Austraalias ja Uus-Guineal elavad. Põlis imetajate seas mitte kukkurloomi praktiliselt ei olnud seni, kuni sinna tuli inimene, täiesti võimalik, et oma 45, aga mõnede andmete kohaselt isegi 75000 aastat tagasi kuid geoloogiliselt köömen. Nii-öelda kui me vaatamegi geoloogilise ajaskaalad ja inimene tõi kaasa loomulikult koera sellest koerast, see on siis platsentaarne, päris mitte kukkur, kõrgeim imetaja, kis keeline sai dingo. Kuid enne seda ja siiamaani Austraalia põlisimetajad on kõik kukkurloomad marsubjaanid kõikidel kukkurloomadel, välja arvatud ühe ainsa sugukonnaliigid kõikidel teistel kukkurloomadel, Wombatil ja kukkur, Karulkuaalal ja igasugustel toredatel pisikestel, Possumitel ja oi, neid on palju. Ja muuseas, Tasmaania saarel sel Tasmaania kuradil ja kunagi elas seal Tasmaania hunt või tiiger. Ta oli kergelt vöödiline ja sellepärast teda nimetati tiigriks näoilme nii-öelda ja üldkuju poolest ta meenutas hunti, aga Tauli kukkurloom elas ka Tasmaanias. Kõikidel nendel kukkur emastel avaneb tahapoole ema saba alla. Võtame opossovid, kes elavad Ameerikas. Ainsad kukkurloomad, kes elavad mitte Austraalias või seal kuskil lähedal vaid lausa Ameerikas, kusjuures nii põhja- kui ka lõuna Ameerikas on just nimelt opossovid ka päris suur sugukond. Selline opossum, kell võib olla emal opossum eemal võib-olla tublisti üle 10 lapsukese. Ronivad emale selga ja nii edasi ja ohu puhul emane. Ja siis nad Pippin lähevad ilusti kukru sisse, aparell ülesse ja võib puu otsa ronida. Sedasi avaneb kukkur kõikidel kukkurloomadel, kes ei liigu põhimõtteliselt suurte hüpete abil. Tagumised jalad, suur jalg, kängurud, nad ongi kängurlastel muuseas. Nii mõnigi kängurlaste liik elab eluaeg puu otsas, aga isegi puude peal okste peal liikudes teevad nad hüppelaadseid liigutusi küllaltki kohmakalt. Ma pean ütlema, aga ikkagi maha siiski ei kuku, jäävad kõikidel kängurlastel emastel kukkur avaneb ette ja ülespoole. Sest nad on hüppajad, kuise kuku Ravadeks tahapoole, siis ohu äkiliselt ilmunud ohumärgi puhul. Ema võiks lihtsalt oma lapse pead ära hüpata. Laps kukru, sekkukkur kõhu peal kinni ja muuseas, lihased, mis panevad kukru kinni, on väga tugevad. Nii mõnigi suurem kängurupoeg ei mahu päriselt või ei jõua mahtuda kukru sisse ohu korral ohu puhul. Emane aga ütleb talle kindlalt, annab talle märku, et nüüd Kukruse poeg läheb sinna nii-öelda vööst saati tagumised jalad ja sabad väljas, aga ema kukruservad, võtavad ta ümber nii kõvasti kinni, et see pisike ei kuku maha ega nälja ja emade piirid jookseb temaga tohutu suurte hüpetega minema. Taimetoidulised ja ainult taimetoidulised on kängurud. Väga huvitav lugu sellest, kuidas nad sünnivad ja leiavad oma teekonda. Nad on ju praktilised embriot, kui nad sünnivad, ema ei tohi neid puutuda ei käppadega keeleotsaga isegi mitte, aga nad ise leiavad teed ema kukru sisse ja seal on kaks nibu. Ülemine jämedam on vanema poja jaoks, seal tuleb hoopis teistsuguse kvaliteediga piim ja alumine jõhv peenandvat selle vastsündinud või eelsündinud loomakese jaoks, kes on tillukene, pime, aga väga hea haistmisega leiab Niibukese ülesse, võtab otsa suhu ja see ots tal suus paisub, nii et ta on nagu Sorniiri peal. Selle nibu otsa peale ja maha ei kuku, kuidas emaga ei hüppaks? Muuseas ja jutu lõpuks känguru ei tähendab mitte midagi muud, kui ma ei saa aru. Kui maadeavastajad Tasmaania pugenud vilja, kapten Cook küsisid pärismaalaste käest, suri imestusega, kes Roti jängu sarnane ja vaata, hirvesuurune loom, kes seal hüppab on siis vastus oli absoluutselt alati üks ja see sama känguru, seda ma ei mõista, ma ei tea, ma ei saa aru, see on ametlik sooloogiline, terve sugukonna nimetus, niiet sugukonda eesti keeli võiks nimetada, ma ei saa arulased.