Kivisildniku jutlused 12. osa oli ilus vabariigi aastapäev, sõjaväelased, politseinikud, ehiti Endla Teatris, ohtrate ristide, tärnide ja muude hiilgavate aumärkidega. Justkui käiks sõda või oleksime juba politseiriigi valmis ehitanud. Tahe anda politseinikele rohkem vabadusi, on ilmselgelt politseiriigi nurgakivi. Nagu on selge ka see, et me ei taha pättide riiki. Aga ma ei kurda. Auraha said rind aga ligi 10 ajakirjanikku. Lastekirjanduse edendaja ja keegi Eestis resideeruv Vene kirjanik. Ühelgi eesti kirjanikul ei leitud teeneid olevat, ju siis ei olnud. Presidendi kantseleiga vaielda, pole mul lihtsalt aega. Alustame pättidest, pätid ei ole head. Ega mulle üldse ei meeldinud, kui nad mul Tartus Õnne tänaval elamise tühjaks tegid. Antud juhtumil ei olnud aga politseist kasu, sest naabrid ei julgenud teiste naabrite vastu tunnistada. Teinekord jälle aitas taksojuht. Taksojuht leidis kiiresti politseiauto ja ma sain kätte ühe pätikarja, kes öösel bussijaama juures kerget saaki valitses. Viimasel juhul olid abiks nii kiired jalad, aktiivne taksojuht kui hea silmamälu, mille järgi sai kaagid silla lähedalt politseile üle antud. Halduskohus tegi pättidele miski ata, aita ka. Samas olen ma täheldanud politsei huvi minu elukohtade vastu arvukatest elupaikades, teateljeedest, kus ma olen roikunud On kolm politsei poolt läbi otsitud kaks neist äärmise põhjalikkusega. Omadest kogemustest võin tunnistada, et kõige mugavam politseinik ülekuulamine seganaisega lapsi. Läbiotsimine on aga väga halb, sest arvuti võetakse ära ja suure vaevaga pea lõpuni mängitud super pleksiseibid lihtsalt kustutatakse. See võtab ikka pisara silma, küll siis võid palged ära kägardatud Navitrolla pildiga puhtaks nühkida. Aga kõige ebameeldivam politsei toiming minu elus on olnud mustades mundrites ja kollaste kilpidega kirsasaapad, millega mind Pälsoni tänavas jalust maha löödi ja siis võimaluste piirides tüümitati. Hiljem muidugi aidati sallist tirides püsti. Ma olen alati mõelnud, kas peaksin Antsipilt uued prillid ja mütsi küsima. Kasutan võimalust ja küsin teilt väga lugupeetud Andrus Ansip ega ei leidnud ämma juurest tagasi tulles maas vedelemas mu prille ja mütsi. Kui leidsite ja neid ettenägelikult alles hoidsite, olge head. Viige nad kirjandusmuuseumisse, las panevad fondi hoiule. Mustadel päevadel hea võtta ja pähe panna ehitud politseinikke vaadates meenus mulle lapsepõlv ja eestiaegsed klaas kulinatega nääripuu. Ansipit vaadates meenus mulle Ansipi ämm ja palju kurje koeri. Aga kui raadiost Runnelit kuulsin hardusest murdva häälega rääkimas sellest kuidas ta kõiki noori kirjanikke jäägitult armastab, meenusid mulle läbiotsimised kirjanike majadest välja viskamised, lõputu vaimne terror, salakaebused ja vastik kiusamine. Pingviinide peol nägin ka endart, vot tuli meelde see, kuidas n kunagi rääkis meeldivast juhtumist. Juhtumi järgmine läheb endale, ütleme mööda teed ja vastu tuleb riigikogu eetikaorgani juht. Keegi kristlik pastor Villu küsib siis n Villult valetunnistuse kohta, mille alusel teda oleks võidud poliitilisel protsessil surma mõista. Jeesus andis mulle andeks, vastab villu ja põgeneb teisele poole teed. Ja edasi ilmselt eetikaorganisse. Head kogu seda juubelipalagani vaadates mulle kordagi eetika ei meenunud. Eetikale mõtlemine mõjuks isikonnale halvasti. Meditatsioonid eetika teemadel võivad lõppeda jaapani lipuga, see tähendab, et mediteerite mediteerite. Ja kui siis pärast peldikusse lähete, vaatab valgest potist särav punane sõõr vastu. Aga tuleme nüüd tagasi politseiriigi juurde. Äsja tehti hirmsat lärmi selle ümber, et lõunaosariikides üritas mingi maniakk volvo abil abipolitseiniku tappa. Asi lõppes küll õnneks ainult sandistamisega. Nüüd loen lehest, et see volvomees oli keegi Lõuna politseiprefektuuri kriminaalpolitsei vaneminspektor. Olgu Allah talle armuline olukord selline et vaneminspektorid tunnevad ennast ilma politsei isegi küllalt vabalt, iseäranis suhetes abipolitseinikega, nii et minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ajavad nad pigem hullusärki kui seadust, mis politseile vabad käed annab enesestki mõista. Ma tunnistan roolijoodikud õigust eriarvamusele. Nii et kui ma vabariigi sünnipäeval leidsin postkastist Hasso Krulli meili tema politseiriigivastase kõnega siis säilitasid oma stoilise rahu. Lõppude lõpuks on erinevad vägivallariigid mul pool suguvõsa maha tapnud. Miks nad mulle erandi peaksid tegema, tulgu mis tuleb. Lõppude lõpuks langeb Vägivaldsete hullude ohvriks üksikuid ebameeldivaid inimesi, vahel koguni lurjused. Sellega ma lõpetan. Olge terved.