Ülekuulamine. Kokku kuivanud rahakraan paneb küsima, kuidas peaks rahastama kultuuri. Kas vaene aeg sunnib üle vaatama ja muutma riigi kultuuripoliitika alustalasid. Toimik number 103. Kultuuripoliitika ülekuulajad Reimo Sildvee ja Urmas Vaino ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks oja, Kaarel amet teatri NO99 tegevjuht. Ülekuulatav number kaks palmaru Raivo amet Akadeemia nord, psühholoogia ja kommunikatsiooniteaduskonna prodekaan. Eesti vabariigi kultuuriminister aastatel 2005 kuni 2007. Ehk siis ei ole ilmselt mitte ka kõige optimistlikumad parteibroilerid, kes ei oleks veendunud, et Eestis on majanduskriis head üle kuulata. Kuidas teile tundub, kas kultuurikriis on Eestis kätte jõudnud või on see alles muusika, mida me peame ootama? Karel Oja? Ma arvan, et seda ei ole põhjust oodata, üldse mitte. Mina loodan, et see ei ole kätte jõudnud ja ma tahaks loota, et seda ei tule ka. Aga mingit sellist märki Kaarel ei tundu õhus, et kuskil miski nagu käriseb või, või, või on või on selline ärev, ärev hetk või olukord. Keeruline on küll, aga siiamaani tundub, et kõik saavad hakkama. Et selles mõttes majanduskriis. Ühesõnaga, te tahate öelda lihtsalt, et näitlejad ei ole ära surnud kunstnikud, lauljad ei ole lihtsalt ära surnud, et seda ta on, suhteliselt hästi. Olukord. No ja lisaks tegutsevad ka väga hästi edasi. Ja toimuvad etendused ja kontserdid, kuidas teile, Raivo Palmaru tundub? Noh jutt majanduskriisist ongi diskursuse küsimus. Ma kuulasin eelmist saadet tarvitsete seal sagedasti, sõna diskursus on viis asjadest rääkida. Eestis räägitakse ka sellest kriisist kui majanduskriisist. Mina väidan, et see ei olegi niivõrd majanduskriis ja sellele on väga oluline majandustegur, see on just eeskätt kultuurikriis. Ja teie olete jälle sellel seisukohal, et see on kultuurikriis, mis on meil juba käes. Meil on täielikult käes skulptuuri kriis. Noh, et seda seletada, see on suhteliselt pikk jutt. Asi on ju selles, et ühiskonda võib teatud mõttes võrrelda jäämäega. Selle nähtav osa on kõikvõimalikud niuksed, artefaktid, inimeste tehtud asjad, lood, muu seesugune, aga selle all on suur ja ike määramatu osa, mis tegelikult juhib kõiki meie tegemisi ja see ongi kultuur. Kultuur paljuski määrab õige mitmed asjad. Noh, 2002 avaldati Eestis üks päris huvitav raamat, see on Huntingtoni ja Lorents. Harrissoni raamat kultuur on tähtis salateid paar päris huvitavat näidet. Üks Huntington kirjutab, et ta vaatas üheksakümnendatel aastatel juhtisid talle kätte Ghana ja Lõuna-Korea majandusandmed. 60.-te aastate kohta. Ta nägi, et need riigid on kõige enam-vähem võrdsed. Tšiki piibergaapita, välisabi suurus? 30 aastat hiljem ei olnud enam mitte midagi võrrelda. Lõuna-Korea oli muutunud maailma 40.-ks majanduseks, mida ta praegugi on ainuke majandus, mille džigeebee on üle triljoni dollari kanali jäänud sinna, kus ta oli 15 korda kehvemate näitajatega. Appingutan, kirjutab, et vahe on kultuuris. Samasuguseid näiteid on veel. Õppejõud, õpetajad teavad, et erinevad klass nad lähevad erinevatesse klassidesse aga need on erinevad, kuid õpik on sama. Õpetaja on samal pool on sama erinevad näiteks Tallinnas, pangad, restorani On erinevad, kuigi kõik tegutsevad Tallinnas erinevatel ettevõtetel on erinevad tulemused millega seda seletada või näiteks praegust majanduskriisi. Meil räägitakse, et, et see on ainult väljast tulnud majanduskriis. Aga Eesti majanduslangus neljandas kvartalis oli 9,4 protsenti rohkem kui seitse korda suurem kui Euroopa liidus keskmiselt. Mis vahet või kust see vahe tuleb, see vahe tuleb tegelikult kultuuris, sellest märkamatust, asjast, mis meie tegevust pidevalt juhitud. Naerab olukorda, läksite sinna juurde välja, kuhugi tahtsime jõuda, saate lõpuks ja analüüsida seda, mis nii-öelda just selle sündmuse või selle akti kultuuriprobleemid hetkel on Kaarel ikkagi püüaksin nii-öelda üles äratada veel endiselt ja, ja, ja otsida võib-olla siis seda kriisi, mida, mida teie ei tunneta, aga, aga siin väheke vahetevahel on õhus näinud küll. Kui mõned nädalad tagasi kirjutas üks lavastaja arvamusartiklis, ta kirjutas väga konkreetselt sellest, et Eestis on proletariaadi tiga tuuri hetkel rohkem kui oli seda nõukogude ajal, kus see ametlikult oli selline ühepoliitika osa. Ka see ei räägi mõnevõrra sellest, et eesti kultuuris on teatud probleemid, kui üks kunstiinimene, üks lavastaja tunneb ennast kuidagi kellegi poolt sedavõrd mahasurutum tambituna. Ma ei ole nõus sellega jätkuvasti. Ma lugesin ka seda artiklit nii mõnegi asjaga, ma sealt nõustun, aga rääkitab proletariaadi diktatuurist, rääkida sellest, kuidas miski surub peale nõuab, piirab mina seda, mina seda ei adu, minu meelest seda, seda ei ole olemas. See on täpselt see, et loomulikult, kui ma loen ka ajalehtede netikommentaare, siis siis see lärm tundub tugev ja kõva. Aga, aga minu meelest seda, seda selles mõttes nagu tegelikult tegelikult õnneks veel väga ei ole. Et see on kusagil mingites nendes paikades, kuhu sattumist annab vältida, ehk kui on piirkond, kus on väga selline krimine eelne situatsioon, kus, kus tapmine ja tagaajamine on igapäevane nähtus, aga niikaua, kuni ma sinna ei lähe, oma nina sinna topi isasele keskele ei satu, siis on kõik korras. Jah, ja ma väidan, et, et selles mõttes ei ole valdav