ReisiVaarik anymore nakkusraadioeetris. Tere päevast, te kuulete raadio kahte ja saadet Reisipalavik. Kahe järgneva tunni jooksul rändame raadioeetris ühte põnevasse riiki ja uurime, miks võiks sinna ka päriselus rännata ja mida seal huvitavat näha ja teha on. Oleme käinud juba Egiptuses, USA-s ja täna meil lubjal. Itaalia saatekülaliseks on ajakirjas Stiil peatoimetaja Kristi Pärn. Valdaja tere, Kristiin. Tereingid. Räägi meile, kuidas sul see itaalia vaimustus tekkis, millal see alguse sai, mis sind võlus? Mis on see magnet, mis sind ikka jälle sinna tagasi? Tegelikult Itaalia mulle vist kogu aeg meeldinud, et kui ma mõtlen itaalia filmide peale ja, ja see on selline nagu unistus on tiksunud kogu aeg, tahaksin sinna sõita ja esimest korda ma käisin seal kaheksa aastat tagasi Riminis mis nüüd, kui ma olen nagu põhimõtteliselt peaaegu terve Itaalia läbi käinud, siis võib öelda, et see on isegi selliseid noh, mitte iga päev nendega selline hästi turistilikke, selline nagu kuurortlinn, aga kuna me sattusime seal seal ringi käies ka Vanas Firenzes, Veneetsiasse ja väikestesse linnadesse, siis ma olin muidugi täiesti täiesti Itaalia itaalia kütkeis ja olen siin nüüd täiesti jäänudki pikkadeks aastateks koopas. Mind enam kuidagi ei kisugi mujale kui, kui justiitssinna Itaalia esitust, vaid ma kohutavalt armastan itaalia toitu. Teiseks need inimesed ja kogu see selline ellusuhtumine ja kõik see selline. Nad on sellised natukene. Kuidas ma ütlen, nad ei võta nagu asju liiga surmtõsiselt ja samal ajal nad ei ole selleks, et ülevoolavalt voolavalt nagu lahked turistisõbralikud nagu võib-olla mõndades teistes lõunamaa riikides aidata, lihtsalt mõnusad, nendega saab alati alati seal juhtub midagi ja nad on sellised armastavad ilmsesti moodi ja ma seda Itaalia kultuur ja noh, loomulikult kõik see kultuuri, need kirikud, muuseumid, et ta on lihtsalt kohutavalt ilus ka seda titena noored erinevad ja, ja, ja noh, ongi täpselt see, et, et see, mis on põhi ja see on lõuna, on täiesti erinev sinna Sitsiilia, mis nagu täitsa täitsa omaette maailm, et et just ongi, ma arvan, toit, inimesed ja see, et, et on kohutavalt ilusa rikas ka sees. Sinu itaalia armastus on kestnud mingi kaheksa aastat väika, vastaskord või kaks või kolm käin, käin seal ja näed ennast ka tulevikus seal käimas, aga eks mu unistus on jah, et mul oleks pensionipõlves seal portafina lähistel väike majakene ja ilusa aiaga ja siis lapselapsed käiksid meil seal külas. Kanti pardapiinajad, Portofiina, liguuria Eliguuriad nagu Põhja-Itaalia pool, ühesõnaga Tänaku hakkab kuulekad Prantsusmaa piirist ja läheb siis kuningas Nonii välja, see pool, mis on Prantsusmaa piirist kuni Genova, nii et see on ka selline, ei ole kõige ilusam, et seal on hästi palju selliseid koledaid randu hästi palju tehakse, viiakse suurte bussidega suurtel kiirustel inimesi turismigruppe kohale, aga see, mis on kena, vast jääb siis Ronani see vot seal on porto piinasid, mis on ka üks Itaalia üldse kogu Euroopa kallimaid ja peenemaid jahisadamaid seal selline tibatillukene jahisadam, kus siis näeb tõesti Bertaga vallijahti näiteks seal tihtipeale kohata, sest seal on ka paljudel nendel Berlusconi yllal maalil tantsijaga Paananen, seal oma villad sealt veel edasi natuke reserv, mis on nagu otsetõlkes siis viis maad, mis Esko kaitse all ka ja see on selline, koosnebki nagu viiest linnast mere äärsest väiksest vanast nagu kalurikülast siis kus inimesed tahavad, seal kata saavad paadid, osad kõvemad kärbsed lähevad jalgsi lauda, käivad kõik need linnad läbi. Muidugi mitte ühe päevaga. Aga lähevad, vaatad minna rongiga autoga, siis nagu ei, ei saa seal sõita, et see on selline imeilus, seal oliiviistandused ja, ja neil on seal oma spetsiaalne vein, mida siis nende nõlvadelt saadakse ja see on nagu väga väga kaunis koht. Kõlab kõikjal Jausa fantastiliselt, aga kuulame vahepeal itaalia muusikat ja siis asumegi sügavuti uurima, mida Itaalias vaadata, kuhu minna ja kuidas seal ringi liikuda. Kommenteeri Saadet foorumis R2 poee kommenteeri Saadet foorumis R2 poee. Raadio kaks. Itaalia asub Vahemerre ulatuva saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari. Põhja son Itaalial, maismaapiir Austria, Prantsusmaa, Sloveenia Šveitsiga. Rannajoone pikkus on 7600 kilomeetrit. Enklaavi asuvad Itaalia territooriumil, iseseisvat San Marino ja Vatikani riisid. Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevad Alpid, nendest lõunasse jäävad sügavad orud, kus asuvad Itaalia suurimad järved nagu Garda, Cuomo, Lago, magi juured. Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on dolomiidi. Piki kogu Itaalia poolsaart kulgevad Apenniini. Mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia. Lõunas asetseb seismiliselt aktiivne piirkond, sealhulgas kaks kuulsat vulkaani. Pesuv ja etnam. Sageli esineb maavärinaid. Kliima on vahemereline. Italian Unitaarne vabariik, presidendi Giorgio Napolitano roll on pigem auamet. Valitsust juhib peaminister, kelleks on hetkel taas kurikuulus Silvio Berlusconi ning tema kabinet. Rahaühikuks on euro. Itaalia pealinna Rooma ja 300000-l ruutkilomeetril laiuvas riigis elab ligi 60 miljonit elanikku, kellest enamus identifitseerib end roomakatoliiklaste Ena kolossaalse Vana-Rooma impeeriumi alla kuulus hiiglaslik Vahemere piirkond, kus iidset kreeka-roomakultuurid sulandusid üheks võimsaks tsivilisatsiooni iks andes aluse tänapäeva juurale filosoofiale kunstile. Kuulus ja armastatud on itaalia köök, mis on maailmale andnud sellised hittroad nagu pitsa, spagetid ja muud pastaroad mozzarella ja parmesani ning jäätisetuutu. Kuulsad itaalia maadeavastajad olid Christopher Columbus, Marco Polo, John Cabo jaamerigo Vesputšenk. Omapoolse panuse maailma kultuuripärandisse on andnud sellised itaalia geeniused nagu multitalent Leonardo da Vinci kunstnikud Michelangelo, Donald Dello potid, Shelli, Rafael El Greco, kirjanikud tantaligeeri Francisco Petrarca filosokid, Jordaania Bruno Nikkolo, Maggie Velli teadlased, Galileo Galilei füüsike esimese tuumareaktori looja, Enrico fermi füüsika, Alessandro Volta, matemaatik, viibonaczy traadija leiutanud kugi Elmu Markooni. Muide kirjutusmasin päikeseprillid ja termomeeter on Itaalia leiutised. Kuulus Itaalia muusika ja eriti ooper. Kindlasti teate selliseid maailmanimesid nagu Vivaldi, Rossini, paganiimi verbi, Putšiini tänapäevast, lutsiano Pavarotti, Andrea bot, selli eira saamas, otti laura pausini. Filmimaailm on mõjutanud legendaarseid Itaalia näitlejad Sophia Loreen, Claudia kardinale, Cheinal olla bridžida ornella Muti, Isabella Rose liinim Monikatel, Lutši, Roberta Beniini, Adriano Chalentaano, Martšellumastria annid, Silvio Orlando, režissöörid Roberto rasse liinid, Federico Fellini, Michelangelo Antoniooni, Mario Paava paketti vesternidega tuntud Sergio Leone ja paljud teised. Jätkame saadet Reisipalavik ja avastame koos Kristi Pärn-Valdojaga Itaaliat, Itaalia lauset pakatab kultuurist ja vaatamisväärsustest. Seal on ju kõike rikkalikult, alates iidsest ajaloost, mineviku kõrgkultuurijäänustest, fantastilisest loodusest, elukeskkonnast kuni kõrgelt arenenud kunsti, moe ja muu tänapäevani välja. Hakkakski võib-olla siis kõigepealt Põhja-Itaaliast allapoole liikuma, et millised Kristi oleks need kohad, mida Itaaliasse rändaja kindlasti peaks ja võiks külastada ja miks. Voogude põhjast hakkas, Veneetsia on kindlasti, noh, ma arvan, seda teab, eks ole, igaüks, et miks ta on tõesti kaunis ja, ja kuigi noh, paljudel seal on nii palju riistad, eks nad muidugi loomulikult kõik on nii, et seda ei ole ilus, tahavad ju kõik osa saada. Aga see püha Markuse