Õudne kiskja, lausa jube kiskjaliik, röövtoiduline, väsimatu, elusate, väikeste asjakestes söödik on meie kaunis armas lepatriinu, kelle kohta millegipärast üldiselt inimlikult see on arusaadav. Miks inimesel meeldib rehkendada. Lastele meeldib rehkendada asju. Näe, mul on, näed siin piis sõrme muidugi, sul on piisor, jumal tänatud, eks ole, kõik on alles, eks ole. Aga laps oskab viieni rehkendada, loomulikult ta tegeleb sellega. Ja muidugi ta inimene peab interpreteerima mõtet otsima, see on meie liigitunnus. Me ei pääse sellest. Ja kui on loetud tähnid. Lepatriinuliik ja kell kaks täppi, kell on neli täpid, kellel on üle 20 täpi üheksa teeb ja nii edasi. Muidugi me peame interpreteerima selgituse leidma ja siis kohe hakkame arvama, et iga täpike vastab ühele elu ja-le. Nii et leebatrinova Tõepoolest, üle talve lausa kaks aastat, kaks täisaastad 24 kuud, see vist päris võimalik ei ole. Mine sa tea, lepatriinud paljuks võimelised kas või needsamad seitsme täpilised lepatriinud näiteks talvituvad massiliselt väga-väga kindlatest paikadest puuõõnsustes ja puukoore all, kui seal on mõned suuremad sügavamad praod. Ühesõnaga puude sees peamiselt, aga muidugi ka meie majades kahe täpilised ja igasugused teised lepatriinu keset tihtipeale on esimesed mardikad üldse esimesed putukad, vaata et kes meie majale. Talvitusid see asjaolu, et suhteliselt suured seitsme täpilised lepatriinud talvituvad massiliselt puuõõnsustes. Loomulikult on suur talvine toidu õnnistus rähnile, ta on praktiliselt ainus meie lindudest suur-kirjurähn, kes esiteks saab kätte ja võib-olla kõige tähtsam on see, et noh, ütleme, et siis teiseks, et ta suudab toituda leppadriinudest kõik lepatriinud mingil määral mürgise Emonüütiga ehk nii-öelda verega. No mida me kõik, et see on oranžikas värvi ja loomulikult oranž värv on, hoiad tav värvimärk. See asi on kibe, lausa mürgine. Rähn ei karda seda mürki, kõik teised linnud, putuktoidulised linnud, jätavad lepatriinud rahule, kuid mitele otsib nimme toksides ja siis takse eelidest ja uuridest puud metsas, talvel otsib sellist puud, kus on sees paarsada seitsmetäpilist lepatriinu talvitumas. Nad on seal väga rahulikud, loomulikult külm. Ja nad on kõigusoojaste, loomade, nii et muidugi nad on seal rahulikult nii-öelda laos rähn, siis teeb väikese auku, topib sinna omad pika-pika terava otsaga ja muuseas sagilisega nagu ahingu ots, keele, mis on tal üüratult pikk ja ulatub nokast väga kaugele. Ja siis selle keeleotsaga võtab, torkab läbi ja võtab nii-öelda pardale neilt lepatriinu, siit tagu teata šašlõkilihatükikesed selle šampooni peale ja saabki niiviisi söönuks. Lepatriinud söövad kõiksugu putukaid, aga väikseid, loomulikult lepatriinu ei ole kiire, kui ta on püsiv. Kui ta leiab mõne, ükskõik mis puu või põõsas või rohttaim, see ka ei oleks, lehetäisid noh siis tema jaoks on küll laud kaetud. Lehetäid on sipelgate paljude sipelgate liikide lüpsilehmad. Nad vajavad taimset valku. Aga taimsetest mahladest valdkond väga vähe. Süsivesikuid kole palju, nii et lehetäi pea jooma, nii-öelda imema väga palju mahlaya nende Sahhariidides talt tuleb lahti saada, kui ta tahab saada normaalsed. Jaa, ta eraldabki magusaid meekastmega, seda nimetatakse seda maa peal ka näha, eks ole, pärnapuu all näiteks, eks ole, kõik on lehetäideeritised. Ta eritubki, sellist magusat tilgakese, mis meeldib sipelga-le, sipelgad peavad siis kaitsma lehedaid lepatriinude, eelkõige lepatriinude palmikud ja ka nende asjade vastu. Aga sipelgad ja lehetäid, see on juba teine lugu.