on see, et see, et nii öeldakse seda öeldakse kõvasti, ei tähenda seda, et seda ütleks, et väga paljud inimesed No vaatame NO 99 enda sellist mängukava ja mulle seal tundub küll üks viimase aja selliseid enim kommentaare saanud lugu räägib justkui sellest, et, et teatrirahvas ei ole rahul näiteks sellega, mismoodi, mismoodi neid valitsetakse või juhitakse riiklikul ministeeriumi tasandil. Nüüd te saate rääkida, kuidas sa sellest üldse ei ole, kuidas seal. Ja kui ma räägin koolile, et selles mõttes ei kunsti Ja, ja seda ta täpselt ongi, ilma ilma igasuguse valehäbita täpselt sellesse ongi, lavastus läheb oluliselt kaugemale. Ta ei, ta ei räägi sellest, et raha vähe valitsetakse, halvas nii. Absoluutselt mitte, see lavastus räägib sellest, kui keeruline ongi kunsti mõista. Ma mõtlen siin kultuuri, ma mõtlen siin kauneid kunste sel ajal kui keeruline see on ja, ja selles mõttes loomulikult on, on selle teemaga lihtsalt niivõrd tihedalt seotud ka igasugune kultuuripoliitika, selle teostamine. Ja nii edasi ja nii edasi, et selles mõttes jah, absoluutselt rahastus ei räägi sellest. Kaarel Oja, valvur, kuidas teile tundub, kas Eestis on üldse täna olemas mingisugune nii-öelda kultuuripoliitika on riigi poolt paika pandud süsteemne kultuurikorralduse lähenemine, et me saame rääkida üleüldse, et keegi saab teha kultuuripoliitikale kriitikat? Ei ja jah, loomulikult kõik erakonnad lähtuvad oma arusaamast kultuurist. Jääb seda kultuuripoliitikat või, või mida kultuuriga teha, seda siin-seal arutatakse ka kahjuks see arutelu noh, lehtedesse väga jõua. Suuresti on probleem ka selles, et tegelikult Eesti ühiskonnas laiemalt puudub üldse arusaam sellest, mis on kultuur. Meie Eestis valitsev arusaam kultuurist on tegelikult pärit romantismi, st 19. sajandi 30.-test aastatest. See on üks arusaam kultuurist, mis tekkis 1900 kolmekümnendatel ja püsis kuni 20. sajandi 50.-te aastateni. See on niuke. Kultuur on niuke elitaarne nähtus. Parim on kunagi öeldud või tehtud, see on elitaarne, ka esteetilisem. Väga ilus rahvatantsukultuur. Jah, aga asi on selles, et viiekümnendatel aastatel, see sai alguse Suurbritannias, tegelikult muutus arusaam kultuurist, seal nimetatakse seda catcheral töö. Seal Tomson, Raymond Williams, Stuart Howl ja teised. Kultuuri ei mõisteta enam elitaarsena. See areng on viinud tänapäeval selleni, et ütleme, Edgar Šein ja Sigrit Schmidt ja need mõistavad kultuurihoopis kui niux tähendusandmise süsteemi ka baasarusaamade süsteemi, mis juhib inimeste käitumist. Aga see, mida Eestis peetakse, noh, räägitakse kultuurirahvas ja niuke parem rahvas, see on kõik vait, inimesi tegelikult niuke selle enne 20. sajandi viiekümnendat aastat aru saama ka siis on, et on noh, niuke, elitaarne kultuur ja ja seda peab nagu riik toetama ja teistel võib käibemaksu tõsta ja see on kõik tegelikult vananenud arusaam. Aga Raivo Palmaru põhiküsimus on see, kuidas teie näete, mis asi praegusesse kultuur ja kultuuripoliitika meil Eestis on, see, mida näevad, kuidas tõlgendavad kultuuri autoriks, on tore, aga kuidas teie või ma näengi näitlikultuuri niimoodi ma olen, olen sellest ka suhteliselt pikalt lehelt kirjutanud. Kultuur ongi tegelikult tähendusandmise süsteem, see, millest Eestis räägitakse või Eesti puhul räägitakse kultuurist, on tegelikult kunst mis täidab väga olulisi funktsioone. See on Niuke vaatlusega seotud funktsioone, selles mõttes muidugi ei saa üks ühele ühtegi nool avastust tõlgendada, nagu seda on püütud. Tähendab kunst on teatud mõttes mäng, luuakse päris elu sisse, mingisugune teine elu luuakse tegelikkuse sarnane asi ja selle kaudu vaadeldav takse ühiskonda, kus see etendub või mängib veel ühte väga olulist rolli. Nimelt metallame väga ühte ühte rada, kogu aeg, meie eelmised teod järgmisena. Ja nüüd kunst on see, mis pakub uusi võimalusi, tähendab, ei minda seda teed, vaid pakutakse midagi muud. Selles mõttes kogu see kunst, see on äärmiselt oluline ja praeguses niukses kriisiolukorras laiemas kriisiolukorras tuleb väga jälgida, et see jääks ellu. Ehk et raskes olukorras, kui raha on vähe, kunsti pealt kokku hoida ei saa, rahvas vajab tsirkust, rahvas vajab leiba. Noh, ta ei ole ainult tsirkus ja leib, vot tsirkuseleib on ka see niuke vana lähenemine, et, et on olemas elitaarne asi, on mingisugune tsirkus, vaid see on lihtsalt viis, kuidas ühiskond ennast, maantee kustkaudu ühiskonna arusaamad edasi arenevad, aga tagasi minu küsimuse juurde, kas kultuuripoliitiku seesugune Eestis on hetkel olemas? Kas seda siis üldse saab olemas olla? Teda saab olemas olla ja ma mäletan, kui ma mister olin, siis ma püüdsin ka teatud kultuuripoliitikat ajada, kusjuures ma käisin mööda kirjanikke liita ja rääkisin ka ajakirjanikele, mida ma tahan teha, kirjutasin näiteks riigikogu toimetistes see noh, selle põhiidee oligi just see kultuuripööret laiem kultuurikäsitlus ja ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei taha praegu seisu väga selle pilguga hinnata, on teistmoodi. Selles suhtes see kultuuripoliitika, mida meie kultuuriministeerium ajab, on, on väga selgelt just nimelt see, millest minister valvur rääkis väga selgelt nagu iganenud, selles mõttes, et ta tegeleb väga kitsalt kaunite kunstide valdkonnaga sinna lisaks oli sport aga tegeleb kaunite kunstide valdkonnaga ja