väljak, nad on täiesti fantastiline, kui ma seal esimest korda olin, siis me olimegi laupäeval imeilus, näe, päike paistab ja siis mul oli kusagilt raamatust jäi meelde selline lauset ja Püha Markuse väljakul süüdati tuled kinniseid Heldur Sanderi kindlasti ära oodata ja siis me istusime pärast uuesti, läksime sinna kohvikusse, istusime maha ja siis oligi, et hakkas hämarduma. Siis äkki tervel väljakul löödi laternad põlema, et see oli nagu imeilus. Ja seal tõesti, kui sa, kui sa nagu jalutad ringi nendel kitsastel tänavatel ja seal oli muidugi niimoodi, et see oli väljas oli vist 40 kraadi, nii et mingi hetk kergelt minestus peale tulema, sest sa võid seal väga kergesti ära eksida. Sa tunned kenasti, oled nagu mingis filmis oleksid, et need tänavad on tõesti hästi müstilised ja mida rohkem sa nagu sellest põhiväljakust välja lähed seda ja nagu selliseid põnevamaid ja üksildase meid kohtadena avastad, kus ei kuhused saksa turistid võib-olla ei viitsinud oma nina pista, et tal on nagu väga põnev, ainult toiduga on tal väga kehv, et seal peab hästi korralikku eeltööd tegema, sest et hästi paljud söögikohad on ikkagi väga turistikas ja ma ei ole vist ilus nii halba lasanjet saanud kui, kui Veneetsias näiteks. No selliseid esimene kord ei teadnud, kuhu minna, sööma ja siis on, tegelikult on Veneetsia kõrval üks hästi-hästi sümpaatne linn, kuhu väga paljud turistid tegelikult ei lähegi, sest see on nagu kohalike seas populaarne Gioodža mis on tõesti nagu täiesti Veneetsia külje all samamoodi väikesed kanalid, see on selline kaluri kalurilinn, kust siis tegelikult alamis Veneetsia Veneetsia restoranidesse läheb, püütakse siis nagu sealt ja meeletult lahe kalaturg, kus nägi tõesti kõikvõimalikke mereelukaid Lähed, kalarestoranid ja sellel on ka selline natukene selline nagu kummitusliku sihuke müstiline atmosfääri, me jõudsime sinna üsna öösel. See oli tohutu tuul ja kõik selline, noh, ka väga, väga filmilik linn on see minu meelest, et et sinna ma soovitaks küll ka minna, just, kes tahab nagu natukene sellist tavalist tavaliselt teab võib-olla turismirajalt kõrvale astuda siis on põhjas muidugi, Milano. Mine pealinn, moepealinn, mille kohta paljudes toas ei ole üldse nagunii nii ilus linn, aga tegelikult on seal loomulikult, mis on väga kaunis, seal on paar väga head kunsti muuseumiks. Preira, mis on, on hästi-hästi armas, mine jõuab niimoodi ei võttasid võhmale nagu Louvre, eks, et kus sai, jõuaks ühe päevaga mitte midagi näha, nimetatud mõne tunniga kenasti läbi käia ja noh, muidugi on seal kõik, eks ole ju butiigi restoranid. Et selles mõttes on nagu Milano ka minu meelest väga väga selline vaatamist vääriv linn siis on põhjas loomulikult imekaunis piirkond oma emotsioone, järved, et kui ka oma on selline, mida, nagu rohkem teatakse, kus käiakse, eks ole, palun väga, George Clooney on nagu me kõik ei tea veel seal villa ja siis ma ei tea, mina ei tea. Sellest anymore kirjutab, võib-olla ma olen liiga palju kõmuajakirjandust lugenud. On ka tõesti selline, et seal niimoodi järve näed mudu udu on seal väga tihti, et selline imeline, imeline paik, täiesti emotsioone, järv on väiksem ja seal keskel kirjutas ta Järva on kolm väikest saart. Ühe peal on siis ka mingi suur suur villa, kus Mussolini omal ajal pidanud mingeid nõupidamisi. Ja siis noh, põhimõtteliselt see, see villa nagu võtabki terve saare enda alla, seal on imekaunis aed paabulindudega selline paadid ja laevad viivad sinna sinna villasse, saavad kõik see jah, jah, jah, on piletiga ja siis on tal ka veel üks väike paaril Pescatori, mis on siis ongi nagu kalameeste kalurite saar kuhu viivad siis, kus on ainult restoranide üks väike hotell ja noh, loomulikult inimesed elavad seal ka ja tahtsime restorani, siis sa pead, tuleb sulle paat järele ja siis viib sind sinna. Tagasitulek on sealt ka alati kaunis selline pime ja siis vaatad seda tuledes järveäärseid maju, siis me teeme nagu põhja pool. Nii kuur ja iseenesest on ju ka põhja poolt. Siis tuletas, noh, räägi Taska, Nathaniel, legendaarne Toskaana, legendaarne, see on ka jälle, et vaat mis kellelegi meeldib, et hästi paljud inimesed toetas, täna ongi nagu kõige-kõige-kõige kaunim koht Itaalias, et noh, mina mulle ka väga meeldis, aga noh, ma ütlen, et mulle siiski armastan merd, ilmselt, et sellepärast on minu jaoks nagu liguuria ja Lõuna-Itaalia nagu võib-olla rohkem. Aga Toskaana loomulikult maalilised vaated, eks ole, oliivisalud viinamarjaistandused roninud, vanad villad ka päevalilled õitsemas, et anda, on väga-väga ilus küll, jah. Ja seal on ka väga põnevaid linnu, üks on näiteks seal on mida nimetatakse itaaliamäel häbelik, sest seal oli omal ajal, kui seal elasid siis sellised rikkad kaupmehed, siis igaüks oma rikkust näidati nagu sellega, et kes nagu kõvema torni festivalil mõtteliselt diskas, eks ole, et kes nagu sai omale uhkema ja ja siis seal ongi sellised. Ma ei mäleta, kas 11 ameeriklasi kõrguvad üle selle väikade, sellise keskaegse linnakese siis sellised tornid. Et on niisugune väga, väga omapärane linn ja siis on muidugi Siena, millel on väga-väga põnev peaväljak ja siis kasu, suur kirik. Et noh, selles mõttes Toskaana on kindlasti koht, kuhu, kuhu peaks minema eraldi reisile, mitte nii, et käid nagu Taarja tuuri ja siis lähed sealt läbi, et ta nõuab kindlasti omaette taga head veinid. Siis on undria, mis on ja mille kohta öeldakse, et ta väga tihti jääb nagu vana varju, et aga tegelikult on seal sama samamoodi hästi-hästi põnevaid linnu, põnevaid kirikuid, hästi nende Dreskoda ja igasuguste maalingutega, et tal nagu sellepärast hästi kuulust ja siis hakkame juba vaikselt Roomasse jõudma roomanga täiesti omaette, eksju, kus võiks veeta nädalaid ja, kuid ja ikka ei ole veel kõike näinud sealt edasi enam Alfi, mis on ka üks mu lemmikkoht, Napoli Napoli ja siis Amalfi rannik, üksid Lõuna-Itaalia, see on küll seda armastavat turismi väga, aga vot seda võib küll selle kohta öeldud, kui nüüd tõesti ütleme, et see see Rimini kant ja siis Prantsusmaalt genomani jääb liguuria rannik välja arvata, et siis tegelikult sinna läinud metsikut turismi nagu ei, ei noh, et mass nagu ei viida ja Ma isegi küsisin ühe turismiesindaja käest hiljuti, et miks sinna nii väga, no muidugi Veneetsia, sinna Liidodee salusse viiakse ka noh, tegelikult Itaaljoniga üsna kallis ja, ja mis see oli üks põhjus ja teine on ka see, mis iseenesest on väga sümpaatne. Et erinevalt näiteks Hispaania, Costa del Solli rannikust või sinust on tõesti kohutav. Ei, ei tohi paljudesse Itaalia kohtadesse ehitada uusehitisi, et kaitsta nagu sõda, sõda, ajaloolist miljööd ja väärtuste, kõike seda ja see tähendab, et seal ei ole neid kohutavaid klahmakaid, inetuid, hotelle ja, ja selle võrra siis ka loomulikult on nagu vähem seda sellist paketti turismi. Aga millised need põhi, põhi, nii-öelda turistimagnetid siis Itaalias on? Veneetsia, Rooma. Veneetsia Rooma, Sitsiilia, Sitsiilia kindlasti Napoli vast ka, kuigi noh, see on ka jälle sinna, nii paljudele ka ei meeldi, tähendab natukene räpane selline noh, selle kohta käivad jutud, kavatestik, krimi, kriminogeensus, mida, noh, ma ei tea, võib-olla tõesti, kui sa seal õhtul hilja kusagil üksinda ringi kallerdad, noh siis sa võid igal pool peksa saada või kotist ilma jääda, et et jah, ütleme Milano Rooma, Veneetsia, Firenze kindlasti kindlasti Firenze. Firenze on ju, mis ja Capri saar ka kindlasti apris haarangaad. Meil on niimoodi, et sina peaks kindlasti jääma ööseks, et kui sa oled seal ühe päeva ainult nii nagu neid nimetatakse, et ideidurist, eks ole, et siis, ja siis sa näedki seal põmst ainult teisi turiste. Aga