Internetis ergaks punkt. Selle lauajala Lomina sulle küll äärmiselt raske vastu vaielda, suvi on igal juhul veel ees alanud on raadio kahes saade pealkirjaga R2 piknikul. Tere kõigile kuulajatele. Mul on väga hea meel öelda sedasama ka tänase saatekülalisele R2 piknikutekile on täna võtnud istet Kristo Tohver. Tere, Kristo. Tere, Urmas, rääkisime just hetk tagasi muusikast ja, ja Kristo jaoks sellised erakordsed heast ja meeldivast muusikanädalast. Eileõhtune Franz Ferdinandi kontsert, ma noh, niimoodi kuulen vaikselt, sinu. Sinu sellist kultuuri hingeldamist on, ma usun kosta kohe hetke pärast eetrisse. Ja et Franz Ferdinand eile oli ikkagi, ma arvan, et minu jaoks aegade Eestis kõige parem kontsert, kus ma olen käinud, et et elamus oli täiesti suurepärane ja, ja, ja see kogu see fiiling, mis, mis seal tekkis, et, et kui siin keegi kartis, et õllesummer ei ole päris õige koht, siis eile said nad kõik nagu vastu nina selles mõttes, et see oli, see oli ikkagi täiesti super ja rahvas läks väga kaasa ja väga palju inimesi oli bänd tundus isegi läänest lava peal tõeliselt nautimas, et et see, see kontsert jääb pikaks ajaks. Franz Ferdinand teile väga tänulik ninaga. Kütnud, ja ma olen ka täiesti kindel, et me kaks järgmist hundi saavad olema kuulajad kuulajate jaoks põnevad ja, ja, ja, ja, ja me suudame sinuga koos pakkuda sellist mõnusat laupäevast äraolemist. R2 piknikul on saade, mille ülesanne on otsida, üles leida ja, ja kutsuda vestlema inimesed, kelle osas me usume siin raadio kahes, et nad annavad meile kõneainet 10 aasta pärast veelgi rohkem kui täna ja, ja nad on Eesti ühiskonnas sellises positsioonis, kus, kus nendega arvestatakse. Nendest räägitakse ja, ja nendega. Või noh, neist mõeldakse, kui ma annaksin sulle praegu sellise virtuaalse ankeedi, Kristo ja paluksin sinna see täita ja kirjutada lahtrisse kes sa oled aastal 2018, mis sa julgeks praegu sinna kirja panna. Hea küsimus, ma arvan, et ma kirjutaksin ikkagi, et ma olen kuidagipidi kultuurikorraldaja edasi, et, et see on selline hingelähedane ja, ja seda on tänaseks juba 10 aastat tehtud ja ei näe mingit põhjust, miks järgnevad 10 aastat sedasama teha ei võiks, aga, aga ega kunagi ei tea, kuhu elu lõpuks viia viib. Kui palju sa selle üle mõtled üldse, kui palju sa mõtled selle peale, et kes ma olen, mis ma teen, kui oluliselt sellised fundamentaalsed küsimused sinu jaoks on? Liiga oluliseks ei saa neid muidugi pidada, et nende peale nagu magamata öid ja muretu murega tunde kulutada, aga, aga ikka natuke mõtled, et et võib-olla meil praegu siin PÖFF'iga seoses on see viis aasta plaan nagu päevakohasem, sellepärast et meil on see Euroopa filmiakadeemia tulemise pärast seda, eks Tallinn, Euroopa kultuuripealinnaks, mille üheks kas siis alustalaks või üheks nagu selliseks suuremaks festivaliks me oleme, et ütleme, see viie aasta plaan on praegu päris hästi paigas. Aga pärast seda, eks näitab, mis elu toob, aga ma usun, et see jääb kultuuriga seotuks. Christopher tänase jälgaks pikniku saatekülaline on Pimedate Ööde filmifestivali tegevdirektor, on see tiitel õige? Korrekt tegevjuht, tegevjuht, jalgpallikohtunik, kes vilistab muuhulgas Eesti meistrivõistluste mänge sinuni hoitud oli, ma loen seda kõike maha, mulle jääks meelde, muidugi oli projekt, mis viis eesti kirjanduse raamatut jätebori suurele raamatumessile. Sa oled aidanud korraldada Viljandi folki lauluväljaku ruumid, ilmselt on sinu jaoks väga tuttavad töötanud seal ka, nii kui ma seda nimekirja vaatan ja ma tean, et see nimekiri on poolik, siia saaks veel panna juurde juurde asju Briti nõukogud ja nii edasi ja nii edasi, need kohad, kus sa oled oma tööd teinud, siis ma saan aru, et need inimesed, kes peavad sind eesti üheks kuivemaks, nooreks või nii-öelda uue põlvkonna kultuurimana keriks või mänedžeriks kultuurikorraldajaks, kui kasutada ilusat eestikeelset sõna, ei pane tegelikult üldse mööda. Nojah, mul on seda natuke raske hinnata, et et ma teen seda, mis ma teen, mulle see väga meeldib ja see, see hinnangu all minemast jääb teistele, et niikaua kui üritused on hästi korraldatud ja ja kõige tähtsam on see, et kui see publik sellel üritusel nagu käib ja, ja sa näed, et üritus on sellega rahul, et siis sa tunned kuskil sees südames ka seda, et sa oled midagi hästi teinud. Kas see, et, Üldiselt tuntakse hästi nii-öelda vanema generatsiooni kultuurikorraldajaid, noh nad on sellised omamoodi meedia ikoonid ja lausa eksju. Ma mõtlen, kas või sellest samast Riho rõõmusest alates, kes on, kes on vaieldamatult korraldusguru mõned teised korraldus, korraldus, sellised vanad grandid ja legendid kellest, kellest rikka räägitakse, kelle tegevust jälgitakse, kellega ollakse kursis versus noored tegijad, nii nagu ka sina. Kas see on kuidagi? Millest sa tuleb, noortest teatakse vähe ja, ja noh, selles valguses, et tegelikult selline mänedžeride pool ja, ja, ja Aarne, valmis, et on tegelikult kõigile väga hästi teada. No esiteks, muidugi on nad väga pikalt areenil olnud, nii et see on nagu esimene põhjus, aga teine põhjus ma ei oska öelda, võib-olla isiklikust seisukohast, et et noh, nagu sa tead, ega ma siia ka väga kergekäeliselt tulla ei tahtnud, et näen pigem enda rolli sellise sellise korraldus poole peal ja mitte ennast väga nagu esile tõstes, et olulisem on ikkagi see on see siis film või esineja või näitleja või režissöör või noh, ükskõik vastavalt, mis valdkonnaga seotud oled, kes kohale tuleb, et tema on see, kes on seal, siis ütleme, tähe sääraseks ja, ja kultuurikorraldaja pigem on seal tagapool ja ja mida vähem sind tegelikult nagu noh, mingis mõttes vastupidi, ära tuntakse ja teatakse, seda lihtsam on sul oma tööd teha, et jälle kahe otsaga asi. Aga jah, et ma arvan, et siin ühtset aeg ja teiseks võib-olla see minul isiklikult vähemalt puudub selline väga suur soov. Kogu aeg nagu esineda ja, ja loomulikult, kui see meediapind on olemas, tuleb ära kasutada, eks ju, asja hüvanguks staar ette panna nagu veski teenima. Ma olen väga tänulik, et sa saatesse tulid, julgen seda kuulajate nimel ka juba öelda, räägime PÖFF-ist, aga räägime sellest hetke pärast, kuulame ära esimese loo muusikat venelasest saata, sest ma olen täiesti kindel pärast unustame selle ära, läheb nii põnevaks. Ma olen palunud sul koostada ühe väikese nimekirja, mis koosneb siis 10-st loost ja, ja need lood on kuidagi mingil ühel või teisel põhjusel sinu sinu erilised ja välja valitud muusika, tantsu tihe suhe. Ütleme, et kuule, Diana taga teha jah, et muusikat teha, ma ei oska, aga, aga eriti siin teismelise eas sai ikkagi väga palju muusikat suhteliselt teadlikult kuulatud. Täna kahjuks on elutempo nii kiireks läinud, et et seda nagu sellist avastamisrõõmu jääb nagu selliseid enda avastamisrõõmu jääb üha vähemaks, aga selleks on head saated, näiteks raadio kahe muusika. Et, et jah, et jah, muusika, minu jaoks tähtis. Kas see räägib sulle inimesest palju, mis muusikat ta kuulab, on see sinu jaoks nii-öelda mingi kriteerium? Vot otseselt võib-olla isegi, et ei ole, et pigem on see, et miks ta mingit muusikat kuulab, et ma ise kuulan ka ikkagi väga seinast seina mingeid asju, et, et sa võid kuulata. Ei saa öelda, et see, kes kuulab klassikalist muusikat, on ühtemoodi inimene ja see, kes kuulab džässi või, või roki, on teistsugune, et noh, kindlasti on võimalik mingeid stereotüüpe tõmmata, aga nojah, ei, pigem sellist üldistust ei teeks meie aga kollases nimekirjas. Esimese ma seekord võtan õiguse ise valida kohe esimene lugu sellest nimekirjast ja see, miks sinu jaoks plöga esimesele kohale sattus otsa juba mõne hetke pärast öelda. Küll on saate pealkiri ja tänase saate külaline on kultuurikorraldaja, Kristo Tohver lamp lõõri kohta, sa saad öelda kaks sõna, ma saan aru, et see kuidagi ei, esimene lugu on alati, see ei saa olla juhuslik, nii-öelda, see on see, mille ma võtan esimesena. Kusjuures tegelikult on ta siin tähestiku järjekordsele häkkimine, aga Blair on just ütleme, sellel minu üheksakümnendatel seal kuskil võib-olla sellises teismelise eas, kui selline väga selge oma konkreetne matsakas kujunema, siis oisise Blair olid sellised esimesed esimesed nagu teenäitajad ja mu olu, kes on muusik, oli selline suur juht ja õpetaja sellel ajal minu jaoks. Aga miks need konkreetselt see lugu, ma katsusin iga selle loo millegiga nagu ära siduda ja plör, see konkreetne lugu tegelikult minu jaoks sümboliseerib jalgpalli, sellepärast et see on kunagi, kas oli, ma ei mäleta selle, aastame seda enam kunagi oli üks mingi jalgpallimäng, kas äkki FIFA 98, kus see lugu nagu käis väga tugevalt läbi, et, et siis ma panin nagu kaks asja enda jaoks kokku, et selline minu jaoks väga oluline muusikastiil ja ja siis jalgpall. Nüüd ma saan aru, et sa ei mängi jalgpalli, sest kohtunik on mängu osa mitte ainult väljakul, vaid ka arvuti taga istud ja siin võib nii öelda näha kuskil niimoodi klahvidega klõbistavad mehi taga ajamas. Vot see aeg on isegi veel kaugemale jäänud kui muusika kuulamine, ta lihtsalt ei ole aega. Tahaks küll, et siin abikaasaga mitu korda vaielnud, et ma ostan endale selle Playstationi, et mängida saaks, aga, aga ta kogu aeg tuletab mulle meelde, et sul ei ole ju selleks tegelikult aega, et hetkel on sellel ostmata jäänud. Räägime PÖFF-ist, räägime. Oled sa mõelnud, mis on? Festivali fenomen, mis teeb temast eesti kultuuri aasta ühe kõige olulisema iga-aastase sündmuse No mingis mõttes on, see tuleneb filmist kui kunstivormist, et film on selgelt nagu kõige lihtsamini mõistetav kunstivorm oma publiku jaoks, et ja, ja kuna meil on ikkagi täna peaaegu 200 filmi, siis me suudame minu hinnangul pakkuda ükskõik millisele inimesele isegi sellele inimesele, kellele filmid tegelikult ei meeldi, et me suudame ka tema jaoks tegelikult pakkuda mõne sellise elamuse, millega ta jääb nagu väga rahule, et, et see on nii seinast seina ja, ja, ja ma tõesti, nagu me teeme ka see aasta väga palju tööd selle nimel, et me suudaksime paremini inimesteni anda seda infot, et milliseid filme nemad peaksid vaatama minema, sest et ma olen täiesti veendunud, et, et kui ükskõik milline inimene tänaval mulle vastu tuleb, ma leian talle meie selle 200 filmi hulgast sellise, mille, mis puudutab teda kuidagi ja mis ei jäta teda kuidagi külmaks. Et, et ma arvan, et see film on nagu üks asi, mis, mis annab selle fenomeni ja teine on kindlasti see, et noh, mina profitiimis ei ole väga kaua veel täna olnud, aga meeskond, kes seda on nüüdseks juba kaheteistkümnendat aastat nagu teinud, et nad on seda suure fanatismiga teinud ja kõik sellised asjad, noh, on see siis folk või PÖFF või, või ka, miks mitte õllesummer, et mis algab sellisest teatavast tegijate fanatismist, et kui nad nagu seda jõudu ja jaksu on, et siis jõuab nagu rahvani kohale rahvas saab aru sellest ja hindab seda. Kes sind, kui sa ütled, et sa ei ole väga kaua teinud seda ja kes sind teibasse, kes sinu nii-öelda selline filmimaailmatoomise Ma julgen arvata, ristiema, aga igaks juhuks pakun välja karisti saun, eriti jama jah, et, et mind ei, PÖFFi Tiina Lokk ja see juhtus. 