Eestis elab mitmest liigist kajakaid. Minu lemmikud. Lemmikud on hõbekajakad kui palju halba kuulut tihtipeale kajakatest õudsed reost dialendavad brid, karid ja, ja, ja, ja ebatsensuursed nimetusi kajakate kohta. Ma olen kuulnud Tallinna linnaelanike suust õige loo visa hullu süüdi loom ja ta kasutab võimalusi. Nii et kui mõni liik näiteks varesed või siis minu lemmikud hõbekajakad hakkab kasutama inimeste poolt loodu hiilgavaid võimalusi pesitsemiseks ja toitumiseks. Loomaliik ei saa süüdi olla. Mõelda, kes on selles süüdi, on muidugi väga kasulik, äärmiselt vajalik, kuid see ei ole siiski momendil minu ülesanne. Mulle meeldib Tallinna linn ja kogu lugu, räägime siis hõbekajakas. Ta on tohutu, dub kõrge atraktiivsuse potentsiaaliga kohanemisvõimega. Ja vaadake Eesti mereinstituut töötas just nimelt laiali pika tänava vahel, meil oli seal ruume ja minu parasitoloog, mul oli kogu aeg kalu lahata, igasuguseid muid vee-elukaid. Minu ruum oli neljandal korrusel päris katusel. Minu aknast oli näha teise maja vanalinn, seal majade kõrgused erinevad lamedalt katust selle katuse peal. Igal suvel koorusid, jagasvasid hõbekajakapojad. Jumal kui toredad nad on. Fantastiliselt mõnusad linnud ja loomulikult nende vanemad aias, et kõik teised kajakad võimalikult kaugemale eemale ja tegid tuubi varestele. Ja pahandasid väga tuvidega, kuid mind nad hoidsid. Nad said suurepäraselt aru. Loomulikult antropomorfism arusaamine, eks ole, okei, mu sõbrad, parme, jutumärgid, sel väljendil. Korralikult paras ideoloogiliselt analüüsitud. Aitäh, ja räimi ja igasuguseid teisi kalu, kellest kõik parasiit on välja võetud, ma ei tea, kas nad said aru sellest, et see kala on parasitoloogiliselt töödeldud nii-öelda, eks ole, on täiesti täiesti kõikidest parasiitidest nii-öelda puhtaks tehtud, vaevalt küll, loomulikult mitte kõik, mida nad tahtsid, tahtsid süüa ja loomulikult pakkusin nendele kõik need väikesed kalad, kes tulid mulle analüüsist välja, kõik andmed on mul käes kirjas, kõik on olemas, parasiidid fikseeritud, mida ma teen nende kiludega. Loomulikult, kui värsked ja neid on palju, eks ma need ära ja pakun sõpradele. Vahest, eks ole, kuid enamasti nad olid üsna väsinud nüüd kalakeses kirjakesed ja ma pakkusin nüüd väga viisakalt loomulikult linna reostamata. Ma pakkusin praktiliselt neid kala jäänusi nendele kajagadele käest, mitte peopesalt, hõbekajakad, noka löök, teritatud, veidi löök. Ja mul peopesad olid kallid kui töövahendid ja mälestus kaunist lapsepõlvest. Nii et ma pakkusin sellised metallid Küveti emaileeritud köögi peal. Nii et nad tulid, nad istusid mul selle köeti servadele, hoidsin kätega, eks ole, selles veki umbes kuskil 40 korda 30 sentimeetrit selline lai köit, eks ole, hoidsin ühest servast kinni ja nii isa kui käima istusid, suured linnud, aga see oli nii mõnus, et ma hoidsin neid nii-öelda õhus tasakaalus. Ja nad võtsid kala tükikesi viisid lastele, kes istusid korruse võrra nii-öelda katusel, eks ole, minu akna all, vaatasid üles, ütlesid, pidi piisa, tähendab, süüa, süüa, süüa, linnupojad kasvavad tohutu kiirusega, söövad üüratult palju, niiet hõbekäega vanemad olid kindlasti mulle väga tänulikud, panime ka sellele sõnale jutumärgid igaks juhuks külge. Väga kiiresti. Mõne päevaga harjusid, kohanesid need täiskasvanud vanemad linnud sellega, et vett, mille peal nad istuvad ja mille pealt muuseas, nad võtsid ka linnud, kalake veidi peal kõigub, toosun, raske, maandub selline potsti, eks ole, ja mina hoian pingul kätes seda muidugi, see Vibiseb ise ideid, nendele midagi, nad said aru, suurepäraselt neid ei ohusta, miski ei räägiks kah sellest hõbekajakas, kes käis mul kodus aknalaua peal üheksa aastat järjest, aga ei ole kahjuks aega, mõnusat linnud, ärme nendega liiga pahanda.