kui need viimane laev on viimase turistiga minema läinud ja jäävad sinna ainult siis kohalikud ja need inimesed, kes hotellides elada, kes, kes on nagu seda pikemaks läinud, et siis nagu tuleb selle linna võlu alles nagu päriselt välja, et siis on restoranid täis kohalikku rahvast ja noh, ma mõtlen, loomulikult on selle turistikas ööbivad ka, et selles mõttes päris tähisturismi turisti vabaks ta ei muutu, aga, aga see on ka täiesti hele helesinine vesi ja siis need sellised seal keelemaja ja siis kõik need imelised aiad ja kujud, et seal on ka väga, väga kaunis muidugi. Kirjeldasitsiiliad siiani olnud Itaalia maffia kodu sünnipaik, et kuidas, esiteks, kuidas on seal praegu maffiaga, et kas sellest on saanud nii-öelda listideks kaubamärk, mille abil seda kohta müüakse või tegutseb seal ka reaalselt mingit võimukast perekonnad endiselt ja milline see Sitsiilia Jantson? Mina käisin seal vist neli aastat tagasi, et ma ei oska selle selle maffia kohta väga palju nagu öelda, et selles mõttes olid Itaalias lõuna poole toimub veel ikka veel, sest minu meelest kas oli alles kuu aega tagasi, kui oli mingi uudis, et keegi tapeti keegi tunnistaja, kes pidi olema mingil olulisel protsessil tunnistaja, tapeti maffia poolt agalasid hiljem ka täitsa omaette on üsna palju tegelikult mõjutusi saanud ju Aafrikast, sest Tuneesia on sellele väga lähedal ja toit ja kõik on natukene teistsugune kui, kui, kui Mandri-Itaalias. Muidugi, ta on meeletu, selles mõttes ta ongi ka nagu veel rohkem seda sellist lõunama mentaliteet, et noh, mõõdetakse seal sõidetakse rajal Itaalia linnades veel kuidagi nagu noh, mitte väga ikkagi natuke üritatakse nagu liikluseeskätt kinni pidada, siis seal ei ole mitte midagi sellist tähendab igaüks täpselt nii, nagu jumal juhatab. Ja me nägime väga lõbusat vaatepilti külasekstaat istuvana mingis väikeses päevinäinud autokeses ja tal oli katus, vaata, seal oli suur madrats, esid Õedega roolist ja teise käega hoidis läbi akna seda madratsit kinni. Et selliseid asju näeb seal nagu, nagu väga palju. Ja ma lugesin selle Francis meisi raamatut. Ta on kirjutanud kaks, üks on Toscana päikese all ja teine olid bella Itaalia viste midagi taolist. Ja ühes nendest ta kirjutab, kuidas Nad käisid oma ameeriklasest abikaasaga, käis siis Sitsiilias või kuidas, kui ta mees sõitis oma autoga siit siia, siis meeste nagu närvivapustuse kaheks päevaks meie seal närvivapustust ei saanud, ilmselt endise nõukogude aegse inimesena oled nagu kõiki näinud, aga aga et see on talletanud täiesti selline mütsike hoopis, hoopis teistsugune ja inimesed on sellised kuidagi veel lärmaka, veerimaid taanduvad ja ja, ja seal on ka hästi põnevaid vanuseliseid, templite varemeid ja osad on siis nagu sellised, mis, kus rohkem käib rahvast ja osad on sellised, mida sa pead ise siis reisijuhist uurima või hotellist, nagu antakse teada, et hästi selline põnev, metsik ja teistsugune. Kes autodest ja liikluskultuurist, et kas itaalias kehtib reegel, et ikkagi ise pead vaatama, et liikluses edasi pääseda, ellu jääda ja noh, signaal on elementaarne ka seda, et kogu aeg teada anda, kuidas. Jah, linnades küll, et tegelikult maanteed, et me oleme hästi palju sõitnud ka ka maanteedele, näiteks Roomast Sitsiiliasse sõitsime autoga. Et muidugi jälle, mida lõuna poole ta läheb, seda, seda nagu jabura maksta läheb, et seal näiteks pole mingi probleem kahel rekkamehel hakata üksteisest nagu lihtsalt mäkketõusul nagu vaatama, et kumb kõvem mees on, kes mööda saab, et see on nende jaoks nagu täitsa tavaline. Aga üldiselt see maanteel on ikkagi üsna Toonane muule Euroopale see kultuur, et noh, kindlasti ei ole nii viisakas kui Saksa kiirteedel, aga, aga üldiselt ikkagi on nagu täitsa enam-vähem. Aga see jah, mis toimub linnades? Parkimisest Tanel, täitsa oma arusaam, et hästi tore oli, eelmisel aastal just me olime nagu rest tulime õhtusöögilt mereäärne restoran natukene nagu niimoodi mäe peal olime kindel, et terve see nagu kuidagi see tee oli siis neid autosid täis ja kui me tulime välja, siis me nägime, et restorani tõed olid tekitanud sinna ka teise rea lihtsalt kõrvale parkinud. Ja siis oligi, läksime hotelli taga sinna restorani tagasi, ütlesime administraatorid, et kas ta saaks äkki välja selgitada, kelle auto see on, siis ta hüüdis üle terve saali ja siis tuli kohe, eks selline lokkispäine keskmeesterahvas Hannes ette tahe sõita. Eest ära sellega. Millega sa soovitad Itaalias ringi liikuda, et üks kõige paremaid mooduseid ilmselt ongi auto rentida, eks, aga tead sa, kuidas on näiteks bussirongiliiklust? Eriti teeb ja ma, sest meie oleme alati autoga sõitnud, aga autoga seda ma ütleks ka, et auto tuleks kindlasti siit ära broneerida, sest seal on hästi raske teha, et kuidagi seal Tallinna autorendifirmasid nii palju hästi nagu mõistlik mõte siit kohe lennujaamast juba Auttavad, mitte hakata siin nagu sealt otsima, et esiteks tuleb soodsam, aga igal juhul, kui, kui hakata kusagil kuurorte või turismituristipiirkonnas nagu endale autot otsima. Rongiga ma olen sõitnud vist esimene kord, kui me käisime, siis me sõitsime Diminist Veneetsiasse, rongiga? Jah, see oli väga-väga mõnus, jah, jah, see on seal ikkagi täiesti tasemel ja kindlasti ka hästi ilusad ilusad vaated, sellepärast seal tihtipeale läheb ka raudtee niimoodi merega paralleelselt, et see on kindlasti üks nagu põnev võimalus, kuidas seda Itaaliat avastada. Nüüd kuuleme. Natukene jälle Itaalia muusikat ja siis uurime lähemalt, millised tegelasena itaallased ise. Liigsed kilohertsi teevad muret. Kuulame internetis Veeveedarvaksee ärgaks poee. Reisipalavikusaade rändab parasjagu Itaalias, itaallane on tuntud tegelane ju ka Eestis lahtiste särkidega sitik mustade juustega. See leedripeade invasioon Tallinna ööklubides on kestnud juba aastaid ja ka Itaalia ärimehed ei ole siinkandis tundmatud. Itaallanna temperamentne, emotsionaalne, konservatiivne, aga samas kohati vist isegi kergemeelne ja loomulikult elunautija. Milline on sinu nägemus tüüpilisest itaallasest? Siin on jälle see, et nad on erinevad lõuna ja põhja poole põhja pool on nad sellised ikka natukene võib-olla mitte nii emotsionaalselt kui lõuna pool ja ka hästi ütleme erinevus on naiste vahel, et lõunanaised on ikkagi, paljud on sellised mammid. Väiksed ripuvad kuldkõrvarõngakesi pisikesed krussis pead ja siis ja tumedad riided seljas. Aga vana hea põhja pool seal on ikka alla, praegu ei tule väljagi ja siis teine meeste puhul on jälle see, et nad on täpselt nagu sa sa ette lugesid, et see leed on peas tonnide viisi ja ikka hästi sellised kukekestest iili, edevad üli üliedevad, et me nägime Sitsiilias täiesti fantastilist pilti, kuidas bensiinijaamast sõidab ette kaselinnud kohutavalt tolmune ja must, räpane auto. Ees ta täiesti suitsu tühja suitsupakke täis. Tõeline varsa toovad välja kaks noormeest ka niimoodi, et noh, nagu oleks just juuksurist tulnud ja ülikonnad just nõelasilmast tulnud, et noh, see näitab, et nagu seal on ikka väga-väga enda eest hoolitsejad ikka sellised hästi nagu ikkagi firmamärgilembelised pani, peab kuskil olema, kuid siia midagi selline, et väga-väga edevad. Nojah, aga see vastab ikka tõele, et ma olen kuulnud jälle vastupidist sellist teooriat, et jah, et Milano kandis inimesed tõesti kannavad nagu originaalbrände mood on oluline ja nii edasi ka ülejäänud Itaalias ikkagi nad lähevad täiesti massi sellise hüsteeriaga kaasa, mis iganes parasjagu antud moel mingi hooajal ükskaks moekad eset on, noh näiteks ma tean, glitterkotike kauboisaapad, siis kõik kannavad seda, et meil tegelikult selline adumine moest kui sellisest ikkagi nii arenenud ei