kõrvalda rooli ju, nii. Tore, ema ja Ko ja poore tuule ma ju parkla siis ka astusi, joo aastusi ka. Jõuluvana D et siis ju tuua oli. Ju aga ei nutan linaleo, ilu sai tõugu, mehitab, Ta ju süda ei nõuta. Ta ju ju sa ei loomi ühtegi ju. Vana me, seda ka siin ju kodu poole. Ju aga asi ja ka ju s tooli loobugu oma ilu ju. Niisugune kummaline vanamees oli, siis terrad oma sättiski, loomad tapmata ja liha koju toomata, sobib vastlapäevaks ja lihaheitepäevaks ka päris kenasti, nagu paastulaul kohe. Põnev on see, et saami keeles öeldakse näiteks samamoodi tühja käega tulema, et peaaegu samasugune sõna ülesehitus või konstruktsioon saami joigudega, nõnda et neid tegelikult ei laulda. Päris õige oleks praegune joigamine olnud siis, kui see vanamees oleks suisa silme ees olnud. Orta järv seal ja vanamees ja koer ja kett. Ja korra mõte, et liha oleks vaja, aga nad jooksevad, kui nad oma häält teevad. Ena oskab hästi põhjapõdra häält teha, seal. Kummaline, et need, kes meile jõuluvana toovad ja kingitusi teevad, niisugust kummalist sea moodi häält. Aga, aga sellised nad on ja teine joig on siis selle poolt Joy'ga me seda, kes, kes neid põhjapõtru sööd. Ja enamasti vist neid järgi ei jäta. Seal hundi joig. Sõltu tõu. Tõukeid ongi, seda võib veel mitu korda laulda. Küllap hunt ka lähedal. Mis on põnev selle leigaiuse raamatuga, kust laulud pärit on. Sellel raamatul on niisugune võimas vägi sees. Seal peal on Shandi ornament, kus võib näha kahte trummiga lauljat omavahel loitsimas. Ja see raamat ilmselt andis nime ka Tallinna rahvamuusikaansamblile. Leegaiused. Leiga just tähendab tegelikult kaasa laul, mis see, et keegi hakkab otsast pihta ja teised kõlavad kaasa täpselt nii, nagu me praegu tegime. Ja kui niisugune ansambel oli Tallinnas tehtud peale juubelilaulupidu siis tuli sealt üks niisugune sädelev ja kaasakiskuv mees, meie lellepoeg Ain Sarv, kes 71. aasta Novembris sai minu laulma ühte põnevat setu laululaul oli valgejänes diaga valgejäneselaul Kavil vällja tules või Spru. Selle laulu kohta öeldakse selle laulu sisu on tegelikult üle 100000 aasta vana, nimelt nii vanad on koopamaalingud ja nendes koobastes on leitud eraldi kokku kogutud loomaluid. Loomaluude eraldi kokkukogumine tähendas selle looma hingealleshoidmist. Loomaluud on kõik, alles, siis on sellel loomal võimalus uuesti sündida, tagasi ellu tõusta. Sama on juhtunud näiteks meie rahvaga maarahvaga. Neid on nii mitmeid kordi maha tallatud, otsustatud ära hävitada lõpuni. Aga võib-olla keegi on meie luud kunagi kokku korjanud ja sellepärast imelikul kombel peale iga talve märkame uuesti ellu. Ja samas räägib valgejäneselaul, mis tegelikult ütleb. Sihuke mõnus tantsimise laul. Et see laul, mida ain mulle siis seal ülikooli kohviku treppidel õpetas, kõlas nõnda. Oossova A valgejänes. Valge jää Oklahoma linna valgel ootavanateegila pinna valge. Koos sa ööse olli. Ööde rollid kata ei pidanud rinnahoidjaid, kassa, sillad sinna. Oksamõisatalli. Oota, ma ei saa talli vähend oksa mõisa atrinna talli otsa mõisa sinna talli pähe. Valged kaema. Valget laeva tuli maapinda, sinna valged kaema, tollima. Tahtsin