Kes toob meile väikseid vastsündinuid, toredaid roosakaid, lapsi, kes ütlevad nii armsalt on teada iidsetest aegadest, tegelikult nii väga vanadest aegadest, aga noh, paarsada aastat inimene on sellega tegelenud, et tõepoolest vähemalt lastele seletanud kõrg toob lapsukesi Armos linnuke, tegelikult see armas linnuke, õudne õgard. Aga mill midagi halba sellest ei ole. Väga hea, kui linn saab tõepoolest toitu peaaegu kõikjal ja igal pool näiteks astudes traktori järele. Ta sööb ju praktiliselt hakkliha, mida traktor teeb igasugustest mulla ja põllukoosluse loomadest. Toonekurg väga õnnelik, kui ta saab sedasi süüa. Muidugi ta püüab kõiksugu asju, kuid miks me temast tal on üks huvitav sugulane, marapuu õudselt, suure, võimsa nokaga ise ka hästi suur, tohutu tugev, väga väga Väljapeetud soliidse käitumisega. Toonekureline on mära, puu, tan palja pea ja kaelaga. Tulnud oma lagunemise protsessist raibest äärmiselt huvitatud linud. Hästi jämeda ja tugeva alusega, väga terav ja pikk. Tema nokk on üks võimsamaid peitleid, ütleme niiviisi linnuriigis üldse marapuu oma nokaga on võimeline, noh näiteks värsked asjas on ninasarviku või elevandi laiba lahti võtma. Seda ei suuda teha. Raisakotkad. Kotka nokk, eks ole, mitte toksimiseks. Isegi päris kotkad näevad kurja vaeva ja tihtipeale küllaltki tühja vaeva üritades eks surnud ninasarviku ülivõimsast turvisest teekonda läbi süüa lihani. Mida nad siis teevad? Nad kutsuvad Marabuud kohane Maravu ise, ta on hea lendaja, kuid ei tema nägemine ega planeerimise üldise lendamise võime ei ole nii kindlad, nii hiilgavad kui ikka suurte päevaste röövlindude omad. Ja muidugi nägemine, marapuu näeb kaugele, lindudel praktiliselt kõikidel on väga hea nägemine, kuid raisakotkanägemisega mitte miski ei saa võrrelda. Loomulikult teised raisakotkaliigid, näiteks Ameerika omad. Neid nimetatakse Condoriteks on sama hea nägemisega, selge see, kuid mitte mingisugune toonekureline raisakotkad, kaeluskotkad, garai, Pekotkad, kuigi väiksemad tegutsevad rokimaa lähedal. Aga ikkagi need suured linnud takseerivad laotuses. Niiviisi liikudes nädalate ja vahest kuude viisi lennates otsivad tomat ohud tukk kaug-nägelik silmadega. Vaat seda midagi suurt ja, ja kindlad, millest saab korraks söönuks. Ja nad näevad näiteks surnud hiirt rohu sees pooleteise kahe kilomeetri kõrgusel. Selline nägemine on nendel, kui nüüd avastavad mõnda suurt paljulubavad kired. Loomulikult lähevad nad kohe selle peale ja ei kutsu sinna. No ei ole avatav. Nonii, kõva nahk on peal. Vaat siis hakkavad tõepoolest teisi kutsumast, sealhulgas kamarapuud, marjapuud on väga vaja sinna. Selline nagu suits tohutu suurtest lindudest, mis liiguvad üles alla, eks ole, sambana savanni näiteks ühe koha peal kutsub loomulikult toonekure kohale, tema näeb see marapuu, eks ole, tema näeb selgelt. Aha kutsutakse Luksed, meister, see info on olemas, nüüd on vaja murdjad. Okei, ta läheb kohale ja teeb selle konservi lahti, siis loomulikult püüavad Need, kes teda palkasid, talle seletada. Maur on oma töö teinud, maur võib ära minna. Aga ega talle vastu nad ei saa. Tal on selline nokk ja pea on tal paljas ja kael ka. Loomulikult sellepärast, et ta eelkõige on huvitatud just nimelt suurest, väga kenasti bakterite poolt hautatud raibest. Et saada kõige parimad palad, on vaja pea ja kael sinna ribide vahele korjuse sisse pista ja kui siis tulevad näiteks häänid, siis tuleb see pea ja kael väga kiiresti kätte saada, sealt välja saada. Sellepärast ei tohi sulgi olla naha peal ei pea ega kaela peal nendele professionaalsetele raipesööjatele suurtel lindudel. Et see on puhtuse küsimus. Ükski tunnus ei teeni ainult ühte kitsad funktsiooni muidugi puhastada pea on ka väga väga mugav, kui selle peal sulgi ei ole, kuid peamine on just nimelt see, et suled takistaksid kaela ja pea laibaribide vahelt tagasisaamist.