Tere, mina olen Väino Land. Kuulate uunikumi. Väino Land on mees, kes on väga lähedalt pealt näinud, kuidas sündis legendaarne ansambel Fix. Lisaks sellele, et Väino ise oli seal ka üks asjapulkadest on ta aastate jooksul pidevalt fiksist kitarristi, trummari, laulja, helirežissööri ja mänedžeri ametit. Pole siis ka ime, et oma vana hea lemmiklaulu valib ta kodumetsast. Neid unikaalseid lemmiklaule on mitmeid, mis on jäänud rahva hulka kõlama üks neist on jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi või jaanipäev. Runneli tekst on muidugi võrratu ja toom, et on suutnud kirjutada meloodia, mis on samavõrra, mis on saanud sümboliks tegelikult eestlaste jaanipäeva puhul. Kuigi noorem rahvas reaalselt need Vello Toome. Ma tahan ka televiisorist näinud, aga see on ka nagu pildistada ka välja jään konkreetselt jaanipäeva looga. Nüüd ei ole ühtegi ühtegi seika, küll küll võib nii-öelda suve tulekut üsnagi vastu Eestis arusaadavusele laulule kolme hakatakse ühes või teises kohas või terves riigis korraga sõltumata fiks. Dos polkast rokini kaks, kirjutab autor Anne Erm, et 1968. aastal alustanud vokaal-instrumentaalansambel Fix on vanim järjepidevalt töötanud eesti ansambel ning jätkab Eesti levimuusika üldpilti, hakkasid oluliselt rikastama pärast tööle asumist ja teater Vanemuine juures aastal seitse, seitse. Kaks aastat hiljem pälvis ansambel sisuka esinemise eest kuuendale üleliidulisele estraadikunstnike võistlusel diplomi. Pärast seda algasid kontsertreisid vennasvabariikidesse ning vikson esinenud Kuubal, Portugalis, Soomes ning Saksamaalt. Ansamblist on tuule tiibadesse saanud solistid Silvi Vrait, Novella Hanson, Priit Pihlap ning tänase uunikumi viisi autor Vello Toomemets. Viimane räägibki nüüd lähemalt loost jaanipäev, mille sõnad on luuletusena kirjutanud Hando Runnel. See oli 70.-te aastate lõpp stagna ja nii-öelda väheke värvikamaks muutmiseks sai siis tehtud, sest aeg oli üsna nagu surutud aeg oli ju talle. Siis ilmselt seetõttu tuligi see mõte, nagu seal konkreetselt nagu jaanipäev oli selline tähtis, tähtis päev, siis oli, oli sellest nagu päris hea meel, nagu selles mõttes, et selline tempokas sai, ma ei tea, tundus nagu vajalik tollal ma ei tea. Tollal lugesin Runneli luuletusi, siis tema luuletused nagu tollal mõjusid ikka kuidagi hästi põhjalikult. Ja pealegi tema luuletusi viisistati tol ajal ikka päris palju. Värvikalt kirjutas nii-öelda sellest Eesti elust väikse sellise huumorinurga alt isegi ei saadud talle ju midagi öelda, et ta midagi valesti oma luuletustes kirjutas. Edasi andis inimestele see sobib, taolisi lugusid tegelikult oli Eestis ikka päris palju taolisi stiili lugusid. Tol ajal olid päris vajalikud. Elasime ju nii olla muust maailmast eraldi ja, ja oli vaja luua mingit oma sellist, mis nagu juhiks kõrvale sellest loost, ideoloogiast, igapäevaelu.