Te kuulate Raadio kahte ja mul on erakordselt hea meel võõrustada meie tänase saatekülalisena Vahur Kersna, suur aitäh tulemast. Tere hommikust kõigile. Novaar, ütle see aeg, mis praegu käes on lähenev jõul ja ja teisest küljest omakorda kiire aasta lõpp. Enamuse jaoks on aeg, milline sinule. Et igaüks elab omas tempos ja see, kui sa lased endale mingi hüsteeria pähe määrida, see on sinu enda probleem. Ma kahtlustan muidugi, et ka sinu moodi see normaalne aeg Vahur on väga erinev olnud viimastel aastatel. Kas nüüd oled sa heas või halvas mõttes oma sellise? Noh, ma ei taha kasutada sõna rutiin, aga sellise tavapärase elurütmi juurde naasnud? No ei ole halbu ega häid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu. Kõik tarkused on maailmas olemas olnud juba enne meid ja lihtsalt võtad varnast ja räägid, mis parasjagu sobib. Aga on erinevaid aegu, inimese elus on erinevaid aegu ja need ajad tuleb lihtsalt läbi elada. Kuidas sina hakkama saanud, kui sa ise peaksid hindama ennast? Tänan küsimast. Ma arvan, et nii kaua, kui inimene on elus, on ta elus ja see ongi kõige tähtsam selle juures, kui avameelselt oled valmis rääkima sellest, mis eelmise suve lõpus juhtus ja, ja mis Eesti kui mitte kõige armastatumaid armastatuma teletäheekraanilt, riis, ma arvan, et raadio kahe kuulajat see küll väga ei huvita. Ühesõnaga, isiklik elu ses osas jääb sinu asjaks ma ei taha ja võõraid inimesi ja teisi inimesi nagu sellega kuidagi koormata risustada nende teadvust, kõigil inimestel on oma omad elud ja oma muresid. Ja see, mis nad raadiost ootavad, on võib-olla natukene meelelahutust ja ja võib-olla natukene ka uudiseid sellest, mis ümbritsevas maailmas toimub ja mis neid ja nende elu otseselt võiks mõjutada. No näiteks ilmateade, oled sa kuidagi ajakirjanike elukutse peale viimasel ajal hakanud ka teistmoodi vaatama või mõtlema olles sattunud eriliseks huviobjektiks just nende sündmustega seoses, et kas pole kummastav, olles ise üks nende seast, sattudes siis vahepeal hambusse ja siis jälle hambast välja, see ei ole olnud nagu minule selline uudne situatsioon, et mingil põhjusel ma olen hambus olnud ja huviorbiidis olnud ikkagi juba mitukümmend aastat. Võib-olla on see sellepärast, et lihtsalt töötab televisioonis. Et see on paratamatu, et tänu sellele nägu jääb natukene silma ja ja siis kõik arvavad, et sa oled nagu nende pereliige kuskilt otsast natukene. Ja võib-olla on huvitav teada, kuidas tal läheb või mis ta teeb või või mis elu ta elab. Sellepärast ongi huvitav teada see, et viimasel ajal on antud vihjeid sinu naasmisest on hea uudis, see tähendab, et rasked ajad sinu elus, need ajad on nüüd seljataha jäänud ja sa tunned aastaste? No seda ei oska öelda keegi kunagi mitte kuskil, et kas rasked ajad on selja taga või ees võinud nagu Urmas Ott küsis alati, kas teie elu tipphetk on nüüd möödas? Mis sa vastad sellisele küsimusele, muidugi loodan, et ei ole, muidugi loodan, et see tuleb veel. Aga sa ei tea kunagi, kui kaugele ajakirjanikud sinu meelest võivad minna isiklikus elus sobramisega? Ma ei tea, kas näiteks ärritab see, et ma siin sinu isiklikus elus ja tervisega seotud küsimustes niimoodi surgin? Absoluutselt ei ärrita. Loomulikult ma tean, loomulikult see on TÖÖ. Ega sa ei tee seda sellepärast, et see sind nii väga huvitaks, aga see on sinu töö ja ei saa ju kunagi ka hunti süüdistada selles, et ta murrab jäneseid. Sest ta on hunt, ta peabki seda tegema loomulikult. Ja lõppude lõpuks on see iga inimese enda teha siiski, et kui kaugele ta laseb tulla, kui palju ta endast välja annab, mida ta räägib, kas sinu jaoks on olnud sellisel kujul kõige huvitavam persoonid, kellega sa oled kohtunud töö asjus pidanud neid intervjueerima, neist lugusid tegema, kes muudavad kurjaks ses mõttes, et nad ei anna ennast hästi kätte. Aga keda vallutada on selle võrra mõnusam. Kõige meeldejäävam? Tõenäoliselt vist minu jaoks oli Lennart Meri. Me tegime kunagi sellist saadet nagu noortestuudio pärastlõuna vaheldumisi Ivar Vigla ka ja see oli otsesaade Eesti televisiooni eetris. Ja seal oli niimoodi, et oli, oli nagu põhiintervjuu, oli üks külaline, kellega oli saate alguses intervjuu saate lõpus ta vastas siis kuule Te vaatajate küsimustele. Ja parasjagu oli see kuum teema fosforiit. Kuna Lennart Meri oli selle võitluse eesliinil, siis, siis minu kinnisidee oli saada. Ma ei mäleta, ma vaatasin kella pealt ka tookord aega, see oli tunni ringis, kas oli natukene üle tunni vist? Kui ma püüdsin talle