Tere, mina olen Helen Sildna ja te kuulate uunikumi. Kasvas üles peres, kus isa oli trompetimängija, ema, ooperilaulja ning ainus soovitatav šanr koduseinte vahel. Klassikaline muusika. Loomulikult pandi väike helen kiiresti muusikakooli ja üheksa aastat hiljem astus ta Estonia kontserdisaali laval vapralt üles heideni klaverikontserdiga. Tänaseks ei ole Heleni saanud kuulus klaverivirtuoos, vaid tema tööks on kuulsate ja ihaldatud välismaa staaride ning bändide Eestisse sebimine. Lemmiklaul meelitlest tahaksin rääkida, pärineb fliitud mäki kuulsete albumentroumors aastast 77 sele lemmiklaulu nimeks on Dreams, mis tegelikult üsnagi kuulus lugu ja kogu vaata kui hästi kuulus plaat. See plaat on üks aasta vanem kui mina ise. Ja tuleb välja, eks tegelikult maailmas enimmüüdumat plaate, et võiks arvata, et enimmüüdud plaat on, ma ei tea, kas Michael Jacksoni thriller või midagi muud, aga tuleb välja, et on hoopis peituda mäki huumoris. Ja nõukogude aeg oli selline aeg, mis mõnes mõttes meilt kõigilt röövis ära nagu selliste otseste mälestuste omamise muusikaga nii-öelda lapsepõlvest ja noorus east. Aga Dreams on ikkagi jäänud lugu, mis mingis mõttes mulle, lapsepõlvest on alati kuskilt foonilt tuttav olnud, et järelikult siis raadioid ikkagi seda mängisid ja järelikult seda lugu ma teadsin. Ja nüüd, paar aastat hiljem me oleme selle looga uuesti kokku puutunud ja tuttavaks saanud ja eriti toredasti just nimelt tänu läbi oma sõprade, lapsepõlve ja nooruspõlvemälestuste, et aasta 77 oli just see aeg, kus paljud minu näiteks Londonis elavad sõbrad olid noh, nii-öelda varases teisme seas ja mitu erinevat sõpra tekkinud toredaid lugusid sellest, kuidas just nimelt liidud Päkiv ruumes oli alati see kassett, mis mängis nende ema-isa autos, kui nad näiteks Londonist nädalavahetuseks kuhugi Inglismaa loodusesse sõitsid. Kahjuks jah, minul nii eredaid mälestusi selle looga lapsepõlvest varajasest lapsepõlvest ei meenu, kuigi ma olen seda lugu alati taustal olnud, aga nüüd viimase aastaga selle plaadike uuesti tutvudes kujutama täpselt seda ette ja olen just mõelnudki ka seda teemat kui hirmus tegelikult on, et meie kõik, kes me rahastust pärineme, et meilt on lõigatud ära nagunii suur osa nagu õigusest omad ja kogu maailmamuusikat enda ümber ja omada neid isiklikke, storisid kõigi nende võimalike lugudega. Aga jah, see on kindlasti üks lugusid ja üks plaat, mis kogu ma ei tea muusikahuvilistele üle maailma, on olnud ilmselt eks oluline plaat mingil eluetapil. Ja nüüd siis aastaid hiljem on see hetkel üks minu olulisemaid plaate. Liit wood, Mcon, bluus ja soft-rock'i viljelev bänd, mis alustas 1967. aastal ja millele laenasid oma nime trummar Mikk fliit Wood bassimängija John McQueen. Siiani tegutseval bändil on ette näidata kaks peamist kõrgaega. Esimene neist 60.-te lõpus, kui bändi juhtis üks asutajatest ning hiljem skisofreenia diagnoosiga hullumajja ravila saadetud tiiter kriin. Tema hullus olla seisnud näiteks selles, et ta olevat suisa relva ähvardusel nõudnud, et talle ei makstaks enam palka. Teine kõrgperiood oli järgmise kümnendi teises pooles, kui grupiga liitusid Kristiin, McQueen, Lindsey Buckingham ja Steveiniks ning suund võeti rohkem popmuusikale. Tänane uunikum laul Dreams pärineb liitwood mäki 13.-lt albumilt ilmus 1977. aastal ja kandis nime rumalus ehk eesti keelde tõlgituna kuulujutud. Plaadil on 11 rada, mis kõik räägivad bändi tollaste liikmete omavahelistest suhetest, armumistest, üleaisa löömist, tülidest, abielu lahutustest ja kõigest eelnevast tulenevast elupõletamisest. Kriitikud on öelnud, et kontseptsioonilt on tegemist valusa tõe paljastamise suisa musta pesu avaliku pesemisega. Seda albumit on kokku müüdud üle 33 miljoni koopia ning ilmumisaastal võitis bänd sellega Grammy auhinna ja esimese singlina esile toodud Dreams tagas ka rahvusvahelise edu. Reamsy autorikson Fleet wood mäki tollane laulja Steve'i Nix, kes kirjutas selle 1976. aastal ajal, mil ta oli lõpetamas oma kaheksa aastat kestnud kooselubändi kitarristi Lynci pakinghaniga. Nix ise väidab, et laulu tegemiseks kulus kõigest 10 minutit olla ta otsinud Californias ühes stuudiokompleksis albumi salvestamise ajal vaikset, rahulikku puhkenurgakest. Selleks osutus ansamblile slaien Family ston mõeldud vabastuudio, kus leidus sees kena diivan, millele vaid korraks heites ollagi inspiratsioon peale tulnud.