ole nagu just tava. Ei, ma ikka päris nii, ma ütlen veelkord lõuna pool jah, et, et seal ei, ei pöörata ilmselt nii suurt tähelepanu, aga ikkagi Rooma, Milano ja seesama näiteks seesama kuuria portatiina seganud, seal on ikka kõiki väga sätitud ja väga sellised ütleme nii, et kui, kui prantslastel on selline elegantse, selline natukene elegantne lohakus, itaallane on ta võib-olla pigem oma maitse poolest, meenutab natuke araablasi, et neil peab olema kuld, noh, just kuld-kard, logod väljas, noh, selline selline asi, aga noh, et eks kindlasti sõltub inimestest, sõltub linnadest, noh, Milano on põhiline, kus selliseid tüüpe näeb end Roomas, kindlasti on rahvast rohkem noori, rohkem selliseid, kes, kes armastavad neid M ja mingeid ütleme rohkem nagu pigem nagu moodsamaid asju, kui, et siis sellist klassikaklassikat, et need, kes endale igasuguseid. Aga üld üldpilt on küll minu meelest selline, et kuld kord selja alla. Raada kodust välja ei tunda, tunda teatud linnades ja kohtades, et kas nad tõesti siis investeerivadki kõrgmoekaubamärkidesse. Ikkagi sellepärast, et kui inimene suht kaugelt Ta läheb siis, ega sa ei tea, kas on koopia või, või originaal. Aga samas kui kõige seal butiikides, siis ega need on ikka rahvast täis küll, et näiteks oligi just eelmine, vaata kui ma käisin Firenzes. Juuli algus, kui meil siin veel alles olid allahindlused täies hoos. Seal oli nii, et Maali talvekaup oli väljas ja inimesed itaallased juba proovisid just kutsi proovivad saapaid ja ostavad endale saapaid kokku, et ikkagi noh, selline moest ees olemine oli, oli, olen seal iga, kus muidugi nägi väga palju sellist moeteadlikku rahvast. Vaat, ma ei oska öelda, kas sangarina mitte, aga teine on ka see, et eks nad kindlasti käivad kaudsettides, sest et ma ise olen ka nendest paar korda käinud ja näinud seal ka, et kohalikud kohalikud jaapanlased on, kes seal möllavad ja ameeriklased ka kui oluline itaallase heaks muud on, et jah nagu ma ütlesin, põhja põhjapoolsetel inimestel on kindlasti oluline olla mood. Jah. Milline on itaalia perekond, oled sa kokku puutunud traditsiooniliste perekondadega, milline on perekondlik hierarhia. Teada ju on, et Itaalias kõige suurem ülemus on ema. Kusjuures kummaline on see, et paljudel on tabamused, et neil on hästi palju lapsi peres aga tegelikult on nüüd pühapäeval juba Itaalia Euroopas üks ka üks väiksema sündivusega riike, kus on siis väiksem sündimus, et enam neid nagunii nii suured tohutut perekonnad ei ole. Muidu on ikka see jah, et meesterahvad elavad väga kaua oma vanematega koos ema emadevete taha läheks kõik söögid, värgid, värsket pastat, tomatikastmed ja nad seal on ka sellised, et palju käiakse oma vanemate jälgedes, et hästi palju selliseid äri, et kus siis nagu võetakse näiteks, kas hotellid, kus ma olen nagu palju hotelle inimestega kokku puutunud, et näiteks ostetakse hotell, siis terve suguvõsa kõik ikkagi töötavad seal, et noh, näiteks üks konkreetne missal ei kuule, see oligi nii, et üks poeg on umbes turunduse peal, teine vend, tema vend, siis juhib seda ja ema on siis kes vastutab kõige eest veel nagu lõppkokkuvõttes, eks siis on veel kellelegi pojad ja, ja tütred seal tööl, et, et nagu hästi selline nad hoiavad nagu hästi ühte ja samasse tahavad koos siis asja ajada samade restoranides paljudes eks, terve suguvõsaga. Ja kui ema on perest pealik, mis rolle isale? Nemad räägivad lõppudega kohvikus jutt ära tundnud, et ema ilmselt askeldab seda pilti sa ikka seal hästi palju näha, et väikesed sellised paarid, kipakad, toolid ja siis mehed istuvad, teevad suitsu ja siis arutavad ilma asju väga kõva ja selge häälega. Samal ajal kui ema rassib absoluutselt. Ka millised on Itaalia naised, et ma olen kuulnud, et noored itaalia naised on eriti ülbed kuna juba noorest east, kohe, kui nad muutuvad teismeliseks ja omandavad teatud naiselikud jooned, hakkavad mehed meile tänaval järgi karjuma, vilistama, hõikama, kõikvõimalikke kommentaare pilduma, mis nende jaoks on juba täiesti igapäevane asi. Aga olles siiski samal ajal intiimne katoliku ühiskond ega naised, nagu naljalt ikkagi seksihullu ei ole, et siit tulenevalt ka ma olen kuulnud, et see on üks põhjuseid, miks mehed käivad näiteks välismaal naisi, noolimas on sul silma jäänud Itaalia noored naised. Millised nad on? Et mul niimoodi nende hingeelu ma ei ole, ei ole olnud just see, et ei, ma ei oska, ülbed ma arvan, et eks tegelikult ei saa ühegi rahvuse kohta nagu selliseid üldistusi teha, et nemad andeks, vaiksed, nemad on ülbed. Kui võtad itaallane, eks ole, et me kujutame ette tõmmu, tume rosinasilmne, siis ma olen näinud blonde, itaalia naisi näiteks. Ja täiesti selliseid vaikseid, tagasihoidlik, et sa üldse nagu ei oskaks arvata, võib itaallane olla, et et ma arvan, et need on igasuguseid, et ma ei ütleks, et nad ülbed on, need pigem jälle see põhja pool on nad sellised noh, rohkem enese teadlikumad ilmselt ka rohkem on seal ärinaiseks ja noh, lõuna pool on, on rohkem perekeskne kogu see asi seal. No ütleme, et võib-olla traditsioonilisemat see, et, et naine just seesama, mis me ennem rääkisime, et naine on küll perepea, et, aga ikkagi see tähendab ka seda, et ta teeb kõik kodused tööd ja kõik asjad ära, eks ole, et siis võib-olla põhja poole rohkem. Teine, et seal on ikkagi naised, teevad vääri, käivad tööl, neil on lapsehoidjad, teenijad, et selles mõttes, et ei, ei ole nagunii nii vanamoodne, see ülbe ei ütleks nende kohta. Milline itaallaste elutempo, aeglane, seal ei juhtu midagi kunagi kiiresti seal sa võidki ootama jääda, kui seal midagi midagi vaja on, et teie elutempo aeglane, aga samas väga-väga naudisklev, et nad nad söövad, kaua nad räägivad pikalt ja põhjalikult ja seletavad kätega, kui puhkama, vaat siis puhkavad mõnuga, me olime eelmine aasta Estoni medas Ghanas ühes sellises spaas, mis, kus olid, põhiliselt olidki itaallased kõik, et tõesti vähelisel muid turiste ja, ja seal näed ka nad ikka, kui nad on tulnud sinna puhkama, nad mõnusalt tegelevad taas teiega, siis olid seal vedelevad seal basseinides sellised ja samal ajal kõike muidugi väga kohutava lärmi saatel, et isegi kui seal spaas olid selgelt siin, palun vaikust ja rahu, siis ikka seal mingi mingisugune tõsine plärin ikka kuskil nõrgalt käis, et et nad hästi hästi, hästi kõvasti ja palju räägivad. No millised on itaalia sellised kindlad välja kujunenud käitumisreeglid ja kombed, mida võiks teada, kui sinna minna? Inimene võõrasse kohta läheb siis seal võiks olla ikka sama sama käitumine, mis sul on igal pool, kui sa reisile lähed, et sa oled viisakas saimaid ja naeran millegi üle, kui, mida, noh, mis võib-olla, kui sa näed midagi, mida tehakse, mis teises riigis on normaalne meie jaoks harjumatakse, sai, ei mõnita kohalik, noh, nagu ma olen kuulnud Eesti turistid näiteks Egiptuses või sellistes kohtades armastavad teha, õpetavad kohalikele mingeid eestikeelseid lollusi. Et sa oled lihtsalt normaalne, oletatud, viisakas inimene, suhtled, tervitad inimesi ja suhkrut nagu tolerantselt, nagu ma ütlesin sellesse, mis, mis on teises riigis juba teistmoodi. Seal on mingeid väga erilisi asju ei oska, võib-olla seda tasuks ka arvestada, et ega nad väga põhja pool rohkem, aga lõuna pool eriti vahet enam ja inglise keelt ei räägi. Mis ei takista neil, kus näiteks küsida enda käest teed, mis ei takista neil sind sinna juhatama, teevad trikke itaalia keeles väga rõõmsalt, aga õigesse õigesse kohta küll, jah, aga selles mõttes, et kui sa üldse pealegi teid, ent ka siis noh, ei ole sellest suurt abi, siis sa lihtsalt naeratab viisakalt vastaga siit järgmise käest uuesti. Et nad on tegelikult