selgeks teha, kui oluline on ikkagi tulla meie saatesse ja rääkida. Aga Lennart Meril oli enne seda just väga halb kogemus Eesti televisiooniga. Ta sõimas mulle Eesti televisiooni kõigepealt pool tundi, mida ma lasin mõnuga juhtuda ja siis siis oli vajadus ära rääkida. Ja lõpuks see mul õnnestus. Ja siis ma panin toru ära ja siis ma olin tõesti, ma olin üle kere märg, Sargist oleks võinud tiigi välja valada, see oli füüsiline töö, aga ma sain sellega hakkama. Ja siis ta sinder ei tulnud otsesaate alguseks kohale, mina seisin välisukse peal ja ootasin ja nii nagu ta alati igale pooli hilines, nii ta hilines loomulikult ka televisiooni otsesaatesse. Aga siis ta tuli oma valges ülikonnas, saatepea oli juba käinud, kui me tulime, astusime stuudiosse ja siis ei toimu intervjuu, aga loomulikult intervjuud ei toimunud. Sest ta istus maha ja rääkis lihtsalt rääkis 15 minutit ja mina kui viisakas inimene loomulikult kuulasid. Ja saate lõpus vastas ta küsimustele ja sellest tuli tuumaplahvatus. Terve Eesti rääkis sellest kõik. Kuskilt otsast oli see selline üldrahvaliku fosforiidikampaania algus. Ja aastat hiljem me vahepeal ei kohtunud, tagasi Tartu Ülikooli peahoones kohtusime. Lennart Meri nägi mind juba kaugelt. Tuli silmad, gaasid, surus kätt. Pööras oma pilgu taevasse, mõtles pikalt ja ütles. Eesti Televisioon on nagu üks pilkane öö ja seal on vaid üks täht. Niisugune tore episood millegipärast seda ei ole enam miski endale. Noh, eks see oli nali, aga, aga seda on ikka hea aeg-ajalt meenutada. Kui juba ajalukku mindud sai, siis kas selline tõlgendus, et et sinust sai no vähemalt osaliselt tänu heale joonistamisoskusele ajakirjanikke on liiga vägivaldne ja pealiskaudne. Raske öelda, sa vihjad sellele, et kooli ajal ma joonistasin karikatuure. Ja kui ma läksin Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda, siis ega mul väga palju peale karikatuuride neile midagi ette näidata ei olnudki? Jah, kuskilt otsast, ma usun, et tänu sellele mind sinna sisse võeti ja edasine lihtsalt läks nii nagu läks. Tähendab see, et sa oled läbi elu olnud hea joonistaja, hea käega selles mõttes. Ma ei usu, et ma olin hea käega, ma arvan, et see oli lihtsalt selline kõva töö ega karikatuuris ei peagi olema hea käsi, sul peab olema nagu mõte ikkagi, mida sa tahad öelda, et siis joon võib olla ükskõik kui korralik või kole või selles on oma esteetika lihtsalt isikupära. Küsimus on ikkagi mõtlemises nii nagu ajakirjaniku tööski televisioonis, eriti et sa võid olla küll ükskõik kui ilus, aga see automaatselt ei tähenda, et sinu saated oleksid head. Mida sa ülikooliajast mäletad? Karismaatilised, õppejõud, rämedalt peod, sõpradega, meeleta õppimine, midagi neist või hoopis neljandat? Võib-olla õppejõud täiesti, sest pidusid ei olnud, pidusid lihtsalt ei olnud, kuna. Ma ei olnud peainimene, ma ei ole kunagi olnud seda esimese tilga alkoholi proovisin oma 25. sünnipäeval ja mis sa ikka istud ja vahid joodikuid, see et seda väga ei viitsinud ja ja seda õppimist nagu, ütleme rämedalt õppimist tol ajal ka väga ei olnud, sellepärast et me teadsime, punaseid aineid oli jutuubilt jube palju ja neid lihtsalt vedasid ennast läbi niimoodi, kui vähegi oskasid teha. Ega inimesed ei ole idioodid, partei ajalugu ju keegi endale elu lõpuni pähe taguma ei hakka, seda õpitakse korraks nii palju kui hädavajalik ja siis kõik mere taha. Kas sina teadsid tol hetkel kindlalt, et sinust saab ajakirjanik, Michael oli situatsioon sinu ümber oli absoluutselt teine avalikke suhteid keegi ajanud, oli selge, et ajakirjanik on ajakirjanik, ta kirjutab, kas ajalehes töörahva elu töötab raadios või televisioonis, aga väga palju muid variante ei olnud. Et minu otsus tuli tegelikult siis, kui ma olin seitsmendas klassis ja osalesin mingil televisioonikonkursil TV 10 olümpiastarti, kus lisaks hüppajatele, kargajatele talvel oli ka selline viktoriin, mida siis Toomas Uba korraldas ja ja siis ma võitsin ühe viktoriini ära. Tulin siia telemajja, olin saates ja oligi kõik. Ma teadsin, et ma tulen ühel päeval nende Vakstust toolide peale tagasi kujuneliseedee nende toolideni tagasi keerulisemaks, kui sa arvasid või täpselt. Kõik sõltub endast, oli enda kätes. See ei olnud lihtne, aga see oli väga loomulik. Sul ei ole olnud kunagi kaameraga seoses ebamugavustunnet oinika või ka see on omandatav oskus seal ees olla ja särada. Särast on ikkagi asi esimestel kordadel väga kaugel olnud, vähemalt minu jaoks. Et esimesed saated ikkagi jalg