Valdo Randpere kui teie käes oleks võim või vähemalt võimalus Eesti riigis midagi väga suurt teistmoodi teha, siis mis võiks olla see positiivne aspekt, mis Eesti elus võiks muutuda teie käe läbi? No kui sa nii küsid, et mis see positiivne aspekt on, ma ei teagi, nüüd positiivseid aspekte muutma ei hakka, aga kui, kui üldse muutmisest rääkida ja ise tegelikult teadmata, ma usun, et oleks positiivne. Et selliseid asju küll, et, et meil on, minu arvates on näiteks Eestis ütleme, valitsemine ja, ja riigi juhtimine. Ta on natuke üledimensioneeritud alates sellest, et parlamendiliikmete arv on liiga suur. Ma arvan, vaadates kasvõi seda, kes sinna valitud saavad, no ei võiks parlament rahulikult olla 30 inimest vähem, sellepärast et tõenäoliselt see ühe koma neljamiljoniline elanikkond ei suuda siin anda nii palju igavaid keemiaseid, kui vaja oleks, osa neist jäävad alati selliseks väga hallideks, nähtamatult kujudeks või suisa tohlakateks, ilma et ma tahaks nüüd kellelegi riigi saadiku rahvasaadikukohta nii halvasti öelda nimede nimed. Aga eks me ise teab, et kes seal on olnud silma paistnud ühe kui teise päris suure lollusega. Ja, ja noh, see selle selle eesmärgil juba, et äkki selline kvantiteedi vähenemine viiks kvaliteedi tõusule, võiks seadja olla samas vaimus jätkates miks mitte likvideerida ära osa ministeeriume, panna kokku teistega näiteks kas või majandus ja kommunikatsiooniministeerium, nagu ta tänapäeval võiks olla minu meelest koos rahandusministeeriumiga üks suur rahandus- ja majandusministeeriumi ja, ja siis selle läbi võiks saavutada tõenäosust üsna palju efekti efektiviseerimist sellega, et et üksteisega kattuvad funktsioonid võiksid teostatud saada ühelt ministeeriumilt. Ei noh, justiits ja siseministeerium mul ei ole küll ees täpselt nende valdkondi, millega nad tegelevad ja võib-olla see on liiga võib-olla seal tekib mingi vastuolu nagu vastutuse lahususe põhimõtetes, aga noh, põhimõtteliselt on üsna palju üsna palju kattuvusi ja võiks Bingo võtaksin kõik IT küsimused nii südamelähedane küsimus ja paneksin ühe ministeeriumi näiteks avam majandusministeeriumi alla ja las nad ajavad kogu riigi IT-asju. Ühest ka, nii et ei ole igas ministeeriumis oma IT-osakonnad oma riigihanked, oma lahendused, mis on täiesti erinevad riigiti erinevate ministeeriumite vahel. Kõige hullem tänapäeval on tekkinud Mootke, see Need ministeeriumid võtad kätte ja hakkad arendava tarkvara lahendusi ise ja siis need veel teistele ministeeriumitele proovima müüa ja mina ei arva, et see peaks riigi ülesanne olevat arendada tarkvaralahenduse, eriti vaadates seda, milline kompetents on riigil käepärast ja kui kergelt see kompetents on sealt valmis ära liikuma, selleks et minna näiteks finantssektorisse tööle ja siis jäävad need halvasti dokumenteeritud poolikud lahendused sinna oma elu elama. Ja, ja ma arvan, et selles selles suhtes palju mõistlikum osta valmislahendus üks tiiter firmalt, kelle suhtes võiks ka väike kindlustunne olla, ta eksisteerib siin ja paarikümne aasta pärast ja vastutab selle toote toote eest. Nii et põhimõtteliselt Valdo Randpere, te soovitate, et meil praegu või te ütlete seda, et meil praegu liiga paljudes kohtades leiutatakse liiga palju jalgrattaid. Jah, ja leiutatakse veel kõige hullem, leiutatakse ühesuguseid jalgrattaid või sellise eri erinevad värvi all rattaid. Nagu samast valdkonnast oleks siis veel nii, et ühes kohas leiutatakse üks jalgrattad, teises kohas tehakse mootorrattad või midagi aga, aga üsna palju selliseid paralleelsed leiutamist, mis on täiesti põhjendamatu ka siis, kui ta ühes kohas toimub. Ehk et me peaksime ennast selles mõttes kokku võtma ja ikka aru saama, et me kõik oleme üks riik, üks rahvas ja meil ei tasu eri suundades laiali joosta oma mõtete ja plaanidega. See eri suundades jooksmine üsna tihti killustab meie ressursse, mis on niigi vähesed. Ja seda juttu te räägite, loomulikult mitte võttes arvesse meie praegust majanduslikku või riigieelarve kehva seisu, vaid see on üldine nõuanne, selline. No see on tegelikult on ju eriti eriti aktuaalne, muud aktuaalseks muutub kokku hoidi efektiviseerimine just olukorras, kus ressursi nappus kipub kätte tulema. Seepärast siis, kui raha tundus, et on täiesti mõõtmatul hulgal siis võiks ju teha selliseid asju, et võtta kõige kuumemal kõige hullemal kõrgkonjunktuuri ajal hakata ehitama siin mingeid suuri Tartu maanteeprojekti Tallinna linnas järsku avastada, et hind on umbes kolmekordseks kasvanud sellega, mis ta oli kaks aastat tagasi. No see peaks iseenesest olema juba signaal ja niisugune väike indikatsioon selleks, et võib-olla on parem oodata ja pidurdada ja selliseid suuri projekte ehitada siis, kui, kui äkki tekib vajadusest tagasiminek ja, ja noh, see on see üks osa ette heites selle kvaliteedi osas juhtimisel, et tundub ikkagi, et oli mingi hetk, see arvamus ja uhked, et tagasiminekut ei tulegi kunagi, et paneme aga edasi, riik kütab ka veel neid niigi punaseks köetud ahjusid ja põrutama täie kiirusega edasi, aga, aga noh, kusagil nagu sellist sellist alalhoidlikkust ja ressursside mõistlikku kasutamist. Seda tahaks näha ikkagi igal ajal ka siis kui on noh, niisugune laristamise aeg definitsiooni kohaselt. Aga tegelikult nagu öeldud, eriti praegusel ajal, millal sa veel lõid Raskeid mõtet, õigem oleks muidugi need otsused ära teha, siis kui oli palju raha, palju võimalusi, aga, aga kui, siis ei teinud, aga noh, põhjendus ei saa nüüd olla, et nüüd on nii raske, nüüd ei tee nagu kunagi, see peaks ikkagi tegema. Neid on Valdo, Randpere suured tänud teile selle arvamuse eest ja mis muud kui toredat vabariigi aastapäeva teile ka.