hästi abivalmid jah, element tavaliselt viisakas olla, muud muud ma ei oska soovitada. Aga mida ma soovitan, ei puudutanud üldse käitumist, aga aga et ikkagi nagu eeltööd ka teha, et sest et just uurida reisijuhte internet interneti sellepärast, et ta on nii suur sõita ja see on tõesti nii, et tegelikult iga linna vaatamisväärsus, no tõesti natuke muidugi liialdan, aga, aga seal on nii palju vaadata, et et õudsalt hea oleks teha endale nagu mingi nimekiri asjadest vahet, kuhu sa tahad minna. Kindlasti peaks söögikohtades tegema väikest eeltööd, et sa ei satuks nagu noh, kes vähegi tahab, head toitu, mitte lihtsalt mingit suvalist saia või salatit, siis abiks, et hästi palju ette uurida, ikkagi, mida mina ilmselt armastan, Darling kindlasti raamatu, mis on hästi paljude silmaringi reisijuht, nende nimi eesti keeles on küll ainult Vaksid Itaalia oma ilmunud aga inglise keeles on ka hästi paljude eri piirkondade kohta, et need on nagu väga-väga asjalikud, kust saab nagu hästi head nõuga mis on ka väikeseid lapsi ja laps üldse nad hirmsasti armastajad, et nad uhutud, nad on igalt poolt teretulnud, neid poputatakse, annetatakse tavalistes teenindajad lähevad arust ärevuse lastega tuletus, kehaldasid restoranid, hotellid, kui keegi läheb vankriga, siis ikka tervelt hambast tuleb kokku ja möödakäijad kõik tulevad, vaatame Plutitama, et see on nagu hästi-hästi, kuidagi tore, et mida, mida meil nagu võib-olla nii palju ei näe, aga seal nagu hirmsasti neid armastatakse, sa võid igasse, põhimõtteliselt igasse restorani nendega. Esmareisipalaviku puhul igal pühapäeval kella kahest neljani. Raadio kahes. Reisipalavik anymore nakkusraadioeetris. Itaalia köök on tuntud ja väga-väga armastatud üle kogu maailma ning ka üks minu suuri lemmikuid jääb mulje. Itaalias käibki kõik justkui söögi söömise ümber, mis on itaalia köögi eripära ja iseärasused? Erinevad pastad muidugi ja siis hästi palju köögi köögivilja tegelikult sõltub ka väga palju jällegi piirkonnast. Et näiteks manas, süüakse palju jänestel hammastasid seene sellist natuke nagu tummisemad toitu. Liguurias jälle on hästi-hästi mere värsked krevetid, kõikvõimalikud kalad lõuna pool, pastata muidugi igal poolega ka, et ta nagu jah, varieerub kohtadest ühest kohast kohast teise, aga põhiline on see, et ta on alati värske ja kohutavalt maitsev ja need pastasorte täiesti kõik võimalik. Ja loomulikult, kui on vähegi korralik viisakas restoran, siis tehakse ikkagi värsket pastat, et mitte neid, kes kunagi ütles, et lagunenud kõrsikuid väga-väga-väga maitsev, ühesõnaga ma võin siin praegu ülistada Itaaliat, aga, aga noh, selge, ma teetaks, seal olid ka väga halba toitu, saadakse eriti roomasid helistades kiirsöögikohtades ja turistilõksudesse. Aga muidu on ikka see, et pasta teevad, loomulikult tehakse need erinevad kastmed, eks ju, kõikvõimalikud, et on see siis seal päikesekuivatatud tomatitega või on see täiesti värskete tomatitega või koorega või valge veiniga või, või noh, millega iganes, eks ole, mereandidega neid on tuhandeid variante, et, et see ongi see, mis ma just ennem ütlesin ka, tuleb teha nagu eeltööd ka vaadata, et mis, mis restorane soovitatakse, mis on, jätkus, käivad kohalikud, eks. Me sattunud seal ikka väga-väga toredatesse restoranidesse just tänu sellele, et oleme nagu ise hästi palju uurinud ja eeltööd teinud Capri saarel näiteks oli täiesti üks, kus me sülist mingi reisiraamat seda soovitas ja tõstnud riiuli pik Maali, kõndida mööda läbi mingi täiesti nagu noh, umbes nii-öelda elu elurajoonide või selliste väikeste villarajoonide ja kui see lõpuks siis kohale jõudsime, hakkas vihma veel kohutavalt sadama. Pime oli, saal olid, oligi täis, ainult itaallasi kohutavalt hea, värske, samal päeval püütud kala ja siis mingi pasta ja siis oligi, et kui me hakkasime ära minema ka seal seal ei sööda niimoodi, et tunni või pooleteisega seal ikka kolm teilgi restoranis. Ja siis omanik ja siis tema ema tulid meid nagu ja saatva sinna, et nad olid nagunii ka söönud üldse veel hooaeg ka nagu turisti turismihooaeg, et nad olid nagunii hämmingus, et keegi on nagu võtnud üldse kätte nagu tulnud kaugele noh, selles mõttes just sellest, kes keskusest kapten keskusest ja niimoodi, et nii kaugele nende restorani üles leidnud, et nad olid kuidagi väga südamlikud ja et ongi seal restoranides on just see, et kuidas need, ütleme omanikke, kellele, mismoodi need suhtlevad soovitavad ja serveerivad, et see kõik on hästi-hästi. Sümpaatne. Et eelmine aasta oli näiteks selline seal Portofiinason oli abikaasal sünnipäev, meile soovitati seda, et kui ühte nagu põhja Põhja-Itaalias parimat mereanni, restorani ja pakutegi, et seal menüüd üldse ei olnudki, seal oligi kahte sorti pastat, oli pesto ja siis nende klemmide nende väikeste merekarpide kastmega ja siis on nende firmaroog oli siis need hiigelsuured sellised Crewitilised tähiliseks nendelt kõhutavat maitsvad, need olid siis ka nende mingi eri eri selle tükiga seda tehtud ja kõik väga selline teistmoodi elama seal, et noh, sest enamasti on ikkagi menüüd olemas, ei ole, nii et lihtsalt need toome seda ütlema, et mis meil on, eks oleneb Barroga ja selline väga väga vahvalisem. Itaalia köök on ju päris tervislik, aga samas ka toitev, eks, et lasanje pitsa, pasta, see kõik on päris tugev roog, et kirjelda äkki ühte Itaalia söögipäeva hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök, millised käigud? Seal on hommikud, itaallased ise, see on minu jaoks täiesti mõistetamatu, Nad söövad saia. Et noh, kõik need krossantilisest moosisaialett, kus hotellides vaadata, mismoodi lendurite kuhjavad, no ma ei saa sellest aru. Et ise ikka võtab pigem mingi puuvilja ja võib-olla seal natukene veel mingeid mingeid salatite asjadele, nemad alustavad, noh, kindlasti ka jälle mitte kõike, eks ma kujutan ette, et sellised linnas noored inimesed toituvad kindlasti teistmoodi, aga no ütleme, sellised vanemad või keskealised itaallased, need alustavad ikka tummise saiahunniku ja, ja, ja, ja kohviga seda päeva ja lõunasöök. Tavaliselt on need ikka ka, et nad võtavad mingi salati ja pasta ja noh, ka jälle linnades, kus on nagu rohkem, võib-olla hoolitsetakse ka figuuri eest ja kõik niimoodi, et seal võib-olla jäetakse lõunale, pastale võetakse lihtsalt alad. Ja õhtul on siis ikka on mingisugused väikesed eelroa hakkasid siis tuleb salat ja siis tegelikult on ju pasta on Itaalias menüüs ka eelroa nime all, et sa saad kõigepealt pastat ja siis võtad kas mingi kala ja või lihaveise, mis siis tuleb ilma nagu mingi noh, tuleb lihtsalt juurviljade ja asjadega siis veel magus ja siis veel magustoit ja siis ja kohvi ja kohvi magustoit, süüakse, jõuaks eraldi, et see ei ole nagu niiet kooki, ripad kohvi peale ja mis on ka naljakas, kohalikud kapotsiinate cafe lattet ja nemad jäävad ainult seda kõige pisemat, seda espresso espressot. Itaallased tõesti teevad maailma kõige paremat jäätist. Vot seda ma ei oska öelda, sellepärast et mina ei armasta eriti jäätist, kulisid ma mõtlesin seda jäätist. Venelased, aga need igasugu neid vahvli Tuutlusid. Seda ma ei oska sellepärast öelda, ühesõnaga, aga üks on küll, kus, mida ütles mulle üks tuttav, kes elab ise Itaalias, et kõige paremat Italia jäätist Itaaliast saabki sellest liguurias, Santa Margarita oli, kuulasin selleks Lin, väike linnakene Porto fina kõrval. Mina olen seda jäätist, see, ma olen küll mitu korda käinud, sest see oli tõesti ja see oli niimoodi, et nad teevad sõnu. Tavaline jäätis valitsusel välja, mis maitseb, paneksin vahvlituutu sisse ja sisse kastetakse kuuma šokolaadi ja siis külma ja kuuma see see maitse ja mismoodi