Reisipalavik anymore nakkusraadioeetris. Tere, kallid raadio, kahe kuulajad, on aeg maailma rännakuteks, raadioid päris, algab saade Reisipalavik ja mina olen Ingrid Peek. Meie tänane sihtpunkt on siinsamas käeulatuses, piisab vaid läbi Lätti sõita. Ja jõuamegi juba Leetu. Et lükata ümber võimalikud kahtlused, nagu poleks leedu uurimist väärt. Vaid üks tavaline igav Ida-Euroopa riik olema tänaseks saatekülaliseks kutsunud kirjaniku intellektuaalid ja Tallinna Ülikooli rektori Rein Raua kes oskab ilmselt igast maast põnevalt rääkida, mida eriti Aasias, aga kellel on Leeduga ka perekondlikud sidemed ja üks põhjus, miks me täna just leidub tuurime, on ka see, et üsna pea alates järgmise aasta algusest on Euroopa kultuuripealinnaks Vilnius. Tere või pigem Laabas ridas. Härra Ralf. Te olete tuntud rohkem jaapanistina Aasia kultuuriloo professorina ja ilmselt raadiokuulajad eeldaksidki, et me pööraks täna pilgud itta. Aga vaatame hoopis siiasamasse natuke lõuna poole, et teha tutvust Leeduga. Ja ma alustaks võib-olla sellest, et millised on need eelarvamused Leedu kohta, mis on teile kõrvu jäänud ja mida te hea meelega ümber lükkaks. Ma arvan, et üks asi, mis võiks eelarvamus, mis võib-olla Leedu kohta levinud ja noh, nagu väga ei olegi põhjust ümber lükata, on see, et leedulased peavad endid, oma riiki ja kõike seda nagu natuke olulisemaks kui nii mõndagi naabrit ja arvavad, et see, nende nisugune kuulus ajalooline minevik, suurvürstiriik ja ka domineerimine paljude vene aladega kuidagiviisi ka nende nende tänast päeva niimoodi iseloomustab. Aga kui see kellelegi nagu puudutav ei tundu, siis kui sellega ära harjuda, sest see on tegelikult päris tore, sellepärast et seal sees on ka niisugune suur armastus oma oma kodumaa, oma juurte ja kõige leeduliku vastu, mis tundub aeg-ajalt kordades tugevam, kui meil siin Eestis oma asja peale mõeldes. Kui te mõtlete nüüd Leedu peale, siis mis on need sellised esimesed märksõnad, mis teil kohe pähe kargavad? No kõigepealt muidugi Vilnius, Vilnius kui linn, Vilnius kui kultuuriline fenomen. Vilnius on kogu Balti regioonis ainulaadne oma mult multikultuurilisuse poolest sest räägime siin teistest pealinnadest ja sellest, et Tallinnas näiteks on ka niisugused saksa kultuuripärand, jaa, jaa, edasi ja Riia on olnud kunagi suur keskus. Siis Vilnius asetseb niisugusel alal, mis ongi tegelikult isegi nagu mitme riigi ja rahva jaoks nagu tunne, nagu see oleks nende omandatud leedulased. Loomulikult peavad Vilniusest oma pealinnaks ajalooliseks keskuseks ja nii ta ongi. 14. sajandil suurvürst Gediminase poolt asutatud ja Leedu hiilgeaegade pealinn olnud aga samamoodi näiteks on seal trükitud esimesed valgevene raamatud, siis on Vilnius olnud väga oluline keskus ka Poola kultuuri jaoks. Sealt on pärit või Vilniuse linnaga seotud Poola suur rahvusluuletaja Adam Mitskjevitš. Juuditseja vastu mäletavad Vilnest kui Põhjamaade Jeruusalemma, kus elas Vilniuse, kaon juudi traditsioonis üks olulisemaid suuri õpetlasi, nii et Vilniuse linna vaadata, siis ta on leedulaste, valgevenelaste, poolakate, juutide ühine niisugune kultuurimetropol. Ja see on seal ringi liikudes ka väga selgesti tunda, tähendab just see, et ajalooliselt ehkki tähendab need riigid ei ole pruukinud üksteisega alati väga hästi läbi saada. Need rahvad võivad olla 11 kiusanud, bilanud ja nii edasi, aga need kultuurid on Vilniuses harukordselt täpselt ja ja harmooniliselt üksteisesse põimunud ja 11 rikastanud. Mis teile endale isiklikult Leedu ja leedukate juures kõige enam imponeerib? Mitu asja, esiteks see temperament mis on meie eesti niisugusest aeglasest olemisest tunduvalt niisugusema, jõulisem ja intensiivsem ja k noh, niisugune püüd ennast tingimata väljendada ja nii edasi. Ja teiseks ka see, et kui me oleme võrdlemisi niisugused ratsionaalselt, siis lisaks impulsiivsusele on leedukate kultuuris mu meelest üsna tugeval kohal ka niisugune noh, nihukese reaalse kujundliku mõtlemise element. Ajalooliselt on leedulased olnud suhteliselt konservatiivsed, eks ole, see oli viimane riik Euroopas näiteks, mis kristlusele ametlikult vastu võttes. Kui nad aga siis jälle midagi vastu võtavad, siis nad on nagu üsna kangesti selle küljes, nii et kui praegu kogu ülejäänud Euroopa on üldiselt suhteliselt sekulaarne ruum, siis Leedus on sellel katoliiklusel ja kristlasel usul argielus tunduvalt suurem roll kui teistes riikides. Võib-olla Poola välja arvata, et seda võiks nagu eeldada Joonatada aga katoliiklik maailmapilt on läbi põimunud ikkagi mingi niisuguse ürgse paganliku algega väga paljudes Leedu külades näiteks. On siiani olemas veel sellised inimesed, käsitöölised, keda tuntakse kui jumalategija tjev Dirbiis, kes kelle elukutse ongi see, et nad suurtest puu pakkudest teevad selliseid natuke jämedakoelise ja, aga väga ilusaid selliseid ja puuskulptuure sealhulgas siis ka igasuguseid pühakukujusid ja nii edasi. Leedus ristteedel, eriti, kui seal kuskil kunagi mingi autoõnnetus on juhtunud, seisavad kindlasti ristid risti sees võib olla väike karbike või või kastike kastikese sees puuskulptuur. Aga neid võib leida ka lihtsalt ringi liikudes metsa all, järsku leiad, et kümmekond suhteliselt Sõrreaalset kahe-kolme meetri pikkust puuskulptuuri, mis üks kohalik jumala tegija sinna kunagi on teinud ja see niisugune sürreaalne fantaasia, kujundlik mõtlemine kuidagi käivad koos selle niisuguse leeduliku temperamendiga. Leedu kunstist ja kultuurist räägime lähemalt veel tänase saate jooksul. Nagu kombeks, kuulame saates uuritava maa muusikat ja täna on mul kaasas rohkelt head ja huvitavat leedu muusikat, eriti just moodsamat alternatiiv samat kraami. Näiteks metel on metal, Jurga happy end les ja palju muud. Ja siinkohal ka tänusõnad inglid kohtlale Eesti MTV-st, kes mind, kes Leedu muusikaga väga hästi kursis ja mind kõikvõimalikku hea kraamiga varustanud. Kui teil on kaasas oma lemmiklaul, mis on ja miks teile meeldib? See tegelikult isegi nimelt päris mu lemmiklaule. Taandanud pakkuda sellepärast, et temast on erakordselt raske aru saada, kui ei ole, kui, kui ei taipa sõnu. See käib tegelikult ka selle laulu kohta, mida ma tahan esitleda ka selle niisugused muusikalised väärtused võib-olla paremini arusaadavad. Et tegemist on ühe leedu luuletaja rlitzkaze sõnadele tehtud lauluga, mida laulab ühe niisuguse, noh ütleme siis sihukese kabareeliku või Võ sihukese amort riiuliku tegevuse, Leedu variandiga väga kuulsaks saanud, kahjuks praeguseks juba surnud laulja ja helilooja Vytautas. Ja noh, võib-olla võiks isegi seda rohkem sihukeseks Singer Vingeriga nimetada selleks Leedu Singer Vinger yks selles praeguses kontekstis. Sest ta lugu räägib. Või on isegi sarnane Ühe Singer Vingeri looga, nagu oma sisu poolest kuskil keegi kuulab Ladina-Ameerika sambasid ja tsirkuse Copacavanan leedu loos. Ühes väikeses märgija linnas töötav santehnik räägib, kuidas ta ei saa kunagi Jamaicale tagasi minna, sest ta pole seal kunagi käinud ja mitte kunagi. Selline suurepärane kaunis pikkade mustade juustega naine, teda ei emba. Aga kõigi Se unistustel ka nagu hinges vaikselt tuksub, tema ikkagi elab oma väikese sukk märgija linnase töötab sealses tehnikuna. Ja see on ka kõik väga tore. Ja siis tulebki seal refrään Montegobei Montegobeeii. Aga mina töötan tehnikuna hoopis Hukmergias ja lõpuks hõikab laulja ja nüüd kõik koos me kõik töötame santehnikuna väikeses märge linnas. Väga terav ja ilus iroonia, mis eriti siis veel kuskil 80.