Me oleme oma suvise mõnusa sellise välitekki laiali laotanud ja mul on väga hea meel öelda tere. Piknikukülalisele Veronika valgule parancast. Veronika, kui ma sind küla raadiokuulajatele piklikku pead kuulajatele tutvustaksin, peaksime ütlema ilmselt arhitekt, ehkki ma selle juures hakkan kohe mõtlema, et kui mõistlikult son inimest nimetades inimesest rääkides öelda tema nime taha, seda, mida ta teeb või mis on tema amet või mis, mis on tema nii-öelda igapäevatöö vahel. Mulle tundub, et see väga mõistlik ei ole, seetõttu ulata mulle väike sõbra käsi ja, ja paku midagi, mida ma võiksin sinu kohta mõelda sinust rääkides, mis ei oleks sinu töö, mis ei räägiks sinu tööst? Naljakalt Veronika Valk, arhitektid tavalise sellise tavapärase normaalse mõistuse jaoks seda võib-olla tihti üldsegi ei ole, et kuidas siis nimetada, et et miski, mida sa ei ole, aga miks ma niimoodi ütlen, et, et ma ei ole. Tavalises mõistes arhitekt on see Võib-olla sa oled, võib-olla ma ei, ma tahtsin öelda seda, et sa ei ole arhitekt, sa kindlasti oled. Aga ma tahaks, nimeta ennast ise veel mingite sõnadega, mis mis ei puudutaks sinu tööd, aga mida võiks sinu kohta julgen öelda, et ma olen siin ja praegu. Veronika Valk siin ja praegu. Ja et võib-olla see on lahtiseletatav niimoodi, et. Et tihti inimesed ootavad, on meil siin postkapitalistlikus maailmas ikka, et inimesed kipuvad olema sellist proget progressiusku. Et homne päev on parem, et homme on põnevamad tegemised ees, siis joostakse selle homse päeva nimel. Et mina vaatan seda, et mida ma praegu siin saan teha või tahan teha ja siis üritan seda võimalikult hästi teha. See seletus, arhitektid, mulle tundub, peaksid olema sellised üsna head ette kujutajad, teie, teie fantaasiamaailm peab olema piisavalt erk selleks, et, et noh, luua midagi, mida tegelikult veel ei ole olemas, seda peab ise oma vaimusilmas nägema ei saa ju niimoodi, et no ma päris täpselt ei kujuta, aga hakkame otsast pihta. Küll siis kuidagi näeb, eks ju, protsessi käigus, mismoodi asjad on, järelikult ei tohiks olla ju keeruline rännata teil ka ajas selles mõttes, et näha nii-öelda ette, mis võiks tulla, milline võiks olla ja, ja noh siis ka minevikku, eksju-sellisesse minevikku, mida, mida endal kogetud ei ole. Kui ma paluksin sul, kas oskaksid nii-öelda fantaseerida, ma ei tea, kas sa teed seda silmad kinni või silmad lahti, aga mõelda, milline on sinu elu ja kes sa oled 10 aasta pärast aastal 2018. Milline minu elu ei ole, võib-olla selle asja juures nii huvitav, aga ma arvan, et iga raadiokuulajaid huvitab see, et kus siis tema elab ja ja milline see maailm võiks olla. Aga enne, kui ma sellele küsimusele vastan, siis ma tahan rõhutada ikkagi, et arhitekt peab oma töös väga täpselt vaatama, mis on juhtunud enne seda tänast hetke ja sealt selle kogemuse põhjal joonistama välja, et mis on tõenäoline ka, eks ole, me ei vaata ainult viska siis sihtmärki ette, vaid, vaid me ikka väga tugevalt vaatamata hajupime kogemustest ka. Aga 10 aasta pärast võib ette kujutada seda, et võib-olla maailma inimkonna hulk inimeste hulk maakeral on näiteks muutunud tõesti plahvatanud lõplikult nii suureks mida meil on tänases hetkes olla raske ette kujutada. Aga ütleme, et et me räägime kolmekordsest, ela elanikkonna kasvust maakeral. Ja küsimus on nüüd selline, et mismoodi see meie armus planeet niisugusele koormusele vastu peab. Ja, ja kui nüüd vaadata puhtalt praktilises plaanis, et mida see siis endaga kaasa toob ja kuidas üldse tehniliselt võimalik oleks siis ega siin võib olla väga palju variante, ei ole. Eks üks selliseid stsenaariume, mida välja pakkuda, on see, et inimesed elavadki koos üsna tihedates sildilt megalinnades, mis ei ole võib-olla elanike arvult isegi nii suured võib-olla neli, viis miljonit, noh, täitsa selline keskmise euroopa metropoli õde aga, aga sellises suures suures siis kõrgusesse välja venitatud sipelgapesa moodi. Sellises. Ehitatud keskkonnas koos, mis toimib Samost omakorda, mis nagu väike ökokogukond ja Ning ülejäänud, mida see tähendab, et üksteisele tehakse sooja, lihtsalt sõidetakse, sest selg selja vastas ja, ja, ja, ja, ja kasvatatakse teineteisele oblikat aknalaua peale. No kasvõi seda, miks ka mitte, aga põhimõte tõepoolest selles, et kui inimesed elavad koos et siis nad jagavad ressursse ja, ja nii on lihtsalt ökonoomsem. Aga ikkagi ise sa, mida sa endast kujutad ette, kui palju sa mõtled enda tegemisi jätta, kui palju sa näed ette seda, mida sa tahaksid teha või, või võiksid teha viie aasta pärast või, või siis seesama 10 aasta pärast räägitud 10 aasta pärast ja täpselt samasuguses metropolis on see Tallinn. See võib olla Tallinn, see võib olla ka näiteks Frankfurt, mis on praegu panganduse keskus või see võib olla show'l koreas. Võib-olla saab Paulo Brasiilias ja, ja miks ka mittelaos Aafrikas, mis juba praegu on meeletult suurlinn. Et Ma arvan, et ma jätkan jonnakalt, sellesama tegemist, mida ma teen ka praegu iga päev. Et ma tõusen hommikul üles ja mõtlen, et mis see on, mida ma täna tahaksin hirmsasti teha. Tavaliselt kuuluvad nende asjade hulka kõik eelmiste tegemata jäetud head asjad, mida ma nii tahan teha ja mida on kogunenud hirmus palju. Ma järgemööda lihtsalt püüan neid eilseid kohustusi teoks teha, aga mitte ära unustada ka seda, et ma elan siin ja praegu just nimelt püüangi elada siin ja praegu ja ma arvan, et ma jätkan niisuguse mõtte järgi elama. Kui sa prooviksid kuidagi kirjeldada Ja mingite sõnadega iseloomustada sellist universaalselt head enda tegemistega hästi, väga hästi, võib-olla isegi hakkama saavat arhitekti. Kuna need on, mis teevad, mis isiksuseomadused teevad inimesest hea arhitekti. Suurmeele mõttetult suur kannatlik meel ja meeletult suur veenmisjõud võib olla, sest et arhitektid vahesid näevad, võib olla terviklikumalt linnade tekkimise või linnade vajaduste või siis ka hoonetega heidetud keskkonna kui avatud keskkonna õpikum vajadust nende väikeste osade omavahelist sidusust. Mismoodi inseneriteadused haakuvad sotsiaaliaga, mismoodi inimgeograafia erinevad mõõtmed omavahel seostuvad, et et üks asi on, on näha või harjutada nägema asju pidevalt globaalses mastaabis, aga samas ehitades kellelegi suvilat? Sa räägid täiesti konkreetse inimesega siinsamas sinu juures ja, ja püüad tema unistusi teoks teha, et kuna arhitekt asju nägema tahes-tahtmata väga mitmekülgselt, et siis siis kannatlikkus on just see, et et siis seletada seda oma oma seisukohta ja nägemust ja samas ka. Kui, kui sa tahad olla natukene katsetage natuke. Et ega, ega inimeseloom on selline loom, kes tahab elada võimalikult energiasäästlikult põhimõtteliselt oma loomu poolest ei taha, et energiat kulutada, tühjale tähele. Ja iga uuenduslik mõte nõuab pingutust, et, et see omaks. Kas see tähendab sellesama asja nii-öelda resultaat on see ka, et, et me enamus uuseum maju, kas või näiteks, kui me räägime hoonetest majadest, siis, siis me lihtsalt tunneme kuidagi see ei meeldi meile või, või et see on meile kuidagi nii-öelda vastuvõetamatu või et sa kuidagi ärritab või, või enam nagu sa mõistsid, inimesed tavaliselt on suhteliselt terava reaktsiooniga. Jah, et ega iga uus asi meie elukeskkonnas ikka on, pigem jah selles mõttes ütles, et ebamugavusallikas loomu poolest, aga, aga niipea, kui me sellest aru saame, siis, siis tekib, kerkib esile päris hea rida uusi huvitavaid küsimusi. Et, et kui see tõesti püsivad inimesel ongi põhimõtteliselt vastuvõetamatu uuega leppimine või see tulebki tal raskelt, nõuab lisapingutust. Et siis mismoodi me räägime tänasest päevas innovaatikast ja teadmistepõhisest majandusest just selles võtmes mismoodi innovaatikat ja Est-teadus-arendustegevust meie igapäevases elus rohkem rakendada, et me oleme justkui ise programmeerinud oma arengusse sisse selle pideva konflikti, et meil on kogu aeg kung ebamugav olla. Et meil üks variant on siis see, et võtagi see omaks, selline teadmine, et me elamegi sellises majandusmudelis, mis ongi pannud inimesed kogu aeg niisugust ebamugavasse olukorda ärevusse seisundisse, siin kerkivad järjest kõrgemad majad. Ja, ja turule tuleb järjest uusi tehnoloogilisi seadmeid, asiumid kasutamisega, me peame kogu aeg ennast kurssi viima. Et osata neid üldse kasutada. Ja. Kusjuures me teame kogu aeg, et nurga taga on veel sellel samal väikesel vidinal mustmiljon kasutamise võimalust, mida me, millest me veel aimugi ei ole. Ja et milleks siis kõik hea on, et nüüd ühest küljest kui mõelda näiteks niimoodi, et inimene, põhimõtteliselt kui me usume mõnda evolutsiooniteooriat, et inimene põhimõtteliselt tugineb tänasel päeval oma otsustes selles, sellel, mida eelnevad põlvkonnad on väga pika aja jooksul otsustanud ja mismoodi siis looduslik valik on teinud oma töö, et tugevamad on jäänud ellu. Et me, meie