Reisipalavik anymore nakkusraadioeetris. Tere, kallid raadio, kahe kuulajad, algab saade Reisipalavik ja mina olen Ingrid Peek. Loodetavasti olete valmis avastama päris raju kanti, nimelt rändame täna üsna ärevasse piirkonda Afganistani. Meie reisijuhiks on seal peaaegu kaks aastat elanud vabakutseline ajakirjanik. Pärl, tere Õnne pire. Sina oled afganistani pirukast päris suure ampsu hammustanud, värskelt ilmus sinu raamat, armastatud Afganistan ja peagi saab Tartus ja Narvas näha ka samanimelist fotonäitus, mis siis lähikuudel ka mujal Eestis ringi rändab. Olles näinud sinu raamatut, siis ma võin kuulajatele öelda, et see on tõesti imeilus, et ma soovitan teil juba enne, kui me selle teema käsitlemiseni sügavamalt jõuame. Kindlasti õnne fotonäitust ja raamatut vaadata, et see on tegemist on tõesti fantastiliselt ilusa teosega. Õnne palun avalda meile, kuidas sinu armastus afganistani vastu tärkas ja kuidas kogu see sinu lugu sinna minekuga alguse sai? Teine küsimus on väga hea, sest ma kohe hakkasin meenutama, kuidas afganistani maabusin ja sellel polnud küll erilist seostada armastusega, see oli pigem kerge paanikatunne, ma ütleksin. Või ebamugavustunne, miks, kui sa maabud olulise esimene päev ja vaatad enda ümber, siis see, kui sa oled tavaline lääne naine, siis ei tekita just eriti palju lootusi vabale nii-öelda vabale elule meie mõistes. Sest kõik on teistmoodi, absoluutselt pole asjam seal samamoodi koduses eeldist. Ja ilmselt see, kuna me juba nii palju sellest maast teadsime ja abikaasale pakuti sinna tööd siis esimene hetk me vaatasime üksteisele otsa, ütlesime ei, ega me peast põrunud ei ole. Aga see firma, kes abikaasat püüdis palgata, nimelt IT-ekspert ja ta on töötanud päris paljudes projektides, arenguriikides aga esimest korda need külalised. Ja see firma püüdis veenda, et tegelikult on seal võimalik kõik elada, siin on võimalik abikaasa kaasa võtta, sest abikaasa ütles kohe ei, sest kaks aastat lahus nagu ei tundunud eriti huvitav, abiellunud. Ja, ja nii me siis võtsime selline pool pidus otsuse vastu, et me läheme ja proovime ja kui me hakkame, me tuleme tagasi ja keegi ei hakka meie poole näppu viibutama. Ja nii me siis läksimegi. Aga kui abikaasad ootas seal töö, siis mis olid sinu sellised esimesed momendid, mis sa seal mõtlesid, et mis saama hakkab või mis sa tegema hakkad või kuidas see kohanemine sinu jaoks kulges? Jah, sa tabasid kahe minu kõige valusamad kohta sest ma eelnevalt juba kuna me teadsime päris palju, kuid ette ma hakkasin pommitama organisatsioonina pakkuma. Ja ma sain väga ruttu arvuvad sinna tööle saada, ehkki organisatsioon on paljugi seal töötav humanitaarala on väga raske, selline inimene nagu mina, kes tuleb väljastpoolt teatud süsteemi ja kellel kogemust selleks hetkeks, kui ma läksin Afganistani, mul oli küll palju kontakte, ma käisin ka palju radiatsiooni läbi, aga vastus oli, ütleme ausalt, null. Nii et algus ei olnud üldse mitte paljutõotav. Et ma avastasin mingi kuu aja pärast või kolme nädala pärast, et ma istun üksi tema ajas toas, mis on umbes kaheksa ruutmeetrit. Ma olen sinna suletud, sest ma ei julge välja minna üksi kõndima, sest me olime saanud nii tugeva turvakoolituse, kus meile räägiti. Kui terav laastud, siis ma ei tea, mis teiega kõik juhtub. Ja siis mulle tundus, et ainuke võimalus on minna koju tagasi. Demi ei tule välja, oli mingi hetk tõesti, mäletan sellist hetke. Aga siiski sa jäid sinna, räägi, mis siis toimuma hakkas, kui said lõpuks kohanenud ja Afganistan hakkas sulle avaldama ka oma teist palet. Vertikaalne kohanemine tähendaski seda, et kas sa võtad seda infot, seal antakse ja mida annavad välisorganisatsioonid, erilised turvafirmad, ametlikud teated, saadetud üks-ühele või natuke mõtlejatele, mis sulle räägitakse. Näiteks meil käib iga nädal meili peale selline nagu teata leht, kus oli kokkuvõtteid igasugustest halbadest juhtumitest, umbes nagu krimikroonika üle afganistani. Ja selle filmikroonikat vaadates hakkas tunduma, kui ma neid numbreid vaatasime, analüüsisime, et aga tegelikult juhtub vähem kui Eestis. Tegelikult juhtub väga spetsiifilisi asju, juhtub selliseid asju just et sõjaväega või siis tähtsate ametnikega. Nii et esimene reegel, mille me toetasime, hoian kaugele sõjaväest riigitegelastest ja üsna väike tõenäosus, teooria juhtub. Ja järgmine hetk oli see, et me hakkasime seal sai väga kiiresti tuttavaks väga paljude inimestega, kes seal kohapeal elab, ehme avastasime, aga nad heagi võõrastemajas, paljud neilt oma kodu Kabulis. No muidugi, ma asusin uurima, et kuidas see asi võimalik on ja selgus, et mõned endal juba aastaid elanud ja selgus, et täitsa on võimalik endale üürida maja ja elada ja kodust elu. Ja see oligi meie järgmine punkt, leida endale kodu. Ja kolmas, mis ma arvan, oli täiesti pöördeline moment oli see, et ma läksin välja tänavale, võtsin julguse kokku, astusin uksest välja ja juba esimese käigu järel oli selge, et mitte keegi ei kavatsenud mõrvata. Vaata, kui ma olen sobivalt riietatud ja käitun sobivalt. Ja Ma arvan, et kui need momendid kokku panna, siis hakkaski vaikselt selguma. Asi ei ole üldse nii lootusetult. Kas sa leidsid endale ka mingi hetk sealt mingi viisi loomingulist rakendust? Ja see oli kõige huvitavam, et kui ma olin pool aastat seal elanud, palju pilte teinud ja vahepeal kodus käinud ja suure formaadilisi fotosid enda botalid kaasa toonud, näitas need päris paljudele inimestele. Ja mind esimesena saadet ühe väga kuulsa bestele kirjutanud mehe juurde Rory Stewarti juurde, kes vaatas fotosid umbes pool minutit, ütles, et ma olen tööle võetud fotograafina, mis olid täielik absurd, sest mul ei ole isegi mitte profikaamerat, aga ta ütles, et meitze profikvaliteet ei huvitagi, et tahavad lihtsalt häid fotosid. Ja siis ma käisin ja pildistasin nähe briti organisatsiooni jaoks nende projekte, mis on ääretult huvitav, tegelesid restaureerimisega vana kvartali restaureerimisega isegi siis, kui nende heaks ei töötanud. Ma tundsin kõiki inimesi seal, ma käisin seal endiselt inimlikult ründava majades oli seal nagu tutta uued sõbrad. See oli hoopis teine asi, et sind kutsutakse koju, pakutakse Teide, küsitakse ka ei tahaks oma naisest pilti teha lastest, sest seal oli üks väga lihtne trikk oli see, et kui me aeg-ajalt kodus käisin, ma tegin fotosid, ilmutasin, viisin neil kaasa kingiks. Üks foto maksab võib-olla krooniskümmend, te ei kujuta ette, mis rõõmsal inimestel näha ennast enda peret. Noh, ta oli väga pisiasi ja põhimõtteliselt. Ja teisena palkas mind abikaasa firma, sest nad avastasid sama moodi, et neile meeldime pildid ja nad saatsid mind kajasta mitte seda projekti, mille heaks abikaasa töötab, mis oli veterinaar, peaks vaid hoopis suurt niisutuskanalite pretkemaid tretilise hoopis põhja. Reisin ringi ja kirjutasin sellest. Pidin pilt natukene reportaaži tellisid ja siis oli mul jälle suhete võrgustikke rohkem laieneda, siis oli päris huvitav töö, siis palkas niukseid children ja nad andsid mulle ääretult huvitav ülesandel tahvlit bukleti ja mõtlesin, et mina teen tavaliselt Afganistanist kõik, mis tehakse hästi, igav, ääretult formaalne, mõtlesin helt asja niimoodi tegema ei hakka. Kivistunud nägudega lapsed seisavad reas kusagil. Et kui te lasete, ma ei taha nagu mina tahan, siis ma teen jah, seal vabad käed ja ma reisisin, külastasin afganistani eri paikades koole, käisin külades rändrahvaste juures ja ja ostsin väiksed lood ja pildid ja sellest sai 20 reheline brožüür ja kasutab seda sponsorite leidmisel. Nii et see oli täiesti niisugune reaalne töö, mis jõudis trükiseni välja. Ja mul oli ääretult hea meel nad mitte midagi parandanud kui lõpuni teha või pärast ütlesid, et meil on tohutult hea tagasiside olnud just tänu sellele, et see on selline mitteformaalne tekst, hästi südamlik ja soe. Nii et nagu selgub, igasuguseid asju võib juhtuda. Aga kannatust, kindlasti ka sellist avatust, et mitte muretseda. Üks õnnelik raadiokuulaja saab ka sinu raamatu armastatud Afganistan õnnelikuks omanikuks. Loomulikult on raamat autori poolt signeeritud ja selleks, et see raamat välja loosida, oleme me välja mõelnud sellise toreda küsimuse, nagu, mis on Afganistani rahaühik? Saatke oma vastused minu meiliaadressile, Ingrid Peek, ERE ja nädala jooksul loosib fortuuna välja võitja, kellega me siis ka meili teel ühendust võtan. Ja kindlasti ma soovitan kõigil teistel seda raamatut vaadata, kindlasti õnnepärli samanimelist fotonäitust külastada, siis te saate aru, millest õnne just rääkis ja mida need eelpool mainitud organisatsioonid ka tema fotode juures hindavad. Tänases saates kuulame rohkelt ka Afganistani muusikat, millest osa õnne kaasa tõi. Milliste muusikapaladega sa meid rõõmustati, ehkki mõni eriline lemmiklugu, mida sa tahaksid raadiokuulajale tutvustada? Lemmiklugu just ei ole, aga, aga ma arvan, et kindlasti. Ta võiks raadiokuulajatele tutvustada sellist inimest nagu nahmat. Juba ammu-ammu surnud, ta suri väga