2005. Muusikaakadeemias, kui me olime, õppisime kultuuri juhtimist magistrantuuris ja Tiina Lokk luges meile seal ühte loengut ja, ja siis me olime, Sa oled ainukene, kes loigus magama jäänud. Noh, ei, väga huvitavad loengud on Tiina Lakile alati, et magamajäämise hirmu seal ei ole kunagi, aga jah, et me kirjutasime sellest mingeid projekte ja, ja siis kuidagi sattusime nagu ühisele keelele ja leppisime siis kokku, et et minu tee edasi on, on seal. Sa olid sellega nõus, kohe võttis sul aega ka, see on see nõustamine see kindlasti oli nii-öelda pakkumine noh, mis, mis nii-öelda tõstis küll kõrvust, aga, aga samas tähendas ju ka sellist selget vastutust. Ja et, et ei, ma ei, ma ei olnud väga kiiresti sellega nõus. Noh, esiteks muidugi see siin ei olnud see vastutuse küsimus, et see oli minu jaoks nagu väga ahvatlev pakkumine, see oli tegelikult see, et ma enne seda töötasin lauluväljakul, mis väga huvitav koht, kogemus aga lauluväljakul tegelikult me nagu kultuurikorralduse, kui sellisega ei tegelenud, et mingis mõttes oli see selline haldusfirma, kes jah, Me nägime küll neid kõiki kultuuriüritusi sealt kõrvalt ja ja minul õnneks oli selline arendus, juhi roll seal, et ma sain mingeid põnevaid eriprojekte teha. Aga, aga jah, et PÖFFi kutse või palve oli nagu selline väga konkreetne kultuurikorralduslik teema, aga miks ma kohe ei nõustunud, oli see, et sellel ajal, kui Tiina mulle selle pakkumise tegi, olin ma juba kindel, et ma sõidan aastaks ajaks Inglismaale. Ja see oli täpselt umbes vist viis kuud enne seda, kui ma sõitma pidin. Et siis me nagu arutasime, et kas ma peaksin nagu kohe tulema või olema see viiskud lauluväljakule ära ja siis siis tulema. Vaatamata sellele, et Tiina Lokk on tuntud fenomenaalse ja, ja, ja nii-öelda peaaegu Henrik esinzeri võimega läbirääkijana, ei suutnud ta veenlasin Inglismaale mitte minemast. Ei, ei, seda ei oleks ta suutnud teha jah, sest et sinna läksid samuti kultuuri juhtimist nagu õppima ühte Londonisse sildi univestesse, mis oli esimene ülikool üldse Euroopas, mis hakkas seda seda valdkonda õpetama kaheksakümnendatel ja on selline väga kõrge tasemega lipulaev, et, et see oli pikka aega nagu unistas sinna minna, sul on paberit seal koolis, käes? Ei ole, need sealt koolist, ma ei saanudki pabereid sellepärast et ma olin seal Erasmuse vahetusüliõpilasena, aga kuna me saime Muusikaakadeemia poole pealt selle ülikooliga läbi, siis mul tegelikult lubati olla seal terve see kursus, et nendel on see üheaastane hästi intensiivne ja ma tegelikult tegin kogu selle kursuse läbi. Ma ei saanud lihtsalt lõpuks paberit, sest et selle eest oleks pidanud tollel hetkel enda jaoks natuke liiga palju raha maksma, aga aga ärge Jonastuvasse õnnestuks. Muidugi, kui ma neile lõpu teeksin ja selle sinna maksaksin, aga ma arvan, et paber iseenesest ei ole nagu nii palju väärt, et Muusikaakadeemia paber on ka väga hea. Mis absoluutselt ei kahtle hetkekski, et mis on sinu roll MTÜs Pöffis, mida, mida sa läksid sinna tegema, mis on see sisemine missioon, millega sa igal esmaspäeva hommikul ukse lahti lööd? Enne koosolekut? PÖFF-i PÖFF-i ma läksin tegema eelkõige, et festival oli kasvanud niivõrd suureks ja, ja, ja Tiina Lokk, kes oli vedanud nagu ise nii festivali sisulist poolt kui ka seda administ administratiivset poolt tõenäoliselt ei suutnud seda enam ise täies mahus raha hallata. Ja võib-olla sellest administreerimise poolest oli ta natuke väsinud, et tema ikkagi on ju tegelikult filmikriitik ja filmiprodutsent, et tema tegelikult tõeline kirg on filmid ja mitte võib-olla organisatsiooni juhtimine kui selline, et minu roll sai seal jah, see selleks, et et aidata PÖFFi professionalism professe professionaliseeruda ja kuna kuna festival oli ka selleks hetkeks kasvanud väga suureks, siis tuli mingisugused korraldus põhimõtteliselt väga kardinaalselt ümber vaadata, sest lihtsalt raske oleks samamoodi puhtalt sellise entusiasmi pealt jätkata, et mingis mõttes on see kurb, et sellisest toredast klubilaadsest, üritusest või sellisest perekonnalaadsest organisatsioonist muutub mingi hetk hakkab tekkima rohkem bürokraatlik organisatsioon ja kindlasti selle negatiivne pool on see, et selle juures võib kaduda ära teatud selline mängurõõm ja ilu selle asja juures, sest sa oled sunnitud tegema ühte sama asja üha professionaalsemalt kampsun. Teie asemel tulevad ühel päeval klubi pintsakud valged särgid, lipsud. Seal tulebki see joon tõmmata, et, et kindlasti ei tohi, ei tohi tulla klubi pintsakud ja, ja, ja, ja triiksärgid sellepärast, et, et siis noh, need on nagu erinevad maailmad, et sa pead suutma seal leidma, leida selle nagu kesktee ja see on see, mida ma üritasin ka nagu ülikoolis õppida ja mida ma olen võib-olla siin nüüd selle 10 aasta jooksul kõrvalt vaadanud, et, et kuidas see just nagu need kaks mingis mõttes väga erinevat maailma kokku ühendada ja, ja see ongi nagu minu roll, et, et sellised organisatoorsed mured ära lahendada, et et sellised kratiivsed ja kunstiinimesed saaksid enda meelistegevust teha ja seda võimalikult hästi Kas sa oled valmis selleks, et tegelikult see nii-öelda ju töötab teiste heaks sinu pingutuse vili võib tähendada seda, et sa aitad ühel inimesel teha ära selle töö, mille eest talle hiljem antakse elude orden ja sina pead nii-öelda mängust lahti lahkuma, kui, kui inimene, kes kõike seda teha aitas. Noh, ilma võib olla sellise tuši punase vaiba ja aplausi salata. Ei, see küll sugugi ei häiri, et vastupidi, ma läks aga rahul, kui Tiina Lokk sellise ordeni kunagi saaks, et et kuigi minu teada on ka presidendilt midagi juba saanud, aga, aga ei, absoluutselt mitte, et, et see on ikkagi, see on nagu meeskonnatöö ja sellest tuleb nagu aru saada ja alati mul on väga hea meel, et meil on olemas Tiina Lokk, kes vajadus siis läheb ja räägib ja särab ja ja annab teistele selle võrra rohkem võimaluse tööd teha, sest et ega see ei ole ju meediasuhtlus, teab mis lihtne. Tuleb ette, et saagas oma tuttavatele või lähemast ringis kaugemast, arvatavasti rohkem kaugemast lähemalt teavad, kui sageli sa pead seletama, et kuulge, festivali filme ei pruugi tähendada, et, et näidatakse unis tiksumist poolteist tundi erinevas valguses, taustaks hakkad mererand ja, ja, ja metsikud kriisked, et festivalifilm, see võib meeldida sulle ka inimene, kelle, kelle, kelle lemmiktegelane ekraanilt on Brusullise määrdunud kunagi valge olnud maika. Noh, eks seda ikka tuleb ette, aga Ma arvan, et üha vähem aastatega ja, ja noh see on jälle selline kahe otsaga asi, et ühest küljest, meil on ju täpselt noh, ma nüüd ei ütleks, et selliseid filme nagu sina otseselt kirjeldasid, aga selliseid raskemini mõistetavaid ja raskemini arusaadavaid filme, mis on võib-olla mõeldud just sellisele väga ja väga nagu fanaatik tanaatikule filmihuvilisele, eks, et et kus tema seal vaatab operaatori tööd ja, ja montaazi ja mingeid selliseid asju ja vaatab seal pildi ilu ja ütleme, seal seda mingit sellist juttu või ütlemisest Marilyni nagu nõnda ei ole. Aga, ja teiselt poolt on siis need filmid, mis on nagu kõigile, et et selles mõttes tuleb ühte ja teistpidi alati seletada, et kui sa hakkad nagu liiga palju näitama sellist noh, ütleme siis nagu Hollywoodi poole kalduvad kino, et siis jälle saavad kahjuks need, need teistsugused tõsise filmi austajad, et see ongi sihuke jälle kordiks balansi leidmine kogu aeg, et seda sõna juba liiga palju. Sinu enda filmimaitse PÖFF millises suunas, mismoodi muutnud on? Kusjuures ma pean tunnistama, et ma kunagi vist isegi rääkivat filmi rohkem. Et ei, ma ikkagi püüan, mul on ka Tiinaga kokkulepped, ma ikkagi püüan ennast ka väga hästi kursis hoida ja sellel aastal osalen isegi programmi nõukogudes, küll mitte häälega tegelikult olete kas kohvi valab, vaadanud ja kuulanud, noh, lihtsalt et, et paremini nagu aimu saaks, mis toimub. Aga filmimaitset ma arvan, et nii palju isegi ei ole mõjutanud, sest ma olen nagu ennem seda PÖFFi tööle tulnud lasta PÖFFil umbes viis filmi vaadanud et, et, et tal oli mul vist juba selleks ajaks natuke välja kujunenud, aga eks ma ikka võib-olla saanud rohkem aru sellistest just kunstipärastest filmidest, sellepärast et siin on ka see, et tegelikult iga inimene saab aru sellest kunstifilmist, kui talle see lahti seletatakse. Et kui sa lihtsalt lähed filmi kinno vaatama, siis ja sa nagu ei tea seda taustsüsteemi, sa ei tea sellest režissöörist näiteks midagi, sa ei tea, miks ta midagi üritab öelda, mis on seal mingisugusedki, filmialased võtted, eks. Et siis, siis, siis on võib-olla tõesti raske aru saada, aga kui sul on, keegi räägib ennem lahti seletab miks, mida, kuidas, eks siis siis tegelikult on võib-olla ka sellist väga, mõnes mõttes raskesti mõistetavad filmi väga hea vaadata ja, ja me püüame seda PÖFFi seda enam pakkuda, et me kutsume siia filmi külastajaid või neid filmi. Kuidas nüüd öelda külalisi, kas siis režissööre, näitlejaid, kes tulevad enne filmi ja seletavad sele inimestele lahti ja pärast filmi sa saad seal sellelt samalt inimeselt neid samu küsimusi küsida ja, ja veel rohkem. Eestlane on vana lahtiseletamist armastav ja küsimusi esitav rahvas, eks need õhtul venivad pikaks hommikukukk ja Koit on ammu käes, kui, kui nad istumised lõppevad. Ära sa