geneetiline kood ütleb meile väga palju see ette seda, mida ja kuidas me tänapäeval otsustame. Ja nüüd siis siis sellisel juhul on veel eriti huvitav, et mikspärast inimesed on iseennast teadlikult programmeerinud sellisesse pidevas ebamugavasse olukorda. Et miks see siis jaa jaa, noh, kui mina pean seda enda jaoks võib-olla ära seletada kuidagi või üks põhjendustest, mida mida mina hüpoteetiliselt võiksin välja pakkuda, on see, et et ehk inimese olemuse üks põhikomponente põhiõigusi ja, ja põhiomadusi on loovus. Ja, ja nüüd küsimus on selles, et et kui loovad või loomingulised on absoluutselt ümbrusega rahulolevad inimesed ja kui loovad või loomingulised on need inimesed, kellel on kogu aeg nagu natukene kehv olla, et see samade külmetava Sulle kunstniku fenomen, eks ole, et noh, kas see on tõsi, ei ole tõsi, mina nagu üldse ei arva, et kunstnik peaks tingimata külmas ja näljas olema. Aga teisest küljest jällegi huvitav mõelda, et et võib-olla kui, kui meie ülesanne igapäevane ülesanne on omaenda loovust ja loomingulisust järjest arendada. Et, et noh, kas või siis näiteks mismoodi saab arhitektuur, keskkonnaharidus ja linn tehiskeskkond meie ümber olla siis, kui see avatud keskkonnaõpik, mis, mis samamoodi arendaks meie loovust järjest edasi, et niimoodi me võib-olla aitaksime lihtsalt evolutsioonile kaasa. Maradona Veronika, sa oled esitanud selle lühikese 10 minuti jooksul mulle rohkem küsimusi ja, ja kui ma terve selle kahe tunni jooksul arvatavasti jaksan teha, meil täna raadio kahe pikliku saates on külas noor arhitekt Veronika Valk ja me räägime kõigest sellest, mis on seotud on, aga mängime ka muusikat, seda, mida Veronika on kaasa võtnud. Ja kui sa mulle ütleksid nüüd, mis päritolu see esimene lugu või pala on, mille me sinuga kokku leppisime, siis me võiksime seda kohe kuulama hakata. Selle plaadile kaasab Eliisest eelmise aasta oktoobris sest milline tahes või tahtmatult kusse juhtusime seal ka üle piiri ja sellisesse väikesesse riiki, mida võib-olla inimesed rohkem tunnevad, tunnevad Hondurase nime all ja mis on suhteliselt väike, selline hästi sõbralik ja väga-väga sellise tumeda nahavärviga riik, et mulle ausalt öeldes täitsa sümpatiseerib. Püüame seda sõbralikkust nüüd sellest muusikast üles leida. Need, kes on nii-öelda statistikud ja märgivad üles kõik need lood ja palad, mis raadios kõlavad, siis teile teadmiseks, et see on. Ma ei tea, kas ma oskan seda õigesti lugeda, luguue anud Laru päia trummers, traavers on. Ärgaks piknikul saadan piknikul. Ja tänase saate külaline siin piknikuteki raadio kahes on Veronika Valk, me räägime. Me räägime Veronika tegemistest ja jutt jäi pooleli arhitektuuriarhitekt tuuri juures, kui palju sul endal on on, on, on seda neid omadusi, mida sa nimetasid kannatlikkust ja ja võimet võimet ennast selgeks teha või võimet seletada. Oi, Hennoste ei, ei, see on väga keeruline hinnata siis niimoodi, et see on ikka teiste inimeste öelda pigem. Aga ütleme siis niimoodi nii palju, nagu mul seda praegu on, seda kannatlikkust ja veenmisjõudu siis seegi oskus, vähene oskus on tulnud väga, väga suure vaevaga. Et ma olen ikka loomult, et hästi kannatamatu olnud kogu eluaja jooksul, et ma olen ikka tahtnud, et asjaid uhtuks nüüd kohe Nad ei juhtu, siis ma panen kohe täitsa paanikas, aeg-ajalt viis on väga pahaseks või või, või jään väga kurvaks, et no kuidas siis niisiis siin on nagu aga noh, kes siis nii saab elada, et igal hommikul ärkad nagu vana üles. Et pagan ja kusjuures oled ise endale selle lõksu veel üles, seal pole näiteks liiga palju nagu kiiresti midagi ette ära teinud, siis jäänud ootama, et noh, et nüüd kohe juhtub suur pauk. Ei midagi väga enneolematut, aga no just nimelt nende asjade pärast mis ennem sai ka räägitud, et et inimestel võtab aega, et need enda jaoks jõuaksid ka läbi mõelda need Need ideed, mida, mida keegi välja pakub need omaks võtta ja need lausa nagu oma ideede ideedeks mõelda. Ja siis, kui nad on ühel hetkel need tõesti omaks võtnud, siis nad hakkavad ka nende ideede nimel tööle. Kas see tähendab, et sa oled jõudnud kunagi ka? Kaua sul diplom taskus on olnud 2001.-st aastast, eks see seitse aastat oled sa jõudnud selle aja jooksul mõelda, et, et sinu iseloomu tõttu kohe nüüd ja praegu oled sa võib-olla valinud vale erialaarhitektuur lihtsalt oma protsessi tõttu või see protsess, milles ta osaleb, olla väga kohe siin ja praegu. Ala. Absoluutselt see on ikkagi ka see, nüüd vihkan küll lusika nurka seda mõtet ning väga tihti käinud peast läbi, et. Lusikat kuule, visatakse teised seda luba. Või teete mingeid töid lusikaga. Ei, see on see mõttetöö või otsustusprotsessi töö käib, kuid niimoodi, et, et on, teed endale tassitäie kohvi ja mina suhkru Cofidis siis ma võtan selle lusika ja ma panen sinna kohvisse suhkrut ja, ja siis siis ma mõtlen, et mis, mis teeb siis neil minna selles mõttes seda lusikaga? Reedel meie on jah, meie alla'l tegelikult ikkagi väga palju, et see, mida me otsustame nii põhiline, et lõpuks see, mis ehitusplatsil hakkab juhtuma, see on ju ennem kellelegi poolt niimoodi kohvitassi kõrval välja. Nii palju kui mina arhitekte tean või, ja olen nendega kohtunud, tundub mulle, et on olemas, noh, kindlasti on neid, neid kategoriseerimist, võimalusi on teisigi, aga aga on arhitektid, kes tunnevad ennast, et nagu kala vees nad enne kontorist täpselt sedasama tehes, nagu sa räägid kohvi siis see suhkrut tõstes ja siis joonistades ja visandeid tehes ja neid siis neid siis viimistades ja, ja klientidele esitledes ja teised on need, kes löövad särama nagu ehitusplatsil, kes tunnevad kes, kelle, kelle nii-öelda see rõõmupall läheb õide sellel hetkel, kui nad näevad seda asja valmimas, kui nad, raamat, mismoodi keegi tõstabki konkreetse hunniku ühest kohast teise ja sellest saab, sellest saab midagi, kumba tüüpi sina pigem oled. Ma tahaksin olla hea meelega mõlemat tüüpi aga ehitusplatsil on neid tundmatuid tegureid lihtsalt tohutult palju ja seal läheb eriti vaja seda, seda suurt veenmisjõudu ja, ja, ja seda, et, et kui sa näed, et loonistest mööda midagi ehitatakse või või lihtsalt, ja arvestada sellega, mis ennem on paberile pandud ükskõik kas siis mingisuguse ehitusmaterjali maksumuse või, või mis tahes muul põhjendusel, et siis ju teeb mustaks küll, eks ole, et, et siis siis on küsimus selles, et et kas ma lähen ja, ja, ja kehtesta ennast, eks ole, ja, ja teen seda nii-öelda eba ebameeldival moel. Või siis rakendan mis tahes nüüd veenmisjõud või, või ei oskust, aga et et selles mõttes mul on kogemus nii nii hea kui, kui seal halva poole pealt, et mul on, mul on õnneks juhtunud väga häid tellijaid ja väga häid ehitajaid kus ma ei ole pidanud niimoodi lippu ja kombel mööda ehitusplatsi ringi kaklema ja piitsahoope jagama. Et vastupidi, et kogu protsess on olnud hästi meeldiv. Aga samas on olnud ka neid väga selliseid halbu kogemusi. Et, et millest kõige rohkem puudust tunneb, on, on võib-olla arhitektuurse projekteerimise puhul virtuaalse maailmaga reaalse maailma. Liigne lahusus, et näiteks võtame tehti konkreetselt, kuidas on siis ühe, kuidas üks objekt jõuab arhitekti peast, ehitusplatsile? On see, et ütleme, et arhitekt kui tal on ruumiline mõte peas enamvähem paigas siis ta võtab lahti tutt, joonestusprogrammid, kond, mudeldamise tarkvara jälle, mis on nagu omaettepaketid. Presentatsioonimaterjalide tegemiseks on tavaliselt veel graafilise disainipaketid igasuguste powerpoint esitluste tegemiseks siis kaasab. No nagu ma ütlesin, ka erinevaid variante on ka olemas vabavara ja on võimalik seda austaja. Niisiis, need ideed lähevad inseneride kätte, kes kasutavad jällegi oma tarkvara oma oma programme ning need joonised ei taha hästi ühest programmist teise nii-öelda üle minna, tekivad seal igasugused tehnilised probleemid ja nende lahendamine on hirmus palju aega. Ja siis ütlema, et isegi kui see nüüd pikk protsess on läbitud, et on visualiseeritud ja täpsustatud see idee, mis on siis inimesel peas, arhitektil peas, inseneride peas Well I-ala ja ununes, kui tellijaks on on mõni linnavalitsus, teine selline avalik institutsioon, siis on see esitletud ka näiteks mõnele sellisele korraliku arvuga kogukonnale. Nüüd selleks, et viia läbi selliseid avaliku arvamuse küsitlusi ja silduda huvigruppide kaasamise protsess, protsessi seal on omad jällegi kommunikatsioonivahendid. Jällegi on programmeeritud juba nagu teistel alustel, nii et kogu see Sa tahad öelda lihtsalt, et see idee ei jõua, nagu see hetk, mis on olnud nii-öelda sinu ideed või sinu peas, et see, mis jõuab lõpuks otsustajate või nii-öelda sallijate pähe on enamasti mingi muu asi. Ei, ta ei pruugi olla, mida ma üritan kirjeldada kindlalt edutult on see, et et, et need vahesammud, et selleks, et jõuda punktist A punkti B ei saa teha nagu seda