sealt tegelikult läheb ta veel kitsamaks, minu arvates sellepärast, et ta tegelikult On väga institutsioonidepõhine või kogu meie kultuuripoliitika oma olemuselt on üles ehitatud institutsiooni, nii selle nagu struktuurile toetatakse institutsioone. Et noh, tegelikult ainus võimalus on ennast siduda institutsioonidega ja siis nad saavad ka asja ajada. Eks see lähtub põhimõttest, et kultuur seal mingis otsapidi alati äri kuskil on mingi koht, kus õnnestub müüa piletit, kus õnnestub võtta vastu raha. Ei kuidagi nagu niikuiniimoodi ta mulle ei tundu või, või see on natukene natukene vägivaldne seletus sellele asjale. Või ma saan väga hästi aru, millest Kaarel räägib ja nii ta suuresti on, sellega ma puutusin ka kokku tõepoolest, kogu eelarve on jagatud mingite institutsioonide vahel uutele nähtustele. Tegelikult seal ruumi ei ole. Ja tõepoolest noh, kaks võimalust, kas mahud mingisuguse vana institutsiooni vahel ära või sind ei ole, aga see ei ole ärid. Põhimõtteliselt on ju kunsti puhul kaks rahastamisvõimalust, üks on turg ja teine on niuke riigi raha või mis, sõltub lobitööst. Vot see on see teine. Kusjuures pigem võib-olla on mõnel juhul vähemasti sellest ajast, mida ma üksikasjalikumalt tunnen, probleem selles, et et seda Niukest turule pööratust on võib-olla liiga vähe, ehk show business'is on liiga vähe. Ei, ta ei ole mitte show business. Te kogu aeg vaikimisi lähete ikka see elitaarne ja muu, vaid. Piirdutakse ainult sellega, et riigilt rahaväljal lüüa. Mida rohkem, seda parem ja ja siis sellega toimetada. Aga Eestis tegelikult vaikimisi on ka alanud teatud niisugune kultuurimänedžere mingi vahetus. Niuke, vana kooli mänedžer, kelle põhiloosung oli kanna raha, on nagu taandumas, on ilmumas uued, kes on jah. Kunst saab riigilt toetust, aga samas toimetatakse koma Pealt osatakse raha lugeda, osatakse tegeleda turunduse, muude selliste asjadega. No see, mis te kirjeldasite, oli see, mismoodi Eestis nii-öelda see kultuurijuhtiv võim, Kultuurik käsitlev, kas sellel käsitlusel on oma mingi selline kindel poliitika ja on seal mingi selline suunatud eesmärgipõhisus vaadeldav olemas? Noh, loomulikult on see poliitika, aga, aga minu meelest on probleem selles, et see on üsna tugevalt nagu poliitika, mis lähtub majanduspoliitikast või selles mõttes kultuuripoliitika on ka allutatud selles mõttes nagu fiskaalpoliitikale oma oma olemuses ja see ideoloogiline osa seal on alati küll juurde kirjutatud, aga tegelikult kui hakatakse otsustama ja selles mõttes, mis poliitikaga lõpud oluliselt muud on, kui, kui ka nii-öelda raha jagamine, ümberjagamine siis lähtutakse ikkagi kuidagi nagu väga-väga-väga selgelt mõõdetavatele, arvudest, mahtudest ja nii edasi. Ja selles mõttes sellist nagu ideoloogilist poolt, mida saaks ja peaks tuuri poliitikas kindlasti rohkem olema, on väga vähe. Ja, ja mis on selle kõige suurem probleem ongi just nimelt see, et, et väga raske on, on nii-öelda nagu turule tulla. Selles mõttes ma olen, ma olen nõus, täpselt minu arvates on, on see kultuurimänedžer menti vahetus juba üldse mitte nagu algamas või kusagil kusagil protsess, vaid see on, see on väga paljuski toimunud. Ma julgen väita, et ainult Eesti teatrites on, see on see asi, see, see mõtlemine juba selgelt muutunud ja, ja väga selgelt ei ole see enam see, et andke raha ja siis me siis me teeme teatrit vaid, vaid vaadatakse väga, selgelt väga selgelt ringi, otsitakse vahendeid, muid võimalusi. Aga on väga raske kultuurivaldkonnas üldse ja eriti kui me räägime Eestist, kus me räägime tegelikult väga väikesest turust turule tulla ilma riikliku nagu rahatav riikliku toetuseta ja see on see koht, kus meie kultuuripoliitika nii-öelda jookseb nagu umbe seda, seda võimalust, et ma nüüd tulen turule, ma hakkan ka ise teenima seda baasi üldse. Seda luua on praegu keeruline. Sarnaselt sellele, nii nagu on olemas ettevõtlustoetus, eks ole, ettevõtluse alustamiseks peaks olema kultuuri rahastamismehhanismi sisse kirjutatud ka nii-öelda alustamise toetamine. Jah, välja arvatud see sõna ideolooge, mida Karel tarvitas, olen mõnda ka täiesti nõus. Eesti kultuuril on kaks probleemi poliitikute poolt vaadates või üldse avalikkuse poolt vaadates. Kultuuri Eestis peetakse inglist viisi pehmeks väärtuseks. Kultuur ei ole mingi pehme väärtus, see tegelikult määrab suuresti ära üldse igal tasemel ettevõtte tasemel organisatsiooni tasemel piirkonna tasemel riigi tasemel üldse edukus. See on, see ongi põhiline edutegur ja see on ka see, mis praegu takistab. Ja teine on muidugi see, et ja mis, mis peakski olema eesti kultuuripoliitika vundamendiks, mida ma ka omal ajal ajasid. Väikesel turul ei saat kultuur orienteeruda ainult turul suures õigis, ta võib seda teha, Ameerikas ei ole isegi kultuuriministeerium. Aga väikeses riigis ta ei saa seda teha, mis tähendab seda. Riik peab kultuuri toetama. Ja Eestis on ta seda traditsiooniliselt teinud kusagil eelarvest noh üle kolme protsendi mis on maailmaga võrreldes muidugi väga suur number, mäletan oma ministri rajastat, sai Euroopas käidud ja mitmed kolleegid tahtsid vastu võtta niisugust ühisdeklaratsioone et eelarvetest peaks skulptuur saama vähemalt üks protsent. Ma alati püüdsin ära hiilida, sest meil oli üle kolme protsendi. Et, et seda, seda tuleb arvestada, seda tuge on vaja