MINA OLEN Ivari urtšenko ja te kuulate uunikumi. Nooruses tuli sealt rattasportlase mõrudat leiba söönud Ivar Jurtšenkost. Rattaprofi ei saanud, küll aga ajakirjandus. Brow Eesti spordikommentaatorite eliiti kuulunud Ivar tulistas pikka aega ETV eetris. Seejärel kolis kirjutavate spordikommenteerijate ridadesse. Peagi Kalev Spordijuhina teletegemistesse on aastat. Praegu räägib Ivaraga spordi asemel hoopis muusikast, pealegi lemmikmuusikast. See ei ole isegi mu lemmik, vaid ta on selline lugu, mis on jäänud meelde, kuna mingil hetkel ma isegi ei mäleta, mis aastal see võis olla kodus kuulata kui hästi palju suveniire. Ja see oli siis loomulikult olev Vesponi esitatud lugu mandoliinid öös, seda, kui kodus kuulati mingi kasseti pealt, mäletan, siis alati tekkis selline protestivaim, et Mulle see jälle see lugu, et ise oleks samal ajal lasknud JMKE või midagi käredamat oluliselt kuulataks. Ja, ja see lugu on jäänud nagu sellest ajast meelde. Kui praegu seda lugu kuulata, siis tuleb tunnistada, et ega vanematel nagu vägagi maitse ei olnudki, et päris äge lugu tootja ja, ja siis nostalgia tuleb ka tegelikult ju meelde, et et olid nagu ajad ja kombed olid vähe, teised ja, ja selline. Kogu see käredam värk, mis kunagi sai nagu läbi elatud, ma pean silmas just muusikalises plaanis, et et see vist ma ei tea, kas ta kõigil päris taandub, aga päris paljudel sõpruskonnas on küll niimoodi, et saavadki sellised vähe meloodilisemad ja mitte nii rajud lood peale, et võib-olla see on niisugune loomulik areng. Et teda on noh, nii-öelda võimalusel kuulatud, aga konkreetselt mingist telefoni helinaks või jah, desktopile kuskilt arvutist ei ole endale tõmmanud. Kunagise Tartu näidissovhoosi kuulsa ansambli suveniir mõtles välja, pani kokku ja andis talle nime Heldur Jõgioja 1974. aastal Ilmatsalus. Ansambli isa soovil otsustati panustada rahvuslikele lugudele ja Saksas laagritele. Tipphetkel kuulus suveniiriks 12 muusikut ja suurim kontsert anti üheksakümnendatel alguses, augustiputši, kolmandal päeval Tallinna lauluväljakul, kus neid kuulas, vaatas 11000 inimest. Suveniiri son, pillime mänginud ja laulnud ligi 20 inimest. Nende seas on lisaks Heldur Jõgiojale ka Sirje ja Rein Kurg ning muidugi lüürilise häälega unustamatu Olev Vestmann, kelle sulest suveniiri kõige tuntuma hiti mandoliinid öös viis ja sõnad talit ongi. Enne muusikakool info oli Olev Vestmann jooksvalt Pärnu spordikooli, sprinti ja käsitööringis teinud puutööd kuid ema õhutusel jättis nood Harr. Sa oled sinnapaika ja hakkas kaheksandas klassis klaveritunde võtma Olev Vestmann, kui laulja sündis, kui noormees oli Tartu ohvitseride ja bigbändi saksofonist. Saatusliku sõjaväeteenistuse järel võitis Toonane Elva muusikakooli õpetaja Olev Vestmann televisiooni lauluvõistluse ühes intervjuus. Seejuures on ta meenutanud pärast konkurssi. Kutsute mind Tallinna, et teeme sinust laulja ja nii edasi. Aga tuli hoopis abiellumine perekond ning asi jäi katki. Siis tuli Elva kultuurimaja ansambel flip, kuhu jäin kuni suveniirina. Rubla ajal esines ansambel suveniir sageli kahes erikoosseisus seal kahes kohas vene aja lõpus oli küll tunne, et enam ei jaksa kogu aeg ratastel on meenutanud Olev Vestmann. Bändi hääbumise aegadel polnud potentsiaalsele tellijale ehk vanemal maainimesed aga enam peo raha. Vahel kutsutakse küll, et tulge seakintsu ikka anname, aga raha maksta ei ole, on rääkinud Weston, kes lahkus taevasesse ansamblisse 2004.-le aastal. Laulust, mandoliinid öös ja ansambli suveniir kõrgajast räägib nüüd Heldur Jõgioja. Ansambel loodi 74. aastal olevas linnas aasta hiljem. See oli tõesti väga populaarne lugu, omal ajal sai poolest jah, ega ühtki esinemist see läinud, ilma, et oleks lõpu pagana kontserdil või siis lisapalama läbi aegade. Niikaua kui olev laulis, nii palju taga kõlas ja eks seda ole ka teised teinud, aga miks ka mitte? Mõnus laul, ta on ühe Ameerika helilooja lugu, mille olev puheldas ja pani sinna midagi juurde olevi petsiga ja sõnaga praktiliselt ikka täiesti olevi lugu. Minul ei ole seal muudkui saatemuusikat tehtud. Targad inimesed on öelnud, et ega. See, et sul on olnud pähe tund, seda sa ei tunne ära, see selgub hiljem ja see oligi niimoodi, et palju aastaid hiljem, kui nüüd tagasi mõelda, siis oli küll seal nagu mäkke ronimine, jõuad tippu, sakad laskuma, jõuad ühelt rohelise aasa peale jõe ääres, seal istud ja puhkad ja vaatad mäe tippu tagasi, et kas tõesti sai käidud ja ega see kestis oma 10 12 aastat sai selgeks, et see ei olnudki nii lühike, saime piisavalt sõimata oma lihtsa koelisuse pärast. Sama repsi tegi ju näiteks luude, kuulnud, et keegi oleks ta kalla virisenud, et see oli või midagi. Mis puutub üldse populaarsuse, siis see ei ole enda teha. See on valik. Tookord valiti mind kui kõrgelt populaarsuse lainel, näiteks on Kihnu virve seda rida on lihtsalt vaja seda hästi lihtsa kohelist armsat eestikeelset skymeelselt, nii et tookord näited samad tellitud triot, söötsid, jootsid ja siit lapsi koolitada ja kõike. Vaadake, õnn ongi sellest, kus sa saad armsat asja sulle armsat asja teha iga päev ja seda tööna. Ja kui me oleme kindlad, et kas või üks laul jääb Eesti rahvale siis on ju töö tehtud.