noorelt, ta sai surma 30 kolmeaastaselt, kui ma ei eksi, on, on ta täielik ebajumala Afganistanis. Välimuselt ta meenutab natuke Elvis Presley, ma arvan, et ta tollal püüdiski nagu sarnaneda elik Brehvlile ja tema on küll niimoodi, et teda tuleb kõikidest poodidest ja ma ei tea, mis kohtadest, kuhu sa astud. Afganistanis on see kurb lugu, et kuna vahepeal olid võimul taliibid, siis muusikapositsioon on seal ääres ainult kehv. Et muusikud, enamus tegevmuusikud, häid muusikuid maalt põgenenud ja enamus tuntud afgaani lauljaid elab välismaal. Nii et kodumaal elab kaduvväike osa ja need, kes on, on sellised Ta kõrtsi muusikud mängivad islam on niisuguses nii-öelda teemajades, on nii, nende prestiiž on ääretult madal, muusikuid ei hinnata, neid ei armastata. Ehkki mina olen kuulnud restoranis muusikuid, kes mulle väga meeldinud, aga afgaanid ise suhtuvad põlastusväärsed muusikud nagu kommide tantsimine, et see on seal hoopis teistmoodi arusaam tantsijat avalikkuses ei laulda avalikkuses, kus sa seda teed siis see on juba nagu taunitav ja labane. Aga välismaal on suurepäraseid lauljaid õnneks saanud kuulsaks ja nad annavad ka kontserte täissaalidele. Ja kindlasti tasub kuulata nii mõndagi välisartisti, kes on seal tuntust saanud. Reisipalavik kasukas õnne pärliga Afganistani avastama ja nagu ikka, alustame kõigepealt iga maa olulisemast indikaatorit, milleks on sealsed inimesed. Afganistan on islamiriik, mis ilmselt juba eos tähendab suurt portsu kõikvõimalikke, üsna rangeid reegleid. Ole hea, tee peal on väike ülevaade, kuidas praegustel aegadel seal üldse inimeste eluolu, noh ma arvan, et nende elu on väga raske, kui aus olla. Neil on nagu üsna ja vähe võimalusi, sissetulekut peaks ütlema, et on siiski agraarmaa suures osas. Aga kuna need viimased sõjad igasugused alates Nõukogude sisse tungides lõpetades taliibid lõppedes ei, võõrvägedega on nii palju nagu puudutanud seda põllumajandust helki lõhkunud põllumaa, igasuguseid niisutussüsteeme siis on tulevad need toime nagu suurte raskustega, et võib-olla inimesed ei kujuta ette, et enne nõukogude vägede sissetungi Afganistani maa, mis toitis ennast ise ära. Et ehkki seal on väga vähe põllumaid, mis niisutavad, need on väga hea kvaliteediga ja ma pole mitte iialgi saanud sellise kvaliteediga puuvilju, juurvilju nagu Afganistanis. Mõnikord sind Eestis proovi mõnda puuvill ja siis mul hakkab sale, sest siis. Ma parem ei hakka teile kirjeldava, mis tähendab granaatõun, mis on sinu pea suurune, selle pooleks lõikad siis punast mahlast vedelikud pritsiitelt välja, kui sa lähed melonit ostma, melonid on sadu sorte, neid on sadu ima, liialdused iialgi mise saad värvida, seest, tab maasikamaitseline puu või nagu mehi ja see oli täiesti uus maailm. Et selles mõttes mul on ääretult kahju, et see maa, mis võiks olla palju paremal järjel on praegu tänu just sellele sõjategevusele nii palju kannatada saanud. Et minu näiteks usk on, et kui aidata Afganistani põllumajandust, siis sellega võiks väga palju aidata inimesi siis tegelikult mis on, miks inimestel on kaunis kummaline aru saama, et ta on enamus inimesi, kes läheb Afganistan, Taani poliitikuid, ajakirjanikke, külastajaid, Kabulik, aga Kabuloni suur linn, seal on neli miljonit, kes elab üksteise kukil ja tallinn ikkagi. Ta ei esinda Afganistani, kus elab kokku 24 miljonit, nad elavad ikkagi mööda maad laiali. Et selles mõttes on ka väga raske nagu kiiget, tee siuke kokkuvõte, see on niivõrd suur ja laimaad ja seal on niivõrd erinevad piirkonnad, et seal on täiesti kõrvalisi alasid. Näiteks üks üllatus pidevalt, inimestel on ka meil talv, oli meil kohutavalt külm ja, ja miinuskraadid, lund 100. ja, ja siis mõni sõber küsis üllatunult mu meelis, mis lumi, vaatan pildist seda, kus meie sõdurid on, need kõrb on ja soe. Aga seal on piirkondi, kus on miinus 30 ja, ja kaks meetrit lund ja hundikarjad ja ja ongi, need on väga mitmekesine maa ja tänu tänu sellele siis tal piirkonnad, kus on väga erinevad rahvusgrupid, elavad väga erinevate elu. Et ei saa rääkida, et vot tavaline afgaane on selline, et seal alavipustusid tadžiki audisbeke ja haarasid truck ja igasugused piirastust Kalašadid ja no niivõrd ime ime, rahvus elab seal umbes 30 rahvusgruppi, võib-olla tuleb seal kokku, nii et see on tohutult huvitav ja keerukas maa selles mõttes. Sa mainisid enne ka rändrahvaid, rändrahvad on tegelikult pustude palutsid ja Ma olen nende nimel, on kutsid ja kutsi on tõlkes need, kes reisivad, need, kes rändavad, need kõik, need, kes liiguvad sõnasõnaliselt. Need olid paarsada aastat tagasi veel umbes kaks miljonit, aga neid jääb järjest vähem vähemaks, sest nende elustiil tähendab seda, nad liikusid üle piiride üle mägede, aga tänapäeva teatavasti piiridega lähedal keerulisemaks ja ka Pakistani poolne piir läheb siiski nagu igalt poolt ei saa enam üle. Et see elustiil nagu on seda vähem, aga siiski kui tuleb kevad ja sügisperioodil on hästi vahva, kui sa lähed nii-öelda põhimagistraale, sa näed suuri karju ja kaamelitega tervelt nagu mustlaslaagritel. Nemad on jälle teistmoodi nende naised, vaata Ennostena sellist värvikirevad loorida, pigem nagu mustlased välja. Ja siis nad reisivad oma suurte pankadega põhja, siis niimoodi ja siis tulevad talveks tulevad jälle lõuna poole tagasi üle mägede. Et see on omamoodi hästi poeetiline, ilus ja neil on sellised hiiglaslikud värvilised lapitud telgid, mis on mägedes, näed kaugelt juba seal on kutsunud teatumas. Teades, et tegemist on islamiriigiga, tahan ma ikkagi teada, kuidas on sealne naiste olukord, eriti just tänapäeval, et oma raamatus oled sa kirjutanud ühe väga toreda pealkirja, naiste maailm ja meeste maailm, et äkki valgustad ka raadiokuulajad teemal lähemalt? Jah, see oligi, võib-olla on minu jaoks kõige keerulisem teoorias teadsin, et naiste meeste Moono kaunis eraldi on ikka väga kummaline. Elame maal, kus ongi elu käib eraldi üldiselt isegi moodsas perekonnas suheldakse küll, aga, aga mis on huvitav, et Me elasime afgaanidega ühes aias afgaanidele surma ja meil oli väike? Jaa, aeda jagasime siis. Ja kui tulid peremehele, tuli palju külalisi, ehkki neil väga moodne perekond. Peremees on endine lendur, oli meil. Ja väga huvitav inimene. Ometi kaekene lauad eraldi meeste laudinaike laud. Et see on see on midagi sellist, millega on kaunis turuta, võib algul harju talle teed, sai oma abikaasa käest kinni võtta. Või kallistada või sa pead, kui aeg mõtlema selle peale Nonii minu abi vaada tohivad tulla tema habemikud kolleegid ja musitada ja kallistada langetekstide kahelisel loomulik, aga mina ei tohi aga seal midagi, millega ta harjunud, et, et see ongi see ongi see eraldi elu. Ja see naiste elu nüüd ka see, et kui sa seal sügaval võttise tundma õpid, et sa saad, arutleb, baseerub täiesti teistel reeglitel, seetõttu sa ei saa vaadata üks-ühele, et meil läänes on sellised kombed ja miks nad küll jumala pärast ei käitu, nii et ilmselt nad on kas peast põrunud või, või mis iganes. Aga kindlasti mitte ei ole naiste põhiprobleem, nagu meil siin räägitakse, burkaati kindlasti burka spurganiks väline asi, see on umbes sama hea nagu sinuga arutaksime, et küll on kole, kõik käivad nabapluusis või noh, see samasid väline riietusese, see ei ole kindlasti mitte põhiprobleem. Ma arvan hoopis, et põhiprobleem on see, et väga palju naisi sureb üks maailma kõrgeim emade suremus on, sest arstiabi on niivõrd kättesaamatu, et hästi palju naisi sünnitusel, ma arvan, hoopis palju olulisem seal on burka peal. Ongi niimoodi, et see võtab tükk aega aeglaselt saada arvamusele, näitame loogikast ist nimelt, loogika on teistmoodi. Aga kindlasti. Ma ei näe seda nii maagilise nagu meil püütakse teda ette heita, sest meil traagiline tänu sellele, et me vaatame enda vaatepunktist kõige viimane otsime, olime ära viis kuud järjest ja valeliku viie kuu pärast tagasi tundus mulle endalegi kummaline, ma läksin tänavale vaata tingimusi, miks naised kõik nii palju. Sa lihtsalt harjusid ära, et naine peab olema kaetud, väärikas naine kaetud, kui naine on ta jäätistajale väärikas. Et isegi Ta on, ma olen käinud olukordades, kus on ainult naised, olen käinud pulmas, pulm on ka teatavasti nii naiste eraldi meeste osa on eraldi või perekonna peol või langenud sauna. Ja kindlasti ei ole ka seal mitte nabapluusi, ikkagi on ikkagi pikad kleidid ja võib-olla seal dekoltee või, aga ikka pikan pikemalt käis ja ei ole, ei ole käitleta, käite seal lihtsalt riietuskood on selline, nüüd arusaamine väärikusest ilust on hoopis teistsugune kui meil. Et ongi ta vabaks lasta, et isegi sel juhul on neil hoopis teistmoodi riietusest arusaam ja nemad samavõrra uudishimulikult, kui mina vaatasin, neid, vaatasid nemad mind ammuli sui, sest mina olin samasugune müstika neile, et miks ma ei ole oma loori all tugevalt meigitud näiteks ja miks ma ometi henna Vannaste värvi ja miks mul nii vähe ehteid on, äkki momeedia, hooli minust, mõni vähe ehteid on diktija? Nendel tähendab see