Korralik kuiv preparaat, putukas kenasti ja õigesti, see ei ole nii lihtne, selleks on kindlad reeglid. Kenasti õigesti nõela otsent oma loogilise nõela otsa monteeritud. See nõel ei tohi olla terasest. Teras on tugev. Ta on vibreeriv. Terasest nõela peale loomulikult ei püsipreparaadi kaua iga kord, kui võetakse välja see nõel, et uurida näiteks luubi abil sellist kuiva preparaadi iga kord vibreerib, hakkab vibreerima terasnõel. Ja loomulikult preparaat pudeneb. Võib säilida kümneid sadu aastaid maailma putukate kollektsioonidest on preparaate ja nad näevad välja nagu uued ja nad on väga hea seisundist mis on tublisti üle 150 aastat vanad. Mõned sellised preparaadid on näiteks Tartu Ülikooli muuseumis, on Tallinnas. Loodusmuuseumis on väga vanad preparaadid ka minu isiklikus putukate kollektsioonis on preparaadid, mis sait monteeritud nõela otsa aastatel 1930 31. Siis kui minu kalli armsa andku talle hingamist. Bioloogiaõpetaja peigmees kaugsõidukapten tõi oma mõrsjale putukaid Lõuna-Ameerikast uskmenialt Indiast. Minu kallis õpetaja kinkis mulle, kui ma olin kuuendas või seitsmendas klassis, need putukad, nad on mul koidud, nad on mul ilusti alles. Aga miks ma sellest räägin, sest varitseb kole oht. Muuseumimardikas ta on väike, ta on muuseas väga ilus poolest tikupea suurune, isegi natukene väiksem. Kuid tal on tume-tumehalli peaaegu musta tausta peal valgeid oranzikaid, roosakaid, kollaseid täppe ja laike. Tõesti ilus, mardikas nädalaga pisikene. Kuid oi, milline on tema vastne. See on õudne söödik, kole õgard ja ta tahab just nimelt just nimelt kuivanud orgaanikat, loomsed orgaanikat, niiet. No näiteks linnukolju mis prepareeritud, nii et sarvkihid noka peal ei ole ära võetud ja putukate kogud mereselgrootute veeselgrootute preparaadid, kõik on ohustatud, selle jube elukas poolt valmikud, vot need ilusad mardikad söövad natukene nektarit siitsejalt õide peal, kusjuures nad võivad kenasti söönuks saada teie vaasis seisvate lillede mahladest, aga nende vastsed, Nende tõugud, nad annavad silmi ette isegi koidele. Nad ruineerivad kollektsioone viimaste aegade nii, ma ei mäleta täpselt kui mitu aastakümmet, 20 30, võib-olla 30 40 erinevatest maadest erineval ajal. Nende aegadeni kasutati putukate jaga topiste kollektsioonid muuseumitest tõrjudes eelkõige loomulikult just nimelt muuseumi mardikaid. Mida paharet paneb pann ja klaasi ja söör Henry võtab lonksu kuninganna Victoria terviseks ja kohe sureb ära ja kukub näoga tordi sisse. Potsti vats, nii jubedat mürki tõepoolest väga ohtlikud mürgi kasutati ja see oli väga üldine praktika muuseumi kollektsioonide päästmiseks säilitamiseks just nimelt muuseumi mardikad ja loomulikult ka koide õgarluse eest. Meie ajal tuleb kasutada midagi muud. See iilid, kaaliumtsüaniid näiteks või veel parem lendama ammoonium see olid jumala eest, ärge kodus kunagi neid kasutage neid jubedaid mürkaineid. Kui teil on näiteks ilus putukate kollektsioon. Ärge siiski, et neid kaitsta seaniididega, eks ole, see läheb teile või teie ligimestele väga kallilt maksma. Kuigi see on tõhus kaitse muidugi ja ei, meie ajal loomulikult saab kasutada kasvõi püree triini sisaldavaid aerosoole mida kasutatakse näiteks toataimedel kahjurite tõrjeks. Soomes tehtud preparaadid, mõned on väga-väga head, kuid Neid tuleb küllalt sageli uuendada. Muuseumi mardikad elavad vabas looduses väga hästi ja muuseumid kasutavad nad siis, kui pääsevad sinna suurepärase alternatiivina nii-öelda võimalusena. Kuid ega nad ei kao kuskile. Isegi kui kõik muuseumid on absoluutselt surmavalt mürgitatud, Kaljo see niidiga, niipea kui nad pääsevad, kui õhk on puhas, nad lähevad teie kollektsioonide kallale. Nii et jälgige omi kollektsioone. Muuseumimardikas ei maga.