-te aastate keskpaiku, kus see laul loodud nagu väga teravalt lõikas. Ja kommertstäna r näeb omajagu. Jo Tabula keel ju. Nii aga näed Aks Joossaiugeline. Teatas souli vitši Raudonydeosta täbeneri ESM anud Maantee ka. Keegi ei. Mond. Nikku Ast Merrigee. Viljaka lauski Tanjabeigeriooniagu. Remon pajukile Augele Ranussa karm. Asson. Ma ei ole nagu merigi. Mon. Nikku pasterwu hügieen. Ma ka. Nagu merigi? Ka v? Ga v? Saite tippu? Kes? On? Need kaitsmed Alustame tavaliselt riigi uurimist inimestest, kes annavad sellele maale näo kui ka sisu. Teil on Leeduga ju lausa isiklik perekondlik suhe teie abikaasa Rosiita nimelt on pärit Leedust. Niisiis julgen oletada, et tunnete leedulase natuuri ja tajute tema olemust paremini kui keskmine eestlane ning loodan, et jagate oma tähelepanekuid ka raadiokuulajaga. Jah, leedulane on keskmisest eestlasest nagu juba öeldud, nagu tunduvalt tunduvalt lahtisem ja temaga saab kiiremini kontakti. Muidugi üsna oleme küll, vestlused vist on ka juba selles mõttes nagu muutunud Kesk-Euroopale lähemaks aga see, mis võib eestlase jaoks isegi veidi imelik tunduda, on see, et leedulased peavad väga lugu niisugusest hierarhiast välisest viisakusest. Näiteks kui mitte mingisugust asja ütleb kuskil keegi ülemus, siis seda võib küll vaikselt nurga taga kiruda pärast, aga sellele ei ole viisakas vastu rääkida, ma tean väga mitut leedulast, kes nagu minuvanused ja kes ütlevad oma vanematele teie. Sellepärast, et noh, vanemad on ikkagi vanemad inimesed, nüüd tuleb austada, eks ole, tähendab see on üsna niisugune selline eestlaslik omavaheline sinatamine või ka see, et vanemate inimestega muutuvad ka suhted selliseks, kergeks on seal väga võõras ja vahest ka imelik. Teine asi on see, et leedulased ei armasta või vähemasti mitte nii palju, kui meie ei armastanud sellist täpsust. Kunagi on juhtunud isegi selline asi, et ma helistasin Vilniuse raudteejaama ja tahtsin teada saada, millal rong väljub ja siis mulle öeldi, et kuskil umbes lihtsalt seetõttu, et igasuguse ajaütlemise juures inimestel on harjumus kuskil umbes sinna ette panna, sellepärast et midagi ei toimu nagunii. Väga täpselt see noh, võib muidugi meie meie inimesi aeg-ajalt ka nagu häirida. Aga kui sellega nagu harjuda, ka sellega elama õppida, siis on sellest isegi puudust hakata tundma. Mis ma oskan veel niimoodi ühte rahvast inimesi sellisel üldisel viisil iseloomustada on väga raske. Aga jah, nagu öeldud, see niisugune tõtutest edasi-tagasi reveransside tegemine kaasne siukses argises vestluses üsna tüüpiline. Noh, näiteks kui minna mõne leedulase juurde koju külla, siis ta tõenäoliselt küsib, et kas soovite süüa. Sest söök on väga tähtis. Ja kui siis viisakas on öelda, et ei, mitte mingil juhul mu kõht äärmiselt täis, just sõin ma nagu üks, kolm päeva ei taha midagi, see küsimus kordub umbes paari-kolme minuti pärast uuesti. Olete te kindel, et ei taha midagi süüa, siis ta ütleb, et ei, ma olen ikka tegelikult ikka täitsa kindel, et ma tõesti ei taha süüa. Veel kolmandat korda küsitakse, et noh, et, aga võib-olla midagi natukene võtaksite seda kui just midagi väga natukene ja siis istutakse lauda nõtkub, sest ta on täis kõikvõimalikku söökija, ei tõusta sealt, paarid on nimelt, tähendab, see on niisugune tüüpiline leedulik vestlus ja lehtedest väga šokeeriv lehtedes, kui nad tulevad näiteks eestlaste juurde ja neilt küsitakse, et äkki kuid ta midagi see ja nad ütlevad, et ei, ei, mitte mingil juhul, siis eestlane vastab, et noh, et loodetavasti ei ole midagi selle oskajaid sõjaväest, meil on kõht tühi, tähendab siis sellest lihtsalt ei saada õigesti aru, et peetakse seda võrdseks tahtlikuks solvanguks. Et seda muidugi tuleks leedulastega suhtlemisel arvestada, et sellised väikesed viisakusega kaasnevad vigurid on sellele sihukesele sotsiaalsele suhtlemisele iseloomulik. Kas te oskate äkki veel välja tuua mõnda sellist põnevamat näidet just sellesama sotsiaalse suhtluse teemal? No see, et eestlased üldiselt kipuvad palju rangemalt kinni pidama kõikvõimalikest reeglitest, isegi kui nad saavad ise nende reeglite totrusest aru. Leedulastel on palju vähem probleeme sellega, et mingitest reeglitest lihtsalt nendele käega lüüa ja, ja teha nii nagu tundub parasjagu inimlikke õige. Ja noh, ma ei saa öelda, mulle see lähenemine, sümpaatne oleks. Ja siinkohal ma nõustun teiega. Leedu on läbi ajaloo olnud tihedalt põimunud läbiv Poolaga, ka täna elab seal rohkelt poolakaid, isegi rohkem kui venelasi. Ja lisaks suur valgevene ja ukraina kogukond, kuidas leedulased oma naabritega läbi saavad? Kas neil ei ole seal mingit analoogset teemat nagu Eestis ega Lätis, et venelasi vene kogukonda justkui diskrimineeritakse? Sellega kaasneb pidevalt sihuke väike ärevus. Tähendab, väikesed siukseid hõõrdumisi seal on, aga mulle tundub Leedu ühiskonna niisugune teema on pigem selline traditsiooniline antisemitism selles mõttes, et Leedu oli vene tsaaririigi koosseisus üks neid piirkondi, kuhu juute nagu otseselt ümber asustati ja kus nad elasid ja juutide nisugune püüd elus edasi jõuda, püüd hariduse poole ja ka see, et nad väga tihti kaubandusega tegeledes ja nii edasi kööki käsitöölistena võisid ohustada, siis nagu seda kohalikku välja kujunenud majandusliku infrastruktuuri, tähendab see on sellise, niisuguse väikese juudivaenu ajaloolise juudivaenu tekitanud ja noh, praegu kohtab seda seal järjest harvemini ja järjest vähem. Aga noh, see on igatahes suurem kui nagu mingisugune hõõrumine näiteks leedulaste ja venelaste vahel. Aga siis Leedu poolakad tegelikult eristuvad. Ühes nendest nii-öelda päris poola poolakatest ka väga selgelt neid nimetatakse niisuguse poolakeelse nimega Totteis