seda, et kuidas, nagu sa pead vähemalt 5000 dollarilist ehteid oleme olemas, eks ju. Et see on, see on, eks, siis on täiesti teistmoodi mõtlemine ja sellega harjuda siis võtabki aega. Kohanemine on just nimelt selle maailmaga, et siin on need tellised reeglid, siin ongi mehed eraldi, naised eraldi, aga mina pean enda kohta ütlevad, mis tegi minu olukorra unikaalseks. Mina võisin rikkude kahe maailma vahel. Et mind aktsepteerisid, nii mehed kui naised, minu meeldis iialgi minna. Kui pere kutsus meid sööma ja ma istusin seal lauas meestega ära, siis juhtunud iialgi niisugust asja, et perenaine tuleneb naiste vajuta, siis juhtus nii, et äkki niisugune naine tahab tulla minda oma emale külla ja mina sinna taharuumidesse vestelda naistega. Ja minu abikaasa ei saanud seda kunagi endale lubada, nii et selles mõttes mina olin kahtlemata suurem võidumees, kui mu abikaasa. Meenub sulle äkki mingeid väga erilisi kombeid, tavasid, midagi sellist meie jaoks võib-olla kummaliste ebatavaliselt, aga mis seal on täiesti elementaarne isenesest mõistetav. Kas kõige lihtsam asi me saame, ma saan kokku võõra afgaani mehega mõjulata plaanidele kätt? Ei, vastupidi, iga mees afgaani, nii et kindlasti ei ulata mulle kätte. Siis me võime teha, müüme, panna südamele, kummardada, kergelt libiseda, Chatta restoran hulgast seal tervelt, ühesõnaga kõik tervitusvormelid, formaalne, viisakas, ääretult oluline, et sa pead kindlasti sa mingi aeg Afganistanis elada, on kasulik ära õppida. Kasvõi viisakusvormelit, alustada salema lõikumist ja küsida viiel erineval moel, et kuidas te end tunnete ja vastata alati kindlasti huba suunastest, sealhulgas mis tähendab, et väga hästi siis on umbes nagu see smart ookeanitleme. See on väga kummaline oli kuulda, et isegi perenaine, kui mobiiltelefon, mille aeg oli kohutavalt kallis, siis nad olid mingid tohutu tempoga arendanud välja sellesama vormelit, ütleme umbes kolme sekundiga öeldi kujuteldaval diskor alguses ära, et noh, kas või sellinegi asi, aga muidugi need kõikvõimalikud usud. Usud ja need võisid ikka äärmiselt kummalised tunduda, sest kuna Ta on vähe, siis päris tihti käivad inimesed seal kas mulla juures Joidis, ravitseja juures. Ja võib-olla kummaline hetk oli, mäletan, kui abikaasa tuli koju. Rääkis, et väga haritud afgaane, muide, kes inglise keele kursus ja suurepärast inglise keelt rääkis neid ka kolm korda paremat inglise keelt kui mina. Et see mees oli tulnud tööle, olid taskud, on rubiin täis rubiini nimelt levinud kivimid Afganistanis ja riski. Ja kui mu abikaasa küsis, et jumal hoidku, mis niimoodi ringi käid, ütles, et näed, et meil on perekonnas probleemeetriks inimene On niimoodi haige ja terveks tervendaja lubasta terveks teha, aga ta nõudis, et me peame tooma teatavat tüüpi rubiini, selleks aga kõlbab ainult teatavat liiki ja kuna ma ei teadnud, missugune käisin, lasin endale, otsisin igalt poolt, Flandria kujutad ette mul abikaasa, et inimene heledama taskule rubiini, täitame minna tervendaja juurde, et ta saaks valida siis õige rubiini, et siis äkki saaks inimterveks. Ongi see näide pidevalt. Võib-olla mingi sihuke ahhaa-elamused, ahhaa või niimoodi käivad asjad teistmoodi. Olen kuulnud, et seal on ka hästi tugev klannisüsteem nädalaselt, seal on see probleem, et seal on sõjapealike süsteem, ütleme pigem, et see on selline kurb asi, et on jäänud mingitest võitlustest sellised inimesed, kes on nagu mingi sõjalise võimu saavutanud ja ehkki on nii-öelda demokraatia avariik, siis teatud piirkondades on kindlasti hoopis võimul nemad, mitte Afganistani, ütleme ametiisikud. Ja ma arvan, On üks asi, mis teeb väga palju kurja. Ja kusjuures seal need inimesed on ka parlamendis istuvad valituna, mis teeb tavakohane äärmiselt kurjaks ja kurvaks. Kui me kõik teame lugenud inimeste kuritegude kohta tuhandete hukkunute kohta ja kui nad on jõudnud tee parlamenti, siis siis jah, seda nimetada klanni võitluseks ja see võib, aga ei pea olema ka rahvuslik rahvusgrupid on seal päris kurjalt ringi käidud sest tavaliselt on afganistani vaistaks pustud, kes on, ütleme niisugused hästi julge olla isegi ülbe olekuga kerge teiste suhtes. Ja kuna enamus afgaanid sunnid sunniidid ja on üks rahvusgrupp, kel, kes mulle endale väga meeldib, kes just seal kauges pommi on, see laps on hasarad parasid korduvalt ajaloo jooksul programmi tehtud ja väga kurjalt koheldud ainult sel ettekäändel, šiiidid kusjuures hasaradest mina näiteks mulle õudselt vasarat meeldivad hoopis teistmoodi välja optist muidugi keelia Kongo lihtsalt välja ning loetakse Tšingis-khaani järel, tuletaks, aga nad on minu meelest väga meeldivad inimesed olid. Aga vot seal ongi see, et kusjuures ei ole niimoodi, et kindlasti, et kui elavad koos kõrvuti kaklevad, üldsegi mitte, ma olin küladest, kus olid täielik segu igasuguste trahvustati, malati, küsisin seal nii. Huvitav, et kas teil nagu on selliseid konflikte, meid, mõnedki laadisteemia, nii palju aastaid sadu hüppasin koos elanud, et miksis, Afganistan on ju kurikuulus ja väga laialt tuntud ka kui üks suurimaid oopiumi ja kanep tootjaid. Mina olen küll legende kuulnud afganistani küll hašist kanepist ja oopimist ja kõikvõimalikest muudest sellistest meelemürkidest, mida seal tehakse, kuidas kohapeal selle teemaga reaalsed lood on? Mina näen seda asja niimoodi, et ookean on ookeanimoon, on üks põllukultuuridest, mida tarbitakse Afganistanis endas minimaalselt. Kui nüüd vaatame sellele probleemile otsa, siis ei ole afgaanide probleem lääne probleem, see, et temast tehakse, etan, narkootikumid tehakse, toodetakse temast. Ja kui me nüüd räägime Afganistaani põllumehe seisukohalt, Põllumeeste püüab toota seda, mis on talle kõige soodsam. Ja kuna ronin turuhind on, ütleme, tuleb seal umbes neli-viis korda soodsam, kui kasvatada riisi või puuvilla, mis on tunduvalt töömahukam siis selle seisukohalt on väga raske nagu öelda inimesele, et ära tee seda, mis siis, et see tulus. Ja teine, mis on väga oluline punkt. Mooni kasvatataks peamiselt lõunas, just lõunas on väga palju hävitatud niisutuskanalid, niisutussüsteeme ja sa ei saa mitte midagi muud kasutada sealt. Et põhja on, on ainult seitsmend küladest kasvatab, põhjas on kasvatanud moni paljud ja hästi palju provints, mis täiesti moonivabad, sellepärast et selle niisutussüsteemid korras inimesed kasvatasite puuvilja, riisi, kõike tuntud kultuure, kui sa reisid ringi, väga huvitav, oli väga mitmekesiseid kultuure, minu jaoks on jah, see on põllumajandusskulptuuri kysimus. Aga kanep on neil vana kultuurtaim ja kanepit küll suitsetatakse ja kasvatatakse päris palju, aga, aga, aga ma tahaks nagu märkida, et mina ei ole kunagi näinud Afganistanis niisugust asja nagu Eestis on mingi purupurjus inimene. Kumb sulle kuskil kaelaga karjub su peale, et kui seda tõmmatakse, oli, siis see on kuidagi niimoodi nurga taga natuke või? Ma olen küll, kuis kord, kui käisime jalutamas surnuaial, ükskord ühel puhkepäeval nägin suurt meeste kampa, kes tõmbas kanepi, tundsin lõhna endast pilti teha, Yodoksikil vehklema, tradi aga, aga, aga üldiselt siukseid asju tehakse nagu kodumüüride vahel hääl ja ikka naersime abikaasaga, et sellist asja, et õhtul ju kõik lähevad õigel ajal magama. Kuskilgi Reauskakse purjus inimesed, et see on jumala hea, rahulik ja vaikne elada õhtul vastavalt islamile, kõik lähevad õigel ajal magama, et hommikul ülivara ärgata ja seetõttu on vaikne ja rahulik, alati. Seikleme parasjagu õnne pärliga Afganistanis ja selle riigiga seostub esimese mõttena paljudel kindlasti märksõnasõda, mis tundub tänaseks kestvat igavesti, et see on kindlasti väga tõsine valus teema ja ma tahakski kisa. Võib-olla natukene valgustad sellest olukorrast. Meid mõtlesin Reagan Khani nimetet muide ametliku versiooni järgi nagu sõda ei ole ju tegelikult Rahu mingid rahutused ja Afganistan on tunduvalt suurema liikuv Euroopa suurim riik. Ukraina, mis tähendab seda, et seal on igasuguseid piirkondi ja praegu hetkel viimastel aastatel olnud pigem see segane olukord tõsisem olukord pigem lõunas. Seetõttu mina näiteks lihtsalt tegin enda jaoks selgeks, ma lihtsalt lõunasse ei lähe, milleks ma lähen sinna, kus on võimalik, et mingisugustes sõjandusega seotud probleemidesse. Ja samas minu kogemus põhja poole lennates 11. provintsis käisin, oli see ja et noh, sama küll sõda kui sellist ei näinud, juhtus üht ühteteist mõnikord. Aga noh, sõjaks, aga need on raske nimetada. Et selles mõttes ongi nagu suhteliselt raske arusaadavuse koha peal elad, et et helistavad paanikas inimesed isegi Kabulised nüüd teil lõhkest, Tom appi, mis nüüd saab muidugi kuuleta pommi, tavaliselt kadumine, enesetappe, lõhka peal on väga palju lõhkeainet siis tavaliselt kodus kuuled mingi mats käiviialase teado lõhkanenud siis helistad tuttavate. Kas teate, mis juhtus, kui ma toon osale paralleelina ja see on nagu liiklusõnnetus Tartu-Tallinna maanteel? Me kõik teame, et aeg-ajalt juhtub, kas me sellepärast siis ei lähe Tallinna-Tartu