siis kuule, tead sinna nagu tinavalamine, eks ole, ta jääb sellise mingi võtab mingi kuju seal peal, et see oli, see oli küll maitsev ja lapsed ütlevad ka, et on väga hea, aga, aga mina jah, vot südamele ütlema, et ma ei ole väga palju proovinud, millised sinu lemmik Itaalia magus mis neil on seal põhilised magustoidud, neil on sellised mingid õuna või pirnikoogid ja nii nagu tutvustanud Tartut ajaneks, selliseid üsna üsna lihtsalt keset tegelikult teinud, ma olen ikka võtnud miisu kohta öeldakse ka, et tegelikult see on jumal teab kus tuhanded ei ole nagu mingi selline ajalooline itaallaste magustoit üldse, et aga see kuidagi on nagu inimesed pähe võtnud, et seal mingeid tähelegi kuulsam rooga siis muidugi need restoranid kütavad seda teha kaheksale inimeste rõõmuks. Aga seda ma olen ka vaheldandaga head. Aga Itaalia joogikultuur veinima Jaaperatiivid on seal täiesti omal kohal ja traditsioonilised, et räägi äkki natuke, kuidas neil joomisega lood on? No kui inimesed joovad ikka palju, selles mõttes vaatad seal laudkondi, siis kõigile on ikka järjest tuuakse pudeleid ette ja alustatakse prosseikaga või siis väikese mingi napsuga lõpetatakse Grapaga. Aga samas Rex purjus inimesi ma seal küll eriti näinud ei ole, et ilmselt ongi, võivad nii kõvasti sinna juurde, et nad lihtsalt ei istujaid unistada, veini ilmselt ka harjumused, karjamaa harjunud seal ka lastele segatakse veega ja siis antakse, antakse neile juua, nii et ja siis on jah, grappa, mis on ka väga minu meelest väga maitsev ja see on just nagu peale sellist tõeliselt tugevat õhtusööki, näiteks pitsikene, Grapati, mingi teed, see on nagu see on väga-väga hea. Milline on Itaalia kõige kuulsam veinipiirkonda? Neid on ka hästi palju, aga näiteks üks on kindlasti Gianti Jeltsin. Toskaana pool on nagu kõige paremad punased veinid näiteks bronello. See on nagu väga palju sansiminianoson endas ka sama samamoodi et põhiline on Toskaana, jah. Tõele, et Itaalia nagu eriti oma riigis teisi rahvuskööke ei eksponeeri, et kui sa ikka tahad leida mingit muude maade söökes, nad kohe sulle silma ei hakka, et sa pead ikkagi otsima, et neid leida, et nad on hästi oma köögi söögikultuuritruud. Jah, Roomas vast mitte seal leiab, leiab nagu rohkemat, aga üldiselt jah, on küll, et nendes väiksemates linnades ja maapiirkondades ega seal küll midagi midagi muud ei ole, jah. Ja käidi Mehhiko. Ei, ei ole. Ma olen kuulnud, et Itaalias on meil ka hoolimata supermarketite pealetungist säilinud sellised väikesed, ühe asja poeke. Ja muidugi jaa, vorstipoeke lihapoeke, vürtsipoeke kohvipoeke, no see on, see on ka tegelikult, ütleme Prantsusmaale poliisiski, et meil Eestis nad ei veaks välja, seal on ja et see on küll hästi, mis mulle kohutavalt meeldib, et sa tõused hommikul vara üles, tavaliselt justkui mako ära sõitma või niimoodi, eks ma tõusen hästi vara üles, lähed linna peale väikesesse linnakesse, kus me siis tavaliselt, kus parasjagu oleme tekkivat justeliselt ühest poest aastat sealt näiteks omale siis tomatipüreed, mis on just äsja valminud, eksju seal oligi just seal Santa Margarita figuure stalinistlike pisike Bootkes müüski, nagu nende enda enda tehtud säilis. Jube vähe olidki purgikeste palkuses pärast, kes, millest üks tuttav ütles, et Stockmanni purgikesed nad ongi nagu lihtsalt oledki väikesesse purki pannud ja müüdki seal niimoodi käsitsi nagu tehtud silt peal nagu vanaema hapukurgid põhimõtteliselt eraldi ei olnud, kus sa saad ainult Tseeniasta sisestad seal Tseenesid, lähed järgmisesse juustu, et on, et see on kohutavalt armas, mulle meeletult meeldib, aga muidugi see tähendab ka seda, et poodides ei ole eriti pikk järjekord nendes väikestes. Aga kui sa kasvõi paar inimest ees on, siis sa pead ikkagi arvestada, et sul läheb seal umbes pool või kolmveerand tundi, sellepärast et nad kõik räägivad müüjaga pikalt-laialt. Ei, ei, ma ikka seda ei võta, ei, ma võtan selle, pange ikka see tagasi, andke hoopis see, et, et see on neil ka nagu selline kohe rituaal ja, ja selline ka, et see ei ole lihtsalt, et ma lähen, puud ei osta enam tüki liha, et noh, see on ikka tõsine ettevõtmine. Te kuulate saadet Reisipalavik ja rändame parasjagu ajakirjas Stiil peatoimetaja Kristi Pärn-Valdaega. Itaalias räägime natuke ka Itaalia kultuuris. Itaaliani suur kultuurikants olnud läbi aastatuhandete, et kuidas seal tänapäeval sellise väärtkultuuriga lood on, et olen kuulnud, et noored enam nagu ooperis eriti küll käia ei viitsi? Vot ooperit ma ei tea, aga muuseumites on küll hästi palju noori näha, see on täitsa täitsa nagu huvitav ja samamoodi kirikutes, et ma nägin ükskord üht hästi huvitav vaatepilt, trikkaks põistlemised tagunud palvel togisi, tuli 11, esisastasid kirikusse sisse, siis hästi vaikselt niimoodi istubki läksid minema ja siis mängisid palli edasi. Ikkagi nagu mulle tundub, et selline vana nagu vanade traditsioonide ja kultuuriväärtustena, et seal ikka nendes ka sees, et, et noh, ma ütlen jällegi inimesel absoluutselt igasuguseid samamoodi tegelikult me võime ju eestlaste kohta, on inimesi, kes loevad raamatuid ja käivad muuseumites noori, mõtlen ja need, kes seda ideed, et eks seal on täpselt samamoodi. Aga üldiselt mulle mulle tundub, et nad nagu käivad ja, ja hoolivad ja samas ka seda näitab ka see kogu nagu seal siis nagu valitsuse suhtumine, et seal ikka hästi palju restaureeritakse tehtaks, midagi ei jäta nagu lihtsalt hävinema või. Ja ta oli, on ju suur kunstima, kuidas seal tänapäeva kunst lokkab, et on seesama võimas ja sama palju näha ja sama palju tegeletakse sama palju in kui varem. Tänapäevase kunstiga Itaalia kunstiga pean ütlema, ma ei ole kursis, et ma ikkagi põhiliselt käin ikka vaatamas neid vanu klass vanu klassikuid, jah, ja neid vanu muuseumid nagu FISi galeriis Firenzes, Preira Milanos, millest ma rääkisin? Uue nagu vaja näitustel ei ole väga käinud, see on ka see, et kuna me enamasti oleme just niimoodi maha kohtades, on sellised, et ega seal ei ole nagu neid ka tuli tulla, näitasime, et seal ikkagi ongi see, et mis vana seda saad vaadata, et aga, aga jah, et uuemad, ma arvan, on rohkem ka Milanos ja Roomas. Saab näha ja millised on need kultuurielamused ja kogemused, mida kindlasti Itaaliasse rändaja peaks, võiks näha ja. Vaadata kuulata, kindlasti võiks pubisse galeriisse minna, nendesse on tõesti vapustav ja seal on ikka noh, seal on potid Shelli, eks ole ju Veenuse sünd ja kevadet, et noh, mis on ka väga võimsad. Aga seal on ka see, et tuleb arvestada, sinna tuleb kindlasti panna ette aeg kinni, et sinna ei saa, nii et sa lihtsalt lähed, ostad pileti, et sa pead panema kas interneti või telefoni teel aja kinni. Samamoodi on Milanos selle püha õhtusöömaajaga. Noh, see on ikka meistriteos, midagi ei ole öelda, et seal on. Ja paned endale aja kinni ja siis sa lähed selleks ajaks sinna siis 10 minuti 10-ks minutiks lastakse siis väike grupp sisse, saad 10 meetrit seda pilti vaadata siis välja. Ja seal on, see peab kindlasti olema broneeringu number, sest et meil juhtus nii, et ma olin unustanud broneeringu numbri maha. Ma olin telefonidele kinni pannud, lugenud küll oma nime neile ette, ütlesin veel, ainult Pärnete hakkaks nagu asjadega keeruliseks ajama, et P ja N eks ole ju, ja jõuame siis siin on, ütles et ei, et ei ole. Ei ole sellenimelist hinnata, aga ma tegin tõesti kaksikud tagasi tegin planeeringuid ei mäleta, kas siis niisama nagu ei ole, teil ei ole võimalik piletit ostma? Tahame sisse, sest seda enam, et siis on meie kohad ju nagunii pidid ülejäänud? Ei, ei, meil on siin juba mingi nimel, mitte mingil juhul. Ja niuke juba nutupill hakkas peale. Nii õudselt tahaks