Tere, mina olen Hendrik ansamblist popvideot ja te kuulete uunikumi. Tartu biomeedikumis kokku Soome-eesti bändi popp idioot aktsiatest kolmandiku omanikuks on Hendrik Luuk. Tema kanda on solist, klahvpillimängija ja ideede väljamõtleja amet. Hendrik on ühes intervjuus öelnud, et popidioot on tema loomingulisest väljundist 50 protsenti, sest tal on veel ka neuroteadusmuusika pool sellest, kes ma peas olen, teatab ta ja räägib meile nüüd oma unikaalse lemmikloost. Huvitav lugu, ütleme oluline lugu minu jaoks on Esseunereveloney haart ja kuidas sa seda lugu tead, ma sain. See oli nagu väga juhuslik, arglik tee, et mäletan, et vanasti siis oli tõenäoliselt siis, kui ma käisin keskkoolis, ma hakkasin muusika vastu üldse huvi tundma hästi hiljem. Tõenäoliselt paar aastat enne keskkooli minu muusikaga kohtumine käis läbi minu vanema linna, kelle Smitzi, kas ette ma kuulasin hommikust õhtuni, umbes kaks aastat? Jah, see oli majandus, ainult üks bänd sealismist. Kunas müts eristus minu jaoks nii palju sellest, mis muidu raadiost tuli popmuusikas siis põhimõtteliselt raadiomuusika seostus minu jaoks sihukse maskuliinse, suhteliselt tumeda lollaka rokkmuusikaga. Ühesõnaga minu jaoks oli maailmas kaks asja hea muusika. Kodus kuulasin mütsi, siis nõme rokkmuusika, mida kõik raadiod mängisid ja ma murdsin pead, et miks elusid ebaõiglane on, et keegi head muusikat kunagi ei mängi. Aga siis aastaid hiljem, kui ma olen juba kuulanudki teisi bände. Ühel hetkel kuulasin lugu, kus lauldakse, et õuna revoloni haartada ta mul tekkis seene väikesi seene õndsuse tunne tekkis siis, kui ma seda lugu kuulasin, õndsuse tunne tuli sellest, et et just sellele ja kui minu arust raadiotes tuli eriti nõmedat muusikat ja mitte kunagi head, siis selle, selle muu saasta hulgas oli üks lugu, mis minu arust kõlas väga hästi sellise lugu, kus mees laulise Õunerave lõuni haart. Et kui ma olin juba asjadest nagu teadlikumalt, et siis ma otsustasin küll, et korjame siis selle loo välja. Ja ma otsisin Google'ist, me mitte ei s vaid mõtlesin Õuner, lõuni, haarde ja loomulikult kuna refrään oli laulu nimi tuli kiiresti üles tohutud šokeeritud, et siniJess siis peaks olema sihuke roki dinosaurus, vooruste bänd. Ma ei olnud kunagi muidugi S-i kuulanud, aga minu jaoks see nimi ja plaadikujundused olid juba nii hirmutavad, et noh, sama hästi. Kuule Hiipi või noh, ma ei oleks. Aga tänu õule rõve lõunja hardile, esiteks jess saavutas minu jaoks nagu täiesti uue leveli, sest ega ma nende seda progeajast on väga vähe ja, ja ma tõenäoliselt ei viitsi seda eriti kuulata, aga aga jess on, Esseuna rõve kaart on suurepärane poplugu oma oma, siis ütleme muusikaliselt arranžeeringuid ja nii edasi ja mis on seal, no puhul veel huvitav on see, et noh, kui me nüüd võtame, et ideaalis suurepärane poplugu peaks sisaldama kedagi head kaasakiskuvad sõnumit või mõtlemapanevat sõnumit, siis nii palju noh, me tegime mingi hetk selle Õunerve, lõunehaardi, kaveri, popi dioodiga, elektroversioon ja siis me vaatasime neid sõnu, ei tunnistanud, ma ei leidnud mitte mingit mõtet nendes sõnades. Ja samas ma pean tunnistama, et kui lauldise Õunerewelloni vaat siis nendes vanades aegades pole ükski teine rokklugu ei meeldinud Perajärve lõunehaardi siis mina mõtlesin sellele õunu lõuni, haart osale ümber niukse tohutu see mõte, idee, kontseptsiooni, miks keegi seda laulab ja see tundus nii ilus ja hea mis tegelikult näitab seda, et kas ta tead poplugu teha. Siis sul ei ole vaja sinna puistata oma mingit elukogemust, mingit tohutut filosoofiat, loogikat, pane üks rida sõnu üksteise järgi, mis kasvõi tekitaks igal inimesel mingi assotsiatsiooni, et ta ei pea olema sidusalt üldse mingi muu loo sees. Pane sinna üks selline kaaspool lauset ja inimesed, kes seda muusikat ütleme näiteks rokkmuusikat, nagu mina kunagi ei tahtnud üldse kuulata, põhimõtteliselt ei kuula siis nende jaoks ütleme nüüd selle muusika ja nende sõnade koostoimes, ikkagi läheb see asi nii tööl, et et nad vaatavad heldimusega 10 15 aastat tagasi selle loo peale ja mõtlen, et see on ikka kuradi Briti progerokkbändi ess tuli kokku 1968. aastal kahe mehe solist Jon Anderson ja basskitarrist Chrysquerr eestvedamisel. Need kaks olid kohtunud ühes Soho ööklubis. Jõudnud äratundmisele, et koostöö võiks viljakas olla, võeti appi Andersoni toonase taustabändi muusikud, vahetati osad neist välja ning jess saigi alguse. Uus bänd võeti soojalt vastu. Käis varakult legendaarse raadiosaatejuhi John Pihli saates kontserti andmas ja kui Melody Maker valis nad Led Zeppelini kõrvale teiseks bändiks, kes tulevikus tõenäoliselt läbi lööb, oli saatus sisuliselt otsustatud. Tänu Hendersoni Jasquerry harmooniliselt vokaalile oli näidata kohe väga mõjus kaubamärk. 80.-te alguses jess lagunes, kuid sai veidi hiljem saatuse tahtel muudetud koosseisus uuesti kokku nende karjääri kuulsamaid palu. Lõun lihart ilmus Jessi 1983. aasta Kambeka albumi 90 125 avaloona. Nii siis 15 aastat pärast bändi loomist. Mitte ainult see ainus Jessi number üks laul, vaid kogu album tervikuna tähendas Jessile kaardina reaalselt suunamuutust. Laulu peamiseks autoriks on Trevor rabin, kes oli Essiga liitunud just samal aastal, kui grupp uuesti kokku said. Selle vägeva edetabelihitti kaubamärkideks on sissejuhatav, raju, kitarri ja falsetiga lauldud loo pealkiri refräänis kus muide Hendersoni aitab produtsent Trevor Horn. Muide, algselt oli laul mõeldud hoopis ballaadina ning John Andersoni soovitusel krutis produtsent Horne tempot kiiremaks. Samas ei pruugi see väide tõele vastata, sest väidetavalt oli Trevor läbi neil kiire variant loost juba varem temal olemas. Autor ise on meenutanud, lugu sündis tema erakordselt hea akustikaga vannitoas. Ehkki mitmed Eesti liikmed on seda pala hiljem oma soolokarjääri sky käibel hoidnud, pole vähemalt üks viige kitarristi kunagi varjanud, kui väga see laul talle ei meeldi.