Hirvo Surva, kui me räägime täna siin vabariigi aastapäeval, siis mis võiks olla selline positiivne idee, positiivne programm või ettepanek, et mis võiks eesti elus olla teisiti, mida me võiksime siin Eestis kuidagi teistmoodi teha, et meie elu oleks parem. Ja neid neid elus hoida ja arendada, siis on ka väga suur samm tehtud. No teie muusika inimesena ilmselt leiate, et üks selline oskus või, või hea väärtus, mida hoida Eestis on seesama, et me oleme laulurahvas. Seda kindlasti, kas või seesama traditsioon, mis suisa 140 aastat esimesest laulupeost. Ja mulle teeb rõõmu, et sellele peole on nii palju inimesi registreerunud, kes tahavad tulla ja, ja leiangi, et on, on hästi palju väärtusi, mis tegelikult on eestlane loonud. Antud hetkel on minu meelest tähtsam isegi seintelt väetist tuleb hoida ja ja pigem edasi arendada, et mida siin ikka väga muuta ja teha, et targem on minu meelest neid, neid kindlaid asju hoida. Ehk et oluline meile, siin oma vabariigi 91. sünnipäeval oleks enda jaoks läbi mõelda ja kuidagi noh, luua enda jaoks peas see programm, et kuidas ma saaksin seda, et ma olen eestlane ja eestlasega ja eestlasega seoses olevaid asju üha enam edendada ja endast edasi anda tulevastele põlvedele. Ja just nimelt ja võib-olla võib-olla oleks Igalühel tark mõelda hoopis selle peale mingisuguste väärtushinnangute peale, et millised on väärtushinnangud igalühel üldse ja mis on nagu võimalik võimalik igalühel teha nii et et justväärseks loodud on, et see oleks nagu nagu hinnatud inimeste poolt ja, ja ka riigi poolt. Ja ehk me peaksime ka täna juba küsima, et kas meil on juba laulupeotantsupeo pilet taskus või mitte? Ei ole, ei ole mingi kontserdi saalike, nagu võib-olla rohkem mahu saavad piletud, seda ma nagu hästi ei usu, aga aga ikkagi laulupidu pole ainuke väärtus, mis on olemas, on, et aga ma ma arvangi seda, et ikkagi Eesti visiitkaart on olnud siiamaani kultuur ütleme nii. Pigem neid inimesi, kes teevadki seda loovalt, kes kultuuriväärtuse teevad ja loovad, et. Et kuivõrdkuju võib heal tasemel, tegelikult on eesti kultuur, nutsime kogu aeg Nokiat, aga ma, mul on selline tunne, et samas olemas, et ei olegi nii väga otsida. Ehk me peaksime lihtsalt ta sisse lülitama. See, et, et panna panna seda tähele ja, ja aidata selle osaliselt ka, aga ma leian, et see on nagu võib-olla kõige tähtsam. Selge, ühesõnaga, Hirvo Surva, te ütlete, et me peaksime selle Eesti nokia ehk eesti kultuur ja oma taskust välja võtma, tööle panema ja seda korralikult kasutama ja akut laadima. Jah, ma arvan küll, suured tänud teile ja mis muud, kui toredat vabariigi aastapäeva, mis ilmselt teil on ju üsna töökas. Rõõm kuulda veel kord suured tänud teile, aitäh.