võbeles, nii jubedalt all. Et see oli ikka midagi päris kohutavat. Ma mäletan, kui ma tulin, siis tegelikult esimene töö televisioonis peale ülikooli lõppu, mis ma tegin, olin hagi seni juhitud prillitoosi spordinurgatoimetaja. See kõlab täpselt sellise tiitli, näete, kui ma saaksin visiitkaardi kätte ja loeksin seda, siis pöidlad püsti, see oleks kõva. Oleks kõva. Hästi kõlab me kõik, alustame kusagilt. Ja ma mäletan, esimene kord, kui me salvestasime, mingit lõiku ma ei saanud ka, ma, ma ei saanud, ma olin, tekst läks sassi, ma olin nii sodi body kui üldse võib-olla ja siis tuli hagi minu juurde ja ütles, et dial pahur, kui mina tegin oma esimest lugu, see oli ükskord mingisugune tenniselugu olnud, kus ta tennisepuki otsas oli pidanud teksti tegema. Ta ütles, et see tennisepukk värises nii kõvasti, et pidi ümber kukkuma. Ja see hetk nagu avas minu jaoks korraga mingid kanalid. Kogu närv kadus. Ma tegin selle teksti ja peale seda veel tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid tekste. Suhteliselt rahulikult kui tähtsat rolli. Seesama noortestuudio pärastlõuna sinu karjääri koha pealt mängib järgmise põlvkonna tegelasena mina, kes ma sellest saatest midagi praktiliselt ei mäleta. Olles kuulnud ainult legende, tundub, et mõnel veab. Meil vedas. Me tulime aega, mis oli meie jaoks soodus, see saade oli rakett ja meie Viglaga olime kosmonaudid. Me istusime sinna peale neli, kolm, kaks, üks ja läks ja me olime tähtede juures ei pidanud ise väga palju midagi tegema, nagu Laika ja Strelka. Lihtsalt sattusime õige koha peale. Meenutan seda aega, kui palju saate kontseptsioonist või ideest või sellest ekraanile jõudis. Sündis sinu ja, ja Ivari peast, sest ega tol ajal vist klassikalises mõttes toimetajaid ja produtsente väga ei olnud, on ju, oli toimetajat küll Ulvi Pihel ja Urve Tiidus, praegune Kuressaare linnapea olid siis me toimetajad ja muidugi väga suur osa Jüri Pihelil, kes oli režissöör, kellel on praegu kindlasti ja olid tol ajal ka väga hea, et julged ja värsked ideed, näiteks tema tundis Alo Mattiiseni tõi Alo Mattiiseni meile saatesse, kes kommenteeris välismaiseid videosid. Ja see oli tol ajal nii kõva sõna, et kindlasti üks meie saatemagnetitest kõige muu kõrval, mismoodi see umbes välja võsa, see Alo Mattiiseni kommenteerimine näiteks tuli, mis ei tea ja mida ta selle peale ütles, kuidas ta käitus. Tulin Moden doking, mee vaatasime ära kõik, muidugi tohutult rahul, et näidatakse modern dokingut televiisoris peaaegu nagu nääriöö ja siis tuli Alo ja rääkis, mida ta sellest muusikast arvab ja, ja väga rahulikult väga sõbralikult lammutas selle juppideks. Ja ta tegi meile kõigile selgeks, et noh, sõbrad, see on küll pask, aga sellest ilus pask, mõnus kuulata, aga ei midagi enamat. Kui vana sa oled? 26? Seisid silmitsi olukorraga, kus eestlased tunnevad sind igal pool järsku ära, kuidas sa toime tuled selle olukorraga? Seal ei olnud midagi sellist keerulist loomulikult keegi tuleb tänaval vastu, ütleb tere ja siis kohkub eraldi issand, ma ju selline tunne, nagu ma tunneksin teid, et seda juhtub tänase päevani, aga see ei ole midagi üle mõistuse talud alati. Mingisugust hüsteeria või sihukest, ma kujutan ette, nagu muusikutel on siin Tanel Padaril võib-olla, või põhiomoraal, Jaak Joala oli, et joostakse pikali, seda ei ole minul kunagi olnud ja ma elan nagu täiesti tavaline normaalne inimene, olen kogu aeg seda teinud. Probleems Ma usun, et sa nõustud, et see võib olla üks tugevatest plussidest sinu kui isiku puhul eesti rahva jaoks, eks. Mis asi selline loomulik olek, mitte staaritsemine, seda on siiski suhteliselt keeruline säilitada, seda mina olemist ei ole, mis siin keerulist on, mind ei ole kuskilt otsast miski mõjud, tänud arvama, et, et ma oleksin nagu midagi erilist või, või see, et minu töö on olnud televisioonis, et ma olen selle pärast kuidagi teistsugune inimene, parem inimene, huvitav, ilusam või ma ei ole ju ükskõik. Ma näen idioote, kes töötavad televisioonis ja ma olen tohutult tublisid inimesi, kes töötavad põllul, laudas või kaupluses. See ei ole küsimus, küsimus on selles inimeses endas, et kes ta on, millised on, kas ta on normaalne või ta on. Nagu Viiding ütles, teistsugune. Kas tol hetkel sõna- ja Vigla olid telemaja koridorides isepäised, rändajad ja tegijad või kuidas sekkusid tegemistesse toonased korüfeed? Mati Talvik on alati D tulnud vastu ja kuidagi toetanud kas või kahe sõna ja pilguga, et ma mäletan ka tol ajal nagu Mati ütles, et