märgi, venivad küll, et et tegelikult meil on täiesti probleem oma filmide graafikus hoidmist, aga just nende samade kohtumiste pärast et aasta-aastalt jääb nendele kohtumistele üha rohkem inimesi ja hakatakse üha rohkem küsima, eks ikka on seal teatud nipid, kuidas inimesed paremini rääkima saadaga ka ei inimesed küsivad topkaga pakkuda kolmekesi vaikselt, pigem tuleb ise ots lahti teha. Aga. Ma olen sind näinud ennast festivali ajal ka saalis istumas selles mõttes nii nagu sa räägid, et sa näiteks filme vaatad. Sinu nimekirja paneb kokku enne festivali, kes sa vihjasid ka, et Tiina nii-öelda suunab teatud asjadele seal nüüd Risto-le ette nähtud nimekiri, millised filmid tuleb festivali jooksul ära vaadata? Ei, seda nimekirja ikkagi ma koostan ise ja festivale, see on tegelikult väga palju kinni ei jõua, et et sellel aastal ma vist nägin festivali ajal kuute filmi nendest nelja pühapäeval, mis oli siis festivali viimane päev, et siis oli juba noh, ei olnud nagu enam suurt midagi teha ja siis ma võtsin abikaasaga Läksime, vaatasime kahekesi nagu neli filmi järjest ja saime väga-väga tugevaid elamusi, et festivali lõpufilmiks sellel aastal kujunes mulle näiteks Sigurossi Heima Von Krahli teatris, see oli vist kõige viimane seanss, mis üldse meil hakkas või, või eelviimane 10 õhtul ja noh, see film jääb minuga veel väga kauaks. Segu Rostova Porstilise kohale saab nii-öelda uuesti laetud selle filmi taaskord kummardas Eesti kontserdikorraldajatele, kes on sel aastal olnud eriti tublid ja töökad, et et sellise sellise kaliibriga esinejaid meile siia toonud ei pakkunud. Kolleegid muusikamaailmas teevad sulle rõõmu absoluutselt, nad on väga tublid, et sa ise ei ole tundnud soovi korraldada mõnda mõnda nii-öelda live mõnda mõnda Kontsert ülesastumist. Viljandit folgiga seos, festival festivali okei, aga ei, ei ole nagu ikka ikka teeks, et kui huvitav projekt tekiks, loomulikult teeks, et selles mõttes ei ole nagu üldse küsimust sul siin nimekirjas ka, ma arvan, et me hüppame nüüd mõned lood edasi ja kuulame vahepeal ühe loo muusika. Kat tänase ärgaks pikniku saatekülaliseks on filmifestivali PÖFF tegevjuht Kristo Tohver. Kas piknikud on saade tänase pikniku külaliseks on filmifestivali PÖFF tegevjuht ja ja ürituste korraldaja kultuurikorraldaja Kristo Tohver. Kui sa, Kristo pead PÖFFi mõnele vabale ametikohale, otsid inimest ja, ja, ja, ja pead valima kahe vahel, kellest noh, ütleme, nende erinevuseks on see, et ühte peetakse erakordselt andekaks ja teist erakordselt töökaks. Kumma kasuks sinu liisk võiks langeda? Väga hea küsimus, et ma arvan, sellist oleneks töökohast. Et, et loomulikult on andekus nagu väga oluline, aga kui andekust ei suuda nagu tõsise tööga ja sellise tahtmisega nagu ära kindlustada, et, et siis ei ole see andekus, sest üksi nagu väga palju tolku. Et et tõesti sellist oleneks nagu töökohast, et ma kujutan ette, et kui me valiksime programmi Komisjoni mõnda inimest et, et siis tõenäoliselt vist kui on Saabinud öelda andekat midagi sellist selle kohta, et siis valiksin pigem juba selle andeka inimese, kui ma valiksin ikkagi sellisesse taustajõududesse sinna personali või turunduse või või finantsi või ükskõik mille selle peale, et siis ma ikkagi pigem nagu valiksin tööka inimesest, et inimene, kes on töökas, suudab ju endale kõik asjad väga hästi selgeks teha. Okei, mõne asjaga võibolla läheb natuke kauem aega, aga, aga ütleme, noh ma ütlen, et ma sellisel juhul seda ei saa päris niimoodi öelda, aga vist mingi sihuke printsiip oleks. Kui palju sinus endas on, on töökust, kui palju sa usud, et, et see on mingi anne, mille sa oled saanud, kas siis kõrgemalt või siis oma vanematelt ükskõik millist, millist sfääri sa andjana usaldad või usud? Vot, võib-olla sellepärast. Ma ma nagu tahaks loota, et, et ma, ma suudan olla töökas, aga, aga kindlasti üks minu suurimaid vigasid on teatav mugavusasjade tegemisel, et et ma püüan, nagu ma võitlen iseendaga selle nimel, kogu aeg ja mul on hästi tihti sellised selles mõttes meelika, projektipõhine töö, et noh, definiga tegelikult me me ei tea küll ainult asju, mida me väga mitut projekti, aga, aga aasta on väga noh, mingis mõttes natuke laineline jah, minu jaoks täna üha vähem, et üha rohkem on see laine seal nagu kõrgemal ja nagu kiiremal perioodil, aga aga et, et selles mõttes see töökus, seda võiks rohkem olla. Andekust noh, ma ei tea. Mõnele inimesele meeldib asju organiseerida, teisele inimesele meeldib joonistada, kolmandal meeldib numbreid kokku lüüa, et kõik on andekad. Mis hetkel sa avastasid, et, et sinu anne on orgunn, et sa suudad asju panna liikuma nii nagu nad peaksid liikuma, selleks et tuleks välja see, milles mõnda aega tagasi kokkulepiti. Ma arvan, et see oli, see oli, kuskil on keskkooli keskkooli ütleme siis jah, selle keskkooli alguses just seal 10. klass, et et ennem seda oli see, see koolideaalsedaga tormiline ja, ja siis ma maandusin sellises kohas, nagu on Nõmme gümnaasium, et ja, ja sattusin seal selliste hästi vahvate inimeste inimestega kokku, kes olid meie tollased tollane vene keele õpetaja, Maaritselents, kes on tänaseni selliseni alles ja, ja kes on mind, sellise kultuurikorralduse polnud väga palju just suunanud ja, ja siis oli seal, meil võiks laulmisõpetaja ja emakeeleõpetaja, kes nagu kolmekesi moodustasid siukse meeskonna, kes korraldas igasuguseid üritusi koolis ja, ja ma olin sellel ajal natuke sellise noh, tahaks öelda päti kuulsusega, aga ütleme sotsid alasele, mitte kõige korralikum laps. Et, et siis ju nad siis nägid minus midagi, tõmbasid mind kuidagi nagu kaasa, et, et neile ma olen selle eest väga tänulik ja sealt tegelikult umbes sealt 10.-st klassist alates. Ma olengi nagu teadnud seda, et ma tahan kultuuri korraldamisega tegelema hakata ja, ja olen tegelikult kõik oma edasised valikud elus eludest elus just selleks teinud. Et see nii läheks. No sa juba kaks korda nagu vihjas, et ma pean igal juhul sellest seda küsima, mis, mis see tähendas, et sa ei olnud kõige korralikum laps mis, mis sinu koolitee siis sellisel sellisel kombel kirjeldatuna oli? Nojah, et ma ei teagi, millest see tuleneb, aga kas mingisugusest protestivaimust, aga, aga mingi mingi hetk läks natuke raskeks koolis jah, et ei tahtnud seal väga kohal käia ja võib-olla sattusid sõbrad natuke sellised mitte mitte just kõige kõige korralikumad, et, et jah, et mingi eluperiood sai neid koole päris mitu tükki järjest vahetatud, et õnneks õnneks küll ühtegi kooliaastat vahele jäänud, aga, aga ega see kaugele ei olnud, et et jah, et see oli sihuke tormiline. Mis, mis on nagu, mis sinus ebamugavust ma seda tunnen siiapoole lauda, mis sinus ebamugavust tekitab, selle aja peale mõeldes. No see ei ole asi, mille üle nagu uhke olla, et et noh, see, kui ma kunagi alustasin oma koolide inglise kolledžis selleaegses seitsmendas keskkoolis ja kui mind sealt siis jah, tänu ütleme juriidiliselt korrektselt välja mitte ei visatud, vaid ma võtsin ise paberid ennem välja, et et noh, see ei ole kunagi asi, mida mille üle uhkust tunda, aga teisest küljest on ta andnud mulle jälle väga suure kogemuse elus olla kuidagi teistmoodi ja teistsugune teada, mis, nagu sealpool toimub. Kas sa saad ta nagu aru, mis olid praegu täiskasvanud inimesena. Kas sa saad ka nagu aru, mis oli see, mida sa protestivaimu täis teistmoodi tegutseda, tahtmist täis noorena oleksid sellel hetkel ajanud, mis oleks olnud see, mis, mis oleks sulle nagu kindlama pinna jalge alla? No ma arvan, et ma ajasin täpselt seda, mida ma sain, et, et ma vajasin sellist väiksemat või suuremat kriisi, et, et seda on olnud elust ennem ja pärast veel, et kui on olnud mingid sellised raskemad hetked mingitel põhjustel, siis sealt alati tekib mingi uus tärkamine, uus uus nagu tuul ja tahtmine asju teha ja raudselt areng, et et just läbi läbi teatavate selliste kriiside ja tõsiste teemide tekivad nagu uued võidud ja, ja ma arvan, et tegelikult täpselt see, mida ma tollel Helu hetkel vahe siin oligi, see, et et mind sealt koolist nagu minema löödi, et jah, mul on väga kahju nendest inimestest, kes seal dolla olid, kes olid väga head sõbrad ja, ja, ja kellega oli väga tore koos olla. Mul on väga kahju sellest, et, et mu haridustee ei saanud võib-olla sellel ajal sellist noh, ütleme eliitkooli nagu punkti endale. Aga, aga õnneks noh, tõenäoliselt ma suutsin sellepärast mingite aastatega nagu kompenseerida, et et, et ma arvan, et see oli selles mõttes just täpselt see, mida ma vajasin. Oled sa kuidagi oma vanematega ka rääkinud, sellest ajast on see olnud nii-öelda juba täiskasvanuna teil jututeemaks. Mis siis nagu toimusid või mis asjad siis olid. Eks me ikka oleme rääkinud jah, et, et just kusjuures ma ütleks, et siin viimase paari aasta jooksul, et võib-olla mitte kohe nagu pärast seda, et et vanematele oli see kindlasti väga keeruline aeg ja, ja ka meie suhted vanematega sellel ajal ei olnud ka nagu kõige paremad. Et, et väga raske on usaldada selliste inimeste dolla täna ma olen võib-olla mõistnud seda, et see usaldusest on nagu kõige tähtsam. Ja noh, ma, ma väga nagu loodan, et, et oma laps kunagi sellisest nagu katsumusest läbi ei, ei pane, aga, aga noh, kindlasti on ka nemad selle võrra nagu tugevamad ja, ja, ja. Ma arvan, see nõuandmise küsimus ei ole kõige geniaalsema, aga aga inimesed, kes praegu meid kuulavad ja kes on sarnases olukorras kindlasti selle peale mõtlevad oskad nii-öelda anda mingit sellist näpunäidet või soovitust või, või kuidagi seda niivõrd üldistades viidata millelegi, mis võiks aidata noort inimest sellises keerulises olukorras, kus, kus noh, no mis me siin keerutame, mis me siin ilustamiseks, kus, kus ollakse nii-öelda noh, nii-öelda päti tegemas või kus, kus ei, kus ei jookse nagu rööbiti asjad täiskasvanute kujutlusmaailmaga. Selles mõttes ma olen sellega nõus, raske on mingit nõu anda, et see on ikkagi igaühe jaoks väga personaalne, et kuidas ta mis temast siis nagu edasi saab, et et alati on hea, kui on, mis, mis on hea, mis, mida mina võin kindlasti öelda, on hea, kui tekib kõrvale inimene, kes ütleme näiteks kui see, kui see vastasseis näiteks vanematega mingis mõttes seal noh, ma ei