ilma selleta. Sest seesama kunst tegelikult peab üleval teatud mõttes kultuuri Niukest teenhod. Et seda tuge on igal juhul vaja ja teiseks, et see ei ole mitte mingisugune pehme nähtus. Mille taga see peamine, nagu probleem on, et miks me ei suuda saavutada seda, mida me tegelikult tahame. Raivo, teil on endal praktiline kogemus, ei ole sugugi kaugel, eks siis on paari aasta tagune, et, et mille taha see nagu seisma jääb. Mulle tundub. Vaadates valitsuste koosseise, siis need lood, mis puudutavad kultuuriministreid ja kuidas need kultuuriministrid lõbuks hääbuvad, need on nagu üsna ühesuguse skeemiga see, see on amet, kus alguses saab kõige vähem klopi. Aga lõpuks saab kõige rohkem. Miks see asi niimoodi toast läheb? Noh, mina sain muidugi algusest peale kõige rohkem ja kuni kuni lõpuni välja sellegipoolest noh, need, kes lähedalt asja teavad ja, ja ka mujalt tulnud, see aeg oli ikka võrdlemisi edukas. Ei saa orienteeruda ajakirjanduse järk. Vaat ma tahtsingi enne enne öelda, et tegelikult sellest, kuidas kultuuri mõistetakse, kuidas kunsti mõistetakse, kuidas kultuuri ja kunstipoliitikat mõistetakse, selles ei saa niivõrd süüdistada poliitikud, poliitikud, funktsioon saab tegelikult ette heita seda kommunikatsioonisüsteemile, mille keskmes on ajakirjandus. Ma kogesin kogu aeg seda, et on olemas tõsielusündmused, millest ma ise osalesin. On kindlaks tehtavad faktid. Aga see pilt, mida ma loen nende kohta, see on hoopis midagi teine. Teie tegite kõike kõige paremal moel, aga no inimesed said lõpus valed. Tähendab. Paremal moel jah, selle sellel viisil, kuidas ma õigeks pidasin. Kindlasti oli ka vigu, aga üldiselt oli, oli, läks ikka päriseks. Karl, kuidas teile tundub, milles asi on? Olete põhimõtteliselt nõus sellega, et kultuuriministrilt enamasti nagu satuvad lõbust lõpuks mingi mingisugune nii-öelda probleemses olukorda, nii nagu ka praegu istun minister ja, ja see on selline nii-öelda progresseeruv, ehkki ehkki Raivo mäletab, et teda peksti kohe algusest peale. Kes neist ministritest ei satuks, et, et ma ei oska siin küll kuidagi kuidagi öelda, et see kultuurivaldkond on selline valdkond, kuhu on sisse ette kirjutatud see, et kui sa sinna ministriks lähed, siis peksta. Lähme Kaarel tänavale küsime inimeste käest, kes on põllumajandusminister või kes on jumal teab mis mõni teine ministeerium, majandusminister ja nad peavad tükk aega mõtlema, küsib, kes juhib kultuuriministeeriumile. Nad kohe teavad seda. Aga aga mitte, millest see räägib. Kas see inimeste kujutlus, mida, mida see siis näitab? Seminare loevad, kuulavad, kuulavad, loevad. Et see ei ole mingisugune tegelikkuse peegeldus Aga ikkagi, miks nii läheb, milline ma eeldan ka, et ajakirjandus ei ole ju ka see, kes võtab nii-öelda tühja koha pealt ja, ja naudib lihtsalt seda, et seda kotti saab nagu peksta, seal on kindlasti nii-öelda kaugem surve kultuuriavalikkuse surve on seal ka kindlasti kindlasti taga olemas. Ja sa ei saa olla ainult see, et kultuuriminister väetavalt ei suuda nimetada näiteks kahtekümmet ütleme, kunstniku või ei jõua kõigile avamistele. Ja loomulikult ei ole see, aga see ongi, selles mõttes tuleks tagasi tulla selle juurde, kus me natuke aega tagasi olime selle kultuuripoliitika, kultuuripoliitika olemuse juurde, mulle tundub. Ja ma rõõmustan selle üle, et tegelikult üha enam jõuab arusaamine, arusaamine nii tegijate kui ka kui ka vaatajate poole selle koha pealt, et kultuuripoliitika ei saa olla selline institutsioonide põhine raha jagamine, vaid, vaid sellega tuleb minna oluliselt laiemaks. Ja sellepärast on mul hea meel, et, et nii-öelda need probleemid on kõhus, sellest räägitakse. Omad teema on muidugi see, et meie ajakirjandus otsib, otsib ikka nagu konflikti, et saaks kusagil kellelegi on ju noh, nii nagu nii nagu on. See ei ole aus, Reimo hakkan mõlemaid süüdistama praegu kahekesi. Teeme hetkeks pausi, enne kui me jõuame rahajuttude juurde ja kuulame, mida Eesti kultuuri rahastamisest arvab. Urmas Sõõrumaa. Väljavõte toimikus kogutud materjalid. Tunnistaja number üks, Sõõrumaa, Urmas amet, suurärimees, metseen. Urmas Sõõrumaa, teie kui suurettevõtja ühest küljest teisest küljest inimene, kes saab ja mõistab kultuuri ja kunsti. Kas see süsteem, kuidas praegu kultuuri tarbeks raha jaotatakse, on teie meelest mõistlik, arusaadav, efektiivne? No, ega ma ausalt öeldes, ma ei ole päris kursis sellega, kuidas seda jaotatakse, aga aga noh, seal, kus raha jaotatakse, seda on ju alati vähe ja, ja seda tehakse tavaliselt ebaõiglaselt. Et nii tundub, nii tundub kõigile, nii sportlastele kui kultuuriinimestele, aga, aga kui jaotaja poole peal istuda, siis, siis noh, nemad teevad seda nii õiglaselt, kui nad oskavad teha. Tavaliselt. Kuidas teile praegusel hetkel tundub, me räägime ju kõike seda sellepärast, et me teame väga hästi, et raha on vähe ja nüüd mõne aasta taguse ajaga noh, eeloleval perioodil võiks seda raha ju tänasest jääda veelgi vähemaks. Kas teil on mingi selline universaalne soovitus või nägemus, millise see printsiip peaks olema, kuidas mingeid kultuuri ja kunstiprojekte toetada? No ma kõigepealt arvan, et selles mõttes kunstiga on ehk natukene lihtsam kui spordiga, et kunst on selline pikaajalisem ja selle tõeline väärtus selgub tihtipeale tihtipeale ajas sportlasega on nii