siinsed, need, kes, kes siin elavad, nende keel on sellest päris poola keelest märkimisväärselt erinev, sisaldab päris palju Valgevene ja ka osaliselt leedu laensõnu. Heda on üks niisugune, noh, niisugune kultuurimarginaali ja, või selline kultuuri ääre peal olev nähtus mu meelest väga huvitav, sellepärast et noh, näiteks siin on šamaan, on mõnedes oma raamatutes seda kultuuriareaali Nemad iseloomustanud. Mu mälestused tegelikult sellises kultuuride kokkupuutepunktis toimub väga tihti ka erakordselt huvitavaid asju. Aga see muidugi ka nagu sellises Vilniuse subkultuuris ja Vilniuse lähedal nendel endistel Poola aladel on, on ka tunda, tähendab nendel aladel, mis esimese ja teise maailmasõja vahel olid poola küljes mis alles hiljem leeduda, nagu taasühendati. Kui eestlastel on oma selline nägemus kerge irooniaga vürtsitatud pilte lähinaabritest kindlasti venelastest, aga muidugi ka lätlastest ja soomlastest, kes teatavasti ei ole ju nii targad, andekad ja tublid nagu ees. Samas leedukad jäävad meist juba ühe sammu võrra kaugemale. Et nende suhtes ma ei ole täheldanud nagu sellist otseselt mingit stereotüüpset huumorit, aga kuidas suhtuvad leedukad eestlased? Siin ongi nii, et see suhe on selles mõttes ebasümmeetriline, et eestlaste jaoks Leedu tõesti ei ole nagunii tähenduslik, samas Eesti on Leedu jaoks olnud need viimased paarkümmend aastat väga tähenduslik. Seda seetõttu, et 88. aastal alguses Eesti oli justkui selle vabanemisliikumise eesotsas, kui siin tekkisid need rahvarinded ja võeti vastu see suveräänsusdeklaratsioon ja mida kõike leedukatele on vist olnud nagu kogu aeg nike alateadlik tahtmine kuidagiviisi mööda minna või kuidagiviisi see juhtroll enda kätte saada, et kuidas siis nii valgel hobusel ja meie suurvürst visanud Moskvale väravatest saama oda kinni ja meil on olnud riik musta mereni, nüüd järsku mingid eestlased? Tulevad ja ruulivad. Ja samuti see, et kui Eesti majandus võttis nagu esimesena kõige kiiremini kohalt siis on, vähemasti alguses on selliseid eesti kapitalil baseeruvaid ettevõtteid või ka välis kapitalil baseeruvate ettevõtete Eesti osakondi, kes on siis läinud leedulastel õpetama, kuidas, nagu päriselt elu käib ja nii edasi ja see on olnud leedulaste meelest nagu väga häiriv. Ja seetõttu sellise ninatarga enesekindla eestlase stereotüübid on oma väga kindel koht. Nii Leedus kõneldavates anekdootides kui ka näiteks Leedu huumorisaadetes näiteks keegi küla mäe nimeline eestlane on ühes väga populaarses iganädalases huumorisaates aastaid esinenud tobedate ninatarkade kombel staaridega, kuidas tegelikult asjad peavad olema ja nii edasi. Ja väga vaimukalt ekspluateerinud seda niisugust eestlase stereotüüpi. Ühe Leedu õllekompanii reklaamiseeriat, mille peategelane oligi Leetu ära eksinud. Niisugune natuke kohmakas ja natuke juhmakas Eesti noormees, kes leidis erinevates situatsioonides endale leedu sõpru. Anekdoodid olid väga nagu võidab, need reklaamid olid väga andekalt naljakalt teravmeelset koostatud ja Eesti näitleja oli ka selles peaosas, nii et põhimõtteliselt on võimalik selliseid stereotüüpe ära kasutada hoopistükkis nagu kultuurivahelise suhtlemise sihukeseks positiivseks edendamiseks. Jõudsime juba huumorimeele juurde, siis kas te eelneva näiteks jätkuks, äkki oskate mõne laheda leedu anekdoodi eestlastest tuua? Näiteks üks niisugune anekdoot, mida Leedus kuulnud on see, kuidas kaks eestlast jalutavad tartlasele silla. Näevad kuidas Emajões üks eestlane voogudes karjub ja hüüab. Hei, hei, ma ei oska ujuda. Ja siis eks üle silla jalutab, vestlen ütleb teisele, et vaata kui imelik, mina ka ei oska ujuda, aga ma ei näe mingit põhjust seda üle kogu Tartu linna kuulutada. Kas leedulased armastavad huumorit, on nad naeruhimulised lõbusad? Ja vägagi üldiselt. Leedu seltskonnad on meelest tükk maad dünaamilisemad meest päris Eestis siin päris nagu Kaurisime filmide moodi vaikides viina ei joo, eks ole, aga see on niisugune. Leedulaste omavaheline suhtlemine tähendab see tahtmine rõõmu tunda ja naerda on väga iseloomulik neile. Kuidas nad oma meelt lahutavad, kas nende sellistel seltskondlikke olengutel on ka tugev toosti kultuur nagu slaavi tüüpilise tomitud temperamendile omandada. Aga nad laulavad meelsasti ja palju. Ja see on jälle väga tore. Reisipalavik alustab Rein rauaga Leedu ringreisi pealinnast Vilniusest. Millisena te lisaks eelpool sellisele kultuurilisele pildile? Vilnius seal mitte käinud inimesele kirjeldaks. No Vilniuse linnaositi väga erinev ja Ühest küljest on Vilniuses väga niisugune meeldiv, väga keskeuroopalik vanalinn. Teisest küljest on seal niisugust väga nooblit, poodide, teatrite, kõige muuga suur, osaliselt jalakäijate tänavaks muudetud Gediminase prospekt, mis lõpeb katedraali ees väljakul, kus on kõrge kellatorn ja mille taga on siis suurlinnamägi. Aga lisaks nendele kahele kohale, kuhu nagu turist kindlasti satub, ma tahaksin soovitada ka oma lemmikpiirkonda, nimelt jõe tagust Vabariiki. See väike jõgi, mis läheb katedraali linnamäe tagant läbi Hanna kiriku juurde ja sealt edasi, see ei ole siis suur jõgi ehknerismis, mis üldiselt jagab Vilniuse kaheks osaks, vaid see vilin hääle, mille järgi Vilnius oma nime on saanud. Selle taga oli üks niisugune linnaosa, mis oli kunagi kümmekond aastat tagasi veel üsna troostitu ja räämas kus elas, võib olla suhteliselt asotsiaalne kontingent ja nii edasi. Aga kuhu siis hakkasid järsku võib-olla korterite odavuse tõttu kolima just nimelt kõikvõimalikud poeemlikud kunstnikud, muusikud, luuletajad, heliloojad ja nii edasi ja kus tekkis järsku nisugune rõõmsate noorte ja andekate inimeste seltskond, kes ühel hetkel otsustasid, et nemad kuulutavad välja iseseisvuse, et neil on nüüd jõetagune vabariik ja et jõe taguses vabariigis antakse välja ka oma basse näiteks, et viisarezhiimi nad just Leedu Vabariigiga sisse seadnud. Aga selline hoopis teistsugune meeleolu seal tõesti valitseb, seal on tänavakohvikuid, seal on selliseid õuesoppe ja väga ootamatuidki vaateid, vanu maju, mida on väga loovalt korda tehtud ja mu meelest on see ka väikest jalutuskäiku igatepidi väärt. Kas on veel mõni selline märkimist väärt? Huvitav või põnev paik Vilniuses just mida võiks kindlasti vaadata lisaks nendele peamistele turisti kohta? Jah, näiteks see kant, kus asub Eesti saatkond linnaosa nimega švei Riinas mis võib-olla veidi meie Nõmmet meenutab, on ka väga kena. Aga mina soovitaksin küll neil, kellel on nagu aega ja viitsimist nendelt niisugustelt korda tehtud tänavatelt sellistesse natukene vähem käidavates Hanalina tänavatesse