maanteele, ikkagi läheme, seal on ka see, et kui Kabulis kord kuus või veel vähem lõhkeb mõnikord pommist ilmselt tavaliselt tuhataks mingi sõjaväekolonni läheduses, siis sellest ei seisku kogu elu. Väga vähe puudutas mind või teisi tsiviilelanikke, et oli võimalik, et sa oled seal lähedal, aga tõenäosus siiski on suhteliselt väike, suhteliselt olematu. Et seetõttu veel tunnistavad. Ta on mind nüüd sõjateated jätsid nagu läks, tehti mööda. Aga mis meid nagu puudutas, vägagi oli see, kui aeg-ajalt ta jõudis jõudsid meieni tsiviilelanikke, on uudiseid sellest, et võõrväed Alt kogemata kas pommitanud mingis segaduses oli surma saanud afgaanidele kividele, tõukerattateed olid väga halvad uudised võiksid, see tähendas viha välismaalaste vastu, see tähendab, võib tähendada automaatselt teha igasuguste välismaalaste vastu. Ja minul ükskord väga vedas, et ma just läksin puhkusele sellel päeval päeval, kui ameeriklaste konvoi sõitis otsa seal kellelegi surma ja sellest tuli tohutu mäsu ja põletati firmasid. Meie meie kodu lähedal põletati mitu välismaalaste kodu. Et ta lihtsalt kasvas sihukeseks vihaks seal igavesti vastu, mis te tulete siia ja siin ette meie maal sellist asja, nii et selles mõttes ma alati nagu natuke ettevaatlik, et mina kui välismaalt. Mul on tunne, et ma iialgi teadnud, mis reaktsioon võib sealt tulla. Võib-olla kellelegi oli mingeid halbu kogemusi venelastega väga tihti, mida minu käest küsiti, et kas ma olen venelane. Ja mis seal veel huvitavat päris tihti hakati minuga vene keeles rääkima. Vanem põlvkond, kes on kunagi Venemaal õppinud veskil idabloki riikidesse hakati kobamisi vene keele rääkimisel ikka päris lõbus oli. Aga jah, neid sõja küsimest, sa võid elada seal, olla täiesti puutumata sellest sõjategevusest ja lahingutegevus, et see läheb sinust täiesti mööda. Tavaidik see ongi pilt, mille maalib meile meedia teatavasti, et meedia ju tavalise rahuliku külaelaniku elu kunagi ei kajasta, teda huvitab ikkagi mingisugused skandaalid ja tragöödiad, katastroofid ja muud müüvad sündmused. Seetõttu minul ongi jäänud mulje, et seal ikkagi kogu aeg käib mingi meeletu möll. Et kurb, sest ma olen sellest rääkinud koha peal mitmete välisajakirjanikega ja kujuta pilti, kui BBC ajakirjanik ütleb mulle, et ta ei saa müüa lugusid, mis räägivad tavaliselt elust, rahuldust elust. Pole mõtetki midagi loota rohkem. Et ütleb kurvalt, et ma nii tahaks rääkida sellest positiivsest asjast, sellest aga, aga keda see huvitab. Et ääretult kurb, et sellega tekibki see mulje, ainult negatiivseid kuhjub ikka nii halvasti, et isegi kui on hästi keegi nagu ei märkagi seda eriti ilmselt ikka rääkida. See on see, mida ma ka oma raamatunäitusega püüan inimestele nagu näidata, et Varrak natukene see asi ei ole üldse nii niisugune, nagu teile püütakse serveerida. Traagiline masendav. Sest afgaanid ise on selles mõttes haruldane rahvas, et isegi väga vaene ja väga palju kannatanud ja sa lähed temaga rääkima, sa ei näe sellist asja nagu on, et keegi tuleb ja halab ja küsib sult raha, jagab käe pihku ja sa ei näe, et seal on niivõrd uhked ja ja püüavad hakkama saada, et see on ikka kiiduväärt. Minu arust on probleem, et Afganistan, Nathan, millegipärast piirkond, kus kõik väljastpoolt asjad. Ta ütleb, et see on juba ajaloolisi selline piirkond, kus tulid britid, hakkasid seal majandama, difpitsid venelased, seal majandada on kogu aeg olnud, nagu ise ütlevad, et nad ei saa aru, miks, aga, aga nad koga kasuvad nagu mingisuguste huvide keskpunktid asuvad teiste piirkondade vahel, et kogu aeg käib mingi maadejagamine, kogevad jalgu. Kas riigis lokkab korruptsioon, et näiteks asjade ladusaks loobumiseks ikkagi pistis, on elementaarne kahjuks kyll, korruptsioon oli täiesti kosmon, nii et ma, mina hoidusin igasugustest valitsuse ametnik, kes need tekitasid minust padumusendada. Kommenteeri saade foorumis R2 poee kommenteeri Saadet foorumis R2. Raadio kaks. Olen toru otsa püüdnud meie saate lennunõuniku Krister Kivi, et teada saada, kuidas oleks kõige mõttekam reisida afganistani. Reinhard vaatasin, rabelenud lennupiletid maksavad Tallinnas näiteks Kabuli, siis hea uudis on see, et äriklassi pilet on ainult veidike kallim kui turistiklassi pilet, aga halb uudis on see, et kõige odavam turistiklassi pilet on edasi-tagasi 5567 dollarit. Ja äriklassis siis 5963 dollarit pluss lennujaamamaksud. Aga Ma arvan, et kui kellelgi peaks olema metsik tung minna afganistani Taani ehkki ning vaid ma ei tea, kas sinu meelest selliseid inimesi on palju. Ma arvan, et mõned ekstremistid ikka on, kes tahavad, võib-olla Põhja-Afganistanis seigelda. Selge siis ma arvan, et peaksid külastama sellist lehekülge nagu slai kammerlentab kamm. See on Afganistani selline pool odavlennukompanii, mis sõidab Dubaisse ja teelis ka poolist ja need piletihinnad on siis juba suurusjärgu võrra madalamad, ehk paarisaja dollari piirimail, samuti Afganistani selline tunnustatud. Võiks öelda rahvuslik lennukompanii, vana, mille ajalehe külgnevalt laiareana punkam, nemad lendavad ka pulli näiteks Moskvast pakkust, Frankfurdist, Istanbulist, Ankarast, teelist Islamabadist ja veel mitmest mitmest linnast. Sellistest punktidest on piletihinnad kindlasti odavamad. Praegu jõudsin juba vaadata, et näiteks eelistan võimalik sõita Aserbaidžaani lennukompaniisse sõidab ka puude ja neil olid päris mõistlikud hinnad, mis jäid mõnesaja dollari Iirimaal. Näiteks Moskvast on võimalik sõita Kabuli Reali lennuliinidega 621 dollari eest, kusjuures jällegi tore uudis on äriklassi eest edasi-tagasi üks ruut on 318 dollarit. Ma küll ei tea, miks on nii odavalt müüvad, aga, aga see on kõige odavam hind, mis on kättesaadaval ja Istanbulis sedasama oivaline afganistani. Lennukompanii söödetakse, et Caboolija tagasi turistiklassis 592 dollari eest ja kui on vaja ühe suuna piletit, mis kõlada ka päris mõistlikult mõttes arvesse sihtkohta, siis hind on 390 dollarit. Reisipalavik on juba kuu aega jälginud meie lennunõunik Krister Kivi ümber maailma reisi kulgemist ja sinu seiklusi, et räägi, kuidas sinu suurejoonelise ettevõtmise finaal on kulgenud, et ma saan aru, et rännakut jõudmas lõpukorrale Jah, tõepoolest tekkinud täiesti ootamatult, ma pidin veel korraks tulema Los Angelesi, kuid Euroopa juba paistab. See oli absoluutselt vapustav. Eelmine kord ma rääkisin sinuga siiski, olin Hondurases ja mul tunnistamist võrreldes Costa Reigaga ja ka näiteks panemata vana, mulle meeldis aga Hondurase, mis on selline lihtsalt sammu võrra nendest eelnimetatud maadest tagapool olev riik jättis mulle väga-väga sellise mõnusa mulje. Loodus on fantastiline. Takso on odav, keegi küll ei räägi inglise keelt, pilt mõistagi, aga inimesed on abivalmid ja üritavad saada aru, mida on vaja teha ja on valmis alati aitama. Nii et see on kindlasti see, mida ma soovitaks. Kuhu sound luurasest edasi? Ma läksin Costa Ricas, kus ma ei olnud varem käinud, aga see tundus olevat üsnagi selline. Suur pettumus on toonasega võrreldes, kliima oli võib-olla see küll ainult juhtus olema minu saabumise, seal aga 100. küllaltki palju vihma, taevas oli pilves ja raha küsida tee kaks kuni kolm korda enam igal pool, muuhulgas Ladina-Ameerikas reisides on ju selline tore nähtus nagu maalt lahkumise maks. Mida siis iga kord, kui inimene suundub lennujaama, et ta riigist lahkuda tuleb tasuda selleks, et üldse minema pääseda, kui suur see maksis umbes? No toonasesse maks oli 34 dollarit ja Costa Ricas oli 26. Seal on väga palju, aga siiski vaikselt koguneb küll sellega ei ole arvestanud. Kas sul Costa Ricas ka mõni selline eredam, positiivne mälestus on? Mul on positiivsed mälestused tegelikult panemast avastanud, kõige paremini saab alati süüa, siis sa oled näiteks juba lennujaamas, siis tuleb üles otsida mingi väike selline nurgatagune restoran, kus käivad söömas lennujaama töötajad, mis võib olla täielik Huberg, aga nii hästi Bangkokis kui ka need panamas seal. Ma olen veendunud, et saab alati kõige vähemalt kohalikku sööki, mida käivad kohalikud ise söömas, mis on maitsev ja odav ja mis ei ole mingi pitsa, seda, mida pakutakse metsikute hindadega lennujaamas alati ütleb üles seda mingi väike lennujaama nurgatagune söögikoht, kui on vähegi aega. Sealt edasi sõitsin New Yorki ja siis nüüd täiesti ootamatult tulime korraks siia Leisse, siis õhtul sõita Euroopasse. Aitäh Krister, väga tore ja järgmisel nädalal loodetavasti oled sa siin raadio kahes stuudios juba, et teha väike kokkuvõte meie kuulajatele sinu suurepärasest ümber maailmareisist. Reisipalavik nakkusraadioeetris. Reisipalavik rändab koos õnnepärliga Afganistanis, sina oled ilmselt selle maa risti-põiki läbi seigelnud, aga millistest paikadest sa soovitaksid, alustada sinna selt reisijalt või teiegi, väike ülevaade oma lemmikkohtadest? Et risti-põiki ma kohe täpsustan, ainult põhjatu. Taanis, ma olen tõesti reisinud kahjust risti-põiki vaja, et kui võtta Afganistani kaart ette, on väga kihvt vaadata, et kus järgus mina