valget laeva. Seened. Tuudev nii katoodav, neid nad sinna katoodav vääriks. Siirad, sinna toodad. Jänes tuli sealt maha, nii nagu vastlaajal, igaüks peab toast välja tulema ja muidugi kõht on suure talvega tühi ja sain nätsatud natukene, võib-olla orast, võib-olla midagi, aga no selle pääle said saksad väga kurjaks ja. R tõst 102 senti tund. Aega härra tee ja sinna ei saa ega. Sinna Rissaga. Püüs lätsiva la bjov. Urdada ka Hou au. No nüüd on niimoodi esse vaene setokene või lõunaeestlane on oma lauluga julgenud välja minna ja natukene ka maitsta seda suurte sakste ilma ja valgust vaadata ja nüüd on kriitikud kõik kallal ja peo pahu via hurda takka ja mis asja sul on elevant kõrva peale astunud, sina julged väljas tantsida, sina julged midagi teha. Aga kui siis see inimene on niimodi otsani põrmu vajutatud, nagu meist tihtipeale paljud, kes ei oleks seda kuulnud, et, et koolis õpetaja ütleb. Kuule, sina oled parem vait, kui teised laulavad või või mis tantse on, mis sa tammud nagu mingi hobune seal paigas või? Või mis sa joonistad, aga tegelikult see oskus eluga kaasa minna ja luua on mis igasühes olemas, mess igas ühes on õigusse uuesti ellu äratada. Kui me vaid need kondid kokku saame ja selle oma põhiolemuse kätte leiame, siis edasi head loota, et tuled kusagil üks ilus talutüdruk. Nii nagu ilma silma ja õpikoja jaoks on Liina tulnud ja meid üles korjanud ja siia ilusa metsa kännu otsa viinud ja nii siis lauldakse talle. Ilus tervitus o le terve tared. Tiival räti sisse, inval räti sisse, valge, sinna räti sisse kuradi abiga sinna räti sisse. Järma saa kännu otsas. Kannutäie sinna kanduvad siirad sinna kannu otsa. Säält aiati Eilat sinna järvekene in teene elajak eesti keele ei näe sinna elaja ennemuiste sinna elajat teeme. Nonii, nüüd on jänes jälle elus ja ja kevad jälle käes, märtsikuud on ka jänesekuuks nimetatud. Jänesed võivad tõesti selle kevadise lume peal suisa pööraseks minna, ma ise pole küll juhtunud nägema jäneste tantsu, aga jaa, sõber Kalle Eller rääkis kunagi, kuidas tema näinud, et jänesed pannud niimoodi käpad üksteise õlgadele ja suisa polkat löönud värske lume peal, kellel aega ja mahti, minge ja käige vaadake, mida need jänesed teevad. Ega asjata. Ta ei öelda lihavõtte ajal samuti, et jänes On suurest päikesenägemise rõõmus, kõrgele taevasse hüpanud ja siis põõsa alla kaks muna poetanud. Kui Ain oli selle laulu selgeks õpetanud, siis tõesti nagu midagi väga ürgset Läks ellu, ürgset ja võimast. Muidugi mul õnnestus oma Veli Heno ära nakatada ka vend Tõnn, edasi kõik, kes meie kursusel olid ja ja siis tuli üks vahva mees juurde Viktor Danilov, kes ise rahvuselt hoopis Herziialane on, aga kes oli nii nagu Paulgi lapsepõlves pääle laulude keskel elanud ja ei saanud muidu. Ja siis algas üks maailmatu pikk Pauli ootamise aeg. Paul oli sõjaväes vennike tol ajal. Ja sellest peale, vaat siis oli häda, et siis oli selle lauluhimule ja jänesele oli mingit nime ja kesta vaja ümber ja, ja nimeks sai Hellero ja nii see Helle Rootsis ja üle 10 aasta käis koos või isegi paarkümmend aastat koguni tekkis teine põlvkond, päike, Hellerov, samuti