Raadiopastor Kivisildniku jutlused, Kahekümnes köide lugesin lehest, et tahetakse ära keelata neli keemilist ainet, mis toidu sisse segatuna tekitavad lastes hüperaktiivsust mõne siin mingit loogikat ega mõistuse pärast lähenemist. Meil on väga palju täiskasvanuid, kes on nii loiud, et neid saab ainult sõnnikuse Viglaga liikuma lükata. Uimaste skandinaavia tüüpi genofondiga elanike ergastamiseks on keemia väga vajalik. Pole ilus kogu aeg kedagi jalahoopide või sõimurahega kostitada. Probleem on ainult selles, et pakendil pole vastavat märget. Asjakohane hoiatus limonaadipudelil ainult tõstaks läbimüüki. Apteegid on näiteks erinevaid aluseid täis, mis inimkehale küll uinutavalt külje ergutama vastavalt ehk nüristavalt mõjuvad. Mõju kehale ei anna veel põhjust ära keelata. Kui on tegu tõsise mõjuga, siis tohib müüa muidugi ainult apteegis. Sellega ma nõustun. Aga keelamine on siiski ilmne ülepingutus. Iseasi on mürgid. Kui peaks selguma, et needsamad hüperaktiivsuse tekitajad on mürgised siis tuleb muidugi mürgisegajad, mürgisegajate mahitajad ja kaasosalised välja selgitada ning kohtu korras vastutusele võtta. Pole kuulnud, et keegi oleks limonaadi üledoosi kätte surnud. Juhul kui keegi teab mõnda juhtumit helistagu viivitamatult politseisse. Mulle tundub pigem nii, et tegu on järjekordse äärmiselt ohtliku ühiskonnavastase vandenõuga. Hüperaktiivsed inimesed on arengumootoriks, teisisõnu öeldes edasiviivaks jõuks. Mõtleme hüperaktiivsuse mehhanismide peale. See pole muud kui energia ülejääk. Kogu kultuur on loodud tänu sellele, et ühiskonnas on olnud energia, inimeste või rahaülejääk. Jämedalt öeldes on kõik väärtuslik, mis omab sügavamalt inimlikku tähendust loodud jõudeajast ja hüperaktiivsete isikute poolt. Kõik, kes jäävad oma mõtlemises ja tegevuses tavaaktiivsuse piiridesse ei suuda luua midagi originaalset. Püramiid ei ehitatud selleks, et kõhtu täita, et sooja saada või naabrikülameestele mulli sõita. Vaieldamatult on see kultuur ja kuidagi teisiti kui muistsete egiptlaste hüperaktiivsusega ei saa me püramiide põhjendada. Miks mind pidevalt valdab nostalgia on just tunne, et hüperaktiivsuse paremad ajad on möödas. Sõitke rooma ja kohe saab selgeks, et pärast Colosseumi pole seal mitte midagi suurepärast ehitatud kui ehk mõned kiirteede mahasõidud välja arvata. Need on sellised mitmekihilised, rõngakujulised. Õiged hüperaktivistid ehitasid püramiidid praktiliselt paljaste kätega valmis. Olgu pealegi, sel ajal tundsid nad juba ratast, tuld ja kirja, aga rauda nad sulatada ei osanud. Kõige keerulisem instrument puunuia kõrval oli muinasegiptlaste vask meisel. Ja see mei sellele nii kallis, et kaaluti igal nädalal üle, et mõni suller killukest vaske vasakule ei toimetaks. Hiina müüri ehitajad olid muidugi paremas olukorras, aga suur osa sellest monstrumist natsiti kokku mullaste rahust. Siiamaani püsib mitte kõik aga muld, neuron kohati alles. Ma ei räägi üldse meie enda rahvaluulekogust, mis on maailmas suuruselt teisel kohal. Meie rahvaluulemüür on pikem kui hiinlastel, prantslastel või apteekidel. On meilgi siin olnud hüperaktiviste eriti, mis puutub moekunsti, meie rahvariiete rikkus ja mitmekesisus ületab mis tahes suure rahvaetnograafilise moeloome. Mis on selle taga tõenäoliselt hüperaktiivsus, mida tänapäeval võiksime nimetada kiimaks. Hilbud eesmärk on alati olnud üks ja see sama, seega see alati, kui ma mõtlen sellele, et meie hüperaktiivsed esivanemad, muide, olen põhjarannikult pärit ellu viikingite Madistades ja üldse on siin veel päris hiljuti nõuka-Venemaa korrale kutsutud ja mitmel muul kombel hüperaktiivsust välja näidatud. Oletuslikult on see hüperaktiiv siin tegutsenud umbes 11000 aastat. Nüüd aga on meil sama asi, mis mujal, vabrikud on testi maanteed ja moblad, inseneride ülikoolid, internite kosmoselaevad, aga tulemus on ikkagi null. Hüperaktiivsed kaalikad ehitasid paljaste kätega püramiidid üles. Aga meie normaalsed inimesed ei saa kogu teadus ja tehnika revolutsiooniga Hiina müürile lähedalegi. Eriti hull on aga see, kui vaatame Eesti ajalugu, mida kõik on ära tehtud ilma igasuguste tehniliste vahendite. Ja nüüd sureme internet ühes ja telekapulti teises käes lihtsalt välja. Kusjuures vaenlane pole tulnukatega kuldhord, vaid täiesti tavalised pangad ja tarbimismentaliteet. Kohutav ja häbiväärne. Nii et meie ainus lootus ongi hüperaktiivsus. Neid hüperaktiivsust soodustavaid aineid tuleb riiki laevade rongide kaupa sisse vedada ning luua tasuta sööklate võrk kus kõik soovijad saavad ennast riigi kulul heast-paremast, Punjugida. Aga muidugi hüperaktiivsust suurendava ollusega vürtsitatud. Vaadake püramiide, vaadake Roomat ja vaadake Viru keskust. Kohe saab selgeks, et oleme valel teel, pole vaja demokraatiat ega tehnoloogiat, piisab hüperaktiivsuse üle annusest tagasi põhiväärtuste juurde, kasvõi keemia abil, kui muidu ei saa. Tulemus on tähtis mitte välja suremus.