kihvt tubli, väga hea. Aga ega me ringi ei vaadanud väga, ega me otsinud ka mingisugust toetust, sest mina olin tulnud ka maalt Antslast ikkagi paha poiss, mitte ühtegi tuttavat ei olnud mul Tallinnas, et esimesed esimesed kuud, kui ma tulin siia Tallinnasse tööle saabusin hommikuse Antsla bussiga, mis hakkas kell kuus tulema, jõudis pool 12 Tallinnasse. Kell kolmveerand 12 olin telemajas ja siis Voldemar Lindström. Toonane programmijuht võttis mu vastu ja küttis ikka korraliku sauna, et kas ma ei tea, et tööl peab olema hommikul kell üheksa siis ma tulin Tallinnasse, spordikott oli kaasas ja esimesed kaks kuud elasin raadiomaja diivanil, sest mul ei olnud kuskil elada. Mul ei olnud ühtegi tuttavat ka sellist Tallinnas, kelle juurde elama minna. Ja oligi niimoodi, et õhtul läksin diivani peale, seal vanas majas käisin WCs läbi, pesin hambad ära, keerasin magama, spordikott peal ja hommikul tõusin üles, läksin raadiomaja vanasse kohvikusse, sõin vees keedetud kahte viinerit pesin näo ära ja läksin üle tee telemajja tööle ja kõik see kokku tundus sulle ikkagi piisavalt ahvatlev. Tundus täiesti loomulik. Mis mõttes, kas sa tõesti olid nii andunult ajakirjanduse või ajakirjanikuks olemise fänn, et sa ei näinud teisi võimalikke suundi või või kus end proovile panna? No 85. aasta sügisel ega väga palju variante ei olnud ja ma olin suunatud tööle televisiooni. Eks ma tulin siia kohale, oli selge, et ega keegi hõbekandikul mulle ette midagi ei tassi. Ja siis tuli lihtsalt oodata ja vaadata, et kui nad ühel päeval on minust ära tüdinevad, eks ma siis kõnnin kuhugile edasi. Võib-olla või mida elu toob, selles mõttes peab olema suhteliselt rahulik ja ja kannatlik, et vaadata, mida elu toob. Kui elul on sinuga omad plaanid, siis varem või hiljem need realiseeruvad, et see ei pea juhtuma täna õhtul, see ei pea juhtuma homme pääle lõunaks, see võib juhtuda kunagi hiljem, aga kui need plaanid on ja sa oled valmis, siis need juhtuvad. Kas sinu peas on kunagi sündinud ideid või saateplaane, mida ei ole lastud ühel või teisel põhjusel Sult teostada? Näiteks sel põhjusel, et nad on liiga suurejooneliselt või hullumeelsed? No kui ma tööle tulin televisiooni 85., siis üks esimesi asju oligi, et minu käest oodati ideid, et, et noormees, et mis te tegema tahate hakata, millised on need saated. Ja siis ma trükkisin neile ma ei mäleta, umbes kas 20 või 25 saate ettepanekud, mida kõike ma võiksin teha alates lõpetades absoluutselt, ma ei mäleta enam neid täpselt, ma mäletan, et neid oli nii palju ja nad olid kõik korralikud, kunagi mingid aastad tagasi ma sattusin kodus neid lehitsema, neid vanu pabereid ja siis ma nägin ja vaatasin, et neid kannataks ju Sa ju tänapäevalgi täitsa teha veel. Ja asi lõppes muidugi prillitoosi spordinurgaga, kuhu hagi, sein lihtsalt mind kui oma õpilast kutsus haletsusest selgest haletsusest. Sest midagi muud midagi muud varianti ei olnud. Kuidas sulle tundub, et selle aja jooksul, mis sina oled Pealtnägijast eemale Olota kumb rohkem kaotanud on? Kas sina, jäädes sellest ikkagi vingest projektist kõrvale, või Pealtnägija? Ilma sinuta? Ma usun, et kaotanud ei ole küll keegi. No küsida võib, et, et kasvõi nüüd keegi on. Aga kas peabki alati võitma, kui mängu enda pärast on ju teinekord palju ilusam olla tagasi teleradadel uitamas, sul ei ole kiusatust olnud selle tiimiga uuesti liituda? Minu tööd teed seal praegu kolm inimest? Ma arvan, et see ei oleks olnud ilus. Muretsesin, kui sa kõrvale jäid, sellest? Ei. Sinu eriala vist põhiliselt on alati meelelahutusena, kui me saame seda nii nimetada, eks ajakirjanduses ajakirjandus, eriti televisioon, suures osas ongi ikkagi Imanintselt meelelahutaja. Midagi ei ole parata, meeldib see meile või mitte. Ka Aktuaalse kaamera uudised, ka Aktuaalse kaamera uudised ja väga paljus väga paljus. Ja kui sa vaatad nende arengut, siis nad on jõudnud sellele arusaamisele järjest lähemale. Kas sina haistad või tunnetad seda piiri? Kuskohast populaarsus muutub odavaks populaarseks? Seda on küll väga raske öelda. Et kui sa lähed selle populaarsusega turule, siis võib-olla tõesti on võimalik hinnata seda, et kas see on odav või kui see ei ole oda. Kas Sulev Nõmmiku populaarsus oli omal ajal odav mõtlema näiteks mis ei olnud, kui selle populaarsuse taga on töö ja anne ja tahtmine midagi väga hästi teha seen, mida sa võib-olla oskad natukene teha, siis seisab kunagi muutuda odavaks isegi see, kui onlain-väljaanded kubisevad kangelastest, kelle