käänakutesse ära eksida ja vaadata, kuidas on selline Kesk-Euroopale natukene laisk ja samas hästi inimlik elustiil seal veel järele on jäänud. Milline see on üks väheseid pealinnu, mis on sügaval sisemaal, näiteks Riia ja Tallinn on ju sadamalinnad rannikul. Miks ei ole Leedu pealinn näiteks hoopis Klaipeda? No see on vast ehk seetõttu, et sel ajal, kui Leedu riik niimoodi moodustus ja tugevnes oli tal nagu kaks niisugust poliitilist tegevussuunda. Üks oli lääne poole, kus ta tegeles põhiliselt ristisõdijate tagasitõrjumisega ning seetõttu ei oleks olnud väga mõistlik oma pealinna nagu sellele rindejoonele lähedale viia. Teisest küljest aga ida poole tegeles Leedu ise ekspositsiooniga ja see oli selline rahumeelne ekspositsioon, mis seisnes siis Leedu suurvürstide ja poegade ja ukraina või vene vürstiriikide pärijate tütarde abieludes, sega vastupidi, tähendab, ja millega siis Leedu oma niisugust mõjusfääri ida poole laiendas ja seetõttu nagu Vilniuse asetsemine sellel sellel suunal tundub poliitiliselt igati mõistlik valik. Muuseas, selle viimase kohta võib öelda, et näiteks Vene tsaar Ivan, neljas julm oli noh, nii-ütelda vere poolest vist umbes kolmveerandi ulatuses, leedulane, sellepärast et tema ema, tema vanaema ja vanavanaema olid mu mäletamist mööda kõik leedušerstile tütred. Kas te sellega seoses ei tea mingit legendi, vürst Gediminase unenäos ma olen põgusalt kuulnud, aga. Et unenägu oli tal selline, et ta oli oma sõjasalgaga koos kuskil seal orus, tegelikult seal orus oli juba siis Suur-Leedu suurim Leedu paganlik pühamu seal lähedal laagris ja see oli, oli näinud unes, et mäe otsas hunt hiilgab ja siis selle pühamu preester oli talle ära seletanud, et see tähendab seda, et juhul kui ta selle mäe otsa kindluse ehitab, siis seda kunagi ei vallutatud. Milline on sadamalinn Klaipeda? Klaipeda on jälle hoopis teistsugune kui Vilnius, selles mõttes, et Klaipeda niisugune ajalooline suurt side on olnud Saksamaaga. Klaipeda võib tunduda eestlasele arhitektuuriliselt lähedasem, sest ta on rohkem niisugune Põhja-Balti moodi. Seal on sarnaseid saksa like ehitusstiile. Praegu on Klaipeda sadamalinnana nagu väga dünaamiline ka seetõttu, et seal on ta on majanduslikult väga arenenud seal liigub palju raha ja seetõttu võetakse ette päris niisugusi vägevaid projekte selleks, kuidas Klaipeda tuua niisugusest trööstitus sadama tööstus minevikust niisuguseks kaasaegseks Euroopa linnaks ja ma küll peaksin ütlema, et see mu meelest väga hästi õnnestunud, sest seal on meeldiv viibida. Eriti näiteks, kui toimub parasjagu mõni džässifestival või mingit muud niisugused pidustused, kus kultuurielu on intensiivne. Milliseid linn või linnakese te Leedus veel esile tooksid, mida võiks sinna sõitja uurida, vaadata, tutvuda Käia kondamas? Väga mõnus kant, näiteks on Vilniusest lõuna poole või isegi pigem kagusse jääv truski ning kaid ja selle ümbrus. See on see koht, kust on pärit leedu kuulus kunstnik ja helilooja Charlie joonis aga samuti ka näiteks tuntud prantsuse skulptor Jacques lipsits nende majade vahel on võib-olla 50 meetrit vahet, kust nad pärit on. Praeguseks on truski ning ka oma niisuguse näemulase jõe ääres ja seal on kuulsad mineraalvee allikad. Seal on väga palju kõik võimalik sanatooriumi ja ka vist. Kui ma ei eksi, siis Baltimaade suurim veekeskus kus on siis kõikvõimalikke atraktsioone ja nii edasi, umbes niipalju kui Eesti veekeskused üksteisega kokku liita. Ja seal on väga mõnus puhata korralikult välja arenenud infrastruktuur, selleks see on selline rahulik koht, võib sõita laevakesega mööda Näämanust edasi-tagasi. Jah, võib sealsamas truski vinklis olla, aga see on selline. Mitte selline koht, kus oleks mingi üliintensiivne ööelu ja baarid hommikuni lahti vaid just pigem selline koht, kus saab rahulikult raamatut lugeda, mida ma olen alati võimalusel tulles suviti üritanud ka nädalakese teha. Hästi kaunis kohtan ka kura säärkindlust, kus asub vähemalt minu sõprade ja ka ma olen ka ise käinud ja ma tean paljude noorte eestlaste seas väga populaarne puhkuse koht Palanga. Palun ka tegelikult ei ole otseselt Kura säärel, ta on Klaipedast põhja poole veidi ja ta on selline, tähendab, see on sihuke noh, Leedu Pärnu nii-ütelda minu jaoks on ta kohutavalt ülerahvastatud ja ka nagu hinna kvaliteedi suhtes, mitte tingimata see kõige parem koht, kus leedus mere ääres olla. Aga kui näiteks keegi oma autoga seal kandis ringi sõidab, siis minu soovitus oleks Klaipedast sõita praamiga üle v-olla Kura säärel ja sõita seda kitsast käänulist ja erakordselt ilusat maanteed niidasse ja tagasi, kusjuures niida, mis on samuti isegi võib-olla natuke liiga suureks kasvanud, aga see on noh, olnud selline varjatud pärl, praegu ta enam nii väga varjatud ei ole. Seal on kõikvõimalikku hotellindus ja kõike muud hästi palju. Aga seal on tõesti siis kilomeetrite pikkune liivarand, mille kõrval on suured luited. Räägitakse, et kui Leedu oli sakslaste poolt juba ära vallutatud teise maailmasõja ajal siis kindral Rommel, kes pidi oma vägedega minema Aafrikat vallutama oli harjutanud liiva sees edasiliikumist just nimelt niidal uidetel. Praegu on see nii palju looduskaitse all, et sinna Loidetele nagu väga kaugele uitama enam ei pääse, selleks et see liivamass ei hakkaks liikuma. Aga see on erakordselt päästeetlike, täiesti selline vapustav vaatepilt. Minu oma soovitus tähendab, mida ma olen teinekord üritanud ise teha, on see, et kui Klaipedast minema hakata, siis enim esimene asula seal Hanjuvad grante natukene väiksem, aga ka oma niisuguste võludega, mille hulka kuulub näiteks kummalisi musti puuskulptuure täis mets, mida nimetatakse nõiamäeks, kus on tõesti neid kümneid ja kümneid selliseid reaalseid kuradi kujusid ja igasuguseid muid olendeid. Aga kui sinna peatuma jääda, siis on võimalik näiteks üürida juvad kratest jalgratas ja mööda spetsiaalset jalgrattateed, sõita see 35 kilomeetrit, et aeg-ajalt tee peal väga maalistes kohtades peatudes niidasse ära anda, jalgratas sealt tagasi. Ja selline süsteem on seal suviti võimalik olnud ja minu jaoks väga meeldiv kogemus. Ma usun, et väärib igatepidi järeletegemist. Ja siis võib mõnes niida angerjat, restoranis näiteks kõhu täis süüa sõita, bussiga jõuad kratesse tagasi ja ongi päev kuidagiviisi erakordselt meeldivalt täidetud. Mainisid enne saadet ka Ignalina kanti. Ja see on see kant, kus on siis seal on kümneid ja kümneid väikseid metsajärvi mõni neist sügav ja täitsa niisugune selgelt tumesinise veepinnaga, mõni teine jälle natukene madalam ja liivase rannaga, kus saab plaažitada