saaks öelda, et vastasseis, aga ütleme ikkagi kuule sel hetkel oma vanemaid. Sest et noh, nad on sulle seda rääkinud paar aastat, aga sa ei ole seda kuulda võtnud. Et väga hea, kui tekib mingis mõttes natukene väljastpoolt kuskil keegi teistsuguse mõttemalliga inimene, kes näitab sulle, et, et teistmoodi elamine, aga täiesti võimalik ja minu jaoks tegelikult oli see see lõplik, ma ütleks, et see murre tuli siis, kui me kolisime Lasnamäelt vanematega sauel elama ja ma kolisin ühte tuppa oma isa vennaga oma onuga, Margus Tohver ka, kes, kes on, kes oli sellel ajal kõva muusikamees, tegi mitut bändi ja, ja kes elas, ütleme, sellist rock n rolli elustiili väga paljuski, et et minu jaoks oli jalgpall, oli üks väga oluline asi tema jaoks muusikali teine, et siis me kuidagi koos hakkasime nagu, nagu teistmoodi lähenema, et, et sealt tekkis ka minu selline väga suur huvi just seda tüüpi sellise mingisuguse rokk kindi indi muusika vastu. Et, et see mind aitas võib-olla tollel hetkel isegi rohkem kui mingisugused konkreetsed kellelegi nõuanded vaid lihtsalt, et see on ka väga lahe viis rock summeril hüpata laes ja kanda lõhkiseid teksaseid ja üritan juukseid pikemaks kasvatada, mida on küll õnneks ei teinud, aga aga, aga jah, et, et on olemas teised viisid, et sa ikka ise valitseda. Sa oled nimetanud seal väikse vestluse jooksul kahte inimest nimepidi ja nimetanud neid oma oma kuidagi suunatakse või õpetajateks, kui palju sa, kui palju sa mõtled selle peale, et kui palju sa mõtled nende inimeste peale, kes, kes sind, kes sind ühel või teisel kombel on, on vahetult suunanud vahetult edasi aidanud teed näidanud? Selles mõttes, et kõige suuremat suunad on ikkagi mu vanaema, et loomulikult see, et ma siin ütled naisele lisand väga hästi võib-olla läbi noh see tulenes teatud asjadest, aga, aga tegelikult mina nagu tagantjärgi vaatan siin 27 aastane, siis kõik, kõik need sammud, kuhu kuidas ma kuskil on jõudnud, on mingis mõttes tänu minu vanematele. Et, et nad ikkagi nagu suutsid olla nagu kannatlikud ja suhteliselt selle nagu mõistlik vaja ära oodata. Aga, aga jah, alati lisaks nagu perest väljapoolt või ütleme sellest kõigele lähemast kodust väljaspoolt kindlasti tekib mingeid teisi inimesi ellu. Mõtlen selle peale tegelikult ikkagi suhteliselt tihti küll on tehtud nagu elutempo tõttu ei, võib-olla ei sattunud nende inimestega väga distiku, et, et oma onu ei olnud ka tegelikult päris tükk aega näinud, aga teisipäeval Sleieri kontserdil sai nagu koos vanu aegu meenutatud, et, et see oli nagu väga kihvt ja ja oma õpetajaid, selleaegseid, koolist, neid ma katsun ikka niimoodi aastas korra vähemalt külastada peaks rohkem, ma tean Oled sa ka kedagi konkreetselt tänanud, hiljem mingite asjade eest öelnud aitäh, et sa seda sellel hetkel tegid. Ma arvan, et niimoodi otseselt äkki ei olegi või et loomulikult ma olen nagu teinud neile inimestele mingeid asju, mida nad soovivad ja pean neid meeles nende mingisugustel tähtpäevadele asjadel ja aga võib-olla jah, niimoodi konkreetselt, et oot, aitäh, et sa mind nüüd seal sellel hetkel hädast välja päästid, et seda seda ei ole teinud. Mis asjad olid need esimesed, mida sa nõmmel korraldama asusid, kui kui õpetajad sind suunasid ja nii-öelda andsid teise rakenduse sellele natukene pöörast energiat täispoisile. Alustasime alustasime kooli aktustega, tegime lõpukellasid kooli aktuseid, Mulledist usaldati sellel ajal selle õhtujuhi roll ja, ja sealt nagu läks edasi. Me hakkasime tegema erinevaid luulejate kandmisi, isegi võistlesime kuskil Jõgeval mingisugusel üleriigilisel luulevõistlusele saime mehisuse eest eriau Majakovski luulet, mis mul on üks väheseid luuletusi, mis mul täna selline mõnes kohas nagu meeles, palun ema paremini. Aga ütleme, et et, et, et jah, et need, ütleme selline luuled, muinasjutu lugemised, mingid kontserdid, noh, mina olin sellest pundist, ma ei olnud nagu üks ja meil oli seal veel nagu teisi inimesi. Mina olin kõige ebamusikaalsed, teisedki laulsid ja ma tundsin suurt kompleksi sel ajal tahad. Lauluhäält ei ole kahjuks väga antud, kuigi mulle meeldib laulda. Et, et jah, et mina siis tegelesin just sellise nagu tekstilise poolega rohkem. Ja, ja noh, eks sealt sealt ta vaikselt liikus ka nagu korralduse poole, et kui alguses alguses seal ütleme, lugesid luuletust, siis kui pärast juba õhtujuhina sisse nagu aitasid kaasa sellele korralduse toimimisele, et et need olid jah, nagu need esimesed asjad. Tänase R2 piknikul saatekülaline on filmifestivali PÖFF tegevjuht Kristo Tohver. Mäe kuulame järgmise loo muusikat. Nii, ütle mulle konkreetne number üheksa, siit on hea lihtne edasi minna, üheksas on, on. Ärgaks piknikul tänase pikliku külaline on filmifestivali PÖFF tegevjuht, Kristo Tohver on? Loomulikult ei ole vist võimalik, täpsemalt? Jah, mingisugune. No mõelda nagu selle peale kes või mis sa siis hingelt ja oma loomuselt olid, võiks ju ette kujutada ja noh, peale seda, eks ju, on kõikide ürituste või paljude ürituste juhatamist koolis ma kujutan ette, sinna juurde kuulus ka võib-olla veel kübekene mingit näitemängu võiks ju uskuda, et, et sa oleks olnud keskkooli lõpuks justkui see mees, kes oleks pidanud paari aasta jooksul vähemalt, kui mitte esimese korraga ei oleks sisse saanud kulutama ka Toompeal asuva näitekooli, trepi või uksetaguseid, sa käisid proovimas ikka seal ka ei. Ma mõtlesin selle peale väga tõsiselt ja ma proovima ei läinud, et et mul nagu vähemalt ise tunnen, et minust tegelikult ikkagi nagu puudub selline anne, anne otseselt midagi ise väga nagu luua, et, et noh on see siis noh, on siin proovitud nii laulda, tantsida, joonistada. Ma arvan, et nende tulemust ei taha väga keegi näha, et et noh, näitlemist jah, võib-olla natukene rohkem proovitud, aga, aga seal ma ennast nagu ütleme sellise õhtujuhi ette kirjutatud rollis sain ma nagu hakkama. Arvan, et kui see oleks nõudnud väga palju rohkem teatavat mingit improviseerimis, et äkki ma oleks siis nagu hätta jäänud. Et, et see on ka tegelikult üks põhjus, miks see kultuurijuhtimine minu jaoks selliseks nagu eriala valikuks sai, et et, et ma olen alati olnud väga tänulik kõigile loovatele isikutele, kes suudavad meile pakkuda oma oma oma teostega mingisuguseid elamusi ja, ja võimalusi kuidagi reflekt refektuurselt mõelda ja mingeid uusi kogemusi saada. Et ja kui ma ise tundsin, et noh, tõenäoliselt ma ise ei suuda inimestele seda nagu loovisikuna pakkuda. Et sisenemine tahaks nagu ainuke tee minna minna selle sama tegevuse nagu telgitagustesse ja aidata nende loovatele inimestele siis oma oma sõnumit levitada. Nõnda. Tunned sa aeg-ajalt praegu puudus selle võimaluse üle noh, ütleme, hea peojuht on või hea nagu selline õhtujuht on ju ka selline noh, hädavajalik väga oluline detail. Ühe ühe õnnestunud ülesastumise juures tunned sa aeg-ajalt puudust nii-öelda haarata võimalusest ja juhatada sisse ja välja ja olla selline väga hea. Ja, ja, ja silmapaistev conference. Tegelikult ei tunne, laulad oma laulud kuskil mujal, aga vaikselt ma laulan oma laulud kuskil mujal ära ja nailon harjunud kodus kõrvaklapid ja et teile on väga kannatlik selles mõttes, et tal tal ikka tuleb neid laule vahest kuulata vanematel ka, vahest kui, nagu sauel sauel neil külas käidud mingit teatud üritustel, aga, aga jah, et ma püüan seda nagu miinimumini hoida ja võib-olla ülikooliaegsed korporandist, sõbrad, nemad kuulevad nagu rohkem, et et seal võib-olla sellist. See, kui sa kõige täpsemalt ei laula, ei ole kõige tähtsam, aga puudust ma sellest ei tunne. Ja samas huvitav on olnud see, et viimase paari aasta jooksul ma olen tegelikult olnud natuke jälle sunnitud seda tegema, et teatud üritustel, kas või tõsi enda avamisel ja lõpetamisel, et kuigi me püüame sellel aastal sellest nagu loobuda, et me ikkagi püüame nagu professionaalselt tegijad saada, aga, aga on veel olnud täitsa mingisuguseid naljakaid kohti, kus ma olen käinud, et, et see võib olla nagu natuke natuke teed ja siis on nagu mõnus. See, millest sa räägid, praegu, seal on ju kõik selline noh, ütleme selline sisemusest tulev tegevus, oled sa proovinud äkki käeliselt, äkki oleksid sa suurepärane töömeister, puu? Laulaks sinu käes tuleks välja mööbel ja, ja kõik on rõõmsad, rahul. Praegu mul isa hakkas raadidega naerma kindlasti, et kui ta kuulab, et ei, olen proovinud küll ja, ja kahjuks ei ole ka see ülesanne, mis mulle on antud, et naela seinalöömine ja mõne kruvi keeramine pika pressimise peale saan hakkama, et noh, päris nii hull ei ole, aga, aga ütleme, et jah, ei, ei ole ka käsitöö olnud minu tugev külg. Sokki nõeluma nendes tundides, kui algklassis pidi tegema, siis ema aitas ära teha kodus. Kusjuures sokki ma suudan sõeluda nööbima suudangi ette õmmelda, et jah, et võib-olla selline manufaktuuri töötaja oleks saanud seda rääkida, eks ju, et koolisüsteem Eestis ei ole pädev ja ei anna inimestele vajalik osavam õpetaja, seda see, see on mul meeles hästi. Tänase Eduard. Kliku saate esimene tund on lennanud mööda täiesti märkamatult, me mõne hetke pärast juba jätkame saate esimese tunni lõpetuseks on sul jälle võimalik nüüd oma väljavalitud lugudest ühte ühte mängida? Ma julgen sulle teha ettepaneku, me võiksime, ei ole mänginud tänases nii-öelda sinuga vestluses sinu valitud lugudest ühtegi eestikeelset pala, nii et ja neid on sul siin õige mitu tükki olemas. Jah, et, et see on hea, äkki panek, mängime siis äkki nägimegi vägilased ära. Mängime vägilased ära. Loo vägi on, ma saan aru sulle tuttav just nendest aegadest, kui kui sa Viljandit ja Viljandi üritusi korraldasid. Tähendab täpsustus siiamaani, et ma küll täna ei ole enam aktiivselt korraldusega seotud, aga ma olen nüüd sellel aastal lähen kümnendat aastat vabatahtlikuks sinna, et et Viljandi folk on minu jaoks väga selline südamelähedane ettevõtmine ja need taaskord jälle need inimesed, kes seda korraldavad, on niivõrd fantastilised ja ja niivõrd palju armastavad seda, mida nad teevad ja seda on kõigest sellest näha, seda sellest atmosfäärist seal kohapeal ja ja, ja kui sa nüüd saad seal nagu ringi käia, tundub, et ma olen ka mingi sellise pisikese asja teinud, et see, see asi nagu korda