kangelaseks tõusmise lugu on uskumatult lihtne olnud. Mis pilguga sa jälgid seda, mis toimub praegu küll see läheb üle, arvad? Ma olen üsna veendunud, sellepärast, et nad arvavad, lihtsalt need inimesed tahavad tõesti neid, neid nii-öelda kangelasi ja ja, ja inimestel on seda vaja ja võib-olla mingil hetkel ongi vaja, aga nad jooksevad kõik ühte nurka ja teine nurk jääb tühjaks ja siis tuleb keegi ja korjab sealt ülesse samamoodi nagu reporteri saade. Et ühel hetkel võib-olla reporter ei ole kõige parem näitaja, aga kevadine braavo, saade on küll. Nad, mõtlesid, nad võtavad kõik, mis on Kanal2-le edu toonud, seni panevad ühte saatesse, teevad sellest kontsentraadi ja siis tuleb. Täna aga tuli. Ei toiminud ta kuulata raadio kahte saada kõik puhuvad läheb edasi ja meie külaliseks stuudios on Vahur Kersna. Pean tunnistama, et minu jaoks tuleb mitte üldse negatiivse üllatusena, aga, aga üllatusena sellegipoolest. Sinu justkui midagi poleks olnud. Naasmine rahvusringhäälingusse. Aasta on piisavalt pikk aeg, et sõjakirve maha matta ja ja see vana tõde ikka kehtib, et suud tuleb puhtaks rääkida, siis võime edasi minna. Millele sa vihjad, ma vist seal tead küll millele, mis selle nimi oli, Vahur Kersna veerimiste Postimehes. Selleks ei pea väga kaugele ajad, hakka minema jälle, et umbes aasta ja tookord välja heidetud piigid olid ikka nii teravad, vähemalt tol hetkel et jäi mulje sildade põletamisest lausa. Oli seal tõesti midagi nii hull või sa kindlasti jälgisid neid reaktsioone ja see, mis toimus, nagu sa isegi proovisid kusagil seal tasandada, et no mis ma siis nüüd ikka nii väga ütlesin. Aga kui ühe lehe tagumise või eelviimase lehekülje pisikesest eerust saab teise lehe esikaas, siis pidi seal midagi olema. Ja eks see on muidugi tase omaette on, aga. Aga ma olen tänaseni seisukohal, et ma ei öelnud midagi erilist. Ma ei öelnud midagi, ennekuulmatut. Võib-olla sisuliselt mitte, aga see, kuidas kõik toimus, mingis mõttes oli ikkagi tegemist musta pesu pesemisega avalikult, millest ma saan aru, üldiselt mõistlikud inimesed püüavad hoiduda. Tookord läks kõik täpselt tõesti vastupidi. Vahepeal on selline tunne, et mõned asjad on sees olnud väga pikalt ja tahad välja öelda. Ma veel kord kordan, et ma ei öelnud midagi erilist, see, mida mulle on ette heidetud siin korduvalt ja, ja mis võib-olla natukene kumab ka sinu jutus, et et ma läksin nagu halvasti öelnud televisiooni kohta ja seal töötavate inimeste kohta. Võtke ja lugege, Need artiklid läbi, lugege uuesti, kui te tookord aru ei saanud. Seal ei olnud seda. Ma olin ainult hästi öelnud nende inimeste kohta, ma olin seal väga jõuliselt hästi öeldud, mida tehakse väga harva Mati Talviku kohta Kadri Kuke kohta ja veel veel edasi seal kahe taktitegijate kohta ja nii edasi. Seal oli võib-olla ka selliseid vihjeid küllaltki üldisi ja pehmeid, sellele, millega ma nõus ei ole. Inimesed siiski artiklitest, telesaadetest, raamatutest loevad välja seda, mida nad tahavad sealt teada. Et see ongi tegelikult suur kunst. Et Sekspiri lugedes iga inimene loeb sealt enda lugu, oma pere lugu, oma saatuse lugu välja ja see panebki tema jaoks selle raamatu helisema selle teose, see on tase, mul õnnestus väga paljude inimeste elu nagu panna sinna helisema nendesse väikestesse 1500 tähe märgilistesse lugudesse. Ma küsin sinu käest ka, et millest jutt oli, kas sa mäletad ühtegi mõtet, millest ma seal kirjutasin, suudad sa meenutada? Võib-olla detailidesse, mitte, aga, aga näiteks see, et revidendid oli totaalne möödalask, meelelahutuse roll peaks ka rahvusringhäälingus olema olulisem praegu ei pannud mööda. Ei vennad. Nonii, jajah, jaa. Palun. Sa ei vaidle vastu ja, aga me läheme ikka nagu teemast mööda, et kas sa leiad, et selline avalik musta pesu pesemine on hädavajalik või oli siis antud juhul see ei ole musta pesu pesemine, see on avalik-õiguslik televisioon. See on avalik televisioon. See, kuhu meie raha meie kõigi raha läheb, mis sellega tehakse. See on arutlusobjekt ja seda ei pea ainult arutlema. Noh, ütleme ausalt ei ole ajakirjanikke, kes suudaksid kirjutada televisioonist ja raadiost, kuna sa mäletad ühtegi normaalset artiklit raadiost, mis sa lugesid ja ütlesid, et vuh väga õieti kirjutatakse või kurat, see täitsa täitsa valed mõtted. Ma lööksin raisa maha, kui ma pimedas näeksin, tead, mis paneksid nagu kaasa mõtlema, sa ei ole näinud neid sellepärast, et neid ei ole, see on üle. Tegelikult ma kuulan raadiot, vaatan telekat, ma näen, kuidas