ja nad on peaaegu kõik omavahel ühendatud, nii et ka seal on võimalik tsirka 60 kilomeetri pikkune linnulennul 60 kilomeetri pikkune paadimatk, täiesti vabalt ettevõte lihtsalt ühest järvest teise kulgedes. Selline vahest nimetatakse leedušveitsiks ka jah, aga niuke hästi kaunis Kant samuti selline hästi külalislahke, mõnedes väiksemates linnades on vanad huvitavad kirikud püsti seal edasi. Üks niisuguseid kohti, kus, kus leedulased ise hea meelega puhkavad, et kui on vaja Vilniusest ja Kaunasest mõneks ajaks ära saada. Ignalina lähedal näiteks paluše nimelises väikeses külas on, aga arhitektuuriliselt huvitub puust kirik kus on niisuguses vanast-vanast traditsioonilisel viisil ehitatud ja ikka veel püsti. Ja kui juba kirikute peale jutt läks, siis üks asi, mida kindlasti Leedus olles tasub külastada, on surnuaiad. Kui meie omad võivad olla selliseta tagasihoidlikud ja niisugused loderlikult ranged, siis Leedu surnuaedadel võib näha niisugust katoliikliku visuaalse fantaasia lokkamist, suuri kujusid, erilisi hauaplaate avakujundust ja kõike muud, nii et see selline barokistiilile omane suhe surmaga sugune kummaline ambivalentne suhe surmaga on siiamaale tegelikult leedu kultuuri osa selles mõttes mõne väiksema linna surnuaed, näiteks tasub kindlasti külastamist. Kas Leedus on veel mingeid põnevaid paiku, mis te tahaksite raadiokuulajale ära mainida? Eks neid on seal ju omajagu, väga palju on tegelikult Leedus ka selliseid kohti, kus näiteks mõni kohalik talumees, mõni veidrik on hakanud ise tegema midagi niisugust oma maja ja majapidamist ümber kujundama millekski eriliseks ja tulemuseks on kummalised kontseptuaalset kunstiteosed ja kooslused näiteks kuskil keegi oli oma maa peale hakanud tassima suuri kive selleks, et teha sellist kivide kodu ja nüüd on seal peaaegu mingi kivide muuseum kõige vapustava fantastilisem, millest on tehtud ka isegi film ja raamat välja antud oli Arvila talu Sanantai nimelise linna lähedal siis Loode-Leedus, aga ma kuulsin, et sellest ei ole enam praeguseks midagi. Arvila veel nõukogude ajal tassis kokku igalt poolt niisugusi hävitamisele mõeldud vanu nagu kultuurimälestisi ja tegi neid ise juurde katkisi, hauaplaate poolikuid kujusid, kõike, midagi, kus Nad moodustasid sihukese suures reaalse ruumi, siis hakkasid sinna hipid kogunema. Kitsed elasid enam-vähem samasse aastasse kesiselt, hauakivid, heinaküünid ja nii edasi ja see oli tõesti midagi nagu väga suurepärast. Noh, võimalik, et ongi parem, et see ei ole muutunud või tähendab sellest niisugust suurt turisti asja. Kui sa selliseks saaks, siis ta häviks või ongi juba hävinud? Ma ei ole sellise mitu aastat käinud küll aga tähendab, õitseb ja särab Šiauliaist mõned kilomeetrit põhja pool asuv ristide mägi, mis on, annab sellisest sureaalsest baroklikust, lokkavast, katoliiklikust mõtlemisest päris hea pildiristide mägi on koht, kus on siis mitte tuhandeid, seal on sadu tuhandeid rista, seal on võimalik ise neid teha, ise neid sinna tuua, esemeid sinna asetada, on võimalik osta neid sealt mäe eest kuskilt kirjutada, midagi peale kuskile panna ja nii edasi. See on niuke üsna tummaks võttev hunnik erinevaid rist erinevates värvides, mõni lihtsalt Pahklikest oksadest kokku pandud, mõni on ilusti hööveldatud, mõnede värviline lindike küljes, erinevad tekstid peal ja nii edasi. See jääb autoga liikujal, kes läbi Šiauliai sõidab, võiks jääda täiesti tee peale kindlasti külastamist. Reisipalavik nakkusraadioeetris. Reisipalavik piilub koos reinrauaga leedu kultuuri kulisside taha ja tahaksin teada, mille üle Leedu ise oma kultuuripildis kõige uhkem on. Kui eestlaste kohta võib öelda, et me oleme sihuke kirjakultuuriga rahvas, et näe, jaoks nagu raamatud on olnud traditsiooniliselt keskpunkt, eks ole, siis Leedu puhul on selleks olnud teater võib-olla just seetõttu, et kui jällegi luterlased on pidanud ikka ise piiblit lugema ja nii edasi, siis katoliiklaste jaoks on olulisem see dramaatiline missa koos kõigi ilusate ristikäikude ja, ja muude vaatemängudega. Ja seetõttu on noh, Leedus traditsiooniliselt teatrikultuur olnud väga tugev ja on seda ka praegusel on palju huvitavaid lavastajaid, on huvitavaid teatrifestivale ja Leedu teater on tunduvalt vähem tekstis kinni. Kui eesti teater seda traditsiooniliselt olnud, Eesti teatrikultuur seisneb ikkagi niisuguse teksti psühholoogiliselt selle mõistmise edasiandmise sees siis Leedu teater on väga tegevuslik. Ta on isegi vahest mõnevõrra huligaan, kasutab seda niisugust leedulikkusel reaalset fantaasiat ära selleks, et teksti lõhkuda, temaga ümber käia, täituda visuaalsete kujundite kõige muuga, mida dramaturgi kohe päris kindlasti ei ole alguses üldse kavatsenud. Ja need, kes teavad vanemast põlvest näiteks ekrootjust või noorematest lavastajatest sinkurshaavast saavad aru, millest ma räägin, et ma usun, et teater on olnud ja, ja ilmselt ka jääb Leedu kultuuriline siukseks nominendiks. Mis teile leedu kultuuripildist veel imponeerib? Lisaks teatrile väga head, sest see on seal, siis on seal kaasaegses kunstis väga huvitavaid tegijaid, on üsna niisugune kihisev mulli kunstielu ja ka kirjandus on täitsa huvitav ka huvitavaid luuletajaid on. Luule puhul on muidugi väga raske kultuuri piire ületada. Rõõm kuulda, et Leedu kultuurielu pulbitseb, keeb, seal toimub kõikvõimalikke asju. Ma kuulsin näiteks osalesite Leedu filosoofide päeval. Mida selline üritus endast kujutab, mis teemasid seal käsitletakse? Ei, see toimus lausa Tallinnas siin ja Leedu filosoofide päev toimus selle aasta veebruaris. Siis kui analoogiliselt Eesti Vabariigiga sai ka Leedu Vabariik 90 aastat vanaks, siis meie ülikoolis oli seeria üritusi, kus seda tähistati ja Leedo filosoofide päev oli lihtsalt selline päev, kus olid meil külas neli kaasaegset leedu mõtlejat, kes pidasid avalikke loenguid ja debateerisid publikuga ja minu meelest oli see igati kordaläinud üritus. Tegelikult on õieti väga kahju, et Baltimaades üksteise kultuuri nii halvasti tuntakse leedu kirjanduse, läti kirjandus meie jaoks peaaegu tundmatu maa, mõnevõrra teab eesti teatrihuviline Leedu teatrit võib-olla kursis sellega, mis Läti Riia ooperis toimub. Natukene näiteks Rein Storm on ka kultuuripiiri ületanud aga seda masendavalt vähe võrreldes kogu selle niisuguse kultuurilise liiklusega, mis teistest suundadest meile tuleb. Ja samasse võiks meile huvitav olla. Leedu on katoliiklik maa, kas suhtumine religiooni on seal tõsine, omab religioon inimeste elus suuremat rolli, kui Eestis käivad nad kirikus, palvetavad. Ma ütleks selle kohta, et katoliiklus