vahvaltan seda valgusti ärkvel olemist edasi kandnud, aga ehk seda jänest ei õnnestu eales otsani data ja see on meist igaühe südames olemas, nii et kõik, kes te mõtlete, et see külm ja lumerohke talv ei lõppegi ära, lõpet küll. Nagu juba öeldud, tänasest ja samuti ka järgmises kahes saates on silma silma ja oma õpikojas keskendunud Lõuna-Eesti laulude selles saates, eriti saamilauludele. Ja sellele, kuidas me talvest kevadesse välja saame murda, tuul on seal väga oluline. Samutilise flööt, mida rahu praegu puhub, mis aitab meeles pidada kuidasmoodi, tuul, jää laiali, puhub. Ja kevadega. Ta toob. Juba poolest jaanuarist hakkavad tihased oma pulmalauluga pihta, sitsikleit kõlas isegi 20 kraadise pakasega siin meie ilusti talu õuel. Nii nad kaitsevad oma pesa piirkonda. Samal ajal algavat Rankade põnevat pulmalennud. Ja inimesigi kutsutakse õue. Mõnel pool hakatakse õue kutsuma juba jõuludest peale, nii et jõulu teisel, kolmandal pühal minnakse Hobesega kulatama või hobusega sõitma. Setumaal käis klase hobusega kõlatamine jõulude ajal. Kui paastu pääl ei olnud, sai seda asja täitsa ilusasti teha. Kas nüüd nii kõva lauluga kui Maasenid aegu? Ausalt öeldes, seda ma hästi ei usu, sellepärast vanasti näe, olevat talved külmemad olnud ja siis väljas laulmine võttis rohkem võhmale kui praegusel ajal, aga aga täiesti oli. Ja see, mida me nüüd kergnes kolmes saates järjest vaatamegi, seda, et kus nõutakse inimesi õue, õue, kus kohal midagi Uskumatult põnevat juhtub juba seesama tihane või või ronk või, või kõik muud elumärgid, mis iga päevaga aina juurde tulevad. Nüüd ringiga tagasi saamimaale läheme siis selle kõige taga on ju päike, päike, mis tõused ja aina heledamaks muutub. Sest ega seal tihasel ka muidu polnud valu 20 kraadise külmaga niisugust pulmalaulu laulda, kui ta ei oleks tundnud, et päike on nii kõrgel, jõuab teine isane tihane juba kallale. Saamimaal on esimene päikese tõusmine seal kusagil parangeri kandis. Talveharja kandis 14 nõnda jaanuari kandis. Ja saamidel on üks hästi vahva Joy Päikese joigamiseks. Sami hoiud käivadki nõnda, et ega ei saa Joiata joigu Joiatakse midagi, mis on tegelikult olemas, on see Tierra tomaan, see hunt on see päike. Päikest Joiatakse siis nõnda. Val val val. Val val val. Nii võid siis teretada esimest korda üle silmapiiri ulatuvat punast päikeseserva. Tema on siis kõige suurem süüdlane ja kõige suurem kaasakutsuja sealsamas saamimaal, kus talv kõige sügavam Anguste võid olla 40 50 kraadi, isegi külm. Seal on parangeri poolsaarest lõuna poolfjord ja kuhugile sinnakanti suubub Tenu jõgi. Teno jõgi, mis lahutab Norra ja Soome, saame lahutada. Ei ole küll päris õige öelda, pigem ta ühendab, sest ühes jões püüti kala ja, ja selles polegi väga palju aega alles 1008-l sajandatel aastatel, kui piir tõmmati läbi sugulastega asustatud maa pikkideno jõge Norra ja Soome vahel. Üllatus-üllatus. Selgus, et sugulased on eri riikide kodanikud. Ometigi on teno jõgi olnud selliseks saami vaimukultuurikeskuseks. Sealt on tohutu palju kirjanikke ja luuletajaid esile tulnud. Selsamal 70.