olen reisinud, tõmmata täiesti sirge joone allapoole lõuna poole pole üldse läinud. Aga kahtlemata on ka põhjas väga põnevaid paiku ja, ja mida ma võin öelda kuulajale, et on täiesti võimalik meili teel isegi organiseeritud leppida kokkureise ja seal on juba täiesti korralik turismifirmasid afgaani endid, kes siis teevad maasturitega täiesti ühe-kahenädalased reise. Sest mida ma nüüd muidugi ei soovitaks, et võtke seljakotid ja, ja sinna see ei ole väga mõistlik, sest kasvõi selline pisiasi, et seal maal on väga palju minna. Ja ei ole just väga tervislik minna igal pool jalutama või ei tunne olusid. Et kohalik autojuht, kes valdaks ka inglise keelt, oleks kahtlemata minimaalne nõue, aga jah, alati on hea, kui on kohalike olusid tundvad inimesed, sinu Ligiliseni reegel number üks. Aga minul muidugi on mõned lemmikpaigad ja üks neist on kahtlemata Pami on, mis on looduslikult niivõrd ilus, et et see oli uskumatu, sest kõik rääkisid ainult sellest, et seal on olnud budistlikud kloostrid ja sadu koopaid ja, ja siis muidugi need hiiglaslikud buda kujud, mis siis olid tõesti hiiglaslikud peaaegu 60 meetrit Teriks kõrge. Aga kohale jõudsime rabatud, mis mulle loodus seal, sest ma ise ei ole grand kanjonis käinud, aga kui ma olen vaadanud sellist maastikuklippi, vaatlen seda, mis on siis nagu halvad moonianski, Terodeerunud, vanad mäed sisse ja mitte kuidagi alla parimatele rahvusparkidele kuskil USA Uus-Meremaal. Ja need mäed on punast, sinist, ma ei tea rohelist soolad, kõik värvitoonid on esindatud liivakivikaljud ja seal paviljonis ringi sõita, seal on midagi täiesti uskumatut ja Pamioniskis kuskil kolme tunni tee kaugusel suvisel ajal pääseb ligi, võttis ka seitse türkiissinise veega, järvendan pandemiili järved tõlkes emiir tamm. Ja vot see on tõesti loodus, mida ei saa nagu kirjeldada, peab nägema, sest kui sa sõitma hakkad ja ühel hetkel nad paistma hakkavad, siis on tõesti uskuma, see värv on niivõrd uskumatu, puhas. Et et seda ja ei saa nagu jah, kirjeldada ja see on nagu rahvuspark, aga, ja nii-öelda turismiobjekt, aga me naersime küll, et turismiturismiobjekt on väga suhteline mõiste, sest sel päeval, kui meie seal käisime, nägime tegelikult autot, lugesime ära. Ja sinna me jäime tõesti ööbima ja ainus kord Afganistanis ööbisime telgis esimesele Belgi panna mille kohta neissinudia graafiku ajakirjanikke sealsamas lähedal ööbis, ütles, mille kirjutage ühele poole tõlki, vägista mind ja teisele poole tappa mind väga hästi invest jälle näitas seda lääne ettekujutust. Et mis tingimata juhtuma peab alati kindlasti jah, tunde, Amir ja järved ja paviljon on midagi väga, väga kaunist ja lisaks kultuuriliselt väga huvitavat. Sest praegu on tõesti tegu islamit väga kunagi oli ikkagi tegu väga tugeva budistliku maaga ja isegi kui vaadata tagasi ning 50 60 aastat, siis oli väga palju oli ikke kristlasi, juute, aga praegu nad on kõik suhteliselt põranda alla läinud ja nende pühapaigad ei ole enam avalikkusele kättesaadavad. Sikkide kloostri templis käinud, kuna käisime pikkide kooli poole vaatamas. Nathan, alles tuhatkond perekond, aga üldiselt jah, muud usud nagu hoiavad hästi tahaplaanile ja ongi kristliku misjonitööd, mis oli võimalik 50 aastat tagasi vabalt minna ja teha rahulikult killustikku, mis tänapäeval ei tuleks ära kahtlemata kõne allagi enam. Aga vaadata. Ma vaatan ka mõned väga kaunid vanad mošeed, mis on säilinud üksnes Ida-Afganistanis. Keratiin imeline mošeesid on restaureeritud järjepanu 60 aastat ja seda võib vabalt võrrelda samovar kandi parimate näidetega. Aga noh, kuna see on Afganistanis, siis loomulikult satub sinna palju vähem inimesi. Ja ka tänu selle 60 aastal restaureerimistulemusele on tõesti imeline tulemas. Helegin mošee Heratis ja, ja teine paika, mis on ka väga kuulus must tumesinistest Townsemagaressorisis nimatumas aris. Risi mošee on selles mõttes hästi huvitav, et tavaliselt afgaani naised ei tohi Mushisse minna kodus palvetama ei ole ette nähtud ruume ei ole nii nagu näiteks rina karis Kashmiri, mis on ka islami maabus näiteks naistena mingi ruum või mingi võtta seal kuidagi nagu ei ole õnnestunud, seda siis Lazarihhariifinjuši on selline, kus püha nagu kohta, naisi, lapsi, mehi tekitab hoopis sellise pinge õhkkonda, mis on väga haruldane Afganistanis. Et ka minul seal Isis, nägin iga päev sinna mošees tagasi, ma lihtsalt nautinud, kuidas terve perekond tuleb ja et kuidas inimesed on õnnelikud, et nad võivad minna, palvetad, aja koos teha. Hetked, mis on hästi kallid ja, ja sellised ilusad. Ja muidugi on kurb, et kadunud ei ole peaaegu midagi säilinud, kuna seal on nii palju neid lahinguid, sõdu üle käinud. Aga üle maa, selliseid, jah, üksikuid kohti ja muidugi loodust, loodus igas provintsis isemoodi. Ma olen lind, poolkõrbe ja kõrgmägesid kindukushi. Kui sõidad juba põhja poole, siis on lumi garanteeritud korraks üle mägede, lähed suvel alustatud reisi, on palav, palav, 40 kraadi, jood salongigurule, mis on kuulus guruseks põhja minna, saad seal lumesaju kätte, sõidad alla jälle palav, ütleme väga-väga põnev, väga, väga eri eriliselt piirkonnad ja ega piirkonnas on ise kultuuris nii et ta kohe näed, kuidas maastikud muutuvad, et sügisel sõidad, siis kõik tassivad puuvilla, tekiks, olid kõik kohad hiiglaslikke valgeid, tukse vedavaid inimesi täide, titt tassitakse seljas ja kaameli neljas ja see on omamoodi sihuke poeetiline ja kõikumine värki, hark, arhailine, sest kuna ei ole ju, sa ei näe seal, et keegi traktoriga seal kuskilt minna, pike käsitsi ja siis on, vahel on niisugune tunne, et tagasi läinud tuhatkond aastat ja näed seda elu oma algvormis, valge lihtsalt. Et see on hästi põne ajad, ründamine, rohelust on väga-väga vähe, umbes üks protsent metsanales. See on ikka meiesugustel metsa inimestele, mina pean tunnistama, et mina tundsin kohutavat puudust puudest, seal ikka täiesti täiesti jube tunne oli seal sa oled alati nagu sihuke palja maa peal ja ma näiteks Pami niiskust puituma reisisin, ma olin kaks korda päikesepiste, sest noh, seal ei ole füüsiliselt mitte kusagile minna. Keskpäevane päike on, et kui ma olin Eestis ikka täiesti päikeseklubisse kuuluv, siis pärast Afganistani eluma suhtun päikesesse külmavereliselt. Võtan hea meelega pilved, et sa saad, saad aru, et päike kaunistuseks Kaarame, tunded tekitavad vahel abikaasa Kanaalise, naersime burka polegi nii halb mõte, et selle all, et ta ei saa selle ligi. Minu üks lemmikosasid reisipalaviku, saatestan uuritava maak köök. Õnne, milline on afganistani köök, mida nad söövad, mida nad joovad millised on lauakombed, kas seal süüakse käed? Seal süüakse käega parema käega täpselt, just nii ja nagu võid ette kujutada, see polnud teps mitte kerge algul meeles pidada, kui seal pannakse mingi kaussetaja mitte vasak, mitte vasak. Ma olen kuulnud, et selle vastu aitab kõige paremini selline trikk, et hoida vasak käsi kohe rangelt kogu aeg süles, et sul ei teki isegi kiusatust. Palun kergelt kergelt tagumik alla umbes trikki, et umbes ära sinna ehk läheb, muidugi, eks ma ikka eksisin, eks antakse andeks, kaalused võõramaalaneksa püüad. Aga eks ta ole võõrastav küll, et kui sa satud mingisse tavaliselt eriti kui ma just reisisin, et siis autojuht kuskil peatsite ääres ja siis lähed mingisse ruumi, kus on see vaip ja niuksed spetsiaalsed yhte patjadega ongi kunagi rohkem mööblit, tavalises Khani majas ei olegi Dašokitmise siis istepadjad maas. Tuuakse sinna kandikut, pannakse keset tuba ja siis sa hakkad sealt helpima, selle tuuakse leib, naan, mis on äärmiselt oluline selle leivaga. Söödki sisuliselt. Ja minule üks väga maitses külades võis olla väga maitsvat jogurtit, mast on see, mis tegelikult maitses nagu hapupiim pigem. Ja seal oli ka väga tavaline, et keegi mingit lõunat külades ei teinud, aga et kui ma mingi ringi ringi reisides sattusin, siis pandi jälle see suur kauss siukest vedelat ollust, keset tuba anti leivatükike ja teed kindlasti ja oligi nii, et afganistani leto mitte kunagi joonud, kuna põhiline, mis probleemid on välismaalast, talunikud, kõhuprobleemid Afganistanis, mitte ainult välismaal. Kas teil afgaanidele endal, sest ta on viiendik Afganistani lastest sureb enne aastaseks saamist just kõhuprobleemide tõttu väga labased asjad, kõhulahtisus ja mida on väga raske ette kujutada, nii et minu reegel mitte kunagi juua, vett alati teed püsida. Ja paistab, et see töötas, sest ma tegelikult ma kunagi solvata inimesi alati sund kõike, mida pakuti. Aga need on suured lihasööjad, mis oli minu jaoks üllatav mudelitega afgaanid olid suured ilusad inimesed midagist ootasin kuni vaene maa, et sihukesed kidurate või väga ilusat keha, kehaehituse inimesed. Eks see liha ja seke Paad ette ja taha oli minu jaoks päris Kaaranusest mul hiljem roheline rohkem. Aga aga, aga kui niimoodi kodus pakuti, siis väga huvitavaid toite, mina armastan eriti baklažaan ja plaani, nad oskavad jumalikult teha põnevates kastmetes. Et kui niisugune tavapärane on lihtne