ei ole mitte üksnes usund, vaid ka mõtteviis, et näiteks suur Tanja filmirezhissöör, Luis Puniuell oli atest ja suur kirikuvastane. Ometigi mõtles väga katoliiklikud Punivell erinevates filmides tuleb see niisugune Suhe, kohati võib olla täitsa haige suhe kirikusse ka kõvasti välja, selles mõttes ütleksin küll, et katoliiklus on peaaegu iga leedulase sugusest kultuurilisest identiteedist suur osa, sõltumata sellest, kas ta on praktiseeriv kristlane või ei ole või on ta koguni, sest nad on nagu selles mõttes kaks ise asja. Aga mulle tundub, et ka aktiivsete praktiseerivad kristlaste hulk leedulaste seas on kindlasti suurem kui Eestis ja et ka need, kes võib-olla nagu regulaarselt näiteks kirikus ei käi, käivad seal ebaregulaarselt, aga mitte kui nii-öelda turistid arhitektuuri vaatamas, vaid nende jaoks on ikkagi kirikusse minemine teises tähenduses, kui see meile näiteks võiks olla. Samuti oleme näinud ka näiteks noh, taksojuhil pühabildikest vahest muid selliseid asju tähendab, mis viitavad sellele. Aga seda ka ehki öelda, et katoliiklus on alati suhtunud luterlasest tunduvalt tolerantsemad naguniisugustesse paganausu säilmetesse, tähendab, on üritanud paganausu niisugusi jääke enesesse integreerida sellest näiteks suur pühakutekultus selleks, et saaks näiteks mingisuguse kohaliku imettegeva kuju ütelda, et see on hoopis pühak ja nii edasi. Ja seetõttu see katoliiklus sisaldab tegelikult rohkemaid kihte. Ta ei ole nii selgelt ühemõtteline ja näiteks katoliiklaste või katoliiklus käib tunduvalt tihedamini koos ebausk, hirm üle tee jooksvate mustade kasside koju tagasimineku laua peal, kummuli keerdunud saia igasuguste muude asjade eest, tähendab, millega kaasnevad selle ega väiksed nõksud, kuidas ta pärast olukorrast välja saada siis usk, unenägudesse, nende seletamine. Ja kõik see omab mu meelest suuremat rolli. Leeduni sihukeses argiteadvuses. Leedu kultuuri teema lõpetuseks, kas on mõni põnev festival, mõned pidustused, pühad, mida te kindlasti soovitaksite külastada? Jah, on märtsi alguses Vilniuses on traditsiooniliselt olnud Vilniuse kaitsepühaku kuningas Kazimierz päev. Sellega on kaasnenud tihti niisugune käsitööturg, kus nii käsitöölised, kunstnikud noored inimesed on tulnud müünud oma tehtud asju. Ja üldiselt on sel ajal müügil ka juba need kuulsad leedu verbad verba, tegelikult on palmipuudepüha. Kui palmi oksudega tervitati Jeesust, siis nendest palmiokstest on leedu kultuuris saanud niinimetatud verbad. Nad on sellistest kuivatatud taimedest tehtud teinekord lausa kahe meetri pikkused värvitud. Niisugused ilusad sellised esemed, mida inimesed ostavad, hoiavad oma kodus faasides nad on tõesti niisugused kunstilised, et see näiteks on üks, üks niisugune koht, kus võib sellise huvitava elamuse saada küll. Leedu oli kunagi vürstiriik ning mingi hetk isegi Euroopas suurim riik, mis laius tänase Valgevene, Ukraina ja osaliselt ka poole Venemaa aladel. Kas leedulased ise on selle aja üle väga uhked, peavad seda oma maa nii-öelda kuldajaksi, igatsevad, võib olla veidikene tagasi. Loomulikult on, kes ei oleks ja mingis mõttes on nagu tänamatu näiteks ka see, et kui pärast siis Leedu suurvürstiriik ja Poola kuningriiki ühinesid üheks konföderatsiooniks nimega Shatchospoliita, mis tegelikult tähendab vabadust ladina keelde tõlgitult Res Publica selline valitava monarhiga riik siis kuidagiviisi oleme me harjunud mõtlemaselts pluss poliida Poola. Tegelikult see oli ikkagi Poola-Leedu konföderatsioon ja mõlemal poolel oli seal oma sõna öelda. Aga tõsi on see, et selleks ajaks leedu eliit aadlikkond oli suuresti poolastanud, tähendab sellised tuntud Leedu suguvõsad, mida võib-olla ajaloo huviline eestlane tundnud nagu Radwila või poola keeles ratsivil katkevičus seal poola keeles Hodgjevitš edasi tegemist on tegelikult leedu suguvõsad, mille esindajad lihtsalt hakkasid rääkima poola keelt, noh umbes nii nagu siin võisid ka mõned eesti ülikut liituda sakslastega, võtta saksa keel üle muutuda osaks sellest baltisaksa kultuurist. Ainult et seal oli siiski ka nendel poola keelt rääkivatele leedulastel enam sellist niisugust nagu leedu taju. Nad võib-olla ei mõelnud Leedust läbi keelejaga, Nad mõtlesid Leedust läbi maa läbi tema kultuuri läbi tema traditsioonidele pidasid ennast ikka leedulusteks. Nii ongi, et kui ka lugeda näiteks Henriksson Kiievitši ajaloolisi romaane, mis räägivad Poolast siis küllalt tihti on seal ka leedulased tegutsemas. Kas seda nende vana vürstiriigi sellist mäletamist ja austamist on kuidagi ka märgata? Seda on silmaga märgata sellest, et need vanade vürstide kujusid on hakatud viimasel ajal tegema selliseid ajaloolisi mu meelest on küll suhteliselt asjata valitsejate paleed hakatud üles ehitama, mida kunagi tegelikult selle koha peal ei ole olnud. Aga seda on ka kuulda. Kui tutvuda mõne leedulasega, siis noh, ütleme nii, et kolmel juhul viiest on Leedu poisslapse nimi ikkagi mingi vürsti nimi ka olnud nagu Mindaugas Gediminase Vytautas. Midagi taolist. Lisaks sellele, et Vilnius on järgmisel aastal Euroopa kultuuripealinn, tähistab Leedu 2009. aastal ka oma riigi nime tuhandendat aastapäeva. Teate te, kust see nimi pärit on ja mis pidustusi neil selle tähistamiseks plaanis on? Tegelikult Leedul riigist ei saa rääkida, see on leedu nime 1000. aastapäev, sellepärast et kui ma ei eksi, siis kroonika, kus on mainitud, on öeldud, et mingit leedulased on paar saksa misjonäri teise ilma saatnud. Ja juttu ei olnud siis veel päriselt nagu Leedu riigist Leedu riiki me võime ikkagi rääkida alates suurvürst Mindaugas Est kes ühendas need niisugused pisikesed nii-öelda spontaanselt tekkinud omavalitsused üheks selliseks suureks süsteemiks, kes krooniti kuningaks ja kes pani sellele hilisemas Leedu suurusele 13. sajandil aluse. Olen kokku puutunud mõtteviisiga, et Leedu oleks justkui Baltikumi vaeslaps, noh seda siis Eesti poolt vaadeldes, et muidugi esirinnas on Eesti, seejärel siis keskmine Läti ja Leedu oleks justkui selline kõige lahjem. Aga kuidas Leedu riigil tegelikult läheb? Mina küll seda ei oskaks niivõrd öelda, sest meil on siin mõlemal pool olnud erinevaid perioode, tähendab, oli selline periood, kus Eestis oli majanduslikult tunduvalt raskem olukord kui Leedus aga sest see võiks ka osata olla sellest, et Eesti ühest küljest valis selle niisuguse šokiteraapia-d ja Leedu üritas niisuguselt järkjärgulisi vorme teha, millega seoses areng oli siis ka mõnevõrra aeglasem ja võimaldas eestlastel siis niisugust eneseillusiooni arendada, et me oleme kuidagiviisi olemuslikult targemad majandajad kui