-te algul, kui sündis Hortus Musicus ja sündisid Kukerpillid Hellerrolleegayus, sündis seal teno jõel ka üks jäädmurdev noort. Ühendus. Nimi oligi teno jõe noored tähetnogate noarat. Aga kui nende esimene heliplaat Eestisse jõudis, siis võttis kõigi südamed. Juhan Viiding oli nii vaimustuses, Klaadisteta tõlkis ära paljude laulude tekstid. Ja paljud nendest lauludest on Eestimaal üldtuntuks saanud, nõnda et vahel isegi ei teata, et saami laulud on näiteks Penna turbid on laulnud üldtuntuks laulu kodumaa. Selle laulu sõnade autor on Rootsi saama Paulu sutsi ja viisitegija, nii nagu selle plaadi paljude laulude viiside tegi ja Lars Wilhelm Swanni ja kodumaa laul kõlab siis nõnda. Esma ettekanne Eestimaal oli tõenäoliselt 75. aastal Tartu ülikooli üliõpilaste eesti keele ringis. Kui toimus saami ehk siis mitmed laulud, kõlasid. No nagu ma jaa No. Vastu. Nii raske. Ta on ma. Ma ei, k. Ra raa sõna, tõu, ta, ema lehma. Vol. Leesi ta nad. Mu maa nii käsi nagu sina ta kella viina. Palju see on olnud, nii see mina. Jäägu me ei saa. Ja ta sil. Oma käini ka. Ta. Riina. Tõuka? V emale? Mall ju nii on olla niiviisi ja me neid toitma. Nõnda lauldi siis saamimaal. Seda laulu on vahel mõeldud isegi saamima hümniks, seda natuke nukker on ja õige palju kajab meist igaühe südames ka kaasa. Nii need meie oma vahvad laulud ja viisid kipuvad tihtipeale meelest minema. Mismoodi Paul sul oli? Kas sa koolipõlves julgesid lauldaja seto keelt kõnelda? See oli nüüd nii, et kui ma kuulil, et siis ma nagu Kiräägiltes mõista, alles nüüd on selgeks saanud ja me seal aegu koolis, vaheajal tunnivaheajal rääkisime küll korraliku seto keelt aga nüüd ei ole enam juhtunud kuulma kahjuks. Aga mine tea, äkki, kui see päike välja tuleb seal Võrumaal ja võro kiil ja seto keel uuesti kuidagi soojemasse perioodi jõuab, siis äkki ei karda enam keegi rääkida. Kuulame mulgi käest ka järgi mismoodi sul mulgi keelega vanaema ikka kõneles seal või. Mul rääkis isegi ema veel mulgi keelt päris korralikult. Aga noh, minul on see viga külges, et mina ikka käisin päris ehtsasti nõukogude ajal koolis ja ma olin suhteliselt hea õpilane, see tähendab, et hea õpilane tähendas tol ajal seda, et oma juured tuli ära unustada. Ja mina tegin seda päris edukalt. Õppisin kõigepealt ikka kirjakeele selgeks ja nüüd tagantjärgi ma natuke olen Tõnganud mulgi keelt, aga ega. Dile midagi pole, kurat, tuleb tunnistada tõde. Aga on olemas üks hästi vahva laul, millega vastelt ehk Maassel, Nizza nädala ajal kutsutakse inimesi välja Pauli ja Eno ja Victoriga olime juba tükk aega laulnud, siis leidsime uusvada külas päris Pauli koduküla naaberküla. Leidsime ühed vahvad mehed ja seda õue kutsumist, mis selles laulus on? Ta võiks täitsa laulda, umbes samamoodi kõigile lõunaeestlastele, tulge välja, sealt oma hirmupesades laulge oma vanu laule, laulge tuleb mäe peale minna. Sellel laulul on üks õudselt vahva nimi seal. Mäe hääl. Meil küll hõigata ju noore tütre mäe peale kokku. Muidugi kastu valgus ja suvisest tule institrikust. Soosaar saama. Ordu. Tuul. Tuul, käegok. Aitüma sääne on siis mäe peale mineku hääl mäe peale laulma minek. Ja mäe peal tehti igasuguseid