kolmikhüpet, eks ole, et üks, kaks, kolm ja kohal vaid tuleb niimoodi sellise jaapani rannamoodi kippide nagu niimoodi väikeste sammude aniisi. Ja, ja siis noh, et põhimõtteliselt jõuab kohale küll, et saabki ilusasti riiklased visualiseerida tehtud aga nüüd edasi on ju veel see, et ei tee, siis lõpuks jõuab ka ehitusplatsil, eks ole, ja siis hakkavad ehitajad tõlkima neid jooniseid siis reaalsusse. Ent aga nüüd samal ajal, mis on toimumas informatsioonitehnoloogia vallas, on see, et et need virtuaalsed mudelid hakkavad reaalse mudeliga kuidagi rohkem kohakuti loksuma. Et kui kujutada ette nanotehnoloogia arengut siis päris kiiresti lähiajal. Et, et siis võib ette kujutada meetmi esitatud keskkonnal linnadel samadel majadel, sellel samal duaal istub mul praegu või siinsamas õues näiteks kus me, kus meil on see piknikulina ainult maal laotatud ja ja et, et siinsamas näiteks kuskil muru sees üks kaamerasilm vaatab parasjagu, mida me siin teeme. Ja, ja et, et meil on võimalik mõjutada otse, näiteks kaasaegsete kommunikatsioonitehnoloogiate vahendusel mõne meist päris kaugel näiteks hoopiski maakera teisel poolel oleva ruumi miljööd mõjutada seal olevat kasti valguse, värvitemperatuuri või, või helitausta või näiteks lõhna või akustikat või. Midagi muud, et noh, näiteks valguse maailmas praegu on ju juba olemas sellised LED-tehnoloogiapõhised lahendused, kus on minu teada Tartuski, Tartu raekoja fassaadi valgustust võib Tartu linnapea vabalt oma arvutiekraanilt ise sättida, et kas ta tahab, et see on roheline või punane või, või milline iganes ja ta ei pea selleks sugugi olema raekoja platsil. Ja nimelt eks ole, et otsearhitekti töö juurde tagasi tulles on sama moodi, et et kui need tehnoloogilised vahendid ja, ja programmijupid ja pool muudab järjest võimalikumaks meie jaoks sellise vahetu projekteerimise et ma saangi otseselt mõjutada seda, mis seal ehitusplatsil toimub ja need otsustusprotsessid hakkavad, peavad hakkama käima ka palju kiiremini. Samas ma näeksin pidevalt ka oma arvutiekraanilt, eks ole, et mis seal siis on ehitusplatsil toimub või mis juhtub näiteks minu poolt projekteeritud majaga 10 aastat pärast selle ehitamist. Ka selline kogemus on arhitektile jube vajalik dokumentatsiooni puhur, et ma tõesti näen täiesti praktilisi asju, et mis selle hoone küsis, on juhtunud, et et paljud on näiteks vajunud kõigele varasemad asjad. Või mis tema niiskusrežiim tänasel päeval on või palju ta praegu vajab, küttekulusid küttekuludeks toetust. Et, et sellised asjad nüüd. Ja pealegi see annaks võimaluse, kui sa ikkagi, ütleme 10 aasta pärast tunned, et seal rõdu ei ole ikkagi ilus, siis sa saad ju muuta võib-olla selle, selle rõdukuju või, või, või värvi või midagi muud sellist. Just nimelt või ka näiteks Ma ei pea seda ise tingimata muutma, et oleme nagu sa maasterplannar või siis nii-öelda suur grand arhitekt nagu vanasti arhitekt olid, et noh, tänapäeval need on järjest vähem ja vähem seda kuigi seda visionäärsust ikkagi on inimestel vaja, aga sellest hõbedas pidi eraldi. Aga, aga et, et kas või näiteks seesama Inimene, kes, kes seal rõdu peal elab ja noh, võib-olla muidu kasvatab seal näiteks tomateid, aga nüüd otsustas ta sel aastal tomatid ei taha kasvatada, et ta tegelikult hoopis viinamarjadega alustada või või kurke kasvatada rõdul, et siis. Tal on selle jaoks näiteks vaja seal muuta mingisuguseid valgustingimusi seal rõdul, eks ole. Et siis tal oleks kohe võimalik väga lihtsate vahenditega välja pakkuda, ise joonistada, kasvõi milline see rõduklaasi peal olema minister või, või milliseid päiksekristall kristall, et ta tahaks sinna integreerida selleks, et näiteks päikseabi saada oma rõdul kasvavatele taimedele mingisugust seal mõnele seadmele elektritoidet või, või midagi sellist. Üsna hirmutav perspektiiv selles mõttes, kui, kui kui me just rääkisime sellest, mismoodi inimene tunneb ebakindlust sellest, kuidas asjad nagu muutuvad, et arhitektidel jääb võimalus nii nagu noh, on vist kasutanud ajalooski mõned kunstnikud teinud hiljem oma maali ümber ja teinud selle natukene teistsuguseks. Tuleb lihtsalt leppida, ma saan aru selle teadmisega Aga mis selles ka nii väga palju halba selles mõttes, et et palju neid nii-öelda jäävaid asju meie ümber siis nüüd ikkagi on ja et, et kollektiivse intellekti poolt tehtud otsus mikspärast ta läheb üha rohkem seda teed, et tekivad igasugused think tankid ja korraldatakse järjest rohkem nii-öelda vokk Supech eestikeelsed nagu töötubasid, et millegipärast on vaja inimestele meeldib ajurünnakud ja konverentsid kõlavad, kõlavad kui nii klišeelikult, et tuleb küsida, et aga miks nad siis on niimoodi massikultuuri läinud, nii populaarsed on? Küllap seal ikka mingisugune iva sees on, et mikspärast inimestele meeldib koos asju välja mõelda. Ja et, et mida see siis genereerivad arhitektuuri puhul linnaplaneerimises on kahtlemata kollektiivne mõtlemine, kollektiivne vastutus, siis jagatud, ruumi, jagatud vastutus, et see on ju igapäevane praktika lihtsalt praegu ta võtab tohutult tohutult pika aja, et, et selliseid kollektiivseid otsuseid Legaliseerida ja siis ka ellu viia. Ja praegugi on linnaplaneerimise kavad või sellised projektid võtab ikka hea paar-kolm aastat ideest, kuni siis selleni, et ta muutub seaduseks. Räägime nendest linnaplaneerimises kohe hetke pärast, enne veel, kui ma palun sinult järgmise pala muusikat, siis ma tahaks küsida su käest. Kas sinu jaoks eesti arhitekt tuuris eesti arhitektide ringkonnas on selliseid arhitekte kelle, kelle ideed sulle sedavõrd meeldivad, et, et sa, et sa võiksid nii-öelda olla nende nende tööde allakirjutaja. Ja on ikka päris nii, ma ei tea mulle nii, paljud meeldivad. Tahtsin neile reveransi teha ja neid nimetada. Ka niinimetatud miks ma arvan, moonutan kedagi ära ja siis ma teen selle liigagi Rem arvamustega aga noh, otseselt peale ja see on nagu ja no mitte ainult sellest suurest nagu planeerimise arhitektuurist, aga ka sisekujundusest ka, et noh, et inimesed, kelle tööd mulle hirmsasti korda lähevad sisekujunduse poole pealt on kahtlemata on Hannes praks ja, ja siis. Aga miks mitte pink ja, ja, ja inimesed sealt ja siis. Iir Hermeliin siis arhitekt, et ma olen nii palju teinud koostööd kosmosebüroo poistega kunagi omal ajal ja ja nad on jätkuvalt nagu nende nende täiesti uskumatult lahedad. Ja, ja kindlasti KOKO arhitektid ja siis noh, ma olen kavaga, aga kunagi olnud koos ise asutatud kava kava, et noh, loomulikult mulle väga meeldib kõik see, mida nad teevad. Et ja, ja noori noori tublisid inimesi ja oli täiesti järgseid, inimesi on ka järjest peale kasvamas. Ainuke asi, mis ma mõtlesin neile ette heita ei ole ilus olla õpetlikke näpuviibutajaid. Et, et mul on väga kahju sellest, et meie arhitektuurivõistluste korraldamine läheb järjest rohkem seda teed, et tudengitele ei anta võimalust. Ja minu meelest ka võib-olla koolis natukene liiga vähe rõhut pannakse neile südamele, et võtke osa arhitektuurikonkurssidest. Et seega siis mina siin nüüd täidan sellel lõngal ütlen, et teiegi praegu õpite arhitektuuri, et tehke nii palju arhitektuurivõistlusi, kui vähegi jaksate muudma teidki delfi nõua. Saadame teda kuulata on R2 piknikul ning täna on pikniku külaliseks. Veronika Valk. Noor arhitekt Veronika, ole hea. Ütle mõni sõna selle muusika seletuseks, mis seal taustal kõlab. Miks sa selle valisid? Aga Jaapani peale on ju nii tore mõelda et, et see on meil toovad tei. Ja Jaapanis meeldib mulle hirmsasti käia. Kui me räägime sellest, ma luban, et me räägime sellest järgmises tunnis. Mul on täiesti planeeritud ja ma tean sinu kirge Jaapani vastu ja, ja, ja, ja ma oleksin, oleksin rumal, kui ma, kui ma jätaksin selle võimaluse sellel teemal sinuga pärimata pärida, kasutamata räägime mõne sõna veel nendes arhitektidest. Ja, ja teeme üldse liiat selles tunnis räägime arhitektuurist järgmises tunnis räägime teistest asjadest. Ehkki see võib-olla natukene on Vägivaldne jaotus selles mõttes, et siin on neid, teisi valdkondi on ka mitu lehekülge, ma lihtsalt kokku tuleb, aga, aga, aga, aga jaotame seda nii. Räägitakse sellest, et arhitektide ring Eestis on, on mõnevõrra nagu sarnane sellele, mis toimub näiteks meditsiinis, kus on doktorid niimoodi tulevad sugukonda või siis ütleme perede kaupa, eks ju, vanemad lapsed, lapselapsed ja nii edasi, ma ei tea, kas arhitektuuris täpselt samamoodi nüüd päris on, aga sarnased iseloomujooned on selles seltskonnas tegelikult olemas küll ta on üsna selline, selline klannisisene asi, on see nii? Kahtlemata kui ma mõtlen kasvõi selle peale, et meie kursusel näiteks nüüd loen kokku meid lõpetas ühekorraga kuus või seitse inimest. Ja niisiis Praegu nüüd esimese hooga neljal viiel olid kindlasti kas siis otseselt vanemad üks vanematest või tädi või keegi