toit on, mis on Kabuli riis, eriti Kabuli, mis on siis riis porgandilõikude rosinatega siis kui pidupäev, siis tehakse ka mingisuguseid kas liharulle või siis siukseid. Hautatud baklažaanid on imemaitsev olla? Väga tavalised Montuur, mis meil kohutav maitse, mis on siis sellised nagu pelmeenilaadsed, suuremad, käsitsi tehtud siuksed täidisega ja nad ei pea üldse liha olemas, et seal lisan mingit roheline täidis, Montuurid oivalised, aga noh, nendega palju vaeva ja see oli tavaliselt niuke tõesti pidupäeva roog. Kala on Afganistanis väga vähe, tehakse Lamudoriaar ehk põhja poole, ütlesin seal külali. Aga üldiselt jah, ma olin, ma olin, väga raske oli selles mõttes, et kui sa rohkem armastad roheline kala siis küll võib vahel keeruline olla, aga muidugi, kui me oma kodu saime ja ma hakkasin ise süüa ostma tänavalt poode, kui selliseid ei ole unised kärud ja seal pakutakse mida iganes, siis ma ainult aim. Kui kvaliteetne, kui hea nende juurvili puuvili ja me sõime tohutu hea meelega abikaasaga kõiki neid rohelisi asja, siis mida nad isegi seal oli, kastsin midagi tundlik liidi, mis see on, ega aru ei saanudki ehitlik koju, kiitori naljadest, siis ta näitas, et seda tuleb siin auto tehes. Et, et köök on ja ta on üpris võõrapärane, minu jaoks tal ilmude tuntuma raske Afganistani raske reeglina augustist on ikka hästi magus jaa, jaa. Ja kui ta on ikka õline, siis ta on ikka ülimalt õline. Ja Reiman oli ka selles, et isegi et mitte niivõrd nii õli näoga, et odavamates kohtades odav õli, noh, et kui sa oled päris raske taluda olla sihuke oda on ikkagi odava toiduõli maitse tuli toidule ligi. Aga, aga üldiselt oli väga-väga põnev oli katsetada ja, ja, ja just eriti jätku seal külades sakslastelt kunagi ei teadnud, mis antakse. Aga nii palju, kui ma rääkisin nende inimestega, kes on varem käinud Afganistanis seitsmekümneil Te, olete niimoodi välismaalt, aga nad kõik ütlevad, et Afganistani köök oli palju, palju rikkalikum, et ikkagi sõdade aega nii mõjutanud, et, et see mitmekesisus on tohutult vähe läinud, et kui sa lähed täna Kabulis restorani mis on mõeldud, siis ütleme afgaani köögi restoran, siis seal on see nimekiri, neist toitudest on üsna piiratud sellega võrreldes, mis kunagi oli. Ma ütleks, et siin tuleb välja afganistani vaeses põhitoiduna leida. See on see, et ta leivaniit, pisikseid, töökoda, siis on kõik kohad täis, enamus inimesi elab teised sellest teist leivast. Et kui sa lähed lõuna ajal kuskil liigud linnas, siis rahvas tuleb, ostab leiba, mingi piklik õhukene ja pannakse rätiku sisse, ta läheb sellega, et teda süüakse siis, kui on väga hästi läheb siis võib-olla natuke liiga kõrvale õhtul siis on see sööku siis nagu nagu süüakse. Et selles mõttes, ega seal mingit priiskamises, kõnelejale esse leib ongi see, et järgmisena võiks öelda Triis on kindlasti. Et kui sa oled juba natuke rikkam, sa võid lubada endale pisut riisija, kui veel hästi paremini võiks ta kindlasti liha endale lubada seal lamba- või kitseliha kindlasti muidugi me teame, mitte sealiha. Aga see oli, selles mõttes oli väga huvitav vaadata isegi neid nagu isegi veristamine nii teistmoodi, eks ju, et kõik kõik see tiha töötlus ja, ja noh huvitav oli see, et kui oli suur usupüha seal, siis ramadaani lõpp ja siis oli selline komme, kus hakati lambaid välistama iga perekond. See oli ka nii, et enne kui ma asjast aru saime, lammas õues ja söödi talle nugasid ja kindlasti veri välja ja ja vaadata hoopis teistmoodi kohtlemine ja siis toitu, tehke muidugi perenaiseks meile ka kohe siis pühadetoite, et väga palju toit on seotud, et kindlal pühal siis saadetakse, mäletan kavad mingi püha ajal saadeti meile mingit sihukest magustoitu, mis oli väga huvitamiseli kardemoni seal täitsa palju kardemon, kardemon nagu, nagu mannataoline või sihukene, väga huvitav, nagu nagu mannaputru meenutas midagi ja sellepärast siis said aru, et seal täpselt selle pühavad sellel pühal kombel siia siit aitab. Et vot jälle palju on selliseid noh, nagu reegleid, aga noh, eks meilgi ole, me ju armastame ju seapraadi juhi Aivar ja eks millega nad veel maiustavad? Armastavad ka oma kuivatatud rosinaid ja pähkleid ja neil on oivaliselt pistaatsiamandleid ja mida mina jumaldasin, hoo, nagu näiteks kaks hooaega sellel olla mooruspuud. Nimeline on, mooruspuuviljad on midagi sellist, mis on, nad ei kesta nii et ei saa midagi teha, Nad on umbes nagu vaarikad kukuvad maha ja, ja see on nii huvitav, no need on nii haprad, siis saadakse kätte niimoodi, et lihtsalt laotad tekkima. Ja raputad siis kukub, tekib karjad ülesandeks, et varem ei teadnud, mis asi see ongi, et esimest korda vaatasin imelugu, see on, et aga täna on küll, küsis selle hooaeg, saabutlejad, tänavadki tutt Tutlemi noorustu, et see oligi hästi huvitav, et just näinte puuvilju taano, rosinad mina näiteks rosinaid Eesti ja üldse. Ma ei saanud üldse aru, mis asi see on, aga siis, kui nad on siuksed, värsked ja hiiglaslikud ja ta ongi just see, et kui see on hästi kvaliteetne, hea, et puuvili väga palju süüakse ja armastatakse õhtul vaata, läheb afgaane ostab meloni mööda minnes siis et nad oskavad nii vahvalt koorida ka seal ei pea isegi mingit nõudev midagi olema. Autojuht kaasasime, pikikale ostsime siis ta lihtsalt lõikas seal tükkideks siis lõikasin viiludeks ja siis omakorda nagu väiksemateks tükkideks. Ise igaüks noaga võis võtta, nii et näppe nagu mõtlesime, väga kavalad, et kui ei ole nagu toiduriistasid, saab ikka hakkama. Selles mõttes jah, Afganistani suur üllatus, et nagu kujutasin ette ka ja siin selline agraarmaa, et me teame, mis kartuli porgand, agalase porgand ikka sinu käsivarre suurune, esite valge redis, mida meil ka poes müüakse. Kui need tulid, need olid ikka siuksed tea, võtad oma reie, siis tõmbad alla, siis võilillkapsast läksin ostma, võid alati tõsises hädas. Imehea lillkapsas, lillkapsas, avartika niukse, kõige väiksem oli võib-olla sinu kaks peadmine, seisad, ütleks väikesed ei ole. Väike noh, jah, just seal pered on suured, siis ongi hea osta või minu, mina olin tõsises hädas, et me oleme kaheksa, teeme siukse kapsapeaga, lillkapsa kaalub neli kilo, näiteks, et et selles mõttes kõik kasvad täiesti hullumeelsed. Ta mõõtmeteni imemaitsev, et selles mõttes on väga eriline. Kuidas seal alkoholi tarbimisega loodan, ei tarvita ja nad ei taha, et ka välismaalased tarbivad. Nii et selles mõttes mingid üksikud kohad, nagu kui me käisime tihti ohvitseridel külastasin, nemad seal küll said, mingid mingid paadid mingisuguses kohvikus said lubada endale mõned õlled, päevased meeli siukest luksust nagu ei olnud. Täna meie õnneks ei olnud näiteks alkoholilembesed siis neid üldse häirinud ja ja me ei näinud ka põhjust, miks peaks, kui ei armastata, hakkab või mis seal siis peaks mingid tohutud varud olema. Tuletan teile meelde, et üks õnnelik raadiokuulaja saab ka õnne, pärliraamatu, armastatud Afganistan omanikuks. Loomulikult on raamat autori poolt signeeritud. Selleks palun vastake küsimusele, mis on Afganistani rahaühik. Saatke oma vastus minu meiliaadressile, Ingrid Peek. R E ja nädala jooksul loosib fortuuna välja õnneliku võitja. Avastame parasjagu afganistani, mille rikkaliku kultuuri on mõjutanud nii ida kui lääs, mis on olnud iidne kaubateede ja seeläbi tuuride ristumiskoht oma jälje, sealsesse kultuuri on jätnud nii pärslased, araablased, türklased, Aleksander Suure väed, mongolid, indoiraani hõimud, Kambodža alased venelased, ameeriklased ja kes kõik veel. Neil on võrratud mošeed, fantastilised mustrid, kunst ja käsitöö, mida lihvitud aastatuhandeid. Mis sinu jaoks õnne sealsest kultuuripildist kõige erilisem, kõige muljet avaldavam oli? Vot see on küll raske küsimus. Aga arenen, mina avastasin enda jaoks Afganistanis asja, millest mul eriti aimu nende, see oli kalligraafia. Ja kuna mu üks mu tööandjatest korraldades Caligraafide võistlusi üle Afganistani, kus siis esinesid parimad oma ala meistrid. Maksa oli see vapustav elamus, sest kalligraafia Eestis teatavasti see on ju ka au sees ja kõik, aga seal on ta arendatud idamaadel sellised piirid nii sellise tasemeni, et seda on nagu raske mõista. Et mina jätaksin nagu kõrvale sealjuures selle teksti, et põhimõtteliselt ivaligraphen selleks, et kuna ei tohtinud kujutada inimestega loomi, siis hakati lihtsalt kirjutama kaunik tekstimisenollahhi kiituseks nüüd avalikuks Taanist kusjuures Afganistanis on näiteks, et seal on väga palju, kasutatakse kaaligraafias ka oma maa suurte luuletajate tekste, pärsia luuletajaid, kuulsaid Rumi, kirjeldav Firdouci, Anvari, ühesõnaga see ei ole päris niimoodi, et ainult usklikud tekstid. Aga see, kuidas need välja näevad, see on niivõrd imepärane, kui sa näed, kuidas tekst võib tekkida, kui istub meister, ta võtab ja tal ei olegi muud, kui tal on see paberileht, tus, lihtne sulg ja kuidas ta kirjutama hakkab, siis müstika, seal see pilt, mis tekstis on niivõrd ilus ja harmooniline. Aga muidugi nende meistritega rääkides, et kui inimene