tantse. Mida seal Mäedels õieti tehti või mida seal teha võis? Mina õnnetuses seal mäe peal ei ole olnud Maase lits aegu kõvasti kulatel Londoni veidikene yld Avist sünd, kõneldased sedda, avalda küll päris kõvasti olema. Aga mis seal olla seal peti, mida te ette anda, sellepärast et kui harilikult setomaal ütelda niiviisi, et Kirmas algase pääle pärast lihamõõdet Kügast siis seal Meremäe kandis loeti Helimates Kirmases juba masenid soigu ja luu tähendab siis tuli kõvasti lauda, siis sai Talsi. Nojaa, mäest sai nagu alla laska kah, kuigi tähtsam pole sellepärast, et kui sulle meeldib rohkem hobustega kuulatama minna, siis oleks vaja vahtsest tagasi. Hindan üles kelkuvaimis asja Olle Looper vili ja siis ta elavdab ka kelgu peal äkki lauda. Õige küll nüüd jälle niimoodi, teiselt poolt siis saamimaale hüppame sinna talve südamesse, nii nagu öeldud, seal obestega ei kulatatud, aga koertega ka mitte, aga sõideti põhjapõtradega ja üks hästi mõnus joig on. Ilusast põhjapõdrast, kelle nimi oli krinsanud, mida Eno on läbi aegade mõnusalt laulnud. Et Eno siis laulab nii, nagu ta seal plaadi peal oli, kuidas poiss palub, et ema paneks ilusti teki reki ja isase jaksis ree, rakmed kõik Ornungisse? Seal ongi saami keeles ka sama sõna olemas, neil on ta norra keeles tulnud Eno püüad seda saami keeles laulda? On niimoodi selle Prinsaniga sõidetigi päivaski Etti külla ilusaid tüdrukuid vaatama hinnangu Paulge ütles, et tütrikuid tulisel Kirmassel aina vaadata neid teno jõe noorte laule on tegelikult veel terve hulk ka mida tasub mängida ja laulda. Ma tean, et üks nendest on õige hinge läinud Tõnisele ja sa oled veidi neid neid sõnuga ümber teinud kukla, kuidas vana ja mälestuse lugu. Kõlab. Paarkümmend aastat tagasi võib-olla tõesti, oli selline aeg kentsakas kahe vahepealne aeg kus sellele autentsusele nii hirmsasti tähelepanu ikka pööratudki. Kõik, mis oli kena, seda võis oma, tahtsin natuke ümber teha ja eks see laul ka tähendab, tema tekst vähemalt kannab natuke seda pitserit. Ma arvan, et iga asi kehtib tänapäevani, et kõik, mis on kena, seda tuleb teha ja täpselt nii Ega me ka sellepärast ei pühitsenud, me tegime seda tookord sellise ansambliga, mille nimi oli pääsupojad. Aga igatahes Kena lugu. Kus on soo? Karjuge, et külm oli ja ma ei, see. Kao. Ja kauge teema. Ja. Ela. Karju õde hermetsa see, kui sea Rabapüü püüsi. Ebavõib ta. Seal on muu kaup. Ja. Teema. See on kaun. Ja. Ela teema. Siis siis ja ta ei toimunud. Ja jäävad lahti veinimaailmu, ta. Nii. Ja au ela viima. Ja. Ela. Nii on igal pool, kus inimesed on tulnud ära lume ja külma käest ja arvavad, et toaseinte vahel on palju mõnusam ja palju parem olla. Kindlam ja turvalisem. Elu on üldse ilusam ja, ja parem. Ja ometigi on just see vastlapäev talve viimane kuu see kuu, kus kohal sajatatakse päris ränkade sõnadega kõiki neid, kes ei taha õue tulla, kes ei taha välja tulla. Lõuna-Eesti ei ole ju ainult Setumaa. Päris vahvaid laule, millega on võimalik inimesi õue kutsuda, leiab üle kogu Lõuna-Eesti. Kui nüüd vaatame ühe ilusas Lõuna-Eesti laulu siis seal lauldakse sõnu nendele, kes. Rõngu kihelkonnast Aakre