lähisugulane arhitekt. Et arhitektuur on niisugune alad, on väga raske ala ja, ja ta nõuab meeletut pühendumust. Ja, ja tõesti, seda ei ole võimalik päris niimoodi noh, niimoodi mööda minnes teha, et, et kas, kas teedki ehitudki mõju Linnesite, et selles mõttes, et ikka tõsiselt ärkadki ja, ja magatki ja kõik nagu noh, käibki selle teadmisega, et oled selle maailma sees, et arhitektuur ongi kõige tähtsam asi siin maailmas üldse. Või siis tuleb lihtsalt teha ära meeled töö, et ennast nii-öelda järjest rohkem ja rohkem sellele lainele saada, et see on tõesti, see on ala, mis nõuab sisseelamist ja võib-olla seedub Ta on lihtsalt nendel lastel kelle vanemad, et need lapsed, kes on juba nii-öelda joonise rullide vahel üles kasvanud, et, et ja, ja, ja, ja kuulnud oma ema-isa pidevalt rääkimas tellijatega, nendest probleemidest või või, või siis külalistega arutamas ruumilisi probleeme, neil on, et nad on noh, niivõrd mõttemaailm on ikka niivõrd läbi imbunud kojaga sellest retoorikast sõnavarast, et neil on lihtsalt kuidagi kergem selle rea peale saada ja need häälestada ja seda, seda noh, niisugust pühendumust elus rakendada, et võib-olla see on sellest. Ja, ja nii, et ja ta on ka tõsi, et noh, tihti need arhitektide sünnipäevad kipuvad olema niimoodi, et et seal tulevadki põlvkondade kaupa kokku ainult arhitektid ja räägitaksegi ainult arhitektuurist. Ja, ja see tõesti on omaette selline väike maailma. Mina ei ütle ühtsete halba, et see võib kõlada nagu mingi kõige ebanormaalsem klanni värk üldse. Aga mina ütlen ka seda, et see on tegelikult võib-olla see meie arhitektkonna tugevuselt, et me suudame ikkagi olla üksteisele toeks ja see on see meie sotsiaalne kapital, sotsiaalne võrgustik, millele me toetume, et noh, näiteks, Kusagile teise riiki Casbahi minnes, eks ole, mul ei ole nii paljud oma erialase ja tuttavaid ees, et, et siis on ikkagi palju palju keerulisem ja ja noh, Eestis on kuidas siis öelda, see avaliku ruumi üldine atmosfäär võib tihti olla üsna inimvaenulik ja, ja siis on seda inimlikku tuge hädasti vaja. Et selles mõttes on väga normaalne, et et kui siin pere sees mõistetakse pere sulle Kas see on mõnes mõttes ka selliseks takistajaks ballastiks? Kui sa oled selles perekonnas sees ja sind kutsutakse nendele sünnipäevadele, siis on selge, et ühel või teisel hetkel sul on ka siin tööd, ükskõik kui nutikas, andekas või kui pühendunud arhitekt sa tegelikult, et ilma selle võrgustiku võib-olla võrgustikud ta võib-olla vaatamata sellele, et te olete ainult koolis küll vaeva, aga tegelikult hakkama iseseisvalt ei saaks. Mina vaatan seda pigem sedapidi, et et ükski eesti arhitekt noh, välja arvatud Luiga on, kes meil siin läänerannikult pärit. Et tegelikult ei ole saanud maailmastaar arhitektiks, see tähendab seda, et Ta lasti pole. Ei ole olemas seda nagu suure staari varju, kelle, kelle tagant me üritaksime välja pugeda. Aga võib-olla just sellepärast, et staar ei ole ka tekkinud, et noh, kodus ikkagi alati tööd jätkub ja saab ära teha asjad ja ja ei ole vaja nii-öelda astuda sügavamasse vette. Ja et kodus on võimalusi palju nagu elu on väga põnev, nagu selles nagu kunagi metsikus metsikus läänes kulla ja et siis meil on siin selline metsik, metsik ida, ikka käib ta kaotavuselt edasi. Et meil on olemas kõik eeldused, eks siit täpselt kitsama geograafilisest punktist võiks tulla väga andekaid, väga säravate ideede ja projektidega arhitektina. Ma saan aru, et siin nimesid vist on nagu raske nimetada, aga tead sa midagi kas siis endavanustest, võib-olla mõni aasta vanematest ja ka nooremate hulgast, aga igal juhul noorte arhitektide seast, kes on sellised, kes võiksid panna julgelt oma tööd kõrvale tippudele, Jaapanist, tippudele, Ameerikast, tippudele, Skandinaaviast või, või, või, või võibritanniast. Need samad kes, keda ma ennem nimetasin, needsamad bürood, samad inimesed, kasvõi see on, see on uskumatu, millise särava energiaga nad oma asju teevad ja kui noh, see on lihtsalt ilus ja see on nagu niivõrd geniaalne millestki puudu. Tegelikult, et küsimus ei ole ideede elujõulisuses või rahvusvahelises ja et vot vot see heade promootorita puudumine või vähesus ja, või noh, nüüd järjest rohkem küll hakkab ka tekkima, aga aga ikkagi senine vähesus on, on see, mis on ju tegelikult, mis takistab ka näiteks eesti noorel muusikal maailma no maailmas läbi lüüa või mistahes nagu kunstil, eks ole, või ka eesti noorel teadusel või et, et see on arhitektuuris sama moodi, et et vot on Eestis ju ei peeta heaks tooniks seda, kui sa räägid iseenda töödest hästi, eks ole, noh, kiidad iseennast või mismoodi sa nüüd hakkaksid oma töödest kuskil rääkima, et see on ikka selline pigem selline tagasihoidlikkus ja selline ikka ikka hoitakse ennast ikka väga kõvasti tagasi, et et, et ja muidugi tänu sellele ka pühendutakse järjest rohkem ja rohkem sellele tegelikule tööle nendele tegelikele probleemidele, mis meie ees on ja lahendus otsitakse ja leitakse tõesti väga toredaid geniaalseid lahendusi. Aga noh, mismoodi sellise valemi järgi siis peaks Eesti arhitektuur maailma areenile jõudma? Toida minu sees elavad sellist edunälga, ma usun, et see on paljude eestlaste, eestlaste, selline teine, mina, kellelgi kuskil on niimoodi õrnalt jalg ukse vahel. Kas lähiaegadel on oodata, et, et Eesti arhitektide nimed mõne suure projektiga seoses on mai tea Herald Tribune mingitel vastavatel lehekülgedel, kus tutvustatakse hoteiste arhitektid, hakkad tegema sellist sellist asja. KOKO arhitektid oma Fahle maja ka tegelikult ju said päris sellise keemia kätte ja ma arvan, et meilt räägitakse järjest rohkem ja rohkem ja siin ongi küsimus selles, et tuleb lihtsalt rääkida. Veronika, mis olid need tõuked, mis sind arhitektiks lükkasid, kuidas, kuidas sina sellesse nii-öelda, mis mõjurid sind sellesse perekonda sisse viisid? Noh, minul on ka ema, on arhitekt. Ja rullide keskel kasvanud ja võim, kuidas mulle meeldis see, kui, kui kui emal käisid neid näiteks seal kui ta rääkis ka modeljet, aga seal on ka juttu sellest Kas sulle hästi ka teha midagi nagu töö juures? Niimoodi natukene tõmbasid, need joonud või muidu aita koristada lauda või? No selline ja ega seda muidugi ema on, nüüd väga hea meelega. Ma tahan siis tollel käis niimoodi, et hariliku pliiatsiga joonistati ette siis dushi ära pidugraafiga. Tegime lõplikud joonised ja ja noh, muidugi ema vahest väga profilt ilma ette joonistasin mõtte moodsetusse, kurat, Danny karjad. Tegelane, aga et et noh, nüüd võib ette kujutada, et kui ma siis lähen Nendelt mõne joone ära, eks ole. Et mis selle pealispind juhtub oma ehitada, igasuguseid asju. Sai küll ja, ja ikka loed läbi, käis üks valu ja vaev, et saaks ainult õueonni ehitada. Ja, ja siis talvel oli muidugi sellevõrra natukene kergem, et et onnide ehitamise asemel sai teha SUNide kaevamist näiteks tänavatel, kui, kui lükati kokku suured lumevallid, millal meil nüüd juhtub tänavatel järjest vähem vähemaks viimanegi talv, millest on väga kahju, et et. Teine häda muideks veel autod on ees endale hunnikute, ma olen vaadanud ja väga raske isegi kus, kuhu tekib, eks, ja siis lastel ei ole seal võimalust, autosid on liiga palju, autod teevad endale ise onne. Jah, et siis sai kaevatud, kuna ma olen nõmmel üles kasvanud, seal oli väga hea rahulik tänaval toimetada, et noh, autotiveerumises kui seisid õues, kui palju neid siis oli, aga et siis sai kaevatud niimoodi minu kodutänavalt jää ristmikuni Ta pööratud paremale johtsem seda valli sisemust siis edasi siis nagu natukene mäest alla mäest üles, uuesti vasakule. Ja siis ühes sellises väikses siseõues, kus praegu Norra saadiku residents seal õue peal oli ihuväli. Nii et mina sain minna oma koduväravast mööda seda lumevalli sisse kaevatud oma salatunnelit sinna uisutama. Nii äge, selline nagu tehti superluks. Uskumatu. Selliseid asju sai väiksest peale tehtud ja siis, kui tuli aeg otsustada keskkooli lõpus, mina olen ise. On selle kohta öeldakse, et eneselegi märkamatult suutsin lõpetada keskkooli kuldmedaliga, tähendas seda, tol ajal võisin minna praktiliselt ükskõik kuhu, ma tahtsin, ükskõik, millisel erialal igale poole oleks saanud minna. Ja ma kaalusin selle vahel, et kas minna Tartusse arstiks, õppima arstiteadust või siis Tallinnasse kunstiakadeemia arhitektuuri ja, ja ise teadsin, et arhitektuur on siis enam vähemalt üks see erandlikke eriala Eestis, et kuhu ma pean hakkama tegema lisakatse ja kus see kuldmedal ei loe mitte midagi. Ja siis enese proovilepanek kindlasti oli niisugune hea väljakutse, et helistasid, mulle väga meeldib, tahabki, et ei saa, niisama, tuleb midagi selle jaoks teha. Ja, ja siis see proovilepanek õnnestus hästi, nii et ma sain kohe esimese korraga kooli sisse ja siis muidugi. Võrreldes selle ajaga või nii-öelda, kui sa mängid ema tööd