kui leedulased samas Leedus on näiteks väga tugeval ja heal järjel põllumajandusmuidugi ka nagu kliima ja maa ja kõik muu on nagu selleks ka soodsamad. Aga näiteks ütleme, leedu sellised traditsioonilised lihatooted, kõikvõimalikud singid ja Suitsu pekid ja nii edasi on seal väga tuntud ja, ja nad on ka väga head. Aga siis majandusse tervikuna puutub siis olemata majandusteadlane, ma ei oska öelda ka sellisel siuksel olmelisel tasandil küll tundub, et noh, võib-olla mõnedes sfäärides, Leedus on Eestiga võrreldes palgad madalamad, võib-olla kihistumine on suurem, selles mõttes hakkavad, inimesed on rikkamad ja vaesemad inimesed on vaesemad kui Eestis. Ja võib-olla noh, see ongi see, mis äkige sellest niisugusest hierarhiliselt mõtteviisist veidi tuleb. Et et nii ongi õige, mulle tundub, et Leedus on võib-olla see niisugune traditsiooniliselt kõrgem olnud korruptsioonioht kui siin aga see on ka jälle niisugune tunne, võib-olla sellepärast, et leedulased ise omavalitsust kirudes kogu aeg räägivad, kui müüdavad inimesed need seal kõik on ja, ja nii edasi, mis ei pruugi tegelikult üldse tõele vastata, võib-olla lihtsalt niisugune temperamendi väljendumine. Aga noh, mina küll ei oskaks öelda, et seal majanduslikult asi kuidagi märgatavalt kehvem oleks. Küsi võimalik, et on mõned niuksed, struktuurilised probleemitest ei olnud, et et seda möönavad leedulased ka enne Hansapangatulekut Leedu turule, oli seal panganduse olukord suhteliselt nutune. Aga praegu ei ole Hansapank enam meie oma ka, nii et ei ole siin uhkustada midagi. Pidevad arutelud käivad ju ka Leedu Ignalina tuumajaama ümber ja ma tegelikult sel teemal pikemat diskussiooni ei tahakski alustada, kuna ajakirjandus käsitleb seda teemat üsna palju ja pikalt. Aga mind huvitab just teie isiklik arvamus selle teema kohta. Seal selles mõttes ei ole enam nagu parandada midagi, et see, et Ignalina, noh lähedale see tuumajaam kunagi vene ajal ehitati, oli mu meelest vale, sellepärast et kui mõelda, milline jahmatavalt ilus loodus ümber seda tuumajaama on ja kus siis tekitati sinna selline kole kunstlik linn, toodi sisse kõik need ehitajad ja jah, ja nii edasi ja nii edasi siis see nagu ei olnud väga tore ja samuti ega keegi ei taha endale mingit potentsiaalset Tšernobõli külje alla. Aga praegusel ajal kui oletada, et kui ta juba seal ükskord on, eks siis noh, praeguseks on ju see tuumatehnoloogia arenenud ja, ja kui kasutada mitte mingisuguseid nõukogude, vaid lääne prototüüpe, sest noh, põhimõtteliselt võiks ju olla üks lahendus energeetilisel küsimusele, aga noh, ma ei tahaks siin hakata seisukohta võtma, kuidas on kõige õigem teha, ma arvan, et eks selleks on teised inimesed. Reisipalavik pühendab alati saatest väikese nurga uuritava maa rahvusköögile, väliskülalisele on eesti köögi kummalisemad toidud ilmselt kaerakile kama ja verivorst siis neeger Rein raud on teil suurepärane võimalus viie raadio kahe kuule kurssi sellega, mis on Leedu köögi iseärasused, erilisemad road, põnevamad hõrgutised. No kõigepealt peaks seda ütlema, et verevorsti sööme me umbes kord aastas kama pakume turistidele, aga kaerakile vist on põhiliselt ainult niisugune sõna, et selles mõttes meie suhe oma köögis erineb tõsiselt leedulaste suhtest oma köögis ja sellepärast, et normaalne leedulane arvab ikka, et Leedu köök ongi kõige parem söök, mis üldse olemas on. Korralik tõsine talumehe söök sellesse kõvasti kõhu täis ja tema domineeriv element on kartul. Kusjuures kartuli kallal pruugitakse fantaasiat. Ikka nii, et aitab. Kõige tüüpilisem, millega üks turist kindlasti vähemasti korra kokku puutub, on niinimetatud Seppeliinid. Need on riivitud kartuli põhjal tehtud niisuguse ümbritsusega suured pallid, mille sees on tavaliselt liha, aga seal võib olla ka näiteks hoopis kohupiim. Kõige tüüpilisem on siiski, et selline hakklihatäidis on ümbritsetud siis selle niisuguse kartulipõhise taignaga ja see on keedetud ära jätta. Meenutab oma kujult veidi võib-olla kiievi kotletti küll, aga mitte maitselt. See kallatakse üle hapukoore, pekitükikeste rasvaga. Ja üks korralik hea tervise juures mees, eeldatakse, et sööb õhtu jooksul ära üks kuus-seitse tükki. Minul vist üle kahe pole kunagi õnnestunud. Ma ise seda rooga nagu oma lemmikroaks leedu köögis kindlasti ei nimetaks. Küll aga meeldivad mulle väga niinimetatud semaidi pannkoogid, see, ma ei tea siis see ala, kus asetsevad Klaipeda ja Palanga näiteks. Aga neid pannkooke saab hästivarustatud kohtadest üle Leedu. Sellised, kus selline kartulipudrupõhine taigen on ümberringi ja väga hästi valmistatud liha jällegi seal sees, niisugustest karbonaadist ja kõigest sellest, mis meiega sarnaneb, ei ole võib-olla põhjust rääkida. Aga pannkoogikultuur on seal üldiselt tunduvalt suurem või võisugune, avaram kui meie oma. Pannkoogid juustuga, pannkoogid singiga, pannkoogid seentega, pannkoogid meega, pannkoogid moosiga ja nii edasi saadavad inimesi kõikjal. Noh, praegu on seal üsna mitu niisugust või keti või kohta, kus tõesti heal tasemel sellist rahvuskööki pakutakse. See on korralikult välja arendatud niisugusteks kulinaarsetakse töövriteks, millest, noh, kõiki niisuguse lühikese saate jooksul ei jaksagi ära rääkida, aga jah, seentel on aga oluline koht. Aga ka näiteks kui rannikualale läheneda, siis sealsamas Kura säärel saab väga maitsvat kala. Teinekord needsamad Kura säärel elavat kalamehed, nende perekonnad peavad restorane, kus ongi nii, et et seda, et mis kala pakutakse, seda ei teagi, sellepärast et see sõltub sellest, mis mehed on sel päeval merest välja püüdnud. Suppidest võiks ära märkida sellised, mida ma isiklikult väga kõrgelt ei hinda, aga mida eksootika mõttes võib ju proovida, see on niinimetatud külm borš ta kas hapupiima või praegusel ajal rohkem kefiiripõhine ja seal sees on siis peeti ja kõike seda, mis borši sees harilikult Ta käib ainult deta. Ta on külm ja niisugune õrn roosakas nimelt peedimahla ja kefiiri kokkupuutest. Külma borši kõrvale pakutakse harilikult keedukartuleid ka. See muide üks minu lemmik leedu suppidest, mida ma seal käia sõnana söönud. Seal vist on ka Tsipurekkide päris moes. Tegelikult see ei ole leedu toitvaid garaiimi toit, garaiimid on väga kummaline rahvas, kes elab draaka ümbruses. Draakoi on siis tsirka kolme-neljakümne kilomeetri kaugusel Vilniusest olev väike linn, mis oli Leedu pealinn enne Vilniuse asutamist. Draakoni loss on kindlasti üks tuntumaid vaatamisväärsusi, mis asetseb väiksel saarel keset maalilisi järvi ja nii edasi. Aga mis on huvitav on see, et Leedu suurvürstiriik ajalooliselt oli