seda 35 aastat iga päev teinud, et nagu igav, mingi kunstiliik, et aga see oli võib-olla kõige võõram ja see on kõige ootamatum. Ja just see suur õnn, et näha lähedalt afganistani suurimaid meistreid, et ma käisin näriks, paluti, et ma teeksin mõnedest meistritest portreed ja siis ma käisin Afganistani kõige kuulsamalt vanemal kalligraafil külas. Eks tema töö on ka mul raamatus tema sugulased, sugulaste lahked lubadused, luba küsisin selgunud tal vahepeal ära surnud, nii et et ta nüüd on surnud, aga, aga näitas oma töid ja, ja see tase oli täiesti nagu sa isegi mitte midagi aru ei saa kunstist, aga sa vaatad seda, et see on. Kas te teate, taustal Tal on ainult see sulgpaber selline väga ilus vaadata, harmooniline aga muidugi vaibad, vaipade külluse erinevad mustrid ja nendest on kirjutatud raamatuid ja ma kohtasin ameeriklast, kes parajasti kirjutas raamatutest kiile niivõrd palju. Seal võib olla lõbus, natuke hakkasin jagama, aga üldiselt see on keerukas teadus, ütleme ausalt, see võib-olla tead, et siis mulle väga meeldis, meeldis tõesti nagu mošeesid, et ennushedega seostub tihedalt just keraamika, ütleme siis, kuidas need mošeed on kaetud glasuurplaatidega. Glasuurplaatide samad vaated lähedalt kasutatakse kalligraafiat ja vääreve ja ja kuidas, kumb andnud ja lähedalt vaatad, see on ikka niivõrd müstiline erite vaadet praegustes oludes kaad. Vaestes oludes aga leidub meistreid, kes kõik plaate kuumutavad ja oskavad just neid traditsioonilisi mustreid kasutada ja et selles mõttes võib-olla inimene, kes arvab, et kunst peab kindlasti metallist inimesel loodust ja, ja mida iganes, kujutad, et võib-olla on päris huvitav minna ja vaadata, et ta võib-olla tõesti sihukestest sümbolitest koosnev ja üldse mitte igav. Et ta võib olla väga ergas ja värviline ja, ja igal juhul väga põnev. Muidugi ei ole palju ilmunud puitu ja ealse puidust asja, kuna teatavasti puit on see vähe, aga need vähesed asjad, mis on säilinud jälle, et afgaanide käsi taskus, nikerdada kingiaknaid ja uksi ja see on seal, seal oli täiesti müstiline, jälle väga omapärane stiil, nagu te mainisite, erinevaid mõjutusi. Kindlasti märkad, et seal on mingid mõjutusi, aga samast võib tulla sealtsamast india poolt mingeid mõjutusi. Et tal on niisugune põnev kultuuride segunemine olnud. Et samamoodi luules väga huvitavaid töid ja, ja kusjuures isegi Eestis on päris palju tõlgitud Afganistani aladelt pärit poetess on niivõrd kuulsad, on olnud ikka maailmakuulsad, ütleme on sul mõni oma lemmiknäiteks. Oli ka aeg, kultuuri kõrgaeg jääb nendesse aegadesse, umbes kui võib-olla mõni raadiokuulaja on seal käinud, vähemalt oma vanematelt kuulnud või oli. Samar kandis on, ütleme, Hiina on väga kuulsaid täpselt samal ajal oli ka õitsengu aeg Afganistanis ja sel ajal kogusid siis kogusid vabalt öelda kuningaid kogusid endale tuntud poeetide luuletajaid, see oli ka selline klientide kogumine oma õukonda ja ratiseli tollel kuninganna võimul. Ehkki ta abikaasa oli ka, aga ta elas oma abikaasa üle, ta valitses tükk aega ja tema oli see, kes keda mäletatakse, kes kahessaad, tegu mis muide tõlkes õnnelik tarel. Tarbijakeeles jaa, Kahrssaadi õukonnas oli, oli, oli väga palju talente ja kuna samal ajal oli islam, oli selline väga pehme suundonis. Sufism oli levinud teatavasti Eesti selline tegu ja väga liberaalne muidugi joodiga sellel veiniukonnas, mida praegu on jälle raske ette kujutada. Ütleme väga palju värssamiini, joomisest ja pidutsemisest suvidest siis ongi kuuseumi Rumin, kes sealt aladelt ja Rumi mulle väga meeldiks. Teda on päris päris päris palju tõlgitud ja uuritud ja ja tema mitteluule aga siuksed, lood ja filosoofilised loonud hästi põnevat siiski raamatust pidime, tsiteerisin pilt. Sest kui sa Afganistanis räägid pärsia kultuurist, minister ei saa mööda minna, see on. See on täielik gripp jah, des käinud. Ma olen lugenud midagi ka nende rahvuslikus spordibuss cashi kohta, põsk, kassi cashi, kuidas see välja näeb? See näeb välja täiesti hullumeelne. Et afgaanist, taani, jah, meestele koledad ühtlased, võitlused, koera võitles ja kukevõitlus ja nurmkanade võitluse nimi õnnetus näha. Kapuskasii muidugi on meist nagu üle. Ja muidugi täpsustuseks võiks öelda, et sedasama võistlust enam-vähem samal kujul on ka Kasahstanis ja üldine nendel aladel, kus Tšingis-khaan, läbike Türgis ja aga Afganistanist annab ta siis nime otsetõlkes kitse krabamine. See idee on iseenesest idee, on kasvõi mõne lausega ära seletada, et kaks võistkonda hobustel, seal on peata kitsekarjus, sa pead viimased punktist A punkti B. Ja mõte on muidugi see, et kõik üritavad seda koristatud käest ära, et sa ei saaks minna punktist A punkti B. Ja meil õnnestus seda näha täiesti juhuslikult, kui panime üritanud talv otsida, näha ja kõik teadsid, et platsi, kus käiakse, ega see ei ole selline asi, et kuulutatakse välja, ostad pileti, läheb nii, et noh, tead seal kuskil tuleb need kokku mängivad puhkepäeval, no käisime mitu korda. Et kevadel, kui hooaeg oli läbini sättisime, tants iiri orgamis nimeliselt ilusa org ja mingid mehed olid vasturääkivad puskašiitulitavad puss, kassi on ja ja vot see oli väga kihvt, siis see oli sihuke loomulik Siuke küladevaheline mäng, mitte mingi ametlik ja kaks küla, siis oli kakud, läksid siis kokku, mis õigel ajal jõudsime kohale. Ja noh, minu suurim probleem oli see, et, et seal oli õudselt peatatud mehi muidugi loomulikult. Ja kui need hobused ringi tormavad pidama, tormavad pealt vaatajatesse seal jumala ohtlik on minu probleem, olid külaline saada pilte, näha, et ja täiesti nii, et siseumbes surma ei taha hobuste jalge all esid Ühed, afgaanid kutsusid, et tule auto katusele, et ma ronisin bussi katusele, pildistasin teatama, vaadata on täiesti hull, sa ei saa mitte nagu arvas, et see on üks lõputu tolmupilvehobused. Tagasi on mehed, kes on paksult riidesse pannud, piidad, käes, pitsutavad, saavad pihta valus, ja siis need mütsid, kellel on siis need karvamütsid ja kellel on vene tankisti ja lennuväemütsid ja ma ei tea mingeid imeasju sealt teadme. Kas ta näeb välja täiesti hull, täiesti segane ja õudsalt pune, samas nagu abikaasaga kommentaaris aru ei saa, aga lahe, et noh, vaated ja ja et see polnudki tähtis, kes võidab ja mis toimub, aga, aga vahel ta nägikaatik seal kuskil olid vaatajaga kitse staadionil klapivad laskumised hobuste sellest peaaegu maha ja kui Peter hobused tormavad ja ma usun, et see on ratsutamis ratsutamine, edasijõudnute vaadeta, põnev, kõlab päris metsikult. Millised on sealsed tähtsamad pühad ja sündmused, mingid erilised pidustused, tähtpäevad, midagi, mida tähistatakse kuidagi suurejooneliselt, mida rändel oleks huvitav kogeda. Suurem osa pühasid kahtlemata teatud islamiga, et kõik ikka need ramadaani lõppu ja aga ta oli väga põnev ma varem kunagi tajunud, et hästi elu käib pühade järgi, et kui meil on nüüd mulla, vaatab taevasse. Nüüd on täiskuu, nüüd tuleb see pühajärgne päev, mitte keegi tööle ei lähe, sest meil on püha noh, sellist asja nagu ei kujuta, et eksi eriti lääne kultuuris. Aga üks püha minust võib-olla võiks rääkida, mida ma kahjuks ise ei olnudki suurtel pidustustel käia on paganlik püha õnneks alles ja see muidugi näiteks taliididel omal ajal ei meeldinud. See on nii, suudaksin pärsia keeles meenutada. Stan põhimõtteliselt selle tõlkega liideli tulpide püha ja see on uue aasta puhul ja uus aasta saabub Afganistanis 21. märtsil. Ja see on selline pühaselt imeilus kaheksast, kui sa sõidad mööda Afganistaani ringi, siis kõik need paljad väljad tulpe täis. Imeline, seal on mingi 30 sorti metsikuid tulpe, valged ja punased. Sõidetakse sinnasamma kuulsasse tarrisse riffi, kus see imeilus vana mošee. Ja, ja see on ainus kord, kus ma olen kuulma, kahjuks ma ei, ma ei olegi sisemine, sel ajal oli mul unistus, et ma tahaksin tagasi minna, siis kogunevad sinna üle maa muusikutki. See on ainus kord, kus ma tean, kus Afganistanis siis sel ajal paar päeva muusikud, kõikjal esinevad ja kontserdid ja rõõmustatakse rõhutatakse kevade saabumise puhul. Ja see on tegelikult selline paganlikud traditsioonist tulnud püha, mida, mida väga armastatakse. Noorasiin, Novorossia nuusata. Afganistan on väga religioosne riik, ma olen näinud arvu, et 99 protsenti afgaanide Estan moslemid kas nad järgivad oma religiooni rangelt igapäevaselt, täidavad kõiki rituaale. Kas nad kalduvad ka näiteks religioossetest äärmustesse? Ma arvan, kindlasti on inimesi, kes kalduvad, aga Ma nägin katki, aga meie nagu suhtlesime, nad esindasid ja pole seda islamit parimas mõttes. Jahnud palvet võtsid ja, ja nad täitsid usurituaale, aga nad ei teinud seda nüüd niimoodi, et nad oleks iga hinna eest näiteks, et kui meie autojuht meiega kaasa oli pühapäevane pühapäevane väljasõit tähendab reedene välja sõitsistest reedel teatavasti on ju sama päev, et ma kuskile läksime, siis ei olnud nii, et kui päev saabus palveaeg, ta ei jätnud meid kuhugi tee peale või selle usuga on jah, et seal kohtab