et ütleme, et kui täna idee on sinu sinu hädavajalik kaks aastat läinud ja, ja siis on juba hilja, siis oled juba rongi pealt maha jäänud. Ma arvan, et ütleme kasvõi kumu näol on kunst saanud endale päris siukse väärilise meka. Noh, teine asi on nüüd kunstiakadeemia, et kust need, kus need kunstnike süline põhiline kasvulava on, aga kui süsteemi vaadata, siis noh, riigi poolt vaadata, mulle vähemalt tundub, et eks siin peab valikuid tegema ja noh, ma toon jälle, kuna, et kultuur on ka riigijuhtimise mõttes on nagu sama katuse all. Et on siis ringid, mis tegelevad siis praktiliselt kõikidele võimaluste andmisega. Spordis on need alaliidud, ma ei tea täpselt, kuidas need kunstis on valdkondade kaupa kindlasti mingid oma oma sihuksed koondumised on siis kuskilt kooruvad välja andekamad. No need saavad siis juba spetsialiseerunud koolides oma annet lihvida ja siis on, ütleme, tõelised pärlid, keda siis peab hoidma ja nõndanimetatud poputama kellelegi, kelle peale siis peab panuseid panema, et noh, ma arvan, et taoline suhtumine avaliku sektori poolt võiks olla ja noh, eks ta üldiselt ka niimoodi Kas selles olukorras, kus üldiselt nii nagu me praegu juuresolevat pilti jälgides võime nentida, et raske on kõigil ja raha on igal pool vähem kas see on nii-öelda pannud ka teid oma mingeid toetusprojekte koomale tõmbama? Eks kindlasti kui kui raha ei ole, siis toetada ei saa ja, ja valdavalt täpselt nii nagu riigi rahakott, nii ka nii ka kõik. Kõik need toetusvaldkonnad on on üsna mitukümmend protsenti pidanud kokku tõmbama. Arusaadav, see oli ka sissejuhatav küsimus järgmisele, millise prioriteedi järgi te praegusel hetkel, kus on raskem valida sest raha on vähem toetavaid projekte valida? No, ega ma neid niisama õhust ei vali, mul on oma väljakujunenud valdkonnad, esiteks, mul on heategevusfond, mis on suunatud siis vähekindlustatud laste abistamisele ja teiseks olen ma suhteliselt suuresti toetamas mitmesugused rindel ja ja, ja eks ma katsun neid toetada teadupoolest noh, nagu ma ennem oma sissejuhatuses ütlesin, et sportlasega ei ole niimoodi, et ütlen, et räägime kahe aasta pärast uuesti, et äkki siis on paremad seisud, et siis on mõne sportlase jaoks aeg läinud see, kas me, kas me mõne kunstimuuseumi ehitame nüüd või viie aasta pärast, noh ega väga suurt vahet ei ole, loomulikult avalik sektor, neid peab tegema ja neid on vaja teha, aga, aga siin võib natukene kompromisse teha. Kas kultuuri ja kunstiloojad selles olukorras, kus raha on vähem, mismoodi nemad peaksid endale toetajaid metseene sponsoreid otsides teistmoodi käituma, millised, millised võiksid need soovitused olla, mis nende raha leidmisele kasuks tuleksid? Eks ta on nii nagu igas muus eluvaldkonnas tugevamad esimesed numbrid elavad, elavad ehk ise ära, järgmised numbrid peavad peavad siis ütleme, heade abistajate toel toime tulema ja, ja need, kes hakkama ei saa, eks peavad siis uue eriala valima endale. Et noh, eks elus käivad selles mõttes karmid seadused, et tugevamad jäävad ellu. Seal on Urmas Sõõrumaa arvamus, ma ei lase veel kommenteerida kaarega, ma küsin ühte väga konkreetset asja, kuidas teile tundub, kas ei oleks tegelikult aeg mõelda natuke sellele, et Eesti kultuuri enda huvides nii seda kultuuri, kuidas ma siis ka kohe ei defineeri, kitsamalt või laiemalt huvides oleks hea, kui ei oleks kultuuri ja spordiministeerium. Et nad oleks nagu eraldi Et nad, sport läheks kuhugi mujale millegi teise alla, sest liigume, küsisime Urmas Sõõrumaa käest selle kohta, mismoodi toetada kultuuri, hakkas ta tegelikult rääkima kohe spordi toetamisest. Administratiivne küsimus, olgu nad koos või eraldi, vahet ei ole. Kui nendest asjadega sisuliselt tegeleda, siis tuleb nad suut lahus hoida, see, et nad kuuluvad ühe ministeeriumi valitsemisalasse on tõesti ainult administratiivne küsimus. Mis on aga nagu jabur ja mis on halb ja isegi vastik, on see taaskord üha enam liigume ja kogu aeg tegeleme vastandamisega, vastandame kultuuri ja sporti, selleks ei ole mingit põhjust. Ja, ja Me vastandame kõiki muid ühiskonna, ühiskonna kihte rolle samamoodi kogu aeg teineteisele. Kui me räägime, et keegi saab raha, siis see tähendab järelikult seal keegi ei saa raha ja nii edasi ja nii edasi. Selles mõttes see noh, muidugi on see paratamatu, raha on loetud arv ja tuleb valida, kuhu suunata, aga seda ei pea kogu aeg esitama niimoodi seda küsimust ei pea kogu aeg küsima, et kui nad rahad saavad, siis kes ei saa, selles mõttes. No 100 küsitakse väga lihtsal põhjusel saab seda raha on üks konkreetne hulk yks ja, ja, ja noh, olümpiavõitjale miljon tuleb ikkagi anda ja sealt pärast seda ei pruugi enam midagi väga palju üle. Ja paraku see pott, kust seda raha võtta, on Eestis kahjuks üks nii olümpiavõitja kui ka teatri jaoks. Ehk et Urmas Sõõrumaa, mis ta ütles. Või üks mõte, mis tema jutust välja minu arvates koormus oli see, et raskel ajal neid valikuid tehes, kui meil üks pott on ees, kus ma seda raha võtame, siis idee võiks olla see, et me spordile anname, sest et lihas vajab kogu aeg nii-öelda toit võivad kasvada. Aga noh, uus muuseumimaja võib-olla hiljem No vot see on, see on jälle siin teeb selles mõttes mulle ka see mulje, nii Sõõrumaa kui, kui, kui teie teete praegu selle vea, et mõtleme jälle kultuurist, kui, kui on kumust