vallas, pühast külast ja nii nagu paljudes Lõuna-Eesti lauludes õue lauludes kutsutakse inimesi kaasa sisse Kaasik, mida on tihtipeale ka naerdud, et see käib niimoodi eesti regilaulu juurde. Tegelikult tähendab, et tulge kaasa, olge kaasas, oleme ühes, ärme jää kuhugile eraldi kõrvale liugu, laske mai gaasi. Liu lav kuulina käes. Neiu. See tuulee liugu laskma. Jäägu tuppa tohkle. Ta maaga Seina äärde ja need ta maaga Oi jaa, really ta maaga. Nii et see hallitamise oht ootab kõiki, kes vastlapäeval julgevad tuppa jääda. Sel ajal, kui meie saade raadios kõlab, on vastlapäev küll ammu juba möödas aga ei midagi, ka vigade parandust võib teha ja tegelikult läbi kogu vastlakuu läbi kogu kevade iga päev tuleb vaadata, mida rohkem saab õues olla, seda parem ja õigem see on, sest seal on tõesti see õige olemine ja, ja õige elamine. Aga miks peabki linakiud pikk olema üldse keegi oskab selle mulle ära vastata? Muidu pidi sellest kedratud lõng kergesti. No see on küll õige jutt, lähed katki, aga no mis häda lihtsalt Riinu arvad? Ketraja naisterahvas ei olegi Hedrimisega tegelenud, aga tõepoolest suhteliselt keeruline teha. Kiulised linast, kanne ilusat riiet ega ei saa küll bakland. Ma olen vahel pidanud ka lastele seda seletama, et liug on vahva lasteaia hästi pikk liug on ka vahva lasta, aga no kuidas sa ütled, no mis, mis on lapsel selle lõnga ketramise ka asja ja pikast kiust ja siis ma olen mõelnud seletuse selle jaoks välja, mis klapib päris kenasti. No regilauludes räägitakse neljast neitsist, üksnes nutad, noort meest, aga kolm tükki teevad korralikult tööd seal alati ja ketravad ketrovot kusagil ilma ääre peal. Ja mida nad ketravad, kes kreeka seda muinaslugu teab, et seal on ühed niisugused imelik nimega naised, Moyrad. Siis taevaääre peal istuvad, inimeste saatuse lõnga ketravad. Ja kui nüüd sellel saatuselõngal juhtuvad kuule lühikesed kiud olema, mis siis juhtub, juhtub see, mis meiega juhtub. Ameerika uuring näitas, et et viimase 10 aastaga on inimeste tööjõudlus õige palju kehvemaks läinud. Me ei saa oma asju valmis, me hakkame midagi tegema. Dirgi mobiiltelefon heliseb kõlks, arvuti ütleb, meil tuli ja sa jätad oma asja katki ja hakkad midagi muud tegema. Täpselt samamoodi. Kõik need inimesed pole liugu lasknud ja seetõttu nende oma lõng on väga lühike ja baklane. Ta hakkab midagi tegema, juba teda eksitatakse, juba on midagi muud, mida sa pead tegema, kuhugi minema. Arvata võib, et, et kui see lina kiud nii tähtis ei ole, siis tähtis on see, et mu oma olemine ja oma tegemine kannaks. Kui ma lähen selle oma reega alla mäest ja ma väga väga kaugele libisenud See tähendab seda, et mu enda tegemine ja vägi on nii palju suur et kõik kangas, kõik asjad, mida ma teen, nendel on samasugune pikk ja kestev vägi. Kunagi Helleros meil õnnestus leida üks ääretult põnev laul. Ja seda on raske laulda ilma Viktorita. Aga me võiksime siiski proovides laulu sisu. Palju põnev. Ta räägib jällegi õue minemisest, kuidas tulin üles hommikul vara enne valget läksin vaatama, mis õues on. Ja pidevalt laulu refrääniks on siidi liidi nagu omamoodi loitsimine, nagu mingi