näha. Ja siis lõpuks mul tuli päästev idee, helistasin hotelli, palusin, et nad läheks mu tuppa, võtaks mu märkmiku, ütleks selle numbri ja siis selgus, et meie reserveering siiski oli, aga see oli nimel palder. Kust nad selle võtnud veel, et mina seda. Et et jah, väga-väga hoolikas tuleb sellega olla, siis kindlasti peaks muidugi vaatama Roomas Vatikani Sixtuse kabelit, kus on ka sellega tavaliselt seal on kirjad juures, et ma lugesin lääniraamatutest tema neid elu elulugu, Alasti tulin ma, kus ta kirjutab, kuidas ta käis Vatikanis vaatamas neid laemaalinguid, ta oli selili maas ja siis vaatas neid ja ma mõtlesin, et huvitav, kas sellepärast või miks, aga seal on silt juures näitab, et pikaajalise on teistmoodi, et ei tohi pikaajalisest visata. Aga seal muidugi on küll see, et, et on kohutavalt võimas ja tohutult ilus, aga millal sa saad aru ka sellest, et kuidas et, et nii palju nii kohutavalt palju on seal rahvast, et ta nagu ei saa seda enam omaette nautida, et noh, ma kujutan ette nii nagu rad hääldis vanastate viskas ennast sinna selili ja siis ta lihtsalt vaatas, et seal sa oled ikka koos teiste turistidega nagu silgud tünnis noh, põhimõttelised asjad liigutada ennast ka, eks, et noh siis lähedki pea kuklasse, siis üritad nagu niimoodi, et vaadata, et, et see on ühest küljest kurb, teisest küljest ma saan, ma saan sellest aru, et kõik tahavad näha ja seal on niigi meeletud järjekorrad, et kui nad hakkaks tegema seal mingeid piiranguid, et nii palju näinud saab sisse, no mis seal on, aga tulekul veel vähem saaks siis siis ilmselt inimesed seisaks seal ööd ja päevad järelased järjekordne kohutavalt pikalt seal, aga ooper skaala bot ooperis ei ole ma käinud, et ma olen tahtnud küll sinna mitu korda minna, aga ikalekas pole just see juhtum mingi eriti populaarne asi, millele pole piletit saanud. Noh, ma näiteks ooper igale ka ikka niimoodi, et need, kes, kellele ta meeldib, need käivad, kellele ta ei meeldi, sa neid sinna ei jää mingi väevõimuga muidugi väljast hästi pisikene mina, kui ma olen õnnelik, ma kujutasin ette, et ta ongi tohutult suurejooneline hoolega tegelikult on niisugune väikene äike vajaga seest on suur sisuliselt. Reisipalaviku saates seal tulnud rääkima itaalia kultuurist ehk siis muusikast, filmidest ja raamatutest. Tristan Priimägi, tere pritsem. Räägi siis meile itaalia filmikunstist, mis on ju legendaarne, et kes on sinu jaoks need põhitegijad, mille poolest on märkimisväärsed. No tegelikult alustuseks tahaks öelda üldisemalt seda ka, et tahaks tsiteerida Kärol Keeni filmi kolmas mees, kes oli öelnud, et seda, et Šveitsis on olnud 1000 aastane rahu ja kõige selle peale nüüd ette Netanud käokell et sellega võrreldes meedias on olnud mürgitamisi, bussitamisi, kodusõduri valitsemist, igasugust jama ja selle kõige juures on suutnud maailma kultuuri panna suurema panuse, kui enamus riike. Et selles mõttes tasub nagu ise ka võib-olla hoida kerget stressi ja ärevust üleval, et kui seal on, niivõrd produktiivsete osutub. Aga mis filmidesse puutub, siis selge see sõstrad ilmselt itaallased ise ka aru, et ega neil viimaste aastakümnete hulgast midagi eriti pakkuda ei ole, suured meistrid jäävad ikkagi 60.-tesse natuke varasemasse aega. Et oleneb inimeste filmimaitsest muidugi, aga Feliinid kindlasti loetakse üheks suurimaks režissööriks maailmas, kes ei karda. Ma arvan, et filmis otseselt kõik peaks nagu ära seletama lahti, et need võivad veel liinisexe unenäolise ja mingi isegi võiks öelda ala teadusliku nagu mingi mõttevoog kaasa küll minna, ta on ikkagi imeilusaid filme teinud nagu Dolce viita või kaheksa ja pool või kõige kuulsamad on kõige paremad hetked. Kellele meeldib fotoraamatuid vaadata, näiteks need võiksid Antoniooniga tutvuda, kes, kes ei pelga, ütleme aeglasemat filmi. Meil on selline lugu, et filme teinud minu meelest alla 10 ja need kõik on head, et ei saa nagu väga eksida. Et moeringkondades kultusstaatus on kindlasti Blue abil, siis räägib mõrvast kuuekümnetes vigin Londonis. Kas lisab riskipoint või varasemast ajast triloogia laventuurale note reklis ühesõnaga joonitud täitsa vabalt niimoodi eksimatult valida. Need, kes võib-olla natuke räige muid asju ka tahavad näha, ei tohiks Pasoliinit vaadata, kes siis omasele võitlev vasakpoolse Key esteetikaga nagu mõtestab lahti tuhandet ühte ööd ja juhitavaid teisiseksi klassikalisi lugusid, parim on muidugi loo ehk 120 päeva soodumas, mis on tehtud markide, saadi temanimelise raamatu järgi ja noh ma ei söö ka enda otsustada, kas tegemist on hea või halva filmiga, ma usun, et siukse räige kogemuse mõttes ma soovitaks seda elus kindlasti kõigil korra vaadata. See kõik, mida itaalia filmidest inimesed ette kujutavad, see, et inimesed söövad mata rolleritega, kuulid, päikseprillid, pääsi, valge, see sall nagu lehvimas tuules, et see kõik on täiesti õige, et see, see ongi sõit Itaalia filmi kuldaega, seda kindlasti tasuks otsida. Aga liikudes filmist edasi muusika juurde, mis on ammendamatu varasalv vaikselt sellest me võiks juba eraldi teha saateid, rääkida tunde. Aga kui sa tooksid esile neid läbi viimaste aastakümnete või viimase sajandi selliseid itaalia nimesid, mida noh, mis oleks elementaarne, et inimesed peaks teadma, võiks teada, tasuks kuulata, millised nädalas. Jätaks kõrvale kõik selle, mille järgi itaalia muusikat tavaliselt nagu hinnatakse, tuntakse ehk siis kaks äärmust ooperi- ja klassikalise muusika ning nagu traditsionaalse folgi. Et need ilma, et nad on täiesti vastandlikud selles mõttes, et ooperi käsitles Itaalias on hästi konservatiivne ja kõik peab olema nii, nagu peab olema. Aga folk vastupidi, on nagu võtnud laene aastakümnete jooksul sadade jooksul ning Kreekast Araabiast igalt poolt. Aga noh, see on juba igaühe enda maitse, kas ta sinna tahab minna, mina nagu võib-olla eelistaksin just rohkem aega, kus tegelikult muusika popkultuur juba hakkasid nagu kokku põrkama minu jaoks isiklikult kõige olulisem kümnend itaalia muusikas on seitsmekümnendates väga mitmel põhjusel. Esiteks muidugi koos tekkis inte, saatorite leiutamise ja muu sellisega, hakkas Itaaliast pärit Itaalias levima nii-öelda Disco teine laine, mida siis kutsutakse praegugi Italia diskukse, mis on üllatavalt elujõuliselt mõjutanud ka järgmiste kümnendite tantsumuusikat ja ma ütleks, et isegi praegu just nimelt ka praegu on see väga aktuaalne muusikastiil ehk siis see on niisugune ütleme, maitseka disko ja Sandra EMO laulufestivali kuskil seal vahepeal, et see on igaühe enda pieteeditunde järgi, kas ta peab seda muusikat heaks või halvaks, aga eks ta selle õhukese piiri peal kogu aeg Polantseerib. Ja muidugi sellest diskost kasutatuna, aga minu enda täielik lemmikžanr on Itaalia 70.