või, või kunstiakadeemia hoonest, et selles mõttes no ma täiesti teistmoodi saan sellest kõigest aru. Meie küsida ja meie asi on nii-öelda kuulajad harida ja natukene selgitada asju. Raivo valvur. No loomulikult, hooned on lihtsalt artefaktid, see on juba noh, millegi väljendus. Teatud mõttes on see ka kest, mis võimaldab mingit tegevust, aga sisuliselt ei ole see kaugeltki kõige tähtsam. Esiteks, Kultuuriministeeriumi ärakaotamine on üks suuremaid lollusi, mida riigifunktsiooni puhul üldse teha saab? Selle tagajärjed saavad olema päris rasked. Minu ettepanek selline ka ei olnud, minu ettepanek oli hoolitseda spordi eest. Jaka spordi sportan selles selles potis väga oluline natukene üldse suhtumist, nii ministrid kui ka ministeeriumisse kujundab jällegi Eestisse arusaamade süsteem või see kultuur, see on see võimu ja vaimu vastandamine. See on vana modernistlik lugu, mis sai alguse tegelikult juba valgustuse ajal ja millest maailm üldiselt kuuekümnendatel aastatel loobus seoses Kuko sõnade aset Boko näitas, et tegelikult tuur või või, või on tegelikult diskursuse efekt sellel, kuidas me asjadest räägime. Eestis väga sagedasti ei mõisteta üldse võimu, et ei saada aru, käsitletakse seda kui mingit kõrgemal seisvat asja, see on lihtsalt ühiskonna üks funktsiooni süsteem. Üks niisugune asi, mis tuleb ära täita. Ja kui näiteks ka meedial suudaks hakata arutama niimoodi, et mitte, kes kuidas naerab või mis, kellel seljas olnud vaid on olemas teatud funktsioonid, vaielda selle funktsiooni üle ja siis hinnata, kuidas seda funktsiooni täidetakse. Siis on juba teine asi ja siis kaupa ära see arusaamine, et poliitika või võim, et see on kusagil mingisugune kõrgelseisev asi. Ei, see on üks samasugune funktsiooni süsteem, nagu on õigussüsteem. Ma olen täiesti nõus ja selles mõttes kohe täidame, ei karda öelda. Ja ma tahtsin öelda, et selles mõttes me, me nagu tegutseme kogu aeg mingite klišeede keskel, kus on võim versus vaim, kus on sportlane versus kultuuriinimene, kus kus on kusagil mingi abstraktne tavaline vaataja, kes ei saa kõrgest kultuurist aru ja nii edasi, nii edasi ja selles mõttes see, see on nagu masendav kogu selle asja juures, et ja, ja selles mõttes ma viskan ka nagu selle ajakirjanduse pihta selle noole kirjandus ongi väga lihtne tehase nupuke, mis lähtubki sellistest väga lihtsatest konstruktsioonidest eeldustest ja sealt tulenevalt on ju noh, saab nagu valdavaks või inimeste informeeritus tase ongi see, et nad nad seda loevadki ja, ja, ja, ja sealt nagu edasi. Kaugem jama on selles, et, et kui see kõik nagu konstrueeritaksegi nii lihtsaks, siis, siis mingi hetk peab ka nagu tegija tegutsema sellistes täiesti nagu tegelikult ebaloogilistes väärates süsteemides. Täpselt nii, vot ei anta endale aru sellest, et sellel on ka tagajärjed, luuakse mingi pilt, millest inimesed ühiskonnas orienteeruvad nendest valikutest või nendest arusaamadest ja siis imestatakse, et kuulge, et meil on õues kriise palju võimsam kui teistes Euroopa Liidu riikides, aga see tulebki, sealt. See tulebki sellest pildist. Ma ei julge enam suud lahti teha, äkki ma saan kõigest valesti aru, aga üks on väga jälle sellel aastal tavaline oli see ja ainult see, see. Mis te praegu ütlete, ütlesite, eeldab, et keegi siin laua taga olijatest teab, kuidas asjad täpselt on. Mina vannun, et mina ei tea. Väga hea mõtisklegem selle üle, siis me teame kõik seda, et sellel aastal väga tõenäoliselt ma mõtlen siis jooksval 2009. aastal ootab meid ees olukord, kus kohas noh, see eelarve, mis meil praegu on kasutada, saab veel kord kärbitud, ühest küljest on raha vähem, teisest küljest on ehitushinnad praegu sellised, et kui praegu ei ehita ja see, see on majanduspoliitikate ja majandusmõtlemise üks üks osa, et kui praegu ehita, siis millal üldse veel, see aitab üleval hoida majandust ja kõik ja nii edasi. Kas praegu tuleks ehitada pigem kultuuriobjekte või, või jagada seda raha ümber? Vastu alustavate projektide jaoks? No mulle tundub, et see ehitamine praegusel hetkel on kindlasti nagu absoluutskaalal odavam, kui ta oli, kui ta oli kaks aastat tagasi või loodetavasti on kolme aasta pärast, aga tegelikult nagu suhteliselt skaalal on ta väga palju kallim, selles mõttes. Mina olen väga seda meelt, et, et raha tuleb just nimelt suunata nii-öelda nagu seda kerget raha või, või, või, või seda raha tegevuse tegevuse jätkamiseks. Et selles mõttes see on see koht, mille kallale tuleks nagu minna viimases järjekorras ja lükata ehitused võimaluse korral edasi. Nii ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et egaa kunstiga või noh, see, mida nimetatakse kultuuriks, ei ole teisiti kui spordiga, see on pidev pidev protsess nagu seal tekib vahe vahele, ongi kõik see, mida praegu ei tohi teha, on sõita ringi muruniidukiga ja soovitavalt mitte üle lillepeenarde, kas kallid lilled kasvavad, vaid tuleb vaadata, mida, mida teha, fakt on see, et raha jääb vähemaks kahel põhjusel. Nii laia põhjus on see, et tegelikult see kasv, mis meil vahepeal suur, kas põli see oli tegelikult laenuraha peal. Nüüd, kui see raha on ära läinud ja ta väga vähe läks tegelikult reaalsus siis majandus taandub samale tasemele, üks pidu alguse sai, tähendab, et kusagil noh, 2003 2004 tasemel. Ja, ja teine probleem on see, et, et tükk aega ei tehtud