Bambuskaru hiidpanda märgiline ja ohutult sümpaatne loom hiidpanda elab niivõrd erilistes tingimustes, tal on niivõrd spetsialiseerunud oma toitumise poolest tõepoolest ligi 90 protsenti tema toidust on teatud hambus liikide noored võrsed, kaugeltki mitte iga lihtmitte igast bambuseliigist ei kõlba hiidpanda toiduks, aga ometi ta peab neid sööma eriti palju, ta on ju suur karu ja tal on vaja väga palju toitu ja kuna rõhuv enamus tema toiduproduktidest, mida ta tarbib, on just nimelt taimset päritolu siis muidugi on selge, et ta peab neid, seal on väga, väga palju on teada, et hiidpanda on võimeline välja minema, lehma leidma ja endale sellest lehmast säki teha. Miks just nimelt? Ta kunagi ei kiirusta näiteks loomset toitu süües ta kunagi ei kiirusta, võtab nii nagu praktiliselt kõik karud seda teevad kõigi peal sisused kõigepealt maksa muidugi. Ja siis natukest aega laseb muidugi bakteritel seda eelseedimist, tööd, hautamist, bakteriaalsed hautamis teha, siis võtab jälle natukene, sööt saab sellega muuseas päris palju vitamiine, loodan, et mitte keegi teist ei arva, et miini tõesti saab porgandit süüa. Kuid seda õige ta vitamiinide seal küll ei saa, seda saad maksast ja taimne toit, paraku, kui see on taimede Veigitatiivsetest osadest okstest, koorest lehtedest koosnev on loomulikult väga madala toiteväärtusega võrreldes lihaga. Selge see tublid inimesed, õigeteriaanlased peavad siiski seda meeles pidama ja natukene taimset toidu kõlade kõrvale natukene loomset valku ikkagi saama, olgu see näiteks piim või piimasaadused, eriti see puudutab kasvavad inimese organismi. Meie liik. Ma ei tea, kas lauset tekkis, aga sai areneda, sai selleks, kes me oleme. Loomulikult jahipidamisel. Koorilus loomulikult koorilus on väga tähtis tegevus, kooli ilus oli alati eriti põnev, eriti tore ja, ja päeva pärast siiamaani toovad jõulude või lihavõtete aegu, mis toimub Selverites priis maades korilus üks-ühele hästi mõnus tegevus, loomulikult see on, kuid korilusega oma arengu algetappidel ürginimesed ennast toita savanni päris kindlasti ei saanud. Nii et kasvav organism, inimese organism, ainult taimse toidu juurde jääda mitte mingil juhul ei tohi. Pandakaru seda loomulikult ei tee, ta võtab ka loomsed loomset toitu natukene kõrvale, kuid peamiselt öelda tõesti bambus. Muidugi, sellega kaasnevad igasugused huvitavad asjaolud, näiteks näiteks lõimedi soole järglaste hoolitsemine, pandakaru praktiliselt sünnitab endale kätte see tillukene. Mõnesaja grammine ussike, kes on pandapoeg, ei tohi maa peale jääda neljanda elukuuni igal võimalusel ja esimese paari lugu jooksul peaaegu pidevalt kannab panda poegi kätel sõna otseses mõttes. Ta elab sellistes bambusliikide eriliste liikide tehnikutes. Bambus on rohttaim. Nii et kas see on siis bambuseniit või bambuse? Aassalu ikka suured taimed ikkagi, eks ole, kus hästi palju mürgiseid madusid elab samuti ja tegutseb. Ja nende madude seas on bambus rästik, imekaunis roheline, kuldsete silmadega kärestik tähendab väga-väga kõrgel tornil mürgise aparaadiga ja seal on ka templi rästikud ja seal on teisi madusid. Seda väikest lapsukest lihtsalt ei tohi maha panna, kauaks ajaks aga kuskil mujal ammuse karu hiidpanda kuigivõrd. Söönuks saada lihtsalt ei saa. Nii et ka laste hoidmise võtetel on seotud vot selle oma spetsialisatsiooniga selle erilise, erilise toidu, erilise suunaga maailmas. Nüüd osatakse paljundada, hiidpandad tehistingimustes siis looduses on väga raske neid kaitsta äärmiselt raske.