Tervist, mina olen Hendrik Sal-Saller ja teie kuulate uunikumi. Kunagisest koolidiskod vaheajal generaator Emmiga müristajast Hendrik Sal-Saller rist on tänaseks saanud eesti pop roki rajuma idees rindlasi. Viimase kümnendi vältel on tema bänd Smilers raadio eetrites ja plaadiedetabelites halastamatult lammutustööd teinud. Vanemad olijad mäletavad kindlasti ka ansambleid vanem õde ja Baba. Mis muusikast peab lugu, aga mees, kes ise kirjutanud kuhjade viisi eestlaste lemmiklaule? Mul oli tegelikult nagu kõikidel teistelgi inimestel kohutavalt raske valida ühtelugu. Aga ma valisin ansambel apelsini, sellel lihtsal põhjusel, et ansambel apelsin oli vist minu jaoks ennem rock hotellisündi nagu eesti bänd number üks ja lugu nimega juhtuma on valitud sellepärast et see on minu teadliku elu esimene eestikeelne Frank lugu üldse, see tegi jättis minusse sügava jälje. Väga vinge kruu, igatepidi apelsin ja mulle meeldis, ma mäletan, ma käisin nii palju kui võimalik väikse poisina nende kontserditel Iffi fänn olen olnud eluaeg mulle meeldinud, kuidas nad on läinud asjata apelsin muidugi selles suhtes kummaline pandud, seal jube segadus, kunagi ei saanud aru, kes seal laulis, kes seal päriselt mängis, ilgelt Campendi oli laval. Eks sellel ajal oli muidugi oluline ka see, et natukene huumorit ikkagi oli, oli asja juures ka, mäletan eredalt ühte laivi, minu väikese poisi jaoks oli see jube tähtis, sellepärast et see toimub Kalevi spordihallis. Seal oli nagu päris kontsert selles suhtes, et seal sai istuda põrandal, pingid olid, aga seal pinkide peal istusid niuksed, soliidsed inimesed, aga, aga ütleme niimoodi, et niisugused karvased, kelleks mina sellel hetkel hakkasin vaikselt saama. Karvased istusid kõik põrandal ja, ja mingil hetkel sai seal püsti tõusta ja olla nagu umbes muud stockis jube lahe all. Ja, ja ma mäletan, nad mängisid seda luu, võttis ikka ihukarvad. Püsti väga vingelt ja ma kirjutan nagu oma mõõdetas siiamaani alla sellele et see võiks olla ikkagi Eesti kõige vingem funk lugu, neid on küll veel, aga ma arvan, et see vastane Ansambel apelsin alustas 1974. aasta kevadel. Nime leiutas ansamblile Tõnu Aare. Miks mitte apelsin hea, mahlane, rõõmsameelne, meeldib nii vanadele kui noortele ja saadavad ainult pidupäeviti, kirjutab bändi kodulehekülgaegade jooksul ansambel esinenud rohkem kui kuuendiku planeedist on saadud ka kõikvõimalikke medaleid, aunimetusi ja rahasid. Tähtsaimaks on siiski see, kui suudad kuulajaid end hästi tundma panna. See on suurim auraha laulu juhtum, autoriteks Ott Arder ja Tõnu Aare. Tõnu räägibki, mis talle pala sünniga seoses meenub. No kõigepealt see, et selline muusika on mulle alati meeldinud, mulle meeldib bluus soul, rock, fancy, kõik siuksed, öeldakse, üldised. Läheme tegime selliseid soolinike lugusid, siis mõtlen puhkpillidega näitaski mõtet teha selline korralik funky lugu, tellisin tekste, isegi sellel lool on kaks teksti, tegelikult Priit Aimla kirjutas ka selle teksti nimi oli antikristus. Lasi latil ka kirjutada ja ottidestile meeldis rohkem. Mis on veel loo puhul väga tähtis, et seal tahab minuga äki Marju Kuut. Muidugi, mina mõtlesin epipuhkpillide käigud välja ja Helmut oli see mees, kes oli siis see mees, kes ära Ortesteeris. Lendistusel valvas, et kõik saab. Elenti trompetimängija kaib Loit, Lepalaan ja. Trumbalist ja teine Tombalist Jürgenson ka ilma nende puhkpilliteda, see lugu poolnudki. Ma arvan, nii väga tähtsad selle koguja, et seda isegi tänapäeval on raske ette kalla. Täispuhkpillisektsioon kallas tänapäevalgi ette, aga kehvalt teha ei taha ja kui tuleb see hetk ja päev, millal löövad kampa puhkpillimängijad ja sitame seda keegi ei ole veel, esita see pauk, mis seal loo lõpulal. Laidre oli selline nats, siis võta otse fonoteegist on kuskilt rallivõistluselt võetud avariipauk ja täiesti ehtne noh, mis siin veel öelda, et lugu on selline õpetlik öelda, et ei lasu kuluna jõuda. Olgugi et sellele isegi tänapäeval vastavad need laulusõnad tõele. Nii ikka käib edasikäik siiski.