Tallinna loomaaia troopikamajas elavat kolm harilikku lee Guani need on väga suured väga väärika olemise käitumisega troopilised Ameerika sisalikud taimetoidulised, sealjuures taimetoidulised legendid on muidugi täiskasvanust peast ei, väga lihtsal põhjusel troopiliste taimede vegetatiivset osad võrsed, lehed on väga tugevad, väga kõvad sel elementaarselt põhjusel, et muidu nad seal troopikas kuivaksid lihtsalt ära ja nii kõvast lehelabast tüki kätte saada, välja hammustada lõikas, närida on võimalik veel siis, kui sul on tõesti tugevad lõuad, väga tugevad hambad ja neid hambaid palju ja need hambad peavad olema odaotsakujulised ja veel sakilise servaga, nii et saaks tõepoolest saagida natukene ikka. Nii, et see armas sisalik võib elada mitukümmend aastat 20 30 vähemalt, kui teda korralikult pidada. Ta sööb täiskasvanul peast taimset toitu. Lapsepõlves, no ei ole tal siis nii tugevad, need lõuad ja hambad, ta peab sööma putukaid. Sest kujutage ette, troopiliste taimede lehed on isegi putukate, isegi mardikate kõvast Kidiin kestast kõvemad. Nimetus Leegu on tegelikult see on prantsuse keelepäraselt viidi, ma ütleksin, rikutud hispaaniakeelne sõna la kuuena. Ingu vana on jällegi indiaanikeelne suure sisaliku nimetus hispaania keeles oma sõna siis oli Laserda, nii nagu see on ladina keeles latserta. No meil elab näiteks laser Taagi, siis meil on kaks laser, eks ole, on siis arusisalik ja kivisisalik meile Meie saunas, aga nii kui vana see on ikkagi draakonikujuline sisalik ja kui see loom elab tee juures ja kasvab jõule, siis muidugi ta suhtleb teiega väga mõnusasti. Tal on suursugune, õhuke, aga hästi lai, kui profiilis vaadata, külje pealt, vaadata nahkjas lott lõua all, tal on põsed, mida ta saab punni teada, nii et nägu ansas eestvaates nii-öelda muutub täiesti kolm nurkseks ja põskede nurkadel, tal on soomused hästi suured ümmargused teha tolli, läbimõõdus mis meenutavad natukene silm, kui selline härra tõstab pead, ajab põsed punni ja sirutab kenasti oma lõualoti ja siis hakkab järsult noogutama. See tähendab, et tema on selle puuri selle kivi või selle oksa või no mille peal teisel kuningas. Ja ega ta hammustama küll ei kipu, meie loomadel on ka omad nimel. Üks härra küüraste, tal tõepoolest on kõige suurem isane selle seal on kolm isast puuris. Ta on kõige suurem ja ta on kõigele. Seal on üks lükk, mis saksa keeles tähendab õnneseen. Õnn, õnn, eks ole. Need kaks viimast tekkisid kuidagi nagu iseenesest troopikamajja me neid avastasime, kui nad olid juba nälga suremas. Noored loomad olid suhteliselt radiaatorite soojendus, radiaatorite patareide peale nad nad istusid, olgugi et seal on väga soe troopikamajas, aga kui sa oled söömata kuu aega või üle selle, siis sul on kogu aeg selline chilli tunne, eks ole. Sa kogu aeg lõdised ja õnnestus neid päästa, kuidas nad sinna tegi, siis ma ei kujuta ette meid ja arvatavasti keegi võib-olla niisugune ökofantastik või ökohull või mingisugune. Puudulike teadmistega, aga tulihingeline loomade armastaja võib-olla tahtis neid lasta looduslikku keskkonda ja ei osanud mõelda sellele, et kaugeltki mitte iga troopiline taim ja kaugeltki mitte igas vanuses leegaanile sobib toiduks igal juhul meile, mitte midagi ei teadnud sellest, et keegi ilmselt tõi ja lasi vahe, arvatavasti kuskil paar kuud. Leidsime neid sellise vahega, võib-olla toodi neid korraga üks on siis nimega õnn.