inimesed töötavad, inimesed töötavad siin kirglikult. Siin on niivõrd häid asju ja mul tuleb nutt peale, kui ma, kui ma saan aru, et, et seda nagu ei hinnata või et keegi ei võta kirjutada. Postimehe meedia lisas, kirjutatakse mingist kolmandajärguliste teemadel isegi neljanda, viienda järgulistel teemadel, ma olen Pulleritsuga selle üle vaielnud, kuradi tunded ja ma ei saa aru, miks nad seda teevad. Selle asemel kirjutada olulistest asjadest tähtsatest asjadest. Nüüd võib-olla ma tõesti puudutasin õrnalt mõnda olulist teemat ja siis korraga tõusis torm. No las ta tõuseb. Aga võib-olla tänu sellele on olukord Eesti televisioonist nüüd aasta aega hiljem tunduvalt parem. Tunduvalt parem. Viimaks ometi jää on hakanud liikuma, härrased, vannutatud mehed. Võib-olla pidi keegi olema see mooramaa mees, kes võtab selle tule enda peale ja tõuseb korraks püsti. Ma ei tõusnud veel püsti, ma ei jõudnud seda teha. Mul jäi väga palju ütlemata, ma võiksin seda paremaks muutmise protsessi oluliselt kiirendada. Aga inimesed on hästi tundlikud, loomulikult, nendega peab käima väga õrnalt ringi nii raadios kui televisioonis. Kui sa kellegi kohta natukenegi midagi vihjad, siis nagu kõik loomeinimesed, nad ju nad ju surevad selle kätte kahena. Sõna jõud on väga võimas. Siis kui sellel sõnal on vägi taga. Siis kui tal on mõtte taga, tal on vaim taga, kui seda ei ole, siis on noh. Siis võime rääkida hommikust õhtuni nagu riigikogus, kui lähedal su enda jaoks sulle tundub, oli sideme katkemine Eesti televisiooniga. Ma ei ole selle peale mõelnud, ega ega ma ei tea seda isegi praegu. Kas Vahur Kersna, ütleme viimase pooleteise aasta jooksul, on olnud turul saadav ostetav ajakirjanik? Ma ei tea, kas ma olengi turul. Minu jaoks ei olegi see enam üldse oluline, et et selles mõttes, kes ma ei ole üldse sugugi kindel, et minu ülejäänud elu on seotud televisiooniga. Miks ta peakski olema televisioonis töö tegemine ei ole ainus eksisteerimise korral. Ja võib-olla palju, palju sisukamad ja palju meeldivamaid seal televisioonitöö ei ole, mingisugune unistuste töö võib olla küll. Sellele Emmdeeveeveehhei konkursile tuli palju üle 2700 soovijat, kes tahtsid kõik selle järgi nagu tundub, et televisioon on mingisugune võlumaailm meenutades neid toole, kuhu sa lubasid kunagi välja jõuda, koolipõlves jäi ka mulje, et, et ikkagi on, aga sa räägid teist juttu ja see oli minu saatus, lihtsalt. Ma pidin tulema, keegi pidi tulema ja vihlaga koos tegema, noortestuudio pärastlõuna ja siis veel jah sõu ja siis veel hulga saateid, mida mitte keegi mitte kunagi ei mäleta kuskil ja siis võib-olla natukene ka Pealtnägijat ja keegi pidi selle töö ära tegema lihtsalt ja näiteks loll öelda Antslast. Kust mujalt kui Antslast. See oli vihje, teie kandis tuleb seal tantsu, säravaid persoone vähemalt need, kellest avalikult räägitud on viimasel ajal sa vihjad sellele märnikune, ma võistlen Andrusele ja üldse mitte halvasti temast rääkides. Aga sina temast rääkides ma teda väga palju ei tunne, et ma olen täiesti nagu tööalaselt natukene kokku puutunud ja ma tundsin tema isa Antslas oli väga koloriitne kuju ja eks Andrus on ka tegelikult ju koloriitne ja, ja see, et ta käitub nii, nagu ta käitub, see on ainult vesi ajakirjanike ja avalikkuse veskile, see on, see on meelelahutusäri täiesti. Sport on ju meelelahutustänapäeval, see ei ole keegi võtta tõsiselt ja, ja sellised tüübid nagu pärnik annavad ikkagi kõvasti värvi sellele ärile. Keegi ei võta tõsiselt kõmu mõttest õigesti aru sain, siis ma julgeks vastu vaielda, sest piisab nimest, Gerd Kanter. Jumal hoidku, tõsisemalt võtvat meest veel näinud? Jah, selles mõttes võib-olla ma väljendasin ennast valesti, et keegi ei võta seda sporti nii, nagu see oleks mingisugune elu küsimus nüüd Gerd Kanter tuli olümpiavõitjaks? No tore on, meil on hea meel. Me saime põhjuse natukene rõõmu tunda selles kohutavas kliimas meie ümber. Nende, kõigi panga võlgade keskel, mis meil on nende suhete hulgas, mis meil on, saame puhast selget rõõmu tunda ja suur aitäh Gerdile selle eest. Aga so what, mis see minu elus muutus või kas peale nende rõõmuhetkede on see mulle ka väga palju, midagi? Vist ei ole teat suur-suur, aitäh, aga, aga tantsenud pai. Jah, ma, vot siin ma jään juba vastuvaidlemisele hätta, sest ma loodan, et kusagil on küll inimesi, inimesed, keda see kuldmedal Pekingis tohutult on inspireerinud. No absoluutselt on ju inimesi, keda näiteks Rally sport kohutavalt inspireerib, et inimesed