kõrvalt ja, ja teades tänast arhitekti tööd, need on öö ja päev. Või on seal mingid sellised sarnaseid jooni ka? Mingeid rumal küsimus muidugi on, aga, aga, aga nad on erinevad. Nad on selles mõttes erinevad, nagu olen mina teine põlvkond, kui mu ema. Ja, ja nii nagu on, millise elukooli on läbi teinud mu ema ja millised on minu ambitsioonid tänama, et selles mõttes. Saate te teineteise projektidest harude niimoodi vaatate või mõtlete või? Tundub niimoodi, et ei räägi sellest. Jah, et me, me oleme sellise kokkuleppe omavahel natukene sõlminud, et me tööasjadest ka hästi meil ei räägi omavahel, sest et sest, et tema on, ta on, tehti superema. Ja mina ei ole nii väga super tüdruk, super laps, et ma püüan ennast parandada pidevalt. Mul ei tule see hästi välja. Aga, aga selles mõttes, et meie jaoks on olulisem see ema-tütre hea side ja hea suhe kui, et rääkida erialastest asjadest ja erialaseid asju, räägime tihti inimestega niikuinii hommikust õhtuni ja, ja meie vaatad sellele igapäevasele tööle, on on siiski erinevad, et selles mõttes, et siis kerge tüli majja tulema ja pigem siis räägime headest asjadest. Vahes jätkab saade R2 piknikul ja mul saatejuht Urmas Vaino on erakordselt hea meel võõrustada täna siin saates Veronika Valku. Me räägime arhitektuurist ja Veronika tegemistest. Tere Veronika veel ka nende kuulajate jaoks, kes just need tagasi andma on meiega liitumas parawara. Laupäeval, mis kell tavaliselt sinu päev käima läheb? Viimasel ajal lähevad nagu kõik päevad käima tsirka kuue-seitsme ajal hommikul. See on suhteliselt erakordne, sest et ta on olnud väga palju periood elus, kus ma olen kuue seitsme magama, teen läbi tööd, vaatan päikesetõusu, arelvistid lemmaga. Ahah, millesse pööra nagu tekkinud oled sa nagu enda jaoks kuidagi püüdnud seda lahti seletada. No võib-olla see pööre on seletatav sellega, et koonusega Veroonika vanus ei tea, see on võib-olla orgi võrrelda printeri jooksu maratoni jooksmisega. Et ma peale kooli lõpetamist Äriplaan oli meie elu, elukorraldus oli selline, et ma võtsin osa väga paljudest arhitektuurivõistlustest ja, ja õnnekombel ka ka võitsin suhteliselt palju preemiaid, nii et mul oli täiesti võimalik teemiatest ära elada. Tähendab sellist elurütmi, kus tsirka kaks nädalat enne mari tuuri konkursid tähtaega, tõepoolest töötada ööd ja päevad. Ja siis on seal mõnus paari nädala või kuu pikkune selline mõtte paukus kogud, jõudu järgmiseks spordiks. Aga nüüd on, tänasel hetkel on niimoodi, et, et sellist nii-öelda sprinteri eluviisi või seda luksust endale enam lubada ei saa, et elu lihtsalt on on läinud seda teed, õigemini ma olen ise oma valikud teinud. Kuna mind on iga päev vaja siin ja praegu. Et, et ma ei saa lihtsalt magada päeval. Ja, ja ma pean vastama telefoniga nendele ajama asju, et siis on tulnud õppida seda maratoni jooksma, et, et kuidas ma olen iga päev võimeline rääkima mõistlikku juttu telefoni või kirjutama mõne arusaadu meili. Kas see tähendab seda, et siis ongi vaja lihtsalt öösel magada ja sellel hetkel, kui on vaja olla heas mõttes loomingulises mõttes hull, siis on tegelikult õige aeg teha tööd öösel. Ja õige aeg on teha öösel minu jaoks vähemalt küll, sest et siis keegi helistega. Kas selles on, kas selles on ö öösel töö tegemise ainukene maagia, et inimesed ei trügi sellel ajal uksest-aknast sisse, vaid näevad oma väljateenitud unenägusid või, või on see sinu jaoks mingi luuleline poeesia sellel sellel veel taga öösel töö tegemisel? Mulle meeldib hirmsasti see ülemineku aeg valges pimedaks et tegelikult isegi siis, kui on nagu täitsa pime ja täitsa öö siis, siis pigem võib-olla mõjuvad need ööhääled, et kuidagi et linnas või siis noh, ükskõik, kus ma parasjagu oleneb, lihtsalt seal helitaust on nagu teistsugune ja põnev. Aga see ülemineku aeg valgest pimedakse hämar aeg kus tekivad väga ilusad varjude kombinatsioonid, selline vot see on selline poeetiline või niisugune, hästi inspireeriv, inspireeriv aeg ja kevadel ja suvel. Ja, ja varasügisel on see veel Ki uus aeg töö tegemiseks just nimelt selle, selle pika valge perioodi sellel üleminekuaja võlud tuttu kellel tegelikult ei ole ju vahet, noh, talvel on kogu aeg pime mis seal ikka, et siis on siis on nagu pigem just see, et need vähesed valged tunnid eriti veel, kui on lumi maas, et kui see lumi särab ja päike paistab ja nii ongi, et talve selline miinuskraadide õhus jubedus. Vot see on, see on inspireeriv, siis mitte üldse see pime aeg, mida andis kuningapoeg. Sina, kes sa oled maailmas käinud ringi? Mitme arvatavasti isegi ringi jagu ümber maakera, kus on kõige põnevamad öö hääled. No vot, mulle meeldib hirmsasti keel linnades suurtes linnades. Kas suurte linnade öö hääled on erinevad? Sest nad on väga erinevad, need on väga erinevad ja, ja see tuleb sellise kompoti, noh, nii-öelda, et on lõhnavad mis on isegi nagu väidetakse, et otsesemalt mälu aistingute ja mäluga ja siis meeltavastingutega läbi emotsioonide mälu rohkem seotud. Et et lõhnad ka jah, et vahest näiteks kuigi ma ei ole nüüd juba 10 aastat New Yorgis käinud. Et aga kui mõnes teises linnas kusagil tunnen vahest seda lõhna, mis tuletab mulle meelde tahtsin New Yorgi lõhn, siis tuleb see keskkond ka kohe meelde, et seal on füsioloogiline seletus, et lõhnataju inimesel selline, mis mis seda seal siis ülemalt kort äksi läbi riista, aju sünteesivad filtrite läbi, et lõhnataju läheb otse limbilisse süsteemi. Mis sa selle kreeka pähkli suurune tükk pea ju keskel ja et, et selle tõttu on nagu ürgsellest ajast meile jäänud niisugune mehhanism bioloogiline mehhanism, kuidas maailma tajuda, ilma et meie kogemuste pagas seal vahele segaks, et võib-olla see seetõttu on lõhnad nii mõjusad. New Yorgi lõhn on see, mis mis sulle kõige rohkem tööd. Oh igasuguseid This jõel took joogi ja, või, või siis. Noh, ikka iga iga linn on ikka omamoodi lõhnaga Ega sa jaapani orkestri esitatud ka pala nüüd ka niisama siin selle saate alguses kõlanud Tokyot kasutad sa nii-öelda või Tokyost, räägid sa üsna üsna sageli? Noh, räägid võib-olla kirjutades? Ma saan muidugi on jäänud mulle selline mulje, et see linn on kuidagi sind nagu eriliselt ära teinud, mina, kes ma ei ole Tokyos käinud ja usutavasti on neid väga palju ka meie kuulajate hulgas. Mis seal on sellist, mis sulle kõige rohkem mõjus. Esimest korda, mina juhtusin sinna lihtsalt aastal 2000 oli need üldse mitte nii väga ammu. Ja, ja mis mind hämmastas, oli selle linna kolmemõõtmelises või noh, selline mitme mõõtmelisused. Selles mõttes siis mitme mõõtmelisused, kuidas üks linn võib-olla nii fragmente Arne, aga samas oma labürint suses nii terviklik, et see kõlab kummaliselt, et ma praegu ütlesin, aga, aga nii see tõepoolest on. Et ta on nagu, noh, minu jaoks sinna läksin, siis meenutab natuke nagu arvutimängu, et, et, et et kuidas see ikkagi võimalik on, et näiteks, et tahad leida väikest kunstigaleriid, siis tuleb välja sellel kunstigalerii tänaval otseselt ust ei olegi, aidad, sa peadki minema kõigepealt läbi kaupluse siis sealt näiteks läbi kellegi Office'i siis satud näiteks kusagilt kino fuajeest läbi, siis pead veel oskuslikult pöörama läbi õigeid koridore selleks et jõuda sinna kunstigalerii ukseni. Et eks siis koputada ja, ja tullakse sulle vastu ja, ja, ja oledki kunstigalerii seal, mis on imetilluke näiteks. Et selliseid asju nagu Euroopa linnaplaneerimises väga palju ette ei tule, et asjad ongi niimoodi korraldatud või või kasvõi see, et. Äkki see on lihtsalt nii-öelda õnnetu kokkusattumus või noh, lihtsalt ei ole muud moodi võimalik. Ja nende jaoks on see kindlasti selline nagu loomulik asjade korraldamise viis. Et. Asjade kokkusattumus. Ma ei oska öelda, kas kindlasti annaksid kokku. Aga Jaapanisse minna tagasi on samuti iga kord ikka ikka väga suur. Et nüüd eelmisel aastal. Seal käies oli, oli, oli torel, et need inimesed, kellega ma seal tuttavaks sain ja ja see jällegi see sotsiaalse võrgustiku teema, et et iga korraga õpik õpib, ikka vabaneb järjest uus dimensioon sellest kultuurist seal, mis on siin nii kauge, nii võõras, võib-olla Euroopast, kui ma tooksin paralleeli, et kellega mina näiteks oskaksin võrrelda jaapanlasi Euroopas on hollandlased, nii naljakas kui see ka ei tundu, et et aga see tähelepanu teisele inimesele inimlik hoolitsus. See on uskumatu, see on, see on ikka sõna otseses mõttes pühendumus sellele, et elataksegi koos toetutakse üksteisele ja hoolitsetakse üksteise, Eesti seal ei tule. Selline pealiskaudne viisakas lahmimine ikka eriti kõne alla, siis normaalsed igapäevaelust. Ja Hollandis on samamoodi, kasvõi kui vaadata, käia mööda linnatänavaid. Avaldub kohvikukultuuris, avaldub kõiges väiks väikestes asjades. Väikeste asjade võlu. Kas see tähendab kuidagi, et meie jaoks, kelle elu kulgeb mööda sellist trajektoori, et et võib