Lasteraamatus, mis räägib Karupoeg Puhhi tegemistest on üks kirjakoht, kus õgard Puhhi käest küsitakse, kumba rohkem pole tähtis, kas kõne all oli mesi ja kondentspiim või mesi, moos? Puhhi vastus oleks olnud ikka ühesugune mõlemat rohkem. Kes võiks arvata, et leebe, vaimukas, igati perekeskne lasteraamat võib mõne tüübi närvi ajada, veelgi enam, et see tüüp tõuseb Puhja notsu pärast tagajalgadele. Ometi tunneb lähiajalugu mitmeid selliseid juhtumeid. Äsja see oli, kui Londoni moslemid nõudsid, et lelupoodides oleks puhun otsust kui räpasest seast lahus. Enesestki mõista solvab Puhhi multikas eriti notsu. Kui roojane, elajas, kogu maailma mõõdukaid, radikaalseid moslemeid. Ja kes see siis usuhulluga vaidlema hakkab, ikka tehakse väike järeleandmine ja targasti tehakse. Sest parem vabatahtlikult Puhhi raamat ära põletada, kui nuga selga saada. Ega lihtsa mänguasja müüa, seal pole puutumatu nagu kirjanik Rusty oma kõigi inglaste turvamiseks pole lihtsalt agente ega turvamehi. Aga püha sõda nõuab iga päev mõne uue ohvri. Pahatihti on need mänguasjad. Suht värske uudis Sudaani maalt räägib tuhandetest moslemitest, kes valgusid tänavatele tappa briti kooliõpetaja. Õpetaja oli seotud ühe mängukaruga. Puhhist oskas koolmeister ennast targu eemale hoida, aga eluga pääses siiski üle noatera. Õpetaja lasi oma klassis õpilastel panna mängukarule nimeks Muhamed ja mõisteti surma. Nii et kui lähete mõnele Sudaani või muule moslemimaale, ärge pakkige kaasa mängukaru ei endale ega lapsele. Veel parem reisige kristlikes atistlikes budistlikes riikides. Briti õpetaja sai surmanuhtluse asemel 15 päeva, sest Briti valitsus vabandas südamest. Meie valitsus aga nii lähedalt ja tihedalt luterlastega seotud, et tehke tõmbagi Sudaani mõõdukate moslemite ees küüru selga ja teid tehakse roostes mõõgaga peajagu lühemaks. Pole just suurem asi tuleviku väljavaade. Mis võiks kõige selle karu probleemi taga olla? Kas see, et karu on võõras ja ohtlik põhjamaa loom ja Araabia poolsaare kultuuride jaoks midagi sama hirmsat kui meile põhja konn või soome tuuslar? Ilmselt on seni? Aga kuidas täiskasvanud inimesed mänguasju nii südamesse võtavad, sellest ma aru ei saa. Olgu siis mõni kogub ronge või ehitab lennukimudeleid omaette ilma päid maha raiumata. Euroopas peetakse kõiki kultuure võrdseteks ja on kombeks mõista neid kontekstis mille poolest Londoni moslemi kontekst erineb Londoni ateiste või kristlase omast, ei oska ma küll öelda. Mu meelest on kõigil brittidel üks ja seesama kontekst, Big Ben Manchester ju näiteid ja kinness. Ometi saab kristlasest selles kontekstis briti poissmees aga moslemist tülikas ja ohtlik usuhull, see on fakt. Poissmeeste salaühing pole ühtki metrood õhku lasknud. Minu tagasihoidliku arusaama kohaselt on kõigi usuhullude ühiseks taustaks enda teisteks paremaks pidamine. Kes on endale pähe võtnud, et ta on jumalast ära valitud, tüüp muutub ühiskonnale automaatselt ohtlikuks. Jumalast äravalitute ühine tunnus on see, et nad ei pea teisi inimesi endaga võrdseteks vaid tükk maad allpool seisvat. Ja mitte ainult allpool olevateks, selles mõttes nagu üks jalgpalliliiga on teisest viletsam vaid nii vähetähtsateks, et neid võib kohelda nagu koeri. Jumalast ära, valimatuid võib alandada ja kõigi vahenditega õigele teele juhtida. Nende raamatuid, filme ja mänguasju tuleb vaadata oma usu tõe seisukohalt. Ja kui nad ei allu, tuleb jumala tutta, nagu Hollandi filmimees võinud ja kirjanik või paljud teised. Kui mõni rahvuslane hakkaks sellist paska näost välja ajama nagu Londoni moslem, palataks ta kohe solgiga üleja pandakse vangi. Selge, et tegu oleks fašistiga. Aga moslem pole kunagi fašist, isegi kui ta sind pussitab. Tal on kontekst ja ta on multikultuur. Mina isiklikult ei näe mingit sisulist vahet religioonidel, mis räägivad jumalast ära valitud rahvast ja uskmatutest, koertest ning poliitikutel, kes seletavad, et üks rahvas on see kultuuritooja ja inimkonna lunastaja. Mõlema õpetuse pooldajate praktika on verine ja jälk. Pole vahet, kas äravalitud rahvamöla ajavad sakslased, venelased või suda onlased või tont teab mis hämarate juurtega britid iseenesetähtsusest lolliks läinud sakslaste ja venelaste all oleme palju kannatanud. Ja mitte ilmaasjata, see on andnud meile vajaliku kogemuse, kuidas jääda ellu ja säilitada oma kultuur šariaadi viljastavates tingimustes. Mitte et patuste ohvrite järel oleksime muutunud tugevamaks või targemaks aga me oleme jäänud aremaks ja ettevaatlikumaks. Ja sellest võib meile veel tublisti kasu tõusta. Aga seni loodame, et meil on siin rohkem venelasi ja rohkem sakslasi, ikka mõlemit rohkem.