kihutavad autodega. Noh, aeg-ajalt saab keegi surma ka. Noh, ja ma tean inimesi, kes lähevad testi värisema, kui nad kuulevad, et miks, miks ei ole rallit, miks ei ole televisioonis ralliülekandeid tead hommikul vara õhtust hilise ööni sest nad mõtlevad, et terve maailm elabki nagu selles rallimaailmas, aga see niimoodi ei ole. Inimestel on väga erinevad elud ja väga erinevad huvid. Kuidas Vahur Kersna sõbraks saab, nagu seda ei saa ju niimoodi, ega, ega sa ei ole ka endale kuidagi sõpru hankinud või? Mõnede inimestega kujuneb side, mõnega, mitte. Milliste inimestega sull oma isiklikus elus side kujuneb, kes jäävad sinu tutvusringkonda või veelgi enam, kelle kohta sa julged öelda, sõber? Ega neid palju ei ole, ma ei usu neid inimesi, kes ütlevad, et 100 sõpra ei ole võimalik. Sõbra jaoks peab olema aega, see on kõige tähtsam. Et sõber ongi siis, kui, kui ta helistab sulle vahepeal ja ütleb kuule et mis teed, et saaks kokku ja räägime juttu ja mul on üks mure, ma tahan sulle suga natuke arutada seda. See on selge, et kui sul on aega, siis, siis on sõber, kui sõbral ei ole sinu jaoks aega siis on ta lihtsalt tuttav. Sõbra puhul hindad ikka seda, et kas ta on olemas nii rasketel hetkedel kui ka rõõmuhetkedel. See on kõige tähtsam, kuidas sa täna endale tööalaseid väljakutseid leiad? Sa oled paarikümne aasta jooksul saab teha igasuguseid asju ja, ja tundub vähemalt, et ideede puudust otseselt ei ole. Aga olles enam-vähem igal pool kätt proovinud, mis televisiooni vähemalt puudutab, siis kuidas sa praegu motiveerid käima lükkad uuesti? Ega ma praegu ei tee keegi väga midagi. Noh, hakkab tegema midagi, ütleme niimoodi, et midagi jõukohast ma väga äkiliselt praegu ei taha startida. Et peale pooleteistaastast pausi on ikkagi selline liigesed, on vaja lahti võimelda ja ennast soojaks natukene venitada ja kui praegu tõmbaks nagu minema, siis, siis tõmbaks ennast ribadeks ilmselt jõukohane muidugi on väga subjektiivne mõistete jõukohane Vahur Kersna moodi ja jõukohane. Sten Teppani moodi on kaks täiesti ise asja, et see ma kahtlustan, kuhu sa käe külge paned, peab olema väärt asi ja tõenäoliselt muutub su peaaegu kullaks. Ei, ma ei arva nii, ma ei arva, ma mõtlen, et et jõukohane on täiesti õige väljend praegu. Et võib-olla tõesti on mingisuguseid ootus, et inimesed on kuidagi mõtlevad, et oh ma ei tea, millest küll kiiresti on täiesti tavaline, normaalne keskmine inimene, et et nüüd, kui ta tuleb nüüd tõesti pannakse kuradi neli päikest taevasse särama ja maailm hakkab teistmoodi pöörlema ning jõed vahetavad voolusängi. Ei ole niimoodi? Ei peagi olema, see oleks ebanormaalne ja. No ma arvan, et hulga hulgaliselt näidet, kes sinu kambaki järel ajavad reitingutabelis järge elust, et näha, kuhu kosmosesse number siis kihutab ja ma arvan, et selleks on ka põhjust. Ei kihuta, ei kihuta, kindlasti ei kihuta. See on nüüd absoluutselt selge, see on minu jaoks tehtud. See on eelmise kevade lumi. Reitingud on unustatud, ma olen selle teinud kõik, ma olen kaheksa aastat teinud saadet, mis on vaadatavuse teistel, sõitis eest ära 100000 vaatajaga. Mul ei ole vaja enam midagi tõestada endale. Ma saan nüüd vaikselt natukene nokitseda teiste kord. Nüüd on võib-olla sinu kord tulla välja ja ja maailm helisema, võib-olla kellegi teise, võib-olla kolmanda. Ei saa olla niimoodi, et üks inimene ruulib nagu aegade algusest peale lõpule, et on igas, mulle ei meeldi ka see, see mõte, teate, et peaks olema igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke, et ma tõesti ei taha, mul ei ole seda vaja. Ma tean, millised on vaadatava saate retseptid, kuidas kokku panna saade, mida tõesti jookseksid inimesed vaatama. Ma tean seda, aga mulle piisab sellest teadmisest, mul ei ole vaja seda enam teha. Nägemist, las teevad teised, tehku järele. Jõudu, kuidas pojal läheb, tänan küsimast. Mulle tundub, et läheb väga hästi. Rõõmsameelne ja särtsakas saateaega veeta temaga nii palju kui vaja, sõdades 100., rahul ja selles osas tõesti, et kui, kui viimased poolteist aastat on muidu olnud väga rasked siis selles suhtes on täiesti saatuse kingitus. Et midagi, midagi sellist ei osanud ma oma ellu oodata. Ei osanud arvata, et see nii lahe on. Need on need hetked, mis aitavad olla, eks, ja mõte paistab hoopis teine. Absoluutselt, on küll hetki ka, kui sa mõtled, et mis kuradi sagedustel ta töötab, et see hääl on nii kõva. Et kui ta pool 12 öösel, kui sa oled trump väsinud, et ei kavatse mõeldagi veel magama minemise peale