vabalt sättida enda päeva nii et sa alustad ühes kohas liigud terve päeva, liigud ja Saina ühtegi inimest? Võib-olla näed ühte rebast või, või, või pabulaid meie jaoks lihtsalt selline koos linnas elamine ei olegi normaalne, me ei ole veel ära õppinud seda. Ma arvan, et võib-olla küll kindlasti mitte nii nagu jaapanlased seda seda oskavad teha. Seetõttu on meil nagu häda ka sellega, et mismoodi me nagu oma linna ehitame, inimesed üldiselt noh, mulle tundub, et eesotsas arhitektidega on tegelikult ju mure see õnnetud selle pärast, mis näiteks Tallinnas ma ei tea, see ei olegi selline õnnetus, mida nad käivad kuskil niimoodi praktiliselt välja elamas, aga kui sa otse küsid nende käest, siis et jah, noh kes siis mismoodi väljendab ennast, aga, aga nii see ei ole läinud nagu, nagu oleks võinud või nagu oleks pidanud. On ainult mingil kolmandal, kolmandal teel või moel, miks me kirume nagu seda keskkonda või miks ma ei ole sellega rahul, kus me elame. Pigem noh, võib-olla see ongi teadmatus, et koolist ei saada võib-olla piisavalt kaasa seda keskkonna keskkonnateadlikkust, seda haridust, et et noh, miks on, võiks olla linnas ja elada, et resursside ühine jagamine. Et inimesed võiksid õppida madalast nägema nii-öelda läbi asfaldi või osata ennast kujutleda linna kohale nagu lennuki pealt seda veel eriti hea teha, et tegelikult meil see kõikvõimalike siis mõelda, et kui ma nüüd vaatan läbi selle katused, mis ma seal majas Eestis näen, eks ole. Et see oskus lihtsalt oodata nende ümber ja näha, et millest linn koosneb, et kuhu siis kuhu kanalisatsioon ikkagi ära läheb. Mõrvatakse? Selle mõtlemisega tasub olla muidugi ettevaatlik, teie mina pean tunnistama, minule muutus ühel hetkel oma Lasnamäe korteri tualetis käimine väga keeruliseks, kui ma sain järsku aru ja veel kuus korrust ülevalpool mind laupäeva hommikul tõenäoliselt samal kellaajal on on sealsamas. Nii et olge selle mõtlemisega, mida Veronika võrredele soovitab. Aga samas, kas see mitte ei tekita sellist sotsiaalset sidusust või? Et ütleme meelsamini tere naabrile. No just nimelt, siis sa tahadki olla kindel, et prügi lahti ei tekita, seda ummistust on ju niimoodi, et pärast tuleb see prügi, saad kipsi täis valada näiteks. Et no ikka pigem nagu räägin temaga ja vaatan, kuidas mingid naljakad mõtted peas on, et noh, tekkimist regi teen, teen temaga natukene ja, ja, ja räägime sõbralikult juttu ja järsku ta siis jätab need hullud asjad tegemata ja meil on viisil koos lihtsamalt. Et et ma arvan jah, et seda teadmist ja keskkonnateadlikkust ei tohikski karta, vaid et pigem ikka uudishimulikult püüda järjest täpsemini ja paremini aru saada, et mismoodi see koosolemise struktuur meie ümber toimib ja mis muud, mida on meil võimalik teha just siin ja praegu selleks, et see paremini toimiks. Kui üldiselt kirutakse, kas Eestis on olemas ka mingeid selliseid linnasid või noh, Eesti mõistes, eks ju, linnad, milles sa käid nagu kerge jalaga või, või rõõmsa meelega, mis, mis funktsioonid häirivad ja mis on arenenud sellel metsiku kapitalismi ajastul postmodernismi ajastul, kuidas me seda nimetame, mis meil selja tagaselja taha viimase 10 aasta jooksul jäänud on selliselt, et sul ei ole seal vähemalt häbi või, või talumatult raske, ma ei, ma ei tea, mis tunne peale tuleb allpargile. Mul ei ole tegelikult mitte kusagil Eestis piinavalt. No ma natuke võimetuse üle jah. Ja, ja see on täiesti põhimõtteline küsimus, mismoodi asju vaadata. Et, et ka siis, kui Moreisin näiteks siis tegelikult on võib-olla tänu sellele kunstjad kadeemia, arhitekti, haridusele, sellele treeningule, mida ma olen pidanud läbida enam ka reaalses elus praktiseerima on siis siis see on, ma olen harjunud vaatama asju selle pilguga, linnasid selle pilguga, et kui et kusagil on, on midagi, mis mulle ei meeldi, siis ei toimu automaatselt, see ei ole niimoodi, et ma nüüd ütlen endale, et ma pean mõtlema välja selle positiivse lahenduse, vaid see toimub täiesti automaatselt, et et ma hakkangi leiangi kohe sellele mingisuguse lahendusvariandi. Nüüd hull asi selle juures on see, et et noh, kas ma käin Tallinnas ringi, eks ole, käia mere ääres ringi. Et siis ja kuna seal on nii palju probleeme oh korraga ja, ja siis, kui ma käin seal ringi, hakkan neid neid lahendusi nii-öelda ette kujutama, nägema, mida siin võid teha visiinlik teha. Siis ma kuidas sellest lihtsalt öelda, et ma satun sellest, olgu, siis juhtubki see koht, et ma hakkan kõigile oma neid ideid rääkima, eks ole, ise järjest tugevamini nendesse uskuma, eks ole, siis siis tulevad kõik need muud mured, et asjad ei juhtu nii kiiresti, nagu on vaja, eks ole, siis see frustratsioon tuleb pigem kusagilt mujalt, mitte sellest, et olemasolev füüsiline keskkond ei ole. NATO sadama jaoks on seal ka mingi idee olemas, kuidas selle saaks Tallinna kesklinnas ära lahendada. Ei selle peaks Paldiskis ära lahendama. See on üks üks arusaamatu maid asja vist, mis Tallinnas noh, mitte Tallinna linna, eksju ainult mahitusel, vaid vaid kuidagi riik on endale ise korraldada. Jah, et see on nagu strateegilises plaanis ikka natukene mõtlematu, kui see ei ole mõistlik, et, et sa seda sadam sinul, Paldiskis oleks nagu väga loogiline. Me jõudsime nüüd sinu nii-öelda selle teise teised töö juurde, ütleme talle väga lähedale, selles mõttes ta tehnilises mõttes asub sealsamas kõrval kultuurikatel, mis on see, mis sunnib sind praegu öösel mitte töötama, vaid, ja sunnib sul nii-öelda päeva tegemisi asju korraldama, on mul õigus? Muude asjade hulgas ja kultuurikatel tegelikult sinu jaoks on, kuidas sa enda jaoks seda ise lahti mõtestada, miks sa seda teed? Sa võtab sult ära, ma usun nagu päris suure tüki, aga see on asi, mis, mis tõenäoliselt isegi siis võtaks ja ei anta, ma ju tean isegi kui molete nii ju ei antud mingit suurt hunnikut, raha on tegelikult veel keerulisemas olukorras kui Tallinna linn, mis ka mitte kunagi ei saa ekslegendi põhjal valmis. Ja täpselt sama lugu on selle kultuurikatlaga. Miks, miks sa sinna paned? See ole etteheitev küsimus. Üks tark inimene on kunagi mõelnud niimoodi et mida, et kõik kõik ootavad raha, kas me ootame raha? Me ootame Kodood. Et ning tõepoolest, kui enda ümber vaadata, siis kõik kurdavad, et raha on vähe. Ja seda enam, et millises olukorras me oleme Eesti majandus, aga praegu, eks ole, ja ja nii edasi ja ikkagi kõik ootavad raha, mis, mis müstiline asi, raha siis on penominetest, kui kui mõelda, et kui marslane tuleb maale ja vaata, mis meie ümber toimub ja käib näiteks. Ja käibki suurte linnade Purgias või käib katastroofialadel või käib ja näeb, kuidas inimesed on, ongi näljas ja, ja ja samas seal kõrval on suured ülikoolid ja teadusasutused, kes igasugustele globaalsetele probleemidele lahendused välja mõelnud. Aga mitte midagi justkui ei juhtu või võtab liiga palju aega, et siis et mida see marstlane siis peaks mõtlema, et ma arvan, et ta hakkab siiralt küsima, et kas siin maakeral on intelligentset elu v jura. Et me kõik ootame seda raha. No nüüd katlaga on täpselt samas ja siis võib ju küsida, et hea küll, et kui me nüüd võtame endalt selle nagu pinge maha nii-öelda, et me ei oota seda raha, et raha ei ole see, mida meil tegelikult on vaja, et mis see siis on? Säilitame inimestesse selle proua aktiivselt hiljem, et inimesed hakkaks tegutsema ja ja, ja tõesti, nii et, et need on südamest teevad midagi, millest on kasu kogu maine. Et siis võib väita, et, et võib-olla nad ootavad inspiratsiooni näiteks teine hea asi, et aga mulle mul puudub motivatsiooniks. Ja, ja siis katla puhul kogu katlaloo ilu on selles, et üks idee on suutnud motiveerida Mobility see rida päris hea, suure hulga inimesi ja see on täiesti uskumatu. Ja see annab minule isiklikul nii palju enesekindlust ja meile kõigile tegelikult, kes meil seal tuumikus olema. Et noh, siis ongi väga õige küsida, et mis see suur idee siis on, mis on asunud raha asemele? Ei oota rohkem. Ja, ja me oleme nüüd kellade inspiratsioon olemas siis nüüd kui küsida nendelt kõigilt, kes me aktiivselt katla asju ajame kõigil on oma lugu rääkida. Aga minu jaoks on see suur idee on selles, et ongi avalik ruum, linnaruum nagu on täna naljakas aga ta on selline avaliku linnaruumi osa, mis teadlikult arendab, vähemalt üritab inimestes arendada loovust, nende loomingulisust, see tähendab seda, et ta ei ole kultuurimaja kultuuritehast selle sõna traditsioonilises mõttes. Et noh, kuigi ei ole ilus teha teisi initsiatiive maha, aga tegelikult ma ei teegi maha, vaid vaid ma lihtsalt toon paralleeli, näed, et kui me räägime Uus Sakala keskuse ehitamisest siis näiteks sealnegi ruumi kontseptsioon on pandud kokku niisugusel põhimõttel kus seal on kõik needsamad komponendamatan olemas kinosaalid, kunstigaleriid, kõik kõik, mis mahub sinna loomemajanduse või kultuurivaldkonda nii. Aga ta on ikkagi üles ehitatud tarbimiskultuurile ja ka, et ka kultuuri vaadatakse selliselt tarbitava produktina. Nii, mida meie teeme? Vähemalt püüame, iseasi, kui hästi või halvasti välja tuleb, sest noh, me ju kõik õppimaks sellist element ei ole Eestis ennem nähtud. Et mida meie teeme siis osaluskultuuri jaoks mõeldud, avalik linnaruum hullumeelselt, mis mõttes, eks ole, aga tõepoolest see on meie ambitsioon. Ja, ja veel niimoodi, kuidas seda veel teha niimoodi, et ta tasub iseennast ära olemas? Meil on, me ise usume, jah. Ma kohe katsun seda valemit su käest teada saada. Me mängime vahepeal ühe loos, kui sa seda oskate kohalik kuidagi sisse juhatada. No ma elasin välja, selle on jälle tookiaga seotud. Jah fantastika, plekid, massini, müstik sõnast. Et Nemad on olnud mu lemmikud päris hea tükk aega. Eriti veel nende nende looming seal kuskil 90.