Tallinna loomaaia suures troopikamajas näris keset põrandad on suur, aga mitte väga, väga suur, tahaks, et oleks suurem, aga ikka parajalt suur ja suhteliselt sügav ülemeetri bassein. Seal on ka ilusad taimed ja nende taimede varjus tavaliselt istun basseini põhjas. Donna Klaara on yks vanimaid Tallinna loomaaia kollektsiooni loomade seas. Ta on meiega minu meelest tublisti üle 30 aasta, igatahes kui ma tulin 72. aastal otse ülikoolist Tallinna loomaaeda, Donna klaar oli juba kohe. Ja oli juba suur. Kilpkonnad elavad tõesti kaua, elavad väga vanaks, keegi täpselt ei tea, kui vanaks nad võivad elada. Paistab, et mingisugust kindlat piiri seal eriti ei ole, kui me ei võta arvesse loomulikult haigused ja küttimine ja igasugused intsidendid ja õnnetusjuhtumid. Kõige vanem teadaoleva, enam-vähem täpselt teadaoleva vanusega. Kõige vanem loom maailmas on härjad, kes koorus, see on Galapagose saar, elevantkilpkonn, kes koorus Charles Darwini töölaua peal miilil laeval. Nii et see loom on ligi 180 aastat vana ja tunneb ennast väga hästi, püüab vahest kannu elevantkilpkonnast me kindlasti räägime. Kunagi hiljem praegu jutun donna Klaarast ja tema ei ole mingisugune. No aeg-ajalt kanaliha maiustab ikkagi ketariaanlasest kiibkon, donna Klaara on kondorkilpkonn. Tõepoolest. Tema nägu meenutab väga just nimelt Gondori nokaga ja muuseas ka väikese alla kahe sentimeetri pikad, ikkagi täiesti selgelt nähtava kärsakesele mille otsas on kaks auku. Vot sellise näoga on meie Klaara mageveekilpkonn. Kõik mageveekilpkonnad on põhimõtteliselt kiskjad. Loomulikult nad võtavad vahest taimset ollust ka, kuid äärmiselt harva, väga vähe ja kaugeltki mitte kõik liigid meie donna Klaara mitte midagi ei sõnajalgadest vetikatest aga kapsast teada ei taha. Tema tahab kala ja kala, ta saab nii nagu ainult kondorkilpkonnadele, see on võimalik. Kui ta on näljane, ta lihtsalt teeb suu lahti tema naha pealt temas silma tema pea peal jalgadel, käppadel, kõikjal on naha sellised narmad. No tõepoolest, nagu narmendaks ta nagu oleks see, ma ei tea, lagunev juba hallikasvalge raibet tükk, täiesti terve nahaga loom näeb niiviisi välja kõik selleks, et väikestele suurematel galakestel ei tekiks kahtlusi, et tegemist on mingisuguse elusa asjaga. Tumehalli peaaegu musta värvi on tema suu seestpoolt koobas ja selle kaubapõhjas. Roosa keel ja see keel vastavalt sellele, kuivõrd näljane Klaara või mõni tema sugulane on, hakkab siis üha rohkem ja rohkem roosakaks muutuma ja liikuma, kui. Üks on suunaga vasakule suupõhjas, teine paremale, vingerdavad lausa kiiresti ja keskkoht on loomulikult kokku kasvanud. Et kuidasmoodi, see näeb välja täpselt nagu umbes viie sentimeetrine, väga roosa, selgelt nähtav väikesest, turvalisest koobakesest põhjas olev vihmauss, kellele astus keegi või keegi pani võib-olla nokaga täpselt keskele, nii et see on vigane uss, kerge saag ja vingerdab hurraa, no ma ei tea, kas vaikset näljased kalad karjuvad midagi, halleluuja taolist, aga ma kohe lausa kuulen mingisuguse siis sisekõrvaga, kuidas nad just nimelt sedasi karjudes ometi saab söönuks, tormavad kondorkilpkonna suhu ussikest võtma kõik, mida pead tegema kondorkilpkonn, ta peab kiiresti, aga täiesti kiiresti lõuad kokku panema, ta oskab seda teha. Ta suudab panna lõuad väga järsult kinni ja nii tugevasti, et kui näiteks mõni suurem kala satub tema lõugade löögi alla, siis see kala on talle söögiks, saab kohe serveeritud nii-öelda hambaid, kilpkonnadel ei ole kellelegi. Kuid lõugade servad mitmekihilisest sarvhullusest ja nad on teravad ja nii kõvad. Et minu kogemuste kohaselt korralikku Remington püssi torule. Vaat niiviisi hammustades kondarkimkond jätab permanentset alatiseks jälje.