vaid tahab sul seljas ratsutada ja tuhandeid erinevaid trikke teha, siis on nõrkuse hetki. Aga see läheb kõikile. Kas sa natukene muretsed ka, kuidas last kasvatada tänapäeval? Ohtusid ümberringi? No eks kõik vanemad natukene muretsevad loomulikult see kuulub selle asja juurde, aga mitte ka ülemäära. Sellepärast mulle tundub, et tegemist ei ole sihukese poole tohtisega, kes saab väga hästi maailma asjadest aru, kes on sihuke terane, õpivõimeline ja küll ta hakkama saab. No põrgut, ma olen saanud, kuidas tema isa, ma ei arva, et lapsele peab kõik ära tegema, ette taha ja ja seda peab iga päev siis kaardiga nühkima, et pisikud külge ei tuleks meie laps näiteks hiiule seepi oma elu sees näinud veel kahe poole aasta jooksul. Kui ta ühel päeval teatab, et ta on juba piisavalt kasvanud ta tahab reisile minna, siis millisesse maailma paikades soovitaksid tal minna, olles ise väga väga paljusid kohti külastanud, näinud tema ise on käinud praegu Egiptuses venitusi külas ja Tais skooriale pahani Väikse mehe kohta, eks ei ole väga taga, kui ta ütleb ühel päeval, et tahaks minna, siis kuhu sa soovitaksid? No eks muidugi, mina käisin esimest korda välismaal, kui ma olin seitsmeteistaastane Saksa demokraatlikus vabariigis Swerini ringkonnas sõprusrongiga. Selleks ma pidin astuma komsomoli veel, senimaani piinlik. Ja siis ma olin 27 aastane, kui ma esimest korda Soomes käisid. Aga Ma arvan, et küll saatus viib teda õigetesse kohtadesse. Ma ei tea, noh mul endal on näiteks väga suures osas käimata veel Lõuna-Ameerika, kus ma olen käinud ainult Mehhikos, Guatemalas ja siis natukene näitzuelas. Et see on põnev koht. Peruu Tšiili, Argentiina, ma arvan, et see kant võiks olla huvitav aga Aafrika on super ja loomulikult Siber Venemaal imedemaa. Aasia on hästi hästi põnev, hästi huvitav. Maailmas on tegelikult nii palju neid huvitavaid kohti, et et ühte kohta öelda, et kuule poiss, mine sinna, seal on viimase peal. Ma ei oskaks seda, ma ei oska kellelegi niimoodi soovitada. Kanaaridele andis, huvitaks igav, mõttetu, täiesti kohti Sharm el sheik, kus ma ei ole käinud, aga aga ma ei näe põhjust ka, miks raisata aega. Ja oma elu. Enamus meie ümber valivad küll tõsi, vist pigem selle tee, see on mugav, lihtsalt lähed istud lennukisse, tõmmata ennast täis ja oled nädala pärast Tallinnast tagasi. No mis on siis elult veel paremat oodata? Räägime lõpetuseks reaalsest tööst ka esimene salvestus, kui mina olen asjadest õigesti aru saanud seoses ühe Kambed projektiga täna õhtul hakkab kohe-kohe tulema, eks kõik on endiselt teos, Tõnis Mägi on valmis ja, ja toimib süsteem. Ma ei nimetaks seda nagu kambakiks, tegelikult see, see ei ole minu Kambek, mis on, mis kammpäkk? No ma olen ju kirjutanud siin-seal ja ja ma olen tegelikult selles kanal kahe nõiasaatest teinud väikese lupsu ja, ja see saade, mis, mis nüüd, et ülehomme peaks minema salvestust, siis on, on ikkagi Tõnismäe saade, istub Tõnis klaveri taga, mängib oma muusikat ja me räägime temaga tema muusikast ja tema elust. Ma katsun mitte väga palju rääkida, lasta temal rääkida ja temal mängida. Ja see ongi minu roll seal öelda tere ja head aega õigel ajal, lihtsalt. Ma ei võta endale üle jõu käivaid ülesandeid praegu võib-olla kunagi hiljem. Kas sa tõmbab seal käima, mis asi, see saade või teles uuesti millegi tegemine, tunned sa, et mõnus surin tuleb sisse jälle ja, ja hea on tagasi olla ja ja lahe ikka teha. Seda saame teada kolmapäeval. Ettepõdejad pole sa kunagi olnud või siiski saab näha, võib-olla läheb eelmisel õhtul kõht lahti ja võib-olla läheb, ma ei tea seda praegusel hetkel, normaalne oleks, et läheks, see kuulub asja juurde, ega sa ei saa minna ikkagi telesaadet või isegi ka raadiosaadet tegema, lihtsalt täitsa külmalt. Jalutad sisse ja sa teed, Urmas Ott näiteks enne neid intervjuu saateid, mitte kunagi ei käinud tualetis öeldes, et sellepärast ei lähe, et pinge langeb, hoiab tagasi ja siis noh sina kui raadiomees võiksid aru saada, ilmselt saadki väga hästi, mida see tähendab? Et mingi mingisugune närv või pinge peab olema, sest muidu on muidu ei ole, saadet oli kihvt Vahur, sinuga rääkida. Ma loodan, et sa saad sellise mõnusa, positiivse litaka või laksu teletegemisest ja ma tõesti vaatajate nimel loodan, et et sul jätkub seda armastust ja tahtmist teha asju veel telekas. Ma soovin jõudu sulle, aitäh, aitäh. Ja jõudu ka sulle, me teeme tegelikult kõik ühte asja. Me elame ühes maailmas ja see on suur üks elu. Sellest on vahepeal aru saada.