-te lõpust. Et selline, nii nagu nimi. Et võib-olla ta viitab sellele, et kui me praegu räägime plastmassi taaskasutusest, et siis me võime rääkida ka ideede taaskasutusest, plomm näiteks katla poolt. Sale R2 piknikul jätkub. Täna on pikniku külaliseks Veronika Valk. Veronika arhitektina ja ma ikka püüan otsida mingit seda teist sõna sinu kohta, mida võiks olla nii-öelda, aga ma ei ole siiamaani suutnud välja mõelda, ehkki saade on jõudnud igatepidi oma teise poolde. No ma ei tea, kultuuri. Looja ei. Aga mul on omad ettepanekud selle koha peal on mis ma arvan, et on tulevikuerialad absoluutselt ja seda hakataksegi. See kõlab väga naljakalt, ma tean nüüd, et kõik naerma, eks ole, et mis ta nüüd jälle väljamõeldis, aga, aga eks see on kaose manager. Ja teine on kuhjeti Choki kreedivitšoki. Praegu räägitakse näiteks disk Chokkidesse tiigreid, ehti räägitakse Video'd jokkides. Sis Viive tulevikutegelased on siis jälg. Ongi kredi, kivitükid, kaitsed jokker. Muidugi diskor ja kuidas viitseegaht öeldakse, videodiskor, murran, tihkar Malone, no ei, see oleks nagu loo ostisk. No jääme selle juurde, kui nad meile selle kohta ei ole veel väljendit olemas, kaasa see kõlab väga, väga hästi ja mulle tundub, et mõnes mõttes on kaose mänedžer, mänedžer on ju korraldajaks kaose korraldaja. Oled sa ju, oled sa ju selles kultuurikatlas ka, ma tahan ühte küsida veel su käest, mille järgi nii-öelda sa nendele projektidele, millele sa ütled jah, nii-öelda silma käpa peale paneb, mis seal peab olemas olema, sellist, et see sind käima paneks. Hoopis vähem siin McDonaldsi algab, nii Mcaansalge. No mõelge selle peale, üks teooria on, kuidas Makedoonias alguse sai, millised need kaks venda tegelikult meil selline plaan alguses, et nad asetavad kinnisvarafirma ja nad vaatasid seal oma kodulinnas välja kõige paremas asukohas paikneva kinnisvara panid sellele käpa peale ja siis hakkasin mõtlema, et mida ja juhtumisi keegi pakkus neile välja, et aga hakkame seal selliseid võileibu müüma. Mis on muidugi täiesti paradoksaalne, kui ette kujutada, et, et meil oleks väga hea sõber olnud näiteks sushimeister, sushi piss, teisi asju praegu. Et see võtmeküsimus on ikkagi see see asukoht katla puhul, et katel paikneb vanalinna mere sõlmpunktis rannapromenaadil. Ja et noh, linnavalitsus tabas selle momendi ära meist siis kaheksa aastat hiljem et seal on üks pagana hea koht millegi sellise ärksa kultuuri valdkonda puutub, aga võib olla ka seal mu kõige muuhulgas tegemiseks ja et linnaametnikud kahtlemata, Ta on tulevikus vähemalt kultuuritegijad ja loomingulised inimesed. Et selles mõttes see katel on iseenda jaoks välja mõeldud ülesanne ise endale püstitatud, selline latt ja ambitsioon ja ja nüüd on, nüüd ma söön nii-öelda ise ise põlluBalticu rongi sai ette valmistatud või noh, selles mõttes mitte ei söövaid kasvatanud Willi seal siis selles mõttes sellest nii-öelda tellimusest ei saa enam kuidagi ära öelda, sest et see on ise tekitatud olukord. Mis muidugi noh, võib-olla ei ole üldse nagu kõige hullem stsenaarium. Inimesega võib elus juhtuda, et aga, aga mismoodi siis seda meie ette kujutame ülesanded iseenda jaoks olema lahti kirjutanud endale lähteülesande püstitanud on see, et ühest küljest või mis üldse tagaks katlasuguse mõtte, elujõulisuse, on see, et ühest küljest vaadata asju pidevalt globaalses mastaabis, mistõttu siis sain neli, kuus asutatud Rootsis Uus Maailmapank aga pank ja, ja ja katel on siis aja loodetavasti tulevikus selle uhke Tallinna filiaal. Ja teisest küljest on siis mõtte sellist loomemajandus inkubaatorites võrgustikku, väikest katelde võrgustikku, siis üle üle Eesti käima saada. Sead korraga lokaalne tasand ja korraga selline globaalne tasand. Millest moodustub uue maailmapanga kapital? No natukene sotsiaalsest kapitalist juttu ja, ja eks me katla puhul natukene üritamegi tõestada niisugust niisugust asja ette. Et need uued väärtused homses maailmas noh, raha jääb ju kahtlemata Allaski siis raha üle, kus kusagile ära ei kao. Finantsmehhanismid nii nagu nii nagu pangandus ja viha ja ärimaailm praegu toimib. Aga mida me seal kõrval teha saame, pakkuda, saame, on, on teadvustada inimestele, milline sotsiaalne kapital neilt tegelikult käes on. Et võib-olla võrreldav niisuguse ülesandega, et kui proovida teha näiteks korraldada ühte suurt kontserti või või, või teha mõni suur selline korralik kuraatoriprojektina hea näitus või mõni festival puhtalt sotsiaalse kapitali baasil või üldse ilma rahata, et ongi naturaalne majandusega intellektuaalne naturaalmajandust, mida natuke jah või näiteks et inimene, kes kes aitab mul seal korraldusliku poole pealt mõne mõne osa ära teha või näiteks suurfirma, kes, kes aitab renditehnikaga või et mina saan neile omalt poolt siis vastu pakkuda näiteks seda, et räägime neist mõne hea sõna, eks ole, mis need on? Mis seal öeldakse selle kohta Piaar, eks ole, või noh, see on kõige labasem näide eksvaadet. See kiiresti rahaks tagasi jälle varsti. Jah, tähendab, miks ma need näited toon, ongi see, et inimeste jaoks arusaadav kuidas seda sotsiaalset kapitali tõlkida või arvutada, kuidas sinna rahanumbritesse. Et see on täiesti võimalik teha? Ei taga ka eesmärk ei ole arvutada sotsiaalkapitali rahanumbrites, et see on lihtsalt niisugune abivahendit, kuidas seal sotsiaalsed üritan mõelda. Et, et, et selle katla kui uue maailmapanga filiaali siis vara ongi kindlasti sotsiaalne kapital. Ja teisest kyljest siis ideid, nii nagu need vaatame maailmas ringi, et meile, niidiideede pankasid nagu päris hea hulk juba igal pool ümberringi, eks ole. Ja üleskutsed, et oh, saatke meile häid ideid ja siis inimesed saadavad loomulikult vabavarana või mistahes moel. Ja mis siis juhtub, on see, et need ideed jäävadki sinna pankasid seisma. Nad ei jõua jah, edasi nüüd, et noh, nagu, Kuidas seda siis öelda, et teised, kes näiteks leid saatnud, võivad küll neid, neid muid ideid siis Karendist lugeda, võidutuna nendega aga seal justkui midagi kuskile toppama või pidama. Aga aastal 2006 tuli minul selline mõte, parasjagu tegin installatsiooni Cardiffi linna või siis päris naljakas koht natuke eesti moodi koht räägivad ka seal oma keelt kõik ja sellist nagu iseteadvad inimesed. Ja see oli selline siin linnaplaneerimise urbanistika, konverentsi suur seinainstallatsioonide seeria linnaruumis. Ja mind ei kutsutud sinna kunstniku ja arhitekti ja konverentsil osalemine. Ja asukohaks, kus siis mina parasjagu oma oma tegusid tegin. Anti mulle tähendaks Mano tühjaks tühjalt seisev pangahoone. Ehk siis vana nägu ehk pangakontor otse Cardiffi südalinnas. Ja, ja mina siis nii head nädalapäevade Lin seal käinud hommikul nagu korralikult nagu panga pangakonto. Ta oli kunagi, et hommikul kella üheksast kohale ja õhtul jälle minema ja siis õppinud pikkamööda hakkas ette kujutama, et kuidas selles selles vanas pangasaalis mingid asjad välja näha, et see igapäevane elu-olu, et vana luksust seal oli Venne Haadeteid intertäitsa veel alles, et sellised suured sellised tugevad. Nagu natuke nagu kulda ja karda ja sellist ilusat stiilset ornamentika ja paksude klaaside taga, siis kuidas need omal ajal panga tellerit siis võisid välja näha ja klaasis väiksed augud siis nii-öelda mikrofoni meil läbi mille siis rääkida oma oma oma teenuse soovidest ja siis kujutan ennast seal pangasaalis tootena ette ja hakkan siis nagu mõtlema, et nad selle protseduuri läbi, et mida siis mina nagu deponeeriksin sinna panka nihist sõnu, katsun tühje taskuid ja mõtlen, pole seda juhtunud juhtunud, et minul pole siin midagi teha. Et ainsad asjad, mida minul kuhugi deponeerida, võib-olla oleksin need riiulilt riiulist seisvad ideed ja kontseptsioonid, mida mida ei ole endal aega teoks teha ja, ja nagu ka ida kohustada oma oma risuga, et et aga et noh, et kuskile pank kui saaks kuskile panka ära panna, nii et nad saaks kuidagi intressi kasvatada või et noh, et, et