Tere, mina olen Juhan Ulfsak, Te, kuulate uunikumi. Küsimusele, mida sa kindlasti enne surma teha või järele proovida tahaksid, vastas näitleja Juhan Ulfsak endaga tuttavaks saada. Ulfsak on tunnistanud, et ta ei oska end eriti tööst vabaks teha, aga kui puhkust ta siiski saab, eelistab ta reisipaikadest Ameerikat. Isa näitlejakarjääri lähedalt väsinuna ei unistanud ta sellest tööst kunagi. Saatusel, nagu näha, olid aga teised plaanid. Nüüd Juhani lemmiklaulust. No ma mõtlesin selle üle, et et mis lugu mulle on kunagi mõju avaldanud ja millegipärast meenus mulle Weinsteini lugu foonide jõuessey. Ilmselt kuulsin seda või nägin lausa selle videote kontsertesinemist. Õrnas eas noore poisina Soome televisioonist. Mulle avaldas väga muljet, pluss prints, teen ise, eriti tema pundunud kaelasooned ja see mõju, mida ta oma publikule avaldas, aga asi oli selles, et Ameerika tundus mulle tol ajal mingisuguse müstilise Jaana ja ma iial ei osanud arvata Nõukogude Liidu aeg, et, et ma kunagi üldse sinna satun või või et sinna oleks võimalik minul näiteks minna kunagi ja ma mäletan, et kui keegi on käinud näiteks Ameerikas mõni sugulane või, või perekonnatuttav, siis väga vähe, siis koguneti õhtuti kuulama nende jutte Ameerikast näitasid näiteks slaide või asju, mida nad olid Ameerikast toonud ja see kõik oli utoopiline, nagu nagu ameerika tegelikult ongi. Eks eurooplaste utoopia. Ja seda lugu kuulates on, kuna ma inglise keeles tollel aru ei saanud. Nii vähe ma sain, et selles refräänis aru sain. Siis mulle algul tundus, et tegemist on, on, on looga, milles lauldakse sellest, kuivõrd lahe on Ameerika ja siis ma nägin videot ja võib-olla sain mõnedest sõnadest aru, hakkasin mõistma, et midagi ei ole nagu päris, nii et keegi tappis kollaseid mehi ja nii edasi näidati vaeseid inimesi, seal videos töölisi ja mäletan, et see oli üks esimesi lugusid, kus ma sain aru et selles loos on mingisugune paradoks. Et ühest küljest juubeldav rahvahulki pluss Prinstina nagu uhke ka üle, milles ta laulab ja teisest küljest ta kritiseerib nagu sedasama riiki ja mäletan, et mõtlesin sellele või see tundus mulle nagu kuidagi avardav, et ilmselt enne sedagi lood, mida ma olen kuulnud. Minu hinnang neile seisnes selles, et kas ta mulle nagu nagu meeldis või ei meeldinud või kas ta tundus vahe või mitte, aga see oli siis esimene lugu, kus, kus ma märkasin siis noorena mingisugust paradoksi sisu ja vormi vahel. Aga see lugu mulle iseenesest meeldib siiamaani. Mulle meeldib ta üldse, helistab dollar artist ja nüüd tema viimase aja looming on, kus ta on nagu rahunenud siirdunud mitte. Ma tean, et ta müüb endiselt staadionit täis, aga, aga staadionirocki juures võib-olla teinud intiimse, plahatasid ta meeldib mulle ikka, jah. Poor linde juuessey on tõenäoliselt maailma roki ajaloo tuntumaid valu. Algne versioon sellest sündis juba 1981. aastal, kui filmirežissöör pool Schneider palus Pruuspringstiinilt ühte pala oma valmimasse filmid. Springsteen oli nõus end kui laulu idee enam-vähem küps, otsustas ta selle siiski enda tulevasele albumile jätta. Lugu tundus lihtsalt nii hea. Bossiks hüütava rokilegendi intuitsioon ei vedanud teda alt. Ta katsetas palaga veel nii ja naapidi. Lõplik versioon sellest valmis aastal 1982 ilmus sõja paar aastat hiljem põõsa Spring Steini 1984. aasta samanimelisel albumil. Lugu jõudis singlimüügitabeli esikümnesse nii USA-s kui Inglismaal. Kui Schweider oli valmis lõpuks aastal 1985 filmiga välja tulema Tõdida algsest plaanist panna selle pealkirjaks poorindi jõuessey loobuma, see oli lihtsalt lauluga niivõrd seotud. Springsteen ei jätnud aga Philly meest hätta, vaid kirjutas talle uue laulu laithi, millest sai ka filmi pealkiri. Aga tagasi poornini UFC juurde, enamasti peetakse seda patriootlikuks hümniks, kuid tegelikult räägib laule Vietnami sõja mõjudest ameeriklastele. Sõda Vietnamis oli esimene, mille ameeriklased kaotasid ja kui varasemalt tervitati sõdureid kui kangelasi, siis Vietnami veteranidele vaadati põlgusega. Springsteen, kes peab poorinud jõuesseid üheksa kuivemaks lauluks, on tunnistanud, et on loo valesti tõlgendamise veidi pettunud. Aga tuleb tunnistada, et hoogsa ja entusiastliku lauluga ja patriootliku albumi kaanega oli Springsteen teinud kõik endast oleneva, et laulu tõlgendatakse kui Ameerika uhkust, mitte Vietnami häbi.