igasugused, seal kohtab ka inimesi, kelle pilgust juba näed, et ma talle üldse ei meeldi. Ja te näete mu palvehelmed sõrmitamisest olekust, et on hoopis teiste teiste arusaamistega on kohtunud ka mulladega, Afganistani oli ka väga põnev kohtumine ja vestelnud. Ja näiteks säilitas paastualadel, et need mullad küll väitsid, et tegelikult kohati on traditsioon, On tugevamad, isegi kui islam jällegi sõltub kohast võib-olla kohti, kus on islami peal nii-öelda ja joon all ja vastupidi. Nii et pustutel on Tallinna oma traditsiooniline kood käitumiskoodi, mida kutsutakse bastun vaali ja tihti otse Pastromaalid, tugevam kui istuda. Nii et jälle ei ole sellist ühest kindlat reeglit, võib-olla nii kui naa. Ja muidugi kadulis on väga palju selliseid linnastunud afgaane. Ma olen, kes käivad umbes Iisrödise peale nahktagi ja kindlasti palvetavad siis kui vaja on. Ma olen näiteks rääkinud ka selles mõttes inimestel, kes on heas mõttes islam. Islamiuskujad suhtuvad väga halvasti. Rääkisid lugusid, kuidas vihkasid sundimises taliividele oma usupolitsei, lähed mööda tänavat ja taliibid, sa oled mošees käinud, pragune aetud, mais käisin ta ning ütleb, et mine tagasi. Ta kindlasti käinud. Ma arvan, et see tekitab inimestes trotsi, et ma käin, olen usklik, täidan kombeid ja mis seal siis niimoodi kohtle? Teles mõttes Äärmuslasi, enamus inimesi ikka ei armasta, inimesed tahavad lihtsalt rahulikult oma usu järgi elada ja ma ei näe selles küll mitte midagi. On see siis islam või kristlus või? Aga jah, ei ole maa, kindlasti läheksin kristlusest väga rääkima või üldisemat tädi vältisin, usukõnelusi püüti väga niimoodi õngitseda, mida ma arvan islamisteni Ma üldiselt vältisin siin ausalt, et ma ei tunne usku nii hästi, et paar korda oli, kus oli selliseid pealiskaudseid vestlusi, aga, aga jah. Ma olin väga ettevaatlik usu teemadel. Mulla on nende elus suur autoriteet, arvamusliider, nende elu, suunaja ja kujundaja ei pea olema ka võib-olla kindlasti eriti võib-olla maapiirkondades, kus on haritud inimesi vähe. Mul on võib-olla ainukene kirjas ka inimene. Samas toon sulle uuesti näite mulla, kelle juures me käisime tema medreses siis usuõppeasutus tema medresesse poisid inglise keele tundi arvutit ja ta võttis just parajasti endale tüdrukute gruppi õpim. Ehkki tüdrukud mullaks saad, aga, aga et õpetas siis islamit tüdrukute nii et ta ei ole päris jälle üheselt kõik ühtemoodi määratletud, kõike? Mullad on kindlasti kitsarinnalised ja ja tahavad kuidagi halba või? Kindlasti mitte. Kuulus pärsia teadlane ja tänapäeva meditsiini isaks tituleeritud Avicenna, kes tegutses tänapäeva Afganistani aladel. Kas teda seal hinnatakse kuja kõiki kuulsaid, selliseid afgaane inimesed ei väsi meelde tuletamast, et iganes sinna on meil siin pahvis ja kui ta Palchi lähedal fon, linn, mis oli kunagi väga-väga kuulus, seal ta araablased kutsusid linnade ema oli, oli see väljend palgi kohta, nüüd on siukene unine küla, millest on 10 kilomeetrit hiiglaslikke müür ümber linnasekogu hiilgus, aga vits enne, ma arvan, kõik koolid on seal vist olid seal jälgijaid ja Bachi, see oli ka väga huvitav, seal on pärsia kuulsaim naisluuletaja sellest kohast pärit rabi jääbachi, sama asi pole kes ei teaks särav ja Bachi ja tütarlaste koolile Araabia Bachi nimeliselt teles mõttes nad väga hästi mäletavad ikkagi haritud inimesed oma oma suuri kujusid ja me tegelikult on, keda mäletada. Et selles mõttes mul on nagu hea meel, et isegi kui tänapäeval alati kõik asjad ei hästi, siis neil on seda uhkust ees ja nad saavad öelda, et hea küll, et et võib-olla praegu ei ole asjad nii hästi nagu on, aga vaata missuguseid, missuguseid ajalooliselt missuguseid suurkujusid meil on elanud ja see on täiesti õige ja näiteks Valhistan palgis elas ka tarad suts. Tra. Nii et ma ütlen, see on, sa hakkad kihtides kaevama Afganistani ajaloos ja kultuuris ja seal ei olnud niivõrd põnevaid seoseid, et mida, nagu sa oled kättegi võinud kujutada. Tänane reisipalavikurännak Afganistani on lõppemas, meie ekskursioonijuhiks oli õnne pärl, mida sa sinna reisijale kindlasti südamele paned? Afganistanis selline maa, kuhu minna, et kindlasti peaks ennem natukene uurima tausta lugema läbi mõne käsiraamatu või lugema internetist internetis on päris häid ka juba veebisaite, kus antakse sellised nii-öelda rusikareeglid eriti kui sa oled naisterahvad, arvestada sellega, et sa ei lähe sinna nabapluusis või või vaata peaga ei ole seal mõistlik ringitada, sa võid seda teha kahtlemata, aga see võib olla paneb inimesi sinusse teistmoodi suhtuma. Et selles mõttes võib-olla Afganistanis rikkus tasub, kuhu võib minna ka? Peab nagu ennem kindlasti eeltööd tegema. Aga üldiselt oleks kasulik jah luua seal ennem mingeid kontakte ja natukene kohaliku kultuuri endale selgeks teha, mingisugused tervitused, reeglid, kasutan samagi parema käe reegel. Seda, et sa ei lähe naisterahvast näiteks eesti mees läheb Afganistani, läheb afganistani naist kättpidi Võrumaal, see ei käi niimoodi. Või kas ei teki naisterahvas või metarahvas ei, vahivastaste sugule otsa, niimoodi seda peetakse, nagu ju väljakutsuv aktsed, selgelt nad ei olegi, neid reegleid ei ole nüüd nii palju ka, aga, aga nad oleks hea meelde jätta ja, ja kindlasti on siis probleeme palju vähem. Aga ma arvan, et tegelikult paljude maade puhul kehtib sama reegel, et kui sa lähed, siis on hea natukene lugeda, aga muidugi Euroopas on see tunduvalt lihtsam, vähem prohmakaid teha ja Afganistanis kahtlemata tulevaseid prohmakaid kergemat. Jah, ma arvangi, mida kaugemale Euroopast minna, seda olulisem on ikkagi põhjalik eeltöö teha, mitte mingitesse totratesse olukordadesse sattuda. Aga millal oleks kõige mõttekam afganistani minna, kui ei ole nüüd aega just, kuid, et võib-olla nädalad. Siin jälle see küsimus, et kas minna põhja või lõunasse, täiesti erinevad lõunasse? Vaevalt kõla alla tuleb. Segane ja põhjapoolne jälle, et kui lähed keset talve, siis võib sellele väga külmuda. Ilves ei pääse ligi kohtadele. Et minu enda jaoks on Afganistanis kõige ilusam. Ma reisimisaednik kevad, et siis ei ole veel nii palav. Umbes aprilli lõpp ja, ja ehis õitseb nagu haruldane hetk, õitseb Afganistanis puud ja Nurna rahaliselt ja see on imeline ja teine aeg, mis on ka päris hea reisimiseks, näiteks see oli oktoobri lõpp novembri alguses, sama asi ei ole liiga palav ja siin on isegi sügisvärve mõnikord ja see on ka väga tore. Leebe soojust tuleb ja ei ole enam sellist suvist läpakat, need. Need on ajad jah, mida tahes. Täitsa plaanide ja kindlasti vaadetamine Ramona Ramoni seal ei ole väga mõistlik reisima minna, sest siis on teatavasti inimesed, on nad süüa, juua, päeval ei saanud väsinud ja närvis ja näljased ja ja ei saa ju nii, et sa võtad seal oma saiade söögid, hakkad näljast inimestele ei meeldi. Et selles mõttes jah, ma soovitan hoiduda ramadaani ajal ringu. Head raadiokuulajad, tuletan teile meelde, et teil on võimalus saada õnne pärli värskelt ilmunud raamatu armastatud Afganistan omanikuks. Mis on siis autori poolt signeeritud? Seda kõike vastates küsimusele, mis on Afganistani rahaühik, vastused saatke minu meiliaadressile Ingrid Peek, et ERR nädala jooksul loosime välja võitja ja kindlasti kes ei võida seda raamatut, ma soovitan teil see endale soetada. Et näha, kui ilus tegelikult on Afganistan ning mingi kindlasti külastage ka õnne, fotonäitus, mis rändab mööda Eestit ringi, peatudes peagi ja seejärel Narvas õnne, on seal ka mingi link äkki, kus lähemalt sinu tegemiste kohta Ta infot saab lojaalse, seda on väga lihtne leida see, kui te trükite sisse sõnaühendi Kabuli päevik siis te võite saada osa lugudest, mis ma sisestasin selleAfganistanis oldud aja jooksul reaalselt. Seda linki ma kindlasti ei võta maha, sest seal on palju külastajaid, inimesed leiavad infot. Ja muidugi raamat on selline kontsentreeritud läbiduja. Ta ütles, et variante on palju, niisugust olulist materjali juured. Aga ma arvan, et inimene, kes näiteks minna tahab sellistesse maadesse sisse ka kõrval Pakistani, ma kujutan ette natuke ühtib see info siis sealt leiab Kabuli päevik mõnuga ingliskeelne osa materjalid. Et see päevik oli see, mis tegelikult julgustas ning tegema näitust ja raamatut, sest ma sain nii palju tagasisidet inimestelt sellist toetavat inimesed üle maailma kirjutasid, ütlesid, et kui tore, et sa sellist asja kirjutad. Et me saame aru. Ta ei olegi Afganistan, ei olegi ainult mingi mingi või igav liiv ja tühi väli, et see on ju nii põlema. Kallid kuulajad, sellesama lingi paneme ka reisipalaviku foorumis raadio kahe kodulehel aadressil www R2. Ee kaldkriips. Reisipalavik ja sinna on teretulnud kõik teie mõtted, kommentaarid saate üldse reisimise kohta. Suur tänu teid kuulamast ja meiega koos rändamast. Mina olen Ingrid Peek ja te kuulasite saadet Reisipalavik, mis ootab teid taas nädala pärast järgmisele rännakule. Õnne, kuidas on paslik öelda head aega? Afganistani keeles Karachis. Gadafic väga hea kodafis, head raadiokuulajad.