-te õudusfilmide Lode soundtrack soundtrack'il siis tuntumaks bändiks on vaidlematu lemmik ansambel Koblin ja noh, see on nagu pandud kokku diskost siis ütleme klassikalise muusika mingisugustest nagu ülesehitustest ja õudusfilmi häältest ja kogu see kompott on midagi niivõrd nii veidrat, et tekib veel kord kõik selle vahel, et kui filmis ikka noh, filmid on üsna graafiliselt vägivaldsed, räiged, siis muusika justkui on poole jalaga disko tekkinud see veider konflikt, mis on erakordselt huvitav, nagu muigas ta. Loomulikult ütleme, hindan kõrgelt seda klassikalist itaalia estraadi, sest et see on niivõrd jabur, et hea tuju tekitamiseks suvisel ajal väga hästi Too välja mõned nimed, et kui inimene veel ei tea, mida ta võiks siis hakata otsima. No seda Koblinit ma kindlasti soovitaks, et see on nagu niisugune väga-väga ajab end. Aga näiteks Ma võin ju loo loo öelda lugu, mida, nagu võis ka mängida, teile on bändilt nimega Fredienda Fling Touchmen, andes süstina bänd. Loo nimi on voltida Disco Dance parte una. Need on niisugused, et ühesõnaga sooviks, tegelikult kui keegi tuleb otsida, siis otsige lihtsalt Itaalia diskovärk sõna järgi, sest et need artistid enamuses on mõne singli järel vajunud ajaloo unustuse hõlma. Itaalia sellised suured estraadikuningad ja kuningannad, et keda sa nende seast Mäletan kunagi oli ja tuli purjus peaga koju natuke liiga hilja eesti emale kingituseks plaaditala Hits nagu lohutuseks tantsisid mööda tuba ja siis minul lubati ka hiljemaks üles jääda ja hüpata selle järgi sellest ajast peale mulle see itaalia estraad kuidagi klassikaline, nagu on ka olnud südamelähedane nimedest tuntumaid, teavad ma arvan kõik nagu, nagu Albano Romiina Bauer ja rikkija, poweri ja totocotonialist, kes isegi siin, kui ma ei eksi, siukseid armsad, ära leierdatud. Natuke lollakad mas mingist nurgast head lood. Räägime paari sõnaga ka itaalia suurtest kirjanikest, kes sinu isiklikud lemmikud ongi tasa. No kuigi Itaalia puhul võib olla, räägitakse ennekõike just mingist taantestabetrarcast, kubises klassikalist klassikast, mulle meeldib kaasaegne Fiction tegelikult Itaalias väga, et on selliseid inimesi, kes kirjutavad väga laadselt ja peene huumoriga ja suudaks nimetada kaaluga viinad, kindlasti kellel on tulnud eestikeelseid raamatuid parun puu otsas, mis koosneb kolmest lühiromaanist, mis on täiesti suurepärane asi. Ja kino pussati, kellelt on eesti keeles tulnud merekoll lühijuttude kogumik ja tatarlaste kõrb? Alessandro Pariko, kellelt on kõik enam-vähem suuremalt paremaid raamatuid eesti keelde pandud ka. Ja leidsin väga kihvt, aga mõtted, mis on meeltinagi tšaku, homoleopardi ja see on ka ilmunud hommik, raamat, kus tegemist on siis 30 viieselt ennast tapnud mehega, kes kogu aeg haige, terve eluaja ja selle 35 aasta jooksul tuleb välja nii küünilise maailmapildi, et isegi tänapäeva küünilise maailmas on valus lugeda klassikutest muidugi, Umberto Eco, kelles teoreetilised asjad keerulised, aga ilukirjandus on täiesti noh, selles mõttes, et vabariik tegelikult tundub, et nende, Itaalia kaasaegsete fiks autorite Eesti võrdkuju võiks olla natuke nagu Tõnu Õnnepalu stiilis, et on niisugused noh eriti Parikaetamiseksaid uitavad pisut täietuslikud kõrgintellektuaalselt nagu lood, et niisugune stiil iseenesest Aitäh sulle, mis lugu me siia otsa nüüd kuulata võiks? Kobinit siis äkki või ka Cowlini lugu on filmist ei olnud tark mees 79. Või oomega. Kommenteeri Saadet foorumis R2. Kommenteeri Saadet foorumis R2. Raadio kaks pritsin kinni Eesti Ekspressi reisilise Kohver toimetaja Krister Kivi, et teada saada, kuidas on kõige parem soodsam ja mõtekam Itaaliasse reisida. Ma arvan, et kõige mõttekam on broneerida need lennukipiletid võimalikult tükk aega ette sest siis võib Tallinnast Itaaliasse saadav tarris odavalt lennukiga näiteks. Meil on 21 päävetavastes ühe suuna hind, mis on umbes 1200 krooni pluss ja maksud ja Milanosse ja ka Lailal ja Air Baltic samuti Estonian Air, neil on päris häid odavaid ühesõnaga endiselt mille pluss on siis see tagasi saab tulla mõnest teisest linnast. Et see ei pea olema edasi-tagasi reis näiteks Milanosse ja loomulikult ka odavlennukompaniid armastavad väga Itaaliat ja ajaneb sõidab Riiast otse Milanosse, siis Stockholmist on lapselennud, piisas Veneetsias, ronis rooma Sitsiiliasse rattani lennujaama ja Easyjet, millega näiteks sügisel Tallinnast on ju Berliini piletid on ainult 19 eurot suund kosmottidega. Siis Berliinist on võimalik Easyjet ikka lennata Veneetsiasse, Milanosse, Napolis või Rooma. Mina usun küll, et kui inimene väga tahab, siis ta võib 100 euroga edasi-tagasi ära käia. Taastab piisavalt kaua ette Itaalia sees ringi liikumiseks, üks võimalus on loomulikult rang. Itaalia rongid on väga head ja kui tranitaal ja kodulehelt osta, siis on võimalik võtta ka näiteks rongipass, mis võimaldab sõita itaalia sees kolmel vabalt valitud päeval ühe kuu jooksul ja selline päts maksab 109 eurot. Üle 25 aasta vanad saavad veel palju odavamalt. Ja Itaalias on ka lennupassid näiteks selline lennukompanii nagu eero vann pakub võimalust osta kolm kuni viis kuponge Itaalia sees ringi lennata. Kui on kolm kupongi, siis on 59 eurot, aga kui on näiteks viis või rohkem, siis on see ühe lennu hind 49 eurot. See on minu arvates eriti hea võimalus selleks, et külastada selliseid paiku, mis on nagu kaugemal Milanost näiteks Lampedusa, mis on siis Euroopa kõige lõunapoolsem saar või Sardiinia või Sitsiilia. Veidikene tasuks ettevaatlik olla Al-Itaalia piletite ostmisega, sest ehkki ilmselt selle lennukompanii finantsseis on ju üsna kohutav, need on seetõttu päris head hinnad, näiteks Tallinnast on võimalik sõita koos maksudega 3900 krooniga edasi-tagasi Itaaliast seal Itaaliaga, kasutades KLM lend, aga see lennukompanii, kas teid on pankroti veerel, et kui nad ühel hetkel pankrotti lähevad, siis ilmselt investeeringut. Meie tänane reisipalavikusaade hakkabki lõppema. Kristi, mis on sinu enda kõige lemmikumad, asjad, kohad või teemad? Mälestused Itaaliast. Mul oli üks hästi tore selles mõttes, kõik reisid on olnud väga vahvalt, üks hästi tore reis oli meil ka eelmine aasta, kui me sõitsin, ma sõitsin koos Eesti kutsi esindajaga, sõitsime kutsi õhtusöögile, ferendesse, mis vanas villas oli teist vapustav, me tulime läbi Amsterdam tammi ja sealt edasi sõitsime siis ühe Itaalia kohaliku lennukompaniiga, kes suutis ära kaotada meie kohvreid, nii et me ootasime seal lennujaama, sest kolm tundi üldse, et me saaks teha avaldust ühesõnaga kohvrimisena kätte. Eelviimasel päeval, kui ma hakkasin ära sõitma ja siis, kui me hakkasime tagasi tulema, siis selgus, et tuule tõttu ei välju Firenze lennujaamast ühtegi lendu ja et umbes vingele linna tagasi minge kuhu tahate, tulge homme uuesti. Mul oli niivõrd äpardusi, aga see oli kuidagi kohutavalt, meil oli hästi lõbus, pluss seal see, see imekaunis üritus selles villas ja käisime ka seal muuseumites ja näitustele nagu selline hästi hästi vahva. Vahva reis oli, aga kõige suurema elamuse mul on ikka seesama ongi seal Alfi ja siis figuure jätnud, et kuidagi kohutavalt ilusad, et see loodus on seal tõesti selline, et no nutt tuleb peale ta Niiluse anternikese looduslinn kokku, et mitte nüüd, et oleks kuskil metsas kolanud, aga siis noh, ma ütlen, et kõik need õhtusöögid, et kas istuda kusagil vaatad seda, seda mingit neid kasvõi neid ümber olevaid inimesi või, või siis mingit kaunist vaadet, sööd seda head itaalia toitu ja siis mõtled, et tahaks siia elama jääda. Milline Itaalia külastamiseks kõige ilusam aeg, arvan, et kas varakevadel või siis augusti lõpp pärast, et August ise on kohutavalt ülerahvastatud, hästi rahvastatud, sest nendel on endasid puhkuste aeg ja siis nad reisivad hästi palju ka ise nagu noh, siis omal maal ringi. Väga palav on siis ka, et ongi septembri algus, näiteks augusti lõpp, et siis on nagu, et ta on ikkagi veel soe, aga ta ei ole meeletult palav ja samamoodi ütleme aprilli lõpp, mai algus, sama lugu, et ta on juba soe, aga ei ole ka veel hirmus palav, samas kõik õitseb, on hästi-hästi ilus, me ise oleme, te olete nendel aegadel enamasti käinud. Suur tänu stiili peatoimetaja Kristi Pärn-Valdojale meiega oma Itaalia armastust jagamast. Aitäh, Kristi, aitäh, Ingrid. Kui teil tekkis mingeid küsimusi, ideid või mõtteid, siis mingi raadio kahe kodukale www. R2-e kirjutage mulle reisipalaviku foorumisse. Järgmisel nädalal aga rändame Kenkaga koos Indoneesiasse headreid. Välja arvatud Belles, kui suveraadio kuulamata jääb. Et seda ei juhtuks, kanname kaasas.