On aeg ajada juttu ansambli Sandra Isavenju solisti, samu Haber, iga jutuajamine toimus eelmisel nädalal, bänd oli just saabunud kontserdilt Luksemburgis ja samu oli veidi kurnatud olemisega, mille pärast ta ka raadiokuulajate ees vabandas. Ka kapotsiina ühes ja telefon teises käes oli ta siiski valmis meie küsimustele vastama ning alustasime viisakusavaldustega, uurisin samu käest, kuidas tervis. Sest ega rokimehe elu ju tegelikult kuigi lihtne teadupärast ei ole. Elus pole miski lihtne, muidugi reisimine väsitab. Kui sul on täna õhtul kell 11 kontserte, pead homme hommikul kell viis lükkama, et järgmisesse riiki lennata, siis see väsitab. Aga kui sa kogu aeg ei pidutse, sööd hästi ja teed veidi trenni ka, siis saab hakkama. Kas tõesti Sandra, ei, seal on ju niimoodi asjad käivadki, uurisin vahele? Jah, võimaluste piires, aga mingit ekstra survet endale me ei võta. Kui uks Euroopasse meil avanes, siis olid muidugi esimeses järjekorras õlled ja, ja niimoodi peaaegu igal õhtul. Praegu aga kobime kontserdi järel kohe. Telli vaatame võib-olla läpakas filmi või midagi ja lähemegi tuttu. Muidugi tähistame vahel eduka head õhtut ka, aga see ei saa pikalt kesta. Uurisin samu käest järgmiseks, et mis teda isiklikult muusika juurde omal ajal juhtinud on, miks on ta valinud just selle tee? Neid põhjusi on päris mitmeid, olen kogu aeg muusika vastu suurt huvi tundnud, kuid ehk üheks otseseks võis olla Bon Jovi laulu juugiv love päädney video nägemine. Seal oli miskit erilist minu jaoks olin siis 10 11 aastane, teatasin kohe emale, et nüüd on mul väga-väga kitarr, oli vaja. 15 aastaselt panin juba kokku oma esimese bändi, mis sai nimeks San ris. Edasine on minu enda jaoks juba ajalugu. Mulle tõsiselt meeldis Bon Jovi, ausus ja soojus. Nägin neid hiljuti Soomes kontserdil ja oleme ka neid ise ühel viini kontserdil soojendanud ja selles bändis on midagi erilist minu jaoks. Järgmine küsimus sammule, kui Sanways häveni ju kahe tuhandendat aastat alguses selle nime all edu püüdma hakkas olid Soomest näiteks him ja Rasmus juba päris kõvad tegijad. Kas inspireeris kuidagi ka Sanway särani jõud? Tegelikult mitte kogu lugupidamisest hemi ja Rasmuse vastu, muusikaliselt nad meid mõjutanud ei ole. Mõistagi tuleb neile tänulik olla piiride murdmise eest, sest nemad viisid Soome poprocki koopasse ja him on tänaseks isegi USA-s tegijate hulgas. Ehