Raadiopastor Kivisildniku jutlused, 30. köide. Mõne aja eest läks pankrotti üks suur tuntud väga hea ja üldse mõnus turismibüroo, mis korraldas reise soojale maale. See kurb lugu tuli mulle meelde, kui kuulsin uudist sellest, et reisijaid Lauri Leesi Turovski või korsetsiga müüvad väga hästi. Liis lassiga ka üldse mitte nii hästi. Mina igal juhul enam välismaale ei lähe. Mitu korda on selline mõte pähe pistnud. Olen mõelnud läbi erinevaid eksootilisi variante, aga kõige peale süda pahaks läinud, nii kui mõtlen Austraaliale või Brasiiliale ehk tule maale tuleb kohe silme ette. Norman Ta nägu. See on kohutav, kui vähe on tarvis telesaateid teha, et tekiks turismiallergia, et mitte öelda tingitud okserefleks. Ma pole küll kindel, aga kahtlustan, et ETV valmistab just praegu ette järjekordset reisisaadet, mille juhiks on midagi Liis Lassi, Rein Veidemanni, Vändra Aveli taolist. Loomulikult ei ole, sellised saated meeldivad. Ütleme nii, et ETV reisisaated jagunevad kahte liiki. Nõmedad ja lahedad. Lahedate liiki kuulub Uhhuduur ja nõmedate hulka need, mida juhivad kõik need Tättede normannid. Normann on muidu täiesti pädev paraadist ja ta kindlasti meeldib tädide sihtgrupile, aga neid reisisaateid paraku ei ole. Need meediajunnid ei huvitavad targad, asjakohased maitsekad ega ka mitte hästi ettevalmistatud. Kui kroonu televisiooni tekst ei suuda tavalisele laiatarbereisijuhile mitte midagi lisada, siis olge head ja minge persse. Minu meelest on vaja saate jaoks ka midagi muud kui rutiini ja küündimatust. Samas kui vaadata reisisaateid kontekstis, siis on kõik hästi. Rattamatkade maine on ka minu jaoks väga hea. Just käisin Sindis ja ei mingeid kõrvalnähte. Tätte ei tulnud kordagi meelde. Kokkuvõttes peab tunnistama, et ETV valmistatud kannatused on mõjunud mu tervisele ja meeleolule hästi. Ei vaata enam reisisaateid ei kasuta turismifirmade teenuseid. Otse vastupidi. Vahel sõidan rattaga ringi, olen eluga rahul. Televisioonil oli ikka looma jõud, eriti kui on lahedad saatejuhid, siis pole üldse tähtis, millest saadet tehakse. Võtame või BBC toote Top Gear. See on meelelahutuslik saade autoasjanduse teemadel. Fakt on see, et pärast elukutselise autojuhilubade saamist pole ma kordagi autodele mõelnud. Lihtsalt ei huvita. Pealegi teadma karburaatoritest kõike. Ma vist oskan selle pimesi lahti võtta ja kokku panna. Aga top keerima vaatan korra sattusin juhuslikult peale ja sain kohana, kui see väga head saatejuhid, eritise vanem, väga hullud ideed, inimlik õhkkond, terane huumor, sajaprotsendiline asjatundmine ja ei mingit punnitatud glamuuri. Võrdleme topp keeri, näiteks ETV kultuuriuudistega. Saatejuhid on pehmelt öeldes noored. Kuskilt ei paista välja teadmised tuurile pühendumine ega ka mitte pime fanatism mis aitaks tehnilistest probleemidest üle saada. Tüüpiline õilsal teemal tehtud haltuura, millest kvaliteetne meelelahutus mürinal üle sõidab. Top gear ja kultuurisaated on nii kuradi erineva tasemega, et karju appi. Muide. Ka Top Gear oli BBC jaoks liiga kallis saade ja see erastati ning läks. Saatejuhid olid kapitalistide jaoks liiga kallid. Huvitav, miks ETV leia kultuuriuudiste jaoks mõnda pädevamad tegijad? Selge, et noori tuleb peale kasvatada, aga kusagilt võiks leida ka mõne vanema või keskealise, aga natukenegi asjatundlikuma kogenuma taadi. Välimuse järgi ikka saatejuht ei valita. Pätte ja lass on kindlasti palju seksikamat, kui korsed. Aga Koržetsi tegija suvalise isiku ja tegi eristamine on väga lihtne. Tegijad Einise reisibürood leiavad Lauri Leesi ja suudavad ta kinni maksta. Aga rahvusringhäälingul pole selleks ei ajusid ega raha. Kui sa kuradi reiting, nii tähtis on, siis olgu fakt on see, et kvaliteettoode müüb paremini. Kvaliteetne reisisaade. Mulle müüdi hästi tehtud autosaade maha, ehkki huvi ei olnud. Kvaliteedi nälg sai määravaks. Konfutsiuse tunne tuleb peale, ükskõik kus sa ka ei alustaks, lõpuks jõuad ikka välja inimlikkuseni. Ebainimlik Jürin ja müügimine on kõige koledamad asjad, mida on võimalik telekast näidata. Ometi on selle õuduse vältimiseks ainult üks ja väga lihtne rohi. Ära lase loomi stuudiosse, oli saatejuhiks inimene ja saatest saab asja, olgu ta või mootorite maailm. Paraku elame keskkonnas, kus inimlikkust ei hinnata, sest seda pole vaja. Raha teenimiseks pole inimlikkust tarvis, piisab orjameelsusest, Pavlovi refleksi-ist või lihtsalt nürimeelsest nühkimisest mis on ka muulale jõukohane. Samas levivad ebainimlikkust õhutavad institutsioonid nagu televisioon ja kirik. Televisioon rõhub loomulikule hullusele, kehakultuurile, juhmusele, kirikaga allutab inimese monstrumile nimega jumal. Kuulsin just raadiosaadet, kus siseministeeriumi ametnik rääkis sellest, et vaatamata säästurežiimile hakatakse rajama usukeskusi raudteejaamadesse, haiglates, sesse palgale võetakse usutoiminguid sooritavad ametnikud. Õnneks ei ole kõik veel kadunud, kuigi kultuur see kõige inimlikum kõigist inimlikest tegevustest on välja roogitud avalikust infoväljast. Kultuuriministeeriumi eelarvet kärbitakse armutult ja mahitatakse ebainimliku jumalaasjandust. Imbub inimlikkus salaja sinna, kus sa seda kõige vähem ootad, näiteks autosaatesse. Eks ta roogiti sealtki lõpuks välja, aga ta tuleb tagasi. Kindlasti tuleb, ehkki me ei tea, kus tema järjekordset ilmumist oodata.