läheks, siis, siis see on nagu väga mõnus tunne, et tulge kõik folgil, kui hästi sa folgikava tead, vägilased on seal ma selle aasta kava veel nagu väga peast ei tea, aga, aga ma olen peaaegu kindel, et nad seal on. Noh samas ärge ärge vaadake paremini folgee, et ärge miinusena praegu tõe pähe võtke. Härra kaks piknikul on, saade tervitas kõigele raadiokuulajatele, minu nimi on Urmas Vaino ja tänases saates on külas filmifestivali PÖFF tegevjuht Kristo Tohver-kultuurikorraldaja. Ma ei ole jõudnud rääkida veel sinu teisest suurest kirest, mille pealkiri on jalgpall, aga selle tunni, sest me peame seda tegema. Aga veel ma tuleksin ikkagi sinu sellise kooliaja juurde tagasi ja ja, ja, ja küsiksin ära selle kohta, mis mulle silma jäi. See nii-öelda korpi elu, Sakala olis seal Sakala lüüakse ja oled siiamaani väljastatakse Sakala on siis selline väike kompensatsioon selle eest enda silmis see Akadeemilisus ja korporatsiooni vaim, mis, mis korpidest ju, mida inimesed otsima lähevad, mis nii-öelda kooli ajal tegemata jäi, eks siis mingeid organisatsioonilisi tegevusi nii-öelda nagu sa proovisid otsida teist sõna, sõna nii-öelda pätt olemisele selle kõrvalt aega ei olnud. Jah, et noh, kas ta kompensatsioon, aga põhimõtteliselt on see väga huvitavat pandud sinu poolt, et et Sakala mängib, mängisime, oleks ülikoolis ja mängib tänaseni väga suurt rolli, et et selline vaimsus just nagu noh, kui sa mäletan seda, kui ma ülikooli astusin. Ja ma tegin tegelikult katseid Tallinna Ülikoolis Tartu Ülikoolis tollel ajal oli veel pedagoogiline ja tehnikaülikoolis seal küll ei olnud katsetamis ainult paberit sisse. Aga ma lihtsalt mäletan juba seda, et kuigi ma nagu ennem ei tahtnud Tartu ülikooli minna, et ma nagu tahtsin Tallinnasse jääda kodu juurde, ma olin sellel ajal avatud Eesti fondis poole kohaga tööl ja mulle tundus, et jube lahe, et jätkan, teen ja aga see tunne, kui ma tulin Tartus bussist maha, et minna sinna tollel seal Vistakid keemiahoones, kus füüsika hoonestatud need katsed, et see, kuidas seal nagu jalg värisema võttis, all ja selle linna mingisugune mingi selline linnapitser või selline Tartu vaim leidis leidmata nagu paremat sõna. Et see oli nagu nii tugev see akadeemilises seal ja see selline õhustik et, et mul ei tekkinud absoluutselt mitte ühtegi kahtlust enam pärast seda, kui ma olin esimest korda Tartu ülikooli sisse astunud. Et see on see ülikool, kuhu ma pean minema ja, ja, ja korporatsioonis see tundus nagu loogiline jätk sellele, et see oli selline võimalus saada sellest tartust veel veel rohkem seda Tartut kätte. Et, et minu jaoks, Tartu on raudselt ja vaieldamatult Eestis linn number üks ja mahelmas lind number üks. Et. See vaimse müstika, see salapära, see on sinu jaoks alles. Absoluutselt, et siiamaani, kui ma näiteks sõidan kas auto või bussiga Tartusse sisse, sõidad sealt epa tornist mööda ja sõidad sinna Tähtvere pargipuude vahele, et selline mingisugune teatav rahu, mis siis nagu hinge voolab, et, et kui vähegi ilman, teed autoakna lahti ja nuusutad, kahetsen seda. Mina neid ei ole nagu tundnud. Kuidas korpi valimine käib? Seleta nendele, kes, kes koolis ei ole käinud, mismoodi satuvad ühed ühte seltskonda, teised teise seltskonda? No eks ikkagi tunne omasugust, leiame samasugune, et et korpe on jah, seal kümmekond ja, ja pluss seal seal veel seltse ja neil on nagu erinevad erinevad asjad, mille poolest neid nagu tuntakse, et tollel ajal Kallas tahtsin, nii naljakas kui see ka ei ole ja ka tänaseni Sakala on, olid kõige tuntum oma korra poolest, et väga sellise karmi ja kombestikku ja reeglistiku poolest. Et, et vot see võibki olla äkki, vot sellest, seal tuleb see seal kompensatsiooni. Naljakas, et äkki äkki tõesti sain kuidagi sellega seotud, aga vot seal ma tundsin ennast nagu kodus nagu, milleks teha mingit asja nagu poole vinnaga, et kui nagu teha ja kui nagu natuke mängida teatavaid mingeid rolle, sest tegelikult korporatsioonielu on seal ülikoolis teatavate rollide mängimine, et sul on tegelikult väga suur organisatsioon, mida juhivad ütleme siis konvendi tasandil, ehk siis selle nagu põhitegevuskoha tasandil noored poisid seal ütleme 19 20 kuni 25, eks. Esimene väga kihvt ja tugev kogemus eluks, kuidas juhtida suurt organisatsiooni, kuidas majandada suurt maja, kuidas korraldada üritusi sama moodi, et seal on oma 10 15 ametikohta ja, ja see oli nagu Viimane selline juhtimiskogemus ka sellepärast, et ka seal juba või seal, ütleme niimoodi, lõi õide sinu sinu anne asju asju liigutada ja, ja panna meeskonda tööle. Jah, et Sakalas sai, sai, sai oldud ka sellel seeniori positsioonil, mis on siis nõndanimetatud nagu organisatsiooni juhi positsioon, et see oli, see oli päris distage. Kui praegu, kui palju sa praegu korporatsiooni tegevuses leiad aega osaleda, kui palju need sealsed tegemised sulle praegu tähtsad on? Korporatsioonid on niimoodi, et sa astud sinna küll eluks ajaks ja, ja, ja noh, enamus inimesi sealt ikkagi nagu välja ei astu, aga kuigi see on võimalik, et sa ei saanud nagu lukus. Aga ikkagi see põhitegevus jääb ikkagi sellesse ülikooliaega. Samas on teatavad üritused aastas, kus nagu ikkagi katsud kohale minna, et korporantide kõige suurem pidu on alati polder, Tartus oled Tartus ei ole, et ma ikkagi noh, kui nüüd jalgpall liitjal esimeseks maiks mängu ei pane, siis üldiselt nagu kipun olema, kuigi viimase viie aasta jooksul neli korda olen ma olnud esimesel mail mängul, nii et mul volbri ära jäänud, aga see aasta ma näiteks olin kohal. Et, et jah, et sellise seisma katsunud. Ja täpselt siis, kui PÖFF teeb Tartuffi, saad magada mitte hotellis, vaid vaid korporatsiooni poolt ehitatud. Ma ei tea, kuidas neid ruume siis nimetatakse, mis on ette nähtud külalistele korporatsiooni liikmetele, kus saab öösel pea padja peale panna. Ei, mul on niivõrd vedanud, et siis kui ma teen Tartuffi, siis ma elan ämma-äia juures, nii et tervitused näidata. Et Tartu on nagu selles mõttes ka sinu sünnilinn, et see, see on ka sinu jaoks oluline, võib-olla see on see linnulaule, Lõhm, millal sa sealt ära tunned, siis kui Tartusse sisse sõidad? Jah, ma viskan ise nalja, et ma olen selline, noh, ma, kui mult küsitakse, et mis, mis linnast sa pärit oled või mis linlane sa oled siis kuigi ma olen peaaegu kogu oma teadliku elu Tallinnas, siis ma pean ennast nagu tartlaseksid. Et kaks kõige olulisemat perioodi elust sünd ja ülikool on nagu seal mööda saadetud, et et ma loodan, et tartlased ei pahanda, kui ma ennast ka tartlaseks pean. Ma olen täiesti kindel, et nad seda ei tee, aitame natukene inimesi rea peale saada ja, ja need, kes statistikutena üles märgivad, seda mitmes ülikoolis Kristo Tohver käinud on siis Tartu oli esimene, edasi tuli Tallinnas. Akadeemia Muusikaakadeemia ja siis vahepeal olin aasta aega ära seal Londonis City University kolm just sellega. Kus või on sinu jaoks sinu peas mingid asjad veel ikkagi tegemata on neid asju, mida sa tahaksid ülikooli tasandil? Mul on juurde õppida, mul on muusikaakadeemias magistritöö kaitsnud, nii et, et see on kindlasti asi, mille ma nüüd ma parem ei ütle, kuube, aga kindlasti veel ära teen. Et aga ma arvan, et selline ülikooli nagu magistratuuri tasemel või doktorikraadi tasemel ma tõenäoliselt sinna väga enam ei kipu, et et ma olen alati olnud ka ülikoolis, kuigi mulle see akadeemilises ühest küljest nagu väga meeldis ja, ja ma väga nagu nautisin seda, siis teisest küljest ma olen Aadicy pigem olnud praktik ja liiga nagu teadusesse minek, mida kindlasti doktorikraad juba tähendaks, ei ole minu jaoks olnud selline nagu põnev väljakutse. Osaliselt korralduses kultuurikorralduses oleks doktor võimalik. Jaa, absoluutselt. Ma nüüd ei tea, kas meil Eestis täna on vist? Äkki üks on aga kindlasti maailmas on see võimalik. Võib-olla ikkagi kaaluda praegu eriti veel kui Eestis, eks ju ei. Esimene olla Eestis milleski, sobiks Kristofeliga väga hästi kokku. Doktor ei, ärme ära ära kunagi ütle iial. Kultuuriringkonnad teavad sind kultuurijuhina Eesti kontekstis võiks öelda ilmselt noh, et ilmselt ei ole seda teine ring nii suur. Võiks öelda, et ka mõned inimesed teavad sind ka jalgpallimeistrivõistlustel aktiivselt kaasa lööva kohtunikuna. Mis see on, miks, miks sa? Laupäeviti vahel pühapäeviti, vahel nädala sees ajad selga endale kollase särgi, mustad püksid ja võtad kaasa vilekaardipaki. Mis seal veel varustuses on, pastakas, märkmik jooksevad platsile, münt, münt, selge, kultuur ei tohiks ju olla see, mis nii-öelda paneb põgenema, see, see pakub iga päev absoluutselt uusi olukordi, mis vilemehe töö sinu jaoks on jalgpallikohtunikud. No eelkõige on, see on see tuleneb suurest armastusest jalgpalli vastu, et, et jalgpall on olnud minu elus. No päris pikka aega, sport number üks mad täna jääks juba natukene raskustesse. Aga, aga jah, et jalgpall, jalgpall on väga tähtis ja, ja, ja ma kunagi väga suur Eesti jalgpallikoondise fännina sõitsin Eesti koondise fännidega kaasas ja ja jäänud ükski kodumäng mul vahele, et, et siis ma taaskord ja ise tegelikult ka jalgpalli nagu mänginuna küll mitte teab, mis kõrgemal kõrgeimal tasemel. Siis ma tundsin, et ma tahaks nagu kuidagi veel olla rohkem sellega seotud ja ja noh, selles mõttes, et kuidagi ma tundsin jänesed jälle kord seda sarnaselt kultuuri juhtimisel, et ma tegelikult nagu jalgpalluriks ei saa. Et, et mul puudub selline teatud osavus, vilumus, oskus või ma avastasin selle jaoks natuke liiga hilja saatusele võimaluse ikkagi andsid, aga ja ma ikka püüdsin natuke, aga ma isegi olen A-klassist tulnud Eesti meistriks. Räägime Tartu Merkuur-Juunior-i meeskonnaga, et ma pean tunnistama, et ega ma seal väga palju mängida ei saanud, aga mõne korra ikka sain medali diplomi raamituna seinal. Oh issand, medal küll kuskil on, diplomit ei mäleta, aga medal on kuskil kindlasti olemas. Aga jah, et tähendab üldiselt kohtunikuna, mul on see võimalus, et taaskord jälle vanemate tähtsust rõhutades ema suunas mind kunagi ütlesite, tema saatis jalgpallikohtuniku ema ütles, et mis sa logeleda vaatajaid Päevalehes või ma ei tea, kas oli Päevaleht, sellel ajal oli kuulutus 99. aastal, et õpetame jalgpallikohtunikke. Et jaanuarikuus ja