Viimasel ajal meil on kindel keelekomisjoni kohustus nimetada neid linde Tuucaniteks, ma ei ole sellega eriti õnnelik, sest need linnud ise ja rõhuv enamus liikidest ütlevad ka onu onu niiet Tugaan. Tuga Tugaaniks oleks siiski õigem, aga olgu pealegi, kuidas me teda ka ei nimetaks, linnud jäävad absoluutselt ainulaadsete Xe fantastiliselt huvitavateks tegelasteks troopilises Ameerikas suures paksus kõrges võimsas ja sees üsna pimedas metsas metsas on troopilises Ameerikas väga pimedad varjud, seal on tegelikult nii pime, kuna iga puulatt on muidugi sellise lehestikuga, et valgusele lihtsalt ei pääse metsa sügavustesse. Et ega seal troopilise metsapõhjas suurt midagi ei kasva. Seni kuni mõni puu metsahiiglane kukub maha, vaat siis valgus pääseb maani ja siis hakkavad seal kõiksugu huvitavat seemned ja pähklid ja asjad kasvama. Okei, vari on seal siis garanteeritud ja enamus Tugaanile liikidest keskmisest ja enam-vähem suure kehaga liikide puhul on põhivärviga. Ja loomulikult selline värvus suurepäraselt kaitseb neid linde, kusjuures üldse mitte nii palju vaenlaste eest ei pea nad ennast kaitsma. Ega nendel kuigi palju vaenlasi ei ole. Te teate neid linde, need tohutu suured nokad. Kui me saba pikkust jätame arvestusest välja, siis nii mõnelgi tukkeni liigil on nokk pikem kui kere. Nokad on tohutu tugevad, kerged kaaluvad mõnikümmend grammi kuid noka skelett meenutab oma ehituse poolest. No kui me puhastame sarvhullusest ja kõikidest pehmetest kudedest kolju nokaga puhastab ära, siis see on absurdne, see on läbipaistev ja see koosneb nii-öelda sellistest luufarmides nagu Eiffeli torn. Eiffeli torni nägemine tekitab igal ehitusinseneril kerget nördimust. On kohe näha, et sellel konstruktsioonil on enam kui tuhandekordne tugevuse varu. See on medali raiskamine, kuid tuugani puhul myyd lolluse raiskamist oma nokka ehituse loomulikult ei ole. Sellise nokaga saab röövlindu vigastada. Sellise nokaga on võimalik tekitada haavu, tõsiseid haavu isegi mõnele kassile. Näiteks kõige väiksem kõikidest kaslastest, aga äärmisel tragi, tohutu tugev ja väga ettevõtlik Morgai kes on nii tugev, et ta võib tagakäppadega puuoksast kinni hoides ajades esikäpad püügiks, valmis õieli, rippuda paar tundi, oodates, et mõni lind mööda lendaks. Isegi sellisele kiskijale keskmine või suur oma keha poolest. Kans suudab tekitada tõsist haava ja loomulikult kõik kiskjad, eelkõige peavad tervist hoidma. Ükski kiskja ei tohi lubada endale vigastusi ja ükski normaalne kiskja, kui ta ei ole, ma ei tea, mingisuguse viiruse mõju all seal nagu marutaud. Loomulikult ei hakka ründama niivõrd ohtlikud saaki nagu tuga ainult väikesed liigid Tugaanlaste seas ja loomulikult need linnud kuuluvad rähviga ühte seltsi. Ainult väikesed Tugaanide või tuugenite liigid on rohelist kaitsevärvi. Nad elutsevad okste vahel. Seal troopilised metsad kõrgemal korrusel lausa katuse sees nii-öelda lehtede vahel lehtede peal ja nad peavad olema rohelised, nad on siiski väikesed. Suur Tugan. Aga on, nokk on nii võimas, et selle abil nad purustavad lindude mune. Püüavad väikseid imetajaid, sisalikke madusid, võtavad õõnsustest välja linnupoegi, söövad ka igasuguseid teisi peale pipralaadseid, puuvilju ja see naq on nii tugev, et nad tõepoolest suudavad korralikus suuruses apelsini jumala pringul apelsini korraga pooleks hammustanud. Pesitsevad nad puuõõnsustest, kuid sellise peitliga nagu Tuukani nokk ei ole võimalik hoogu võtta. Kui sa istud koorest kinni hoides puutüve peal. Jah, jaa, kallutad ennast maksimaalselt tahapoole, ikkagi sinu peitel. Sinu nokk puudutab sedasama puud, mida ta peab toksima. See ei ole võimalik, nii et nad sõltuvad päris rähni tegevusest. Rähnip toksivad puuõõnsusi enda jagatuukani jaoks vajalikus kohas. Valmis tuuker aga kaitseb seda metsale, kus ta elab. Ja rähnil on katus olemas.