midagi. Kriis on tegelikult peaaegu poolteist aastat olnud, sellest hakati rääkima alles augustis, septembris ja nüüd ka palju ei ole tehtud. Ma väidan ikkagi, et ainult majandusmeetmetega sellest kriisist välja ei tule. Väga oluline tegur on siin kultuur, mis tähendab seda, et see, mida nimetatakse niukseks pehmeks rahaks, mis on tegelikult väga kõva raha sellele tuleb suurt tähelepanu pöörama, vaata samas, kui see seda raha on vähe siis tuleb väga hoolikalt vaadata, millised on need hinnalised lilled seal peenra peal, millest ei tohi muruniidukiga. No aga teeme kiire nimekirja, mis on need hinnalised lillede tervised, kultuurtaimed, millest me ei tohiks mitte mingi hinna eest üle sõita või mida me mitte mingi hinna eest ei tohiks. Kultuur? Sellele on küsimus väga lihtne. Meie kultuuri alus on keel, see on tegelikult kultuuri põhikood, see ei ole mingisugused lipikut, mis pannakse asjadele juurde, vaid see on sõnad kannavad tähendusi, nad on käsitlused, hobusekäsitluse süsteem ja kõik, mis on seotud keelega. Kirjandus, teater, muusika, edasi kujutavad kunstid. Raamatukogud, mis on väga olulised ja eriti Eestis, on ju tegelikult väga hinnaline, on see rahvaraamatukogude süsteem, mis kogu aeg on vaesem vaeslapse osas. Pill ja mõned sellised asjad, tähendab, saad aru, et kõik need alad on tegelikult pidevas arengus ennast taasloovad alad kus ei tohi mingit katkestust toim. Aga siis need mulle tundub imelik välja rahvalaulu ja rahvatantsu praegu ja muide laulupeo. Traditsioon on äärmiselt oluline, sest oluline ei ole ju mitte ainult see, et, et siin tullakse õige mitme aasta kaupa ja kokku vaid sellele eelneb ju kohtadel töö. Minu omal ajal lõin selle 2006. aastal laulupeo toetusfondid, seda kõike on vaja toetada. Tuleb aru saada, et lahenduste põhivõti on tegelikult kultuuris. Kord ma olen nõus selles mõttes, et ei ole ühtegi seda ilusat lille, mida saaks maha lõigata selles mõttes, et ei ole ühtegi kaunite kunstide kunstide valdkonda nende hulgas sport mille kallale nii-öelda valdkonnana tohiks minna sealt edasi kultuuri nii-öelda kultuurivaldkonnas, tegutseja. Ma ei hakka teile loomulikult ütlema, et kes peaks raha saama, kes ei peaks? Selles mõttes nagu kuidagi üldiselt, et kui me oleme kokku leppinud, et meile meile meeldib see et me oleme, me oleme eestlased, ajame Eesti asja, siis tegelikult ongi selle kõige olulisem. Olulisem nagu alus on, on meie keel. Edasi peab olema just nimelt kaunid kunstid eesotsas kirjandusega on need, mis annavad sellel keelel nagu mingi lisaväärtuse peale selle, et on lihtsalt Hea küll kaudu tulevadki tähendused Diaadile kaudu tulevad tähendused, sest hea küll, sa ei tahtnud nimetatud ühtegi nii-öelda kohta Kuusu, kust ära võtta või, või kuhu nõnda juurde panna, eks ole, aga kultuurikorraldajana ise ütle, kui piiri peal praegu veiste kultuuri korraldatakse. Ehk et noh, kui, kui noatera peal te käite, et kui nüüd kroon ära võtta, siis, siis on kõik läinud. Kas on olukord selline? Kindlasti kusagil on ja kindlasti kusagil ei ole, mis, mis minu meelest on oluline, on aru saada kahest asjast aru saada, esiteks sellest, et ma selles mõttes räägin kitsalt teatritest, kuna, kuna kuna ma seda asja tean, tean paremini ja muud muud algalaseni kodus ei ole. Et Eesti teatrites ei ole enam ammu kusagil kahtekümmet. Töötajad, kes töötavad kusagil keldris, saavad palka selles mõttes Eesti teatrites, on selline nagu saneerimine või, või struktuuride korrastamine ammu ära tehtud. Nad on, nad on viidud selles mõttes toimuvateks organisatsioonideks, sellise kaasajastamisega enam mingit mingit võitu võitu ei saa. Samas on nagu täiesti vale mõelda ka niimoodi, et nüüd, kui teatrite nii-öelda nagu eelarveid eelmise aasta aastaga võrreldes on juba läbitud üle 10 protsendi järelikult see raha oli üle. Et see on ka täiesti selles mõttes täiesti vale. Muidugi selles mõttes tükki teater ei ole oma pille kotti pannud, sellepärast et tal on 10 protsenti vähem raha kui eelmine aasta, aga see ei tähenda seda, et see raha oleks eelmisel aastal üle olnud. Kõik selles mõttes kõik äriettevõtted ja kõik muud institutsioonid peavad samamoodi kärpima, selles mõttes samamoodi samamoodi peavad teatrit ja siiamaani teatud saavad hakkama kärbete selles mõttes tegevusi, ilma milleta saab aasta kaks, kolm hakkama, aga mis, mis tegelikult on, on nii-öelda jätkusuutlikkuse koha pealt tegelikult oluliselt. No kui palju ikkagi niimoodi libisesid ja ma saan aru, ei ole võimalik praegu öelda, et neile ei annaks, aga põhimõtteliselt kui on selge, et kultuurkapitali eelarve tõenäoliselt sellel aastal, kui kultuurkapitali eelarve toetub suures osas sellele rahale, mis tuleb läbi kasiinode ja, ja me teame juba, millised need kasiinode majandusnäitajad esimeses kvartalis sellel aastal on olnud, siis, siis seda raha on seal selgelt vähem, kas see tähendab seda, et teatud valdkondadele ei anna või anname kõigile natukene, kuidas see tegelikult välja nägema peaks hakkama? Kultuurkapitali ta on ju suhteliselt lihtne, seal on sihtkapitalilt ja neile lihtsalt protsentuaalselt väheneb ja kuhugi mujale sealt raha niikuinii ei lähe. Tegelikult probleemid on muidugi suured, Kulkaga ka väga suured probleemid on selle rahaga, mis tuleb läbi Kultuuriministeeriumi eelarve. Tegelikult need asjad on, on