ütles, et mine ja läksin ja, ja kuigi alguses natuke natuke ilusalt või kuidagi aeglaselt läks vedama, siis tänaseks on seda 10 aastat teinud ja ma ei vahetaks seda nagu mitte millegi vastu, et see kuigi jah, mul on, ütleme, et siis novembrini tihti, nädalavahetused kinni seetõttu ja siis pärast seda PÖFF, eks. Et siis see on nagu seda peab nagu ise kogema, et see on ja see ei ole tähtis, ei ole tähtis, see on meistriliigas võib-olla ka kolmas liiga kuskil Mikitamäel, et on nagu see elamus, mis sa sealt nagu väljakult saada on, on vägagi sinu. Ütles lehele jalgpallikohtunikuna kuulub üks fakt tõik, millega aita mind nüüd, kas saab ükski Eesti teine jalgpallikohtunik. Kelkida või hiilata või mitte, aga igal juhul on soojalgpallikohtuniku elulookirjelduses kirjas ka fakt, et sa oled töötanud Inglise jalgpalliassotsiatsiooni või inglise jalgpalli, kuidas nimetatakse seal jah, jalgpalli ja see on ka ekskohtunikuna. Jah, et, et kui ma käisin Sidi universumis õppimas ja, ja, ja siis langes nagu sellisesse kahe Eesti hooajavahelisse perioodi mingis mõttes, et septembrist maini siis Eesti jalgpalliliidu soovil näitusel ja siin kuidagi sai asju niimodi aetud, et, et tahtsin sealgi kohtunikuks saada või nagu, vähemalt lasteaiaga nagu teha või see kaheksa kuud ja, ja nad kuidagi tulid mulle vastu ja ja kuna mul Eestis oli selleks ajaks ikkagi meistriliiga kogemust juba vist kaks või kolm aastat siis mind mul õnnestus saada päris nagu kõrgele tasemele, et ma olin veel seal vähemalt, et ma olin kõige noorem väljakukohtunik seal on, seal on ma ei tea, mingi miljon kategooriatega kolmandas kategoorias, mis tähendas seda, et on inglise jalgpalliliiga, koosneb kõrgliigast ja siis kolmest nagu jalgpalliliiga liigast ja siis on conference, mis on nagu esimene mitte iga liigaga, kus on, nagu ka on nii profi, meeskondliku amatöörmeeskond ja noh, enamus on siuksed poolprofessionaalid. Et ja siis selle kaks alumist regionaalselt liigat, mis te siin neid kahte regionaalselt liigat ja abikohtunikuna neljanda kohtunikuna olin siis seal nagu conference tasemel. Et see oli küll väga huvitav kogemus jah. Et see andis mulle väga palju kohtunikuna juurde. Milles nii-öelda huvitav kogemus, kui sa püüaksid seda kuidagi lahti tõlkida, millesse huvitavus seisnes? No ütleme, et see mängutase võib-olla siin nagu kui sa võrdled Eesti meistriliigaga, siis kindlasti täna siin Eesti meistriliiga mängijad on tehnilisemad. Aga mängutempo ja võitlus, võitlus on nagu hoopis teine tera. Eriti sellisel nagu poolamatöörtasemel seal ei anta nagu ühegi palli pärast armuseal seal käib selline nagu täiesti kompromissitu võitlus, et kui Eestis võib vahest joosta viis minutit ringi, nii et tegelikult ühtegi viga vilistama ei pea, siis seal on igav. Pallipuute järel on üks mees praktiliselt nagu pikali kuskil, et ja see surve, mis kohtunikule nagu avaldatakse mängijate poolt, et seal väga paljud mängijad, näiteks vanad profimängijad, kes on oma karjääri lõpetamas, tulevad sinna palli taguma ja noh, ütleme et need mehed nagu teavad, kuidas kohtunikku mõjutada ja kuidas kohtunikult mingeid vigu ja vilesid kätte saada, et et selles mõttes oli see väga huvitav kogemus. Kui kuskil üldse võib jalgpalli kohta öelda, et ta on riik riigis, siis on see inglismaa kindlasti jalgpalli elab seal absoluutselt oma elu ja pigem vastupidi riik vaatab, mida teeb mida, mis toimub nii-öelda jalgpallis ja, ja võib oma asju sättida pigem selle järgi. Mis kogu selle süsteemi juures siin kõige rohkem liigutas. Mis oli see, mille sa nii-öelda oma ronitsasse kaasa võtsid? Erakordse teadmisena? Eks ma sealt võtsin üht koma teist kaasa, aga ütleme, kui niimoodi väga konkreetselt võtta, siis kaks asja, et üks on see, et kui Inglismaal on väga head kohtunikud, need, kes mängijatega suhtlevad et sa ei saa sellel tasemel vilistada niimoodi, nagu mina alguses läksin seda tegema, et hoidsin distantsi püüdsin nagu olla võimalikult eemal seisev sellest mängust ja siis ainult nagu vilega peatuda. Aga see tegelikult nagu frustreeris neid mängijaid kohutavalt, sest nad on nagu harjunud sellega räägitakse, nendega räägitakse ja see ei tähenda seda, et sa lähed põhjendama, et miks sa mingi vea andsid. Aga see nagu kogu see kommunikatsioon ja selline preventiivne tegevus ka nagu sõnaliselt. Et, et see on üks asi, mille ma tõin nagu endaga siia täna kaasa ja ja ma püüan ka Eesti meistriliigas ja Balti liigas või kuhu iganes, ma nagu sattunud võimalikult nagu mõistuse piirides, loomulikult mites sõbrav moodi õlale patsutamas käia, rääkida mängijatega, et aidata neid. Sest minu roll on ju selline. Inglased ütlesid hästi tsinud seitse, et sa ei ole nagu mitte kohtunik või karistaja, seal mängul võid sa oled selle mängu kaasa või läbiviimiseks nagu kaasaaitaja. Et sinu roll ei ole kellelegi kollaseid kaarte anda, võideti need kaks meeskonda, kes tulevad, jõuaksid õiglase tulemuseni ja, ja, ja et, et, et see mängu ilu oleks nagu kõigile olemas, et see mängutempo oleks kõigile olemas. Et, et see on jah, selline nagu nagu üks asi ja teine asi on see, et nad võtavad seda väga tõsiselt, et see oli mis kuues, liiga viies, kuues, neljas, viies, viies, kuues, viies, kuues liiga nagu tasemelt ja seal oli ka see, et kohtunikud läksid kohale, ülikonnad seljas, kohtuti poolteist tundi enne mängu sõideti, arutati kogu aeg, inspekteeriti, kohtunik, et et selline noh ta on jah, mingis mõttes nagu usk, usk sealmaal, et seda, kui tõsiselt nad võtsid oma tööd, et, et ma püüan nagu seda siin ka teha, et ma ei lähe mängule ette valmistamata ja ma püüan nagu olla ikkagi ametiisik sellel mängul ja oma parimat Aita neid, kes inglise jalgpalliliigat ja seda süsteemi seal ei tunne ja mõtlevad, et noh, viies kuues liiga, kes ei suudaks seal siis vilistada või seal siis mängida. Kui palju liigasid umbes Inglismaal kokku n. Kusjuures ma kunagi otsisin seda aga meelest läinud ja ma ja ma tean, et kindlasti on, on inimesi, kes teavad seda nagu une pealt, et ma parem ei paku, aga see oli. Äkki ma pakun, et seal on põhimõtteliselt seal on niimoodi, et seal on neid, sealt alla läheb veel mingi kümmekond liiget kindlasti ja siis on nagu hästi palju regionaalseid liigasid. Piirkonna liigasid linnaliigas. Ja need linnaliigad on tegelikult noh, näiteks on, ma käisin, seal on niisugune koht Londonis nagu häknimaažis kus on kolm suurt sood, põldu tehtud, jalgpalliplatsid, eks seal on kokku üle 100 väljaku korraga ühes kohas, noh, nad on nagu 30 30 30 ja igal suvalisel pühapäeval. See on mingisugune lont seal, umbes seal mingit 50. liiga, kui sa hakkad nagu tasemelt allapoole tulema, on iga jumala pühapäev, seal on kõik need 100 väljakut mängijaid täis, see tähendab 200 meeskonda. See tähendab. Oh issand, üle seal, mõtle, kui palju mängijaid on ju korrutada 22-ga just et. Nii et viies-kuues liiga oli, oli kõva. Ja et et see oli tase, oli, oli hea, aga ma ei ütleks, et ta nüüd oluliselt Eesti meistriliigast tugevam. Absoluutselt kindlasti riigi tippliiga on riigi dipli ei ole midagi teha. Kui sa nimetasid seda, et saalid selle liiga nii-öelda on kõige noorem kohtunik, kas ei tekkinud hetkekski võimalust Efaga suheldes, et, et nad oleksid pakkunud sulle veel tööd ja siia siin asja ja millistel järgmisel hooajal ka seda ja seda ja seda. Kusjuures tegelikult isegi pakuti, et et aga ma olin nagu väga selgelt enda jaoks võtnud eesmärgiks, et ma lähen Inglismaale kaheksaks kuuks, et et me tuleme, meil õnnestus abikaasaga koos käia, tema õppis seal samal ajal teiste eriala. Et me võtsime jah endale eesmärgiks tulema igal juhul Eestisse tagasi. Hetkeks mingi verre tekkis, et pagan, see oleks võib-olla üks võimalus teha midagi tõeliselt tõeliselt nii-öelda suures seltskonnas. No ei saa öelda, et ma selle peale ei mõelnud, aga tegelikult seda tunnet nagu reaalselt ei tekkinud, et ma teadsin kogu aeg, et ma tahan siia tagasi tulla. Tahad sa spekuleerida, kuhumaani karjäär oleks võinud käia, kui kaugele on võimalik välismaalasel, kohtunikud seal tõusta. Ei taha spekuleerida, aga, aga ma arvan, et, et noh, seal nagu tippu tõusta on ülivõrdes keeruline eriti tippu tõusta välismaalasena selles mõttes, et et ka seal jalgpallipoliitika ja, ja, ja noh, see see, ma ei tee endale üldse mingeid illusioone, ma arvan, et see, see protsent, et ma seal oleks tõusnud Inglismaa meistriliiga kohtunikuks on umbes sama suur kui see, et ma kunagi vilistan Euroopa meistrivõistluste finaalis, mida ma kavatsen teha, aga, aga. Sina ära palun, sellest räägib, mul on plaanitud sellena üks viimaseid küsimusi, selge, mis aasta võistlus see võiks olla. Nii et mul on vahepeal väikese muusika, anname su häälele kerge väikese puhkuse. Millist, millist lugu sa julged, julgeb öelda, tellida sinu sinu koht ja vaba voli on, on mängimata lugude hulgast endale sobiv leida. Et kui me siin Inglismaast rääkisime, et äkki mängiks ära siis selle Franz Ferdinandi see oli, see oli mul täna viimane lisandus sellesse nimekirja, sest eilne kontsert oli lihtsalt nii vägev, et et jah, nägime seda Franz Ferdinandi, selle, see oli selle aja minu muusika seal. Praakli kaks piknikule jätkab ja tänase saate külaline. On filmifestivali PÖFF tegevjuht ja Eesti kõrgliigas kohtuni süüdistav Kristo Tohver jalgpalli kõrgliigas, siis me räägime jalgpallist, Kristo täna nüüd kui see vestlus meil siin toimub, laupäeval hommehommikused, inimesed muidugi juba teavad ka isegi mängu tulemust, aga laupäeval lähedasemat ja veel päeva teises pooles ühte mängu vilistama. Mis kohtumine tuleb? Jah, Tallinna Kalevi keskstaadionile, et Tallinna Kalev mängib Viljandi tulevikuga, et loodetavasti tuleb üks igati põnev ja sündmusterohke kohtumine. Laupäevane päev, mäng on ees, õhtul on mäng. Kas see hommik algab sinu jaoks kuidagi teistmoodi ka teed, sa teed sa sellega seoses, et õhtul on mingi mäng? Midagi teisiti? No üldiselt ma ei võta sellel päeval nagu midagi, et, et ma tõusen rahulikult üles võimalikult mitte liiga hilja, et mitte ennast nagu uniseks magada, sest seal on ka nagu võimalused. Võib-olla teed seal mingeid koduseid toimetusi, sööd siukse varajase lõuna seal ütleme siis, kui mängijal viis nagu meil Eestis enamasti on