kindlasti targemaid inimesi olemas sedasama prom mootorite teema, millest ka eelmises tunnis rääkisime. Et, et kui oleksid sellised inimesed olemas, oleks mõnus. Et oleks vaja silti institutsiooni ja siis tekibki selline rumal mõte, tekst teeks ka ideede panga, aga teeks niimoodi teistmoodi tõsiselt. Et ongi need idees kihethickerid, käibki ideederi Saycling, ideede taaskasutus ja sellest. Ja mõlemad need krediiditokid, eks need ideeline luum loomingulised diskorid, loovus, Discoreid, veri, esiisa ära. Ta peab küsima head nõu, Jan kausil, kes meid tihti aitab muuseas katla sõnavale leiutamisega. Et suur aitäh teile. Veel kord käin kingi kõige eest, et et, et vot, et, aga mis oleks kui teekski. Nii, siis ma rääkisin sellest rumalast mõttest, sõpradele, Rootsis Stockholmis on üks selline ka väike kultuurikatel ehk siis värvivabrik pärifa kõikjal. Ja, ja nemad on 10 korda väiksemad, kui, kui katel on füüsilise ruumi pindalalt. Aga väga sellise professionaalse tõhusest, sellise. Aga kas on produtsiooni grupina väga-väga tõhusalt ja, ja sealt nemad siis eelmisel aastal, maikuus, kui nad olid parasjagu Tallinnas ja käsitasinga meie ruume vaatamas ja me käisime veel keskkonnaministeeriumis, rääkis Läänemereteemadel ja neid teemasid on nii palju, millest juttu on olnud, aga ise rääkisin ka neile siis poolnaljaga ära selle mõtted teekski sellise põhise panga. Ja ja neile hirmsasti meeldis ja niimoodi asi käima läks, enne kui ma arugi sain, oli meil veebsait listi juba 60 kunstnikku ühes naljakas väikses Põhja-Rootsi linnas Östersundis kohal ja, ja inimesed, ÜRO-st, inimesed siis nüüd uhkusega vanast maailmapangast ja välkol McClaren ja igasuguseid selliseid naljakaid tegelasi. Ja, ja, ja, ja kõik tohutu entusiasmiga siis arutamas seda uue maailmapanga mõtet. Et tundub, et sellel ideel on ju jumet vähemalt Eestist väljaspoolt ja et Eestis võiks ju siis ka läbi olla juba, et noh, miks siis mitte kõik kõik kõik eeldused on ju olemas ja ma arvan, et seda enam, et Eestis on, on vaja neid. Nyyd noorte talentide loomingu, sellist. Promoveerijat neid kuna kuna seda poolt on vaja täiendada, et mis ma arvan, et ka Eestis võiks olla edukas Mis see interneti kodulehekülg on, ehk on mõni praegu kohe otse arvuti lähedal? Mis asjad need on, mis sind tegelikult vaevad nende asjade jaoks, millest sa praegu räägid, kus kohas koriat? Sellist seljatagust või mis energia pealt need, need ideed tulevad, on mingeid selliseid tegevusi, mida sa teed lihtsalt selle jaoks, et et kuidagi nagu lülitada teisele lainele või ongi minevate asjade vahel surfimine see, mis, mis annabki sulle lõppkokkutse energia. Kindlasti see paralleelsete tegevuste koordineerimine ja et, et on võimalik väikis hästi väikeses mõõtkavas midagi teha ja väga suures mõõtkavas ja see, see aitab küll puhata. Et ei ole sellist tunnet pidevalt sellist nagu stressitunnet, et oh, ma pean seda tegema. Jah, et vastupidi, et, et see kui, kui tuleb erinevaid ülesandeid täita, erinevaid rolle mängida või ülesandeid korda saata, et siis see on üks, kas näitab teest ülesandest välja puhata ja ja noh, niimoodi anumaid küll. Käib see sul niimoodi või on sul vaja mingit nii-öelda puhveraega, kus ühel hetkel, kui sa oled arutanud kultuurikatla asju, oled valmis järgmine hetk haarama arvutihiirt, et, et teha tirtsuke edasi seda projekti, mis parasjagu laual pooleli. Vot see nüüd küll tõsist ümberlülitamist ikka põhjalikku hääletamist ümberhäälestamist. Et vot niimoodi nüüd minu jaoks lülitusmehhanism ei käi, et et eriti veel, kui rääkisin, et arhitektuur nõuab tohutut pühendumist ja tõesti teemasse sisseelamist ja ja uurimustööd, iga projekt on omat uurimustöö. Et ja see häälestus, ümberhäälestus võtab aega. Ja, ja toona tihti inimesed ei saa ka aru, et miks ma ei taha näiteks noh, niimoodi ühelt koosolekult Eisen niiviisi Käia päeva lõikes ma pigem püüan koondada koosolekud kõik ühele päevale, eks siis nagu seal aktiivse kommunikatsiooni ja, ja siis selle nagu sisulise töö mõne projekti kallal püüan siis no ikka vähemalt paaripäevase sellise ajalise lõiguna ette võtta, siis, siis ma tean, et ma saan süveneda. Enne kui me kuulame veel viimase kardetavasti kella järgi vaadates muusikapala, sul on üks täiesti teistsugune projekt veel, sa andsid välja koos oma oma nii-öelda oma nii-öelda siis bürooga välja, raamatukirjastajad peavad ka värisema. Veronika suure kaose menetlus on otsustanud üle võtta ka eesti kirjanud kirjandusturu. Ei üldse mitte üle võtta, see raamat ei tule isegi mitte müüki, ta läks täitsa koolidele. See on jälle üks suur asi, mida sa tundsid, et on vaja teha. Jah, see on küll selline asi, et ma olen juba ikka väga tükk aega mõelnud, et seda peaks tega, meie küsimus on selles, kuidas seda teha, et küsimus ei ole enam mitte mida, vaid kuidas. Ja kuna see tõepoolest õnnelikult niimoodi läks, et sealsamas jaapanis Tokios riigeni oma muuto, kes kes korraldas meie arhitektuurinäitus ja konverid siia kataloogi väljaandmise, sellist maailmaturneed 16-l arhitektuuribürool Euroopast, Aasiast. Et seesama riigini oma muutuksin, 70 aastane, selline ääretult sümpaatne vanapapi. Meil on andnud lasteraamatu vahest omaenda projekteeritud majast ja hästi täpsete detailirohkete joonistustega illustratsioonidega. Hästi südamlik lugu ühest tüdrukust ja tema perekonnast ja mismoodi nad elavad ja mis, mis nende majas tegelikult endast kujutab. Nii kui ma seda nägin, siis oli, oli selgus käes. See on täpselt see, mida ma tahan eesti keelde tõlkida ja see on see, millest siin on puudus. Ja, ja seesama vaist oli ka kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitalil, et nad toetasid selle raamatu väljaandmist. Nii et ma olen väga õnnelik, et see on ainult üks ehkki hea ta. Vaat see on olnud heade juhuste kokkulangemine. Samuti peab see raamat peaks arendama lastes ruumilise mõtlemise oskust. Et ma olen kuulnud õpetajatelt kurtmist, et tänapäeval lastel ruumiline mõtlemine kuidagi taandarenenud, natukene pidev arvutiekraani kogu informotsiooningatuminejaaderla televiisori vaatamine ja ja et, et see, see muudabki laste jaoks maailma kahemõõtmeline, eks, et et siis on küsimus selles, et, et mismoodi seda ruumilist mõtlemist arendada nüüd niisugune raamat kude siduda õppeprogrammiga siis ja ühendate sinna juurde veel selline väike töövihik harjutada kogu, see võiks aidata küll panna last mõtlema selle üle, et kui suur on näiteks tema enda tuba. Nii et mis on sinna taga või et kasvõi seda tähele panevad, mis ilmakaarde, tema toa aken või selliseid muid hästi lihtsaid asju. Sügisest saavad nad seda õppima hakata. Ja kui me peaaegu kaks tundi tagasi alustasime tänast piknikud Beliisa muusikaga, siis me lõpetame ka. See soe lugu jääb meie tänast saadet saatma või, või nii-öelda lõpetama. Veronika, ma tahtsin sinu käest küsida seda vaatamata sellele, et me jõudsime sinu sinu teiste tegemistele, noh, mingi sellise väikese pinnapealse virvendused tiiru korraks peale teha tulema ikka arhitektuuri juurde tagasi. Mis sul praegu laual on, mida sa praegu teed? Noortekeskused mõne teo ja see on tegelikult seotud sellesama katlavõrgustiku teemaga. Ei doosi, pigem aitan praegustel noortekeskuste paremini hakkama saada ja niimoodi, et sinna tuleb lihtsalt katlamaade juurde. Ma saan aru, see on mõnes mõttes selline klišeelik küsimus, aga, aga on sul olemas omad mingid sellised unistused või soovid, mida sa tahaksid projekteerida, mida sa tahaksid teha, mida sa tahaksid joonistada arhitektina, mis võiksid olla need asjad, mis mille osas sa tead, mismoodi sa võiksid seda teha? Juhul kui tingimused oleksid sellised, sellised? Sulle sobivad? Nüüd, kui me saadet alustades rääkisime, millised linnad 10 aasta pärast, nii et, et mis, kus me üldse oleme, 10 aasta pärast? On vähe sellise line, võiksin nalja pärast proovida. Latsioonist mudeldame nende. Juures inimene ei ole kunagi valmis selliseks asjaks, aga see oleks. Selle jaoks märkaksime igal hommikul üles küll säravat siin kell kuus. Ja kahtlemata. Suvi on käes praegu ja, ja see tähendab ju puhkust, aega, ma väga loodan, et siis kui sa tahad, saavad läbi. Et siis sulle helistavad need inimesed, kes uusi linnu parasjagu praegu välja mõtlevad ja planeerivad ja ütlevad sulle Veronika, et ole hea. Kas Sisyya jojo sinu arhitektuuribüroo tahaks? Jah, no ma arvan, et seda rada pidi pigem muidugi kasvavad ühiskonna altpoolt üles, need linad tekivad teistel põhimõtetel, kui praegune kapitalistlik majandussüsteem on. Sellitati kindlasti ei suuda keegi mulle helistab, et kuule, tule, käitlesime, linn. Mina olen naiiv optimistlik, kui sa lubad. Ehk keegi helistab sulle, suur aitäh. Erakordselt põnev ja tore vestelda sinuga. Selline oli tänane R2 piknik. Uus saade on eetris juba järgmisel nädalal. Ilusat mõnusat suve teile kõigile.