Hiina sisepinged on, on ka nagu märkimisväärsed ja mina näen Tiibeti rahutused, kuna need rahutused on ka tegelikult olnud väljaspool tiibetit, siis on mitmel pool tundub ka hiina sisemiste pingete väljenduseks, sest lõppude lõpuks muidu oleks raske nagu oletada, et ütleme, üks rühm inimesi, kes on kogu aeg ajanud tiibeti suuremat autonoomiat suudavad nii suure rahutuste laine nagu korraldada, et et seal on mingisugune valmisolek selleks Hiina ühiskonnas ja seal on palju selliseid probleeme, mis hakkavad üha keerulisemaks muutuma. Hiinas on kõige suurem probleem on keskkond, keskkond lihtsalt mitte väga abstraktses, mõistes, et väga konkreetselt linnad ja asulad on muutunud elamiskõlbmatuks, ei ole vett, et õhk on hingamiskõlbmatu ja see kõik tekitab muidugi tohutut ärritust, peale selle on seal kapitalismi arengule omased probleemid, maaomandi võõrandamised, korruptsioon peale selle sotsiaalsed konfliktid, palgatase Hiinas tõuseb väga kiiresti, mis tähendab seda, et see argument, et Hiina odava tööga sööb kõik teised välja, hakkab ära kaduma ja need noh, ma arvan, et seal on kuskil mingi, see nüanss ka olemas. Tiina ei ole, ei ole selline riik, kus, kus oleks nüüd väga suured niisugused rahvuslikud erinevused gruppide, kuigi seal on erinevad rahvad, nii nagu ka Eesti ajakirjandus on kirjutatud, et ärge nüüd ainult vaadake tiibetit, et seal on uiguurid, islamiusuline piirkond, mis on kadastani lähedal ja kõik need, aga, aga Hiina riik siiski on märksa paremas seisus, kui oli nõukogude liit aastal 85, kui ütleme, muudatuste tuul puhuma hakkas. Ja, ja Hiina majandus on ikkagi väga heas seis, Nõukogude majandus oli väga räbalas seisus ja Hiina majandus on avatud, see tähendab Nõukogude majandus oli täiesti suletud, see tähendab teda ei saanud ka võrrelda millegagi. Et see ei ole, ma arvan küll see perspektiiv praeguvat hiina hakkaks otsast lagunenud, selles mõttes ma ei näe nagu probleeme küll, aga ma näen seda, et Hiina seisab sisemiste probleemide ees, mida siiamaani Nonii pole nagu olnud ja neid pole nagu ka tähele pandud. Aga ma ka ei arva, et boikott, et nii nagu Jüri Tamm kirjutas ja, ja paljud on kirjutanud, et noh, tõepoolest, et see spordiüritus on, on ikka niivõrd suuremastaabiline ka niivõrd tähtis sportlastele, et see on nagu ikka teine asi, et selle kaudu poliitikat teha on, on nagu natukene papp, et valik on tehtud juba siis, kui olümpiamängude korraldamise õigus Pekingile ja kõik oli ju teada, siis seal on pigem pigem see küsimus, et kui tõsiselt, et peab rahvusvaheline olümpiakomitee neid asju prognoosida suutma, et niisugused vastuolud tulevad kui nii võtta ajaloos, eks ole, kõige poliitilisemat olümpiamängud olid kindlasti 36, aga kui nii mõelda, et kui palju siis nüüd Saksamaa suutis oma propagandavankri ette seda rakendada. Et ajalukku on ikkagi jäänud Chessi Owens, Kristjan Palusalu ja mainitakse sealjuures, et sakslased üritasid seda ära kasutada, et põhimõtteliselt ikkagi on suursündmus, kunstiajaloos Moskva olümpiamängud, ameeriklaste leeri tulnud 84 Nõukogude leere läinud. Eks ta on selline manipuleerimine väga suure sportlaste ühiskonna, teatud ka kindlustunde ja motivatsiooniga aga et, et see on võib-olla natukene liiga raske hind.