need siis seal ütleme, 12 ühe paiku. Siit lähen ka kindlasti otsese on kuskil mõne pasta ära ja siis asjad on juba eelmisest õhtust pakitud. Võib-olla vaatan seal täna veel mingisuguseid märkmeid üle, mis ma olen eelmiste mängude kohta teinud. Suhtlen kindlasti oma abikohtunikega ja üldiselt jah, et kui ikkagi mäng on sellel päeval, siis ma katsun nagu sellel päeval mitte midagi muud teha ja ka eelmine õhtu nagu kindlasti võimalikult vara koju saada ja, ja nagu korralikult välja magada, et see ongi see, nende pisidetailide värk, et et selleks, et olla nagu millestki väga hea on see, kas kohtunik, kultuuri korraldamine, mis iganes, et pisidetailid peavad paigas olema, suuri asju oskavad nagu kõik teha. Et kui sa teed nagu kogu selle paketi selleks, et see asi nagu maksimaaltulemusel välja tuleks, et see on selle tõenäoliselt selle edu võti. Sa ütlesid, et sul on asjad pakitud, mis asjad tuleb selle jaoks ära pakkida, õhtul kohtunikuna, vilistada? No ikkagi mänguvorm, mille jalgpalliliit meile annab, et, et seda on nagu dressid ja kutsad ja eri sorti putsaled vastavalt sellele, mis väljak on ja. Kalevil on seal kunstmuruväljak, see tähendab, et tänapäeval on teistsugused. Ei, ma arvan, et mängime ikka survel platsil täna, et, et täna on jah, selle oleneb, et, et ma lähen vaatan, millises väljaku seisukord on, et kui kõva see plats on, et kui ta väga kõva on, siis nagu selliseid korgiga sinna peale ei taha minna, et siis on niuksed kruusa, Buzza moodi asjad, aga väga väiksed detailid, et, et, et tegelikult ma olen väga suur kott, mille ma kokku panen. Kostüümi või vabandust, kostüüm see vist ei oleks, vorm vormib, pead sa ise pärast mängu pesema või jalgpallitoolid? Seal ei, ei ikka ise, et et jalgpalliliit selle eest, et see oleks ka naljakas. Aga selles mõttes vormi valik on sul nagu olemas või on üks konkreetne vorm ja siis kasutad seda kuni kuni ühel hetkel, nagu näeb niivõrd vilunud välja. Et eks need ikka mingi aja tagant vahetatakse, aga täna on meil firma nimesid vist Eesti rahvusringhäälingus ei tohi öelda, aga vabakuid öelda, et meil, täna on meil Umbrovormid ja meil on neli erinevat värvi, mille vahel me saame valida, et eks nad mingi aja pärast vahetatakse jälle välja. Valida siis selles mõttes, et sa saad ise ise ikkagi vastavalt sellele, mis meeskonnad nagu kannavad, vastavalt sellele valid ka selle värgi. Täna on sul siis seljas? Seda vaatame kohapeal, kõik neli on kaasas ikka ikka ikka selge. Kui. Sa rääkisid, et, et see on nii-öelda valmistad mänguks, siis see oli see, millest me rääkisime praegu selline tehniline pool, see oli see, mida sa siis nii-öelda pakid kokkutehas, mis toimub, kuidas sa peas, mida sa pead läbi mõtlema selle jaoks mänguks, olla valmis? Selles mõttes, et hea on, liiga palju, ei tasu nagu mõelda, et, et selline ülekontsentreerumine ei ole ka hea, et kui ma hakkan seal vaatama mingeid vanu mängu videosid ja ilmsesti analüüsima oma tegevust ja mõtlema, et, et see töö peab olema nagu ennem tehtud mänguhommikul on ikkagi selline pigem see, et, et mul on nagu värske, et ma olen suuteline nagu kontsentreeruma 90 minutit noh võib-olla tõesti mingid siuksed, väiksemad asjad, et noh, ikkagi sa natuke teadmeid, võistkondi, sa oled nagu kohtunud, vilistanud, et noh, näiteks Kalevi tulevikku eelmine mäng oli päris tuline, et punased kaardid penaltid viimasel minutil, et et noh, see on hea, kui sa tead, ennem kui sa mängule lähedased aitab nagu sul häälestada ka ennast selleks mänguks. Sa rääkisid tagasi sellest, et sinu nii-öelda kontserdi, selle loo Franz Ferdinandi ajal ühest festivali seigast, mismoodi sa üllatasid oma abikaasat erakordselt energilise kaasaelamisega ühel kontserdil. Siin tundub mulle olevat mingi nagu selline väike konflikt. Jalgpallikohtuniku ma ei tea, mitmes ülesandes on, aga on säilitada absoluutselt külm ja mitte minna kuidagi selle mänguga kaasa, sina, kes sa elad, kaasa kontsertidele, kes sa räägid sellest, mismoodi särk lendab seljast või või mismoodi jalad praktiliselt ei puuduta maad, kui, kui see muusika sind puudutab, mismoodi on see võimalik platsi peal säilitada absoluutne, kaine ja külm pea. Kogemusega, et selleks ongi erinevad rollid meil elus, et me teeme, elame ennast erinevat moodi erinevates kohtades välja ja need kõik on selline. Lõppkokkuvõttes moodustub selline kena tasakaal, et, et, et kui sa nagu ei saaks seda, mis kõigis on mingid teatud tüüpi agressioon, et, et seda on ju suurepärane Toonane Sleyervi Franz Ferdinandi kontserdi ajal vaes hüpates endast välja elada. Ega see, et sa seal lava ja see ei tähenda, et sa pead ennast seal nagu pildituks jooma, et et seda saab ka täiesti kaine peaga väga mõnusalt teha. Sa oled mulle öelnud, et jalgpallikohtunikud on väga suured egod, mis, mis tüüpi see ego jalgpallikohtuniku ego on, on see kuidagi teistsugune natukene ka, kui, kui ma ei tea kultuuriinimese ego. See küsimus, et kindlasti me peame olema selles mõttes, et et seal ikkagi noh, nagu me teame, et väljakul on 22 nagu tarka mängijat ja üks loll kohtunik, et sa pead nagu kuidagi ennast suutma kehtestada ja, ja noh, eks see, eks see, selline teatud egoism ja selline enesekindlus aitab sealjuures No Eestis ma enam vist ei ole mänge, kus ainult oleks 22 pealtvaatajat, on mängijad, mängijad ja ei, ma tahtsin öelda seda, et pealtvaatajaid on teist samapalju või natukene rohkem, kes on ka täpselt sama veendunud, et kohtunik on, on küll see viimane, viimane instants, kes saab aru sellest, mis platsi peal toimub. Noh, õnneks on ka Eestis on siis on nagu jälle positiivne ja negatiivne pool, et Eestis on tegelikult väga palju väga teadlikke pealtvaatajaid, sest pealsete hulk ei ole väga suur. Teisest küljest väga meeldiv on see, et sellest aastast tõesti on meistriliiga numbrid hakanud üles minema, et meil on siin uus võistkond Nõmme Kalju, kes on nagu päris palju teinud tööd oma publikuga ja ja, ja ka teised klubid tulevad sellega kaasa, et meistriliigasse vaadatavus tõuseb ja ja nagu Aivar Pohlak ütleb, et see on nagu pikk-pikk protsess, et see ei, see ei käi nagu üleöö ja see kultuuride tõlkimine, et see ja Eesti jalgpallikultuurikiht on ikkagi täna veel väga noor, et kui me Inglismaaga ei saa võrrelda, see on seal üle 100 aasta vana, eks et noh, loomulikult me ei jõua kunagi 40000 vaatajani, aga aga ma arvan, et 10 aasta pärast võib see paari 1000 3000 kandis olla küll, et vot see on nagu protsess. Kuidas see sulle mõjub, kui see üldse mõjub? Teadmine, et paljude arvates kohtunik on pede? Issand ei, see ei mõju küll absoluutselt, et nad teevad igast veel asjad, et mulle meeldib kunagi üks. Päris andekas laul oli fännidel, ma ei mäleta, Eesti koondis mängis kellelegiga ja siis fännisektor, aga sihukesed kolme, et kohtunik on hetero. Et see oli päris naljakas, aga noh jah. Ei see mulle küll mitte kuidagi. Väljaspoolt selline suudad sa sellest ennast lihtsalt kuidagi teadlikult vältida sellist survet oma oma isiku pihta või mis sellega seoses käib? Ikka suudab ja tegelikult, ega seda teadlikult seda ja muidugi sa lülitad teda ennast nagu välja kõigele sellele, et noh, ega ma tegelikult kohtunikuna ei kuule, mida publik karjub. Mida rohkem on publikut, seda vähem ma kuulen, et kui on kaks inimest ja üksiktäiesti lõugab seal kuskil ühelt poolt, siis ma saan ju noh, ma tahtmatult kuulen välja, ma ennast ei suuda lülitada, aga kui on juba 100 inimestega, siis üldiselt nagu ei kuule, vilistavad mingi otsuse peale, see on nende õigus ja ja oleks väga nõme, kui nad seda ei teeks, et et see on alati lihtsam, kui on publik, sest et on atmosfäär, sunnib sind rohkem pingutama. Et kui on selline igav palli veeretamine, mis kedagi nagu ei huvita. Vot vot see on raske. Kuidas seda tagasisidet saad siis, kui sul on mäng väga hästi välja tulnud, kui, kui on nagu tõesti läinud hästi, mis üldse, võib-olla paari sõnaga sa ütled, mis on need asjad, mille järel sa tunned. Täna läks väga hästi. See läheb liiga pikaks lahti seletada, et neid asju on tegelikult väga palju ja no põhimõtteliselt tagasiside ikkagi esmane tuleb meil mänguinspektorite käest, et kes on mängul, hindavad su tegevust, annavad sellele hindaja, tegelikult sa saad ka meeskondadel tagasi sidemetega. Kui mängija ütleb, et ta läks väga hästi, see ei pane sul kellukest helisema, äkki ma vilistasin valele poole. Vaata, see on nii ja naa, et loomulikult on, on, on teatud võistkondi, kes ütlevad, et alati, kui ta võidab, siis sa oled hästi vilistanud, kaotanud, kui ta kaotab, et sa oled nagu halvasti vilistanud, aga, aga noh, said ühesõnaga väga tõsiselt võtta, aga üldiselt nagu mängijad, respekteerivad kohtunikke. Meil Eestis seda probleemi ei ole ja, ja ikkagi pärast mängu mitte harva ei juhtu seda, kus mõlemad meeskonnad tulevad nagu tänavad ja lava peal, kui vastu tullakse, ikkagi naeratatakse, öeldakse tere, et, et see on ikkagi selline vastastikune austamine ja lugupidamine. Euroopa meistrivõistluste finaali küsimus tuleb nüüd siis aastal, Kristo Tohver seal vilistab. Vaata rääkisin sellest usaldasite lubaduste andmisest anda lubadust, mida ma ei tea, et ma suudan nagu tagada, et ma parem seda ei anna, aga ma kindlasti teen tööd selle nimel, et see on sinu üks eesmärkidest saab ikkagi tipptasemel kohtunikuks ja kindlasti, et, et mul ei ole sellega kiiret ja kui seda ei juhtu. Ma ei ole selle võrra nagu õnnetu, et ma ütlen veel kord, et ma nagu väga armastan seda mängu ja mulle mulle meeldib see, mida ma täna teen ja ma suudan seda teha ka järgmised 20 aastat piisava motivatsiooniga. Aga kui mul on võimalus, siis ma igal juhul tahan püügil pürgida kõrgemale, sest et tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt on selline moto, mida nagu üks inimene ei tohiks endale seada. Kui sageli sa pead seletama seda, mille, mille pagana pärast toffer, te peate nädalavahetused aastas suures osas suurest osast aastas kulutama selle peale, et käia ja vilistada 22 mehe higiseks minemist ja rassi, mis, mis jalgpalli ikka teie jaoks on, Sestoffer, miks te seda teete, miks te kulutate oma korraldusannet mingisuguse jalgpalli peale? Noh, eks ikka küsitakse, aga, aga noh jah, et, et kui sa nagu, kui sul on