mingisugusel ajal liidus kuld hordiga, kuna neid ühendas ühine vaenlane Moskva suurvürstiriik, siis Khanid ühelt poolt ja Leedu suurvürstiriik teiselt poolt said omavahel päris hästi läbi. Isegi suures twitatuse ajal tehti plaani, et teha niisugune maailmavallutuse projekt, kuldhord valitseb ida poolt ja Leedule lääne poolt ühendatud sõjavägedega võetakse kõik enda kontrolli alla. No nii ei läinud, aga siis, kui kuldhord oli hakanud Venemaa käest natuke lüüa saama, siis ühel ajal olid kuldfordist pärit Tatari sõdalased khaan tohtamošelastraakve lossis ja pärast jäid need siis türgi-tatari sugu, inimesed sinna maha ja elavad siiamaale näiteks isegi üks Leedu vabariigi suursaadikutest Eestis on olnud garaiimi rahvusest Halinakobets köitaja, kelle perekonnas on veel ka räimi keel näiteks säilinud täiesti niisuguse elava kõneldava keelena. Aga Nendel oli ka loomulikult siis kaasas oma niisugune omapärane toidukultuur ja selle kõige niuksem levinum kultuuri Pirilt piirid ületanud toode on Gibiin. Selline pikergune saia moodi asi, kus sees on siis niisugune spetsiifiline lihad täidis, mis ma oletan, et see on see, mida te mõtlesite. Kas neil on ka mingeid erilisi magustoit, et ma lugenud mingisugusest asjast, mille nimi on kotis? Šakootis jah, seda nimetataksegi pankucheniks, kuigi see tuleb saksakeelsest sõnast paugu puukook. See on tõesti väga eriline, seda üldiselt kasutatakse, tehakse suurteks pidudeks kindlasti pulmadeks ja mida kõrgem ta on, seda uhkem. Saan munade, jahu, suhkrusegu on asetatud torule, mis siis vist nagu ma aru olen saanud, niimoodi keerleb kiiresti, nii et see taigen kuumuse käes nagu venib välja, nii et see näeb välja natukene niisugust kuusepuu moodi. Aga on magus ja maitsev. Ta väärib kindlasti äraproovimist, aga ta tegelikult on ikkagi ilusam kui maitsvam. Suuresti tema võlu peitub selles väljanägemisest. Tairi saadet Foorumis R2 plee kommenteeri Saadet foorumis R2. Raadija kakas Leetu saamine pole liiga keeruline, hüppad autosse või bussi kimad kohale. Kui aga terve päev sõita, ei viitsi muidugi mõttekas lennata annangi sel teemal sõna reisipalaviku lennunõunik Krister kivile, et teada saada lennunippe Leedu reisi jaoks. Minu meelest need nippe väga palju ei ole, sest valik on hetkel kesine peale seda, kui Leedu lennukompanii slailal lennud lõpetas Tallinna ja Vilniuse vahel ootamatult siis saab valida Balticu ja Estonian Airi vahel loomulikult Finnairiga võimalik sõita ka läbi Helsingi jätkuvalt mingeid väga ärritavalt madalat flailali hinnad, mis algavad kaheksast dollarist ühe suuna kohta, on küll broneerimissüsteemides olemas, aga ma püüdsin, hästi on, mul ei tekkinud küll seda muljet, et nad kevadel selle liini taasavaks. Võib-olla nad ei ole lihtsalt lende veel planeerimisse seni pannud, igatahes nende veebilehekülg, mis eestikeelne ei lase enam mitte midagi planeerida, isegi mitte järgmiseks aastaks algusega Tallinnast. Aga siis loomulikult Air Baltic ja Estonian Air on need, mille vahel võiks valida ja kes tahavad väga eksootilisi lahendusi, ma vaatasin, on isegi võimalik sõita Tallinnast Vilniusse checkerlynsiga läbi Praha ja see hind ühe suuna kohta algab 259-st dollarist, pluss maksud balangasse, samal ajal kuhu ka kunagi flailaltsitis Tallinnast otse on aga võimalik sõita Estonian Airi SAS-i ka läbi Kopenhaageni edasi-tagasi pilet on 257 dollarit maksnud. Kõige odavam ja loomulikult on minu meelest päris eksootiline viis oleks minna lõunaeestlastel ka läbi Riia rongiga. Et neid pileteid tasuks vaadata. Punkt lehe või tset tongut LV leheküljelt või lito rail punkt LT leheküljed. Head raadiokuulajad, Meie tänane reisipalavik Pole jõudnud ja Leedu uurimine läbi saanud, soovitan teil kindlasti lugeda minu tänase saatekülalise Rein Raua väga head ja väärt raamatut, Hector ja Bernard, mille mina avastasin alles muide sel suvel, nii et minu ühed sellised helgemad suvemälestused on sellest, kuidas ma Kadrioru pargis seda loen ja ma tänan, see on tõesti väga hea raamat. Ja värskelt on teil ilmunud ka uus raamat nimega vend, millest sa räägid? Ütleme hektariga Bernhardi lugejatele see võib-olla mõnevõrra üllatunud, sellepärast kui Hector ja Bernard žanr on midagi niisuguse Sukraatilise dialoogi lähedalt, siis venda kohta olen ise ütelnud, et see on spagetivestern. Sest ta hakkab nii nagu üks korralik vestendav hakkama, salapärane pika musta mantli, laia kübaraga mees tuleb väikelinna, mida hoiab oma kontrolli all selline korrumpeerunud võimukandjate grupike. Ja siis hakkab kõik kuidagiviisi muutuma ja tagurpidi keerama. Aga võib-olla olulisem sellest niisugusest vesterni aspektist on see niisugune. Noh, ma ei tea, ma olen üritanud seda kirjutada hästi niisuguse keeletundlikkuse maksimumi lähedal. Mis on võimalik ma selle raamatu sabas anud. Mitmeid tänuavaldusi ja üks neist on kirjanikule Alessandro Paricole, kelle romaanides on ka niisugust sarnast keeletundlikkust olnud ja kellest ma väga lugu pean. Nii et klint istud avalisuguse vesternifiguurina on teine igatahes kindlasti ei ole sealt mõtet, sedasama oodatumisektorise lennates on olnud leida ta ei ole just eriti pikk ja ma ise olen ta hetkel küll päris rahul. Rõõm kuulda nii, et raadiokuulajad minge raamatupoodidesse ja leidke Rein Raua vend. Mida te ütleksite lõpetuseks neile skeptikutele, kes seni pole Leedusse reisimisest eriti suure tähelepanuga suhtunud? Ma ütleksin seda, et eks iga inimene teab ise, mida ta sellest maailmast nagu rohkem või vähem näha tahab ja kindlasti ei ole Leedusse reisijal oodata selliseid nagu väga rabavaid eksootilisi elamusi, mis võiksid saada osaks kuskil lõunamere saartel või siis jälle mõnes niisuguses kirevast suures suurlinnas. Aga minu jaoks on väga armas ja huvitav maa midagi sellist, mis näitab, et ka meie enda kultuur on ka mingis mõttes tinglik, see tähendab, et see siinsamas lähedal ja meiega ajalooliselt nagu üsna sarnase saatuse osaliseks saanud inimesed elavad ometigi üsna teistsuguses kultuuris ja kellelegi tundub, et Baltimaad on mingisugune ühtne tervik, siis eestlasele leedu külastamine küll mulje jätma, et noh, et see on täielik illusioon. Aitäh, professor Rein raud ja suur tänu teile, kallid raadio, kahe kuulajad, et meiega koos raadioeetri vahendusel maailmarännakutel osalesite. Kuna jõulukuu oma pidustuste paraadiga on juba alanud, siis selleks, et vahelduseks traditsioonilisele hapuga sealihale teil pühadelaual midagi põnevamat oleks inspireerib järgmise nädala reisipalavik teid maailma rahvusköökide parimate paladega ära. Raud, kuidas oleks leedu keeles sobilik hüvasti jätta?