ühtepidi omavahel seotud ja päris valusalt seotud on see jah, Kultuurkapitali kõige nagu pessimistlikumad prognoosid räägivad siin isegi noh, kuni nagu poole poole üle 50 protsendi ulatuses vähenemisest, aga selles mõttes jah, see asi või see vähenemine jaotub juba seadusest lähtuvalt valdkondade vahele ära võrdselt. Aga mis on, mis on, probleem on see, et, et just nimelt Kultuuriministeeriumist tulenevate rahate rahade probleem on, on mõnes mõttes nagu palju suurem ja kuna just nimelt selle aasta alguses on tegelikult kultuuriministeerium maha tõmmanud täielikult väga mitmed read selliste väikeste väikeste noh, ma ei taha öelda institutsioonidega pärast väikest organisatsioonide või väike väikeste gruppide toetused, kes on nüüd tulnud Kulkas seda raha küsima, nüüd liiguvad Kulkasse, mis tähendab seda ja samas Kultuurkapitali laua taga istudes on selge, et need, need tegevused peavad jätkama või need on väärt jätkumist. On muutunud ka Kultuurkapitali rahastamine väga, väga nagu institutsiooni põhiseks või selles mõttes suunatud ka üha enam jälle mingitele organisatsioonidele ja selles mõttes on see paratamatu, see tegelikult on kultuurkapital midagi rahvusliku ja väga olulist, mis meil olemas on ja, ja hea küll, et see on kasiino, raha ja, ja viinaraha siis tegelikult see tagab selle, et see, et see süsteem ikkagi toimib ja, ja minu meelest tuleb, tuleb, Võib-olla võib-olla me oleme selle süsteemi valesti üles ehitatud, et ongi kasiino ja viinaraha ta võiks olla osaliselt see jagab, aga peamine siis rahavool peaks olema suhteliselt stabiilne ja mitte sõltuma inimeste lõbujanust münte sisse kuskile toppida ja viina juua. Selles mõttes siin palju räägitud näide sellest, kuidas Lätis on niimoodi, et on seadus üks väga punkt, mis ütleb, et kultuurkapitali raha tuleb riigieelarvest üldiselt ja, ja kuidas see siis ei tohi väheneda võrreldes eelmise aastaga on see, et noh, tegelikult täitsa Kultuurkapitali eelarve ei ole viimased neli aastat suurenenud. Et selles mõttes selles mõttes mina arvan, et, et sellisel kujul sidumine on igatahes igatahes nagu parem. Ja peale selle eest ei ole ju selles originaalne väga paljudes riikides kaasa arvatud näiteks Soomes on sama süsteem. Proovinud kuidagi ette heita, et see raha päritolu kuidagi halb oleks, vastupidi, see on väga õige päritolu ja absoluutselt, aga ma lihtsalt ma ikkagi tahaksin teada, nagu järgmiste perioodide jooksul nii määratud kui määramata või määramata nad on, mis nagu juhtuma hakkab, selles mõttes, et, et seda raha lihtsalt on väga palju vähem, on olemas institutsioonid, kes saavad raha lihtsamalt, aga on suur hulk neid, keda ei ühenda miski miski institutsioon, mis, mis tegelikult hakkab kultuuris juhtuma. No kui sa ütled, ütled, mis üldiselt juhtuma hakkab, siis võib sealt edasi minna rääkidest, mis võib kultuuris juhtuma hakata. Selles mõttes Jah, aga ma juhin jälle tähelepanu sellele, millega ma alustasin. Et see, mis üldiselt juhtub sõltub tegelikult väga palju kultuurist. Ma lihtsalt ootan mingeid mõnusaid retsepte, et võiks öelda, et kuskilt tuleks võtta, juurde anda nii-öelda anda võimalusele kasvada sellel, mis kasvada selles olukorras saab ehk inimeste noh, nii-öelda kultuurilisus või nende kontakt millegi muu kui, kui ainult raha teenimise ja, ja selle raha kulutama. See, see on ka kultuur, see on küsimus on arusaamatu süsteemis, jah, me võime käituda või eestika võib käituda nagu haigega, kellel on gangreen löönud jalga, algul lõigatakse natukene maha, lohutatakse hästi, et tänapäeval on väga, vaat esitada nagu ei pane tähele, siis tuleb veel lõigata ja siis juba terve jalg maha ja siis teine ka ja siis juba mäe kallale ja nii võib edasi minna, kui ei muutu. Siin on vaja riigi tasemel tervikuna ja kultuuritasemel tegelikult struktuurimuutusi, vaadake, mida teevad ettevõttes, kui nad satuvad uude situatsiooni. Et kohaneda kultuur on ju ka tegelikult põhiline süsteem, mille abil me kohaneme muudatustega oma keskkonnas. Keskkonnas on toimunud muudatused ja siis tuleb siis kannid struktuure muuta viia oma tegevusvastavaks keskkonna vajadustele, aga see sõltub, paljuski arusaamadest. Antakse prill on üks väga hea lause, ma võtsin selle välja, ma vabandan, ma olen seal ise tõlkinud ja noh, teda eesti keeles ei ole ja aga mingil mingil moel eksemplariga ei suuda võistelda. Aga mõte on see, kui tahad ehitada laeva, siis ära kutsu inimesi kokku, puit otsima, ära jaga neile ülesandeid ja tööd, vaid õpeta inimesi tundma igatsust mere lõpmatuse järele. See on tema tsitaadist, see näitab, et kõik muudatused algavad siit mitte rahast. Raha on tegelikult ka meedium. Jah, kõik organisatsioonid sõltuvad rahast, kas saab seda riigi käest või saab seda turult, kui raha ei ole, siis sureks. Aga raha on tegelikult majandussüsteemi meedium. On terve hulk nõudmisi ja pakkumisi ja raha on sõnumitooja, mis näitab, et kas sobib või ei sobi. Ja kui see süsteem keskkonnaga ei sobi, siis raha räägib ühte keelt, aga kui ta teeb teisi asju, kui sobib, see raha hakkab rääkima ka muud keelt. Et muudatused peavad toimuma peas meie arusaamades, tähendab, ei ole vaja kõigepealt inimese ajada but otsima vaid panna nad unistama merest. Ülekuulamise toimik number 103. Kultuuripoliitika toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.