midagi väga meeldib, siis mis seal ikka sellega? Kui me juba ühe asja saime teada see küsimus EMi finaali kohta on, on kindlasti üks nii-öelda nendest nendest marssalikeppidest, mis sinu, mis sinul endal kaasas on, mis on veel sellised eesmärgid, mis sa oled enda jaoks kuidagi sõnastanud, mida sa oskad lauses väljendada, milleni sa tahaksid jõuda? Ma tahaks. Ma tahaks, kõlab banaalselt, aga ma tahaks õnnelikult elada, et selles mõttes ei tähendab ei pea ja nagu seadma endale ühesõnaga nagu eesmärgid peavad olema ja, ja, ja me peame kuskile poole pürgima, sest see annab nagu motivatsiooni ja jõudu. Aga samas nagu tuleb rõõmu tunda nagu kõigest asjadest, et, et väikestest asjadest ma tahaks. Ma tahaks saada singel golfimängijaks, ma tahaks olla väga hea isa oma lastele ja väga hea abikaasa oma oma naisele. Et hea laps oma vanematele jäädi lapseks ka kuuekümneaastased, sa oled veel laps, et ma tahan teha seda tööd, mida ma teen väga hästi. Et ma tahan nagu areneda kogu aeg, ma ei taha nagu paigal seista. Jah. Tahaks midagi nagu ära teha. Kui me sinuga kohtusime, siis sa nimetasid seda, et aasta 2011, mis on siis Tallinn kultuuripealinnana? Oluline ilmselt ka teistmoodi PÖFF-i jaoks varem aasta siis 2010, eks see toimub siin, Eesti filmi ela elu jaoks erakordselt suursündmus antakse üle Euroopa filmiauhinnad. Et see 2011 võiks jääda sellises ametnik graafikus. PÖFF sinu jaoks viimaseks, mis sealt võiks tulla edasi, mis on need asjad, mida sa tegelikult tahaksid teha, mille poole süda kutsub? No ma tahaks. Mul on nagu elus selles mõttes vedanud, et ma olen teinud kõiki nagu asju, projekte, töid, on see siis jalgpalliga seotud, kultuuriga seotud nüüd täna golfiga seotud, et asja, mida ma nagu, mis mulle väga meeldivad. Et tahaks, et see nagu jätkuks, et ma ei taha kindlasti hakata kunagi tegema üheksast viieni palgatööd sellepärast et leib koju lauale tuua, et leib kodus laual olema, aga, aga on ju uskumatult mõnus, kui sa saad seda teha, tehes asju, mis sulle nagu väga meeldivad. Et pärast 2011 võib-olla hakkaks toodaks mõne filmi, võib-olla jätkaks PÖFF siis võib-olla leiaks uue väljakutse kuskil kultuurivaldkonnas võib-olla prooviks üldse paariskätt loks mingisuguse kultuurikonsultatsioonifirma. Neid võimalusi on nagu väga palju, et, et võib-olla kunagi tulevikus üldse seoks ennast nagu uuesti spordiga, sest minu jaoks port on osa kultuurist. Et see kultuurijuhtimine, miks mitte seal selles keskmes ei võiks olla sport, et miks mitte ei võiks olla seotud kuidagi olümpialiikumisega mõne muu spordialaga. Aivar Pohlak ikka, eks ju jalgpalliliidu presidendina jaksab, ühel hetkel on vaja see ametikoht kellelgi üleval. No vot selle ma välistaks kindlasti ühesõnaga jalgpalliga ennast sidumisel, nii kaua kui ma olen kohtunik kindlasti, et, et ma kavatsen olla kohtunik nii kaua, kui mul seda Eestis on antud. Noh täna meil on siin 50 aasta isegi kohtunikke. Et ennem seda jalgpall on küll üks niisugune teema, kus nagu ütleme, karjääri areng väljaspool kohtuniku tööd on nagu suletud. Sa ütlesid, kui ma ei eksi eelmises tunnis, et et jalgpall oli ühel hetkel sinu jaoks nii-öelda number üks, nüüd on tekkinud sinna juurde number kaks spordiala, mis Alason. See on golf, et ma olen andnud oma näpukäe ja nüüd kogu keha ja hingegolfikuradile, et et see on jah, see on seal mingis mõttes haigus, aga, aga ta on jah, raske öelda, et, et mis seal sport number üks, et, et jalgpall on kindlasti sport number üks, golf on täna hobi number üks. Kuulame muusikat ja sellele järel saame rääkida siis nendest asjadest, mis sellel suvel veel sind ees ootavad, kui kalendrisse on kirjutatud aastal 2008, aga, aga ole hea, mis number number Räkkimisi ette keerane, kes esitaja on? Keeruline kuulame näiteks Margusele meeleheaks ja Vaiko Epliku suurepärasest sulest tulnud Claire's Birthday. Teeme seda loo pealkiri, maagilised seened, kui ma selle kohe käigu pealt ära tõkend, mis muidugi Claire's Birthday puhul on väike nagu selline kägistamist tegu. Pikniku saatekülaliseks on Kristo Tohver, Kristo 2008. aasta suvi, ehkki ma saan aru juba päris viimased pikad suved ei, ei tähenda sinu jaoks puhkuseaega vaid aktiivselt või sest vahepeal siis ka vähem aktiivselt. Aga ikkagi töö tegemist. Mis veel sellel suvel sul plaanis on? Sellel suvel on, on tegelikult jah, väga aktiivne tööperiood, et meil on täna kogu konto praktiliselt sõitis Karlovy Varys filmifestivalil, aga mina olen siin, paar meest on veel siin, et me korraldame Tartu armastusfilmide festivali Tartu see aasta kolmandat aastat ja ja see toimub Raekoja platsis 11.-st 16. augustini. See on nii-öelda see, mille sina tõid, nagu siis PÖFF-i kaas oma meeletu suure tartu armastuse ka tuubeldades selle siis korraga Tartu armastusfilmide festivaliks. Noh, jah, ma tahaks nii-öelda päris nii see ei ole, et, et tegelikult see on ikkagi Tiina Loki selline ammune unistus olnud ja kunagi Laine Jänes, aga koos nad selle projekti nagu noh, ühesõnaga siis nagu mingisse raami panid, aga, aga mina olin see, kes selle projekti siis nagu ellu viis, et, et jah, et selles mõttes ma nagu tunnen ennast nagu vastutavana selle festivali eest küll ja ja just, et see on nagu selline väike nagu kingitus minu poolt nagu tagasi tartlastele ja Tartu linnale, mis, mis on minu jaoks nagu väga tähtis ja oluline. Jaa jaa, ka see armastuse teema on minu jaoks nagu väga tähtis, et et see on niisugune sihuke põnev festival, sellepärast et see ei ole nagu ainult selline roosamanna armastas, et armastust on väga erinevat viisi, et etendab sa saad armastada oma naist, saad armastada oma vanemaid, sa saad armastada. Noh, ma ei tea jalgpalligolfi oma tööd, et isamaad, venda, õde, et armastusel on ka väga negatiivseid konsultatsioone, mida kaasa filmifestival nagu uurib, et selles mõttes on hästi lai teema, aga, aga seda on nagu väga lahe mingisugusesse võtmesse panna, et, et sellel aastal meil on näiteks. Me ei ole seda otseselt nagu teemaks küll võtnud, aga meil on paar filmi, mis räägivad väga selgelt vastutusest oma vanemate ees ja, ja ütleme, et vanemate inimeste armastuse võimalikkusest, et, et võib-olla see on jälle mingisugune vastukaal sellele, et ühiskonnas võib-olla vanemate inimeste peale väga palju ei mõelda. Et alati filmifestivalid on ka mingis mõttes selline ja kogu filmitoodangu üldse kogu kunstitoodangut. Ütleme, kunst on hea siis minu arust, kui ta tekib mingisugusest vastasseisust, midagi tahetakse. See vastasseis on, aga peab olema nagu mingi mingi soov midagi öelda, et filmid ka väga tihti tekivad nagu vastukaaluks sellele, mis ühiskonnas parasjagu on nende filmitegijad. Ta alustas valesti või, või mille tuleks nagu sotsiaalselt närvi seisukohast nagu tähelepanu juhtida. Et, et selles mõttes on, see on väga tänuväärne see festival seal, mis oleks golfiplats valmis saab. Oh issand jah, me ikka loodame, et me sellel hooajal suudame avada lauluväljakul, see ei ole küll golfi Platšenkolsi harjutusväljak, et, et jah, et me tahame nagu pakkuda Tallinna kesklinnas inimestele võimalust tegeleda meelisharrastusega ja rohkem inimesi selle ala juurde tuua, sest et inimesed golf ei ole rikaste inimeste hellitatud. Arne spordiala golf on maailmas üks enim mängitud. Ja selleaastased kulutused on oluliselt väiksemad kui näiteks aeroobika, tennis. Noh, see tegelikult on naeruväärne, mis raha eest Eestis saab nagu aasta läbi golfi mängida? Oma abikaasa nakatasid sina golfi pisikusse või, või see tuli kuskil temalt nagu väljaspoolt. Me alustasime koos, nii et ja, ja minu arust see on ka ainuke tee. Et, et jumal tänatud selle eest, et me saame seda nagu koos teha, sest et ta ikkagi miks golf võib-olla nagu raske spordiala harrastanud, seda nõuab palju aega ja ta nõuab suhteliselt paindliku ajagraafiku võimalust, et, et selles mõttes, kuna me saame seda koos teha, siis meil ei teki nagu kodus selles mõttes ühtegi probleemi golfiga seoses. Jaa, jaa, ja see on kohutav, see on väga mõnus kvaliteetaeg, mida sa kahekesi veedad. Neli tundi jalutades niitvälja kaunite mändide vahelt Kumb nii-öelda kaugemale jõudnud on? Kusjuures teele eelmine aasta pani mulle ärata jõudis nagu aasta lõpuks parema tulemuseni nagu mina, aga sellel aastal teatavatel põhjustel ei ole tal võimalik mängida, et ma olen natuke mööda läinud, aga küll ta mulle nagu järgi võtab. Järgmisel aastal. Kui oluline see teatav põhjus sinu jaoks on, mina tean, mis põhjus see on, kui palju sa selle peale mõtled, kui palju sa selleks nii-öelda ise spetsiaalselt valmistuda? See on minu jaoks väga oluline, see on ma juba täna tean, et, et see on nagu kõige olulisem asi, mis minu elus on juhtunud, et, et see masin juba ette väga õnnelik ja, ja ikkagi kogu elu tegelikult keerleb praegusele tulevase ilmakodaniku ümber, et, et see on väga tähtis. Isa roll sinu jaoks on selline selline tunnetatav asi noh, hetkel veel, eks ju, selles mõttes, et nüüd läheb natukene aega, aga, aga, aga sa oled selle jaoks valmis ja see, see on see, mida, millest sa mõtled? Et, et jah, et isa on minu jaoks, ütleme, kui me oleme tegelikult siin rääkinud, me oleme ka vanematest palju rääkinud, aga ma olen nagu oma oma isa on minu jaoks nagu mingis mõttes kõigist kõige olulisem nagu suunaja loomulikult ema ka, aga ka oma isa moodi väga paljudes asjades, mida ma teeme väga paljudes asjades, kuidas me asjadesse suhtume. Et, et ja ma arvan, et ka sellest tegelikult tulenevad mingid need probleemid, mis meil kunagi olid omavahel olnud, et me lihtsalt oleme kaks väga kõva kivi, kes saavad asjadest ühtemoodi aru mis on seal raske leida. Et selles mõttes ma loodan, et ma suudan oma lapsele olla sama hea isa, kui minu isa on mul olnud. Äärmiselt hea meel selle veedetud kahe tunni eest. Ja ma olen väga tänulik, et sa mängupäeva hommikul leidsid aega siia R2 otseselt stuudiosse piknikule tulla. Soovin edu, et need selleks suveks plaanitud ja suvel sündivad sündivad asjad läheksid, läheksid nii, nagu sa seda soovid. Head raadiokuulajad. Täna oli R2 piknikul saates. Meil on festivali PÖFF-i juht jalgpallikohtunik ja mulle tundub, et kui ma lõpus nii ütlen, siis ei panema pikalt mööda, väga õnnelik inimene, Kristo Tohver.