Arvatavasti kõik meie kuulajad, kes on klassikalise gümnaasiumihariduse saanud on vähemalt kuulnud anglosaksi eeposest nimetusega Beowulf kes see oli suur kangelane, kuningas, draakoni võitja on tehtud ka keeruline film Hollywoodis, kus kõik on loomulikult Holywoonlikult kirjas. Teatavasti ajalugu tehakse just nimelt Hollywoodis ja kirjanduse ajalugu samuti, kuid see kõik meid momendil ei huvita. Meid huvitab see nimi. Liik herilaste üksildase herilaste liik, see on siis filandus, triangulup kes on ametlikult mesilaste hunt, ta püüab mesilasi ja teeb nendest kotlette oma laste jaoks, kuid temast räägime mõni teine kord. Beowulf on vot selles vanas eeposes loomulikult nimi, konn Nung kaudse tähendusega nimi, poeetiline nimi, metafoorne nimetus mesilaste hunt on karu ja karu on nii tõsine loom, kusjuures silmas on peetud eelkõige pruunkaru, meie tänase jutu peategelane, ta on nii tõsine, nii ohtlik, nii omapära oli nii salapärane loom, et teda nimed. Ta ta tema õige nimega lihtsalt ei tohtinud. Ükski inimene ei ürgajal, ei keskajal päris kindlasti mitte. Keskajal kardeti kõike, mis on seotud metsaga ja metsikute loomadega peale kõige muud nad kõik olid kindlasti kõik need metsloomad, saatana käsilased. Loomulikult, nii mõnigi neist võis olla ka mingisuguse hea asja eest väljas. Näiteks karu on mainitud issandat tahte ellu viia midagi kohtutäitur ina. Nii mõneski loos ütleme, vanas testamendis, kui te eelkõige nad olid ikkagi jubedad loomad ja karu võib olla äärmiselt ohtlik loom kuid mütoloogilise teadvuse jaoks maagilise teadvuse jaoks nimetada valjusti mõnda jubedat õudselt ohtlikku tegelast tähendas seda kutsuda kohale. Asi ese või nähtus, reaalne, konkreetne ise sulandusid ja muuseas siiamaani sulanduvad inimteadvusest, mütoloogilisest või müütilises teadvuses loomulikult väga-väga tihedasti, nii et kui me tuletame meelde, kuidas on sõna karu kaasaegses vene keeles See kindel sõna on väga ühesugune kõikidest aaria keeltest ja slaavi keeled, loomulikult anaaria, keeled, ida orjakeeled. Nii et kas seal võis olla veer linn näiteks, eks ole, sõnast karu ja või see on viirviiruk Vene keeles. Loomulikult see ülim. Ütleb meile nii mõndagi selle kohta, kuivõrd ammu iidsetest aegadest peale ja kuivõrd tähtsast tõsiseks äärmiselt ohtlikuks tegelaseks on inimesed alati karu pidanud. Ta on metsavalitseja. Ta on põrguline, ta on peremees, mida ta kõike ei ole, himustab naisi ja loomulikult ka kõiki häid asju, mida on inimeste juures võimalik saada. Kes ta siis on, pruunkaru? Väga-väga tähtis loom, noh, kui me räägime eesti elukeskkonnast Eesti loodusest, eesti ökosüsteemidest, siis tõepoolest, me oleme õnnega koos ja katsume hoida seda nii hästi kui võimalik, et meil on mitusada karu meie metsamassiividest, ta paneb asjad paika, ta hoiab, hoiab metsa ja ta teeb seda näiteks väga tõsiselt, konkureerides metssigadega. Kuna ta on üksildane, suur ja väga suur kiskja, siis loomulikult tema eelistatud saakloomalt, kui ta üldse jahti peab ja pruunkaru on võimeline jahti pidama põtradele ja loomulikult lehmadele. Kuid ta ei tee seda alati, kuid mida suurem on kiskja, seda suurem on tema eelistatud saakloom või kui ta eelistab väikseid asju varju ja putukaid, nagu enamus pruunkarudest tõepoolest eelistavad, siis seda peab olema väga palju, järelikult lapsepõlv ehk õpingute periood peab olema väga-väga pikk. Lapsi kasvatatakse ja õpetatakse aastat viisi metsigaga paljuneb nagu teate, metsatulekahju levib, eks ole, ja peamine mets ja konkurent ja mets ja no tõepoolest paika panija on tõepoolest karu muidugi ka hunt, aga hundist räägime mõni teine kord.