siidilõng libiseks kusagilt taevast alla. Ja mis siis selles varahommikuses õueminekus näha on. Paljud Eesti vanad laulud, eriti Lõuna-Eestis, algavad just sellega, et kusagil kevade hommikul enne päikesetõusu minnakse välja ja siis juhtub midagi väga-väga kummalisse või tekkida mindi hoopis teise maailma. Selles laulus. Laulja satub. Ta satub, Paul, see koht oli mingi. Toda lauldas lauldakse mitut moodi seal Ta ka kolmenurkse koja juurde, kust laulik neiult nõutakse, kas ta tunneb kirjamis kirvel on või mis käes on seal. Aga üldiselt edasi jõutakse veel ühte kohta, kus kohal on hästi palju sinisinine pada tulel ja sinist vett. Reeda saaja siniseid lambaid takse ja sinist kangast kootakse sellest kõigest jumala joonik särki, saabas välja, ta kaugemale ei lähe. Ja Maarja saab endale maani särgi sest ma olen seda mõelnud esse. Täna on ilm pilves, aga kui see hommik on eest hakkab, hakkab päevaks veerema, siis ja siis ta läheb sügavast sinisest aina helesinisemaks ja see on niisugune tunne, nagu oleksid tervele taevale, äkki särk selga õmmeldud. Ja see särk lähed vastlapäevast edasi iga päevaga aina pikemaks ja aina suuremaks. Jumal saab aina suurema särgi endale selga ja maarjaveel suurema maani särgiproove, mismoodi seal lauluna meil välja tuled? Tully üle summo kul. Varra in mavale õega. Nii alleed ei näe. Gäng ha, au ja. Päev läheb ikka, näed ära ja. Lätsi Juss, maga. Meie näie maa aus olla. Nei baasid. Paul Toole perra joosta Joosi. Joosta Joosi käppe ehke. Selline oli sisse Jumalale särgi tegemise laul. Setumaal ongi niisugune ilus komme, millest üle Eesti eeskuju võtta, sest seal on see veel selgelt alles. Et ega jumal ei ole meie jaoks midagi niisugust kättesaamatult kauget ja kõrged. Jeesus on Velokene ja jumal on Vellekene. Nagu me isegi oleme, et me kõik oleme ilma silmajad ja maailmaavastajad otsijad. Neile nagu ei sobi see hästi, et et, et keegi meist ülem või kõrgem mõnus on olla niimoodi, et me oleme kõrvuti üksteise kõrval. Noh, nii nagu tänagi oleme kokku tulnud mitme inimesega sõit ringis, pole isegi vahet, viis või 10 aastat või rohkemgi kokku saanud, aga aga see õla kõrval olemise tunne on läbi aja kogu aeg olemas. Velle Kesena olemise tunne, sama tunne, mis oli 70.-te algul saamidega. Et tegelikult nad mõtlevad ja tunnevad samamoodi, samamoodi tuleb kevad väljas samamoodi, võib-olla tunneme seda Vellekese tunnet ka nende 100000 aasta vanuste koopamaalidega kõige sellega, mis seal kaugel taga on. Olenesid sama vastlapäeva saate kevade esimese kuu saatega jõudnud lõpusirgele, järgmine läheb juba palju suurema hooga siis rääkima kiikumises lõunaeesti keeli hällimisest, kus kohal oleme uuesti hällis, nii nagu väikse lapsena, aga hälline kõrgele koos päikesega ja kõigi lindudega. Järgmine õuekutsumise saade ja kõik head kuulajad, kes on õueminekust kaasalaulmisest huvitatud, on nädala pärast jälle väga oodatud raadiote juurde. Tänasest koosolemises suur tänu kõigile, kes kaasa tegid. Tänud sinna teisele poole kah. Viktor Danilov-ile ja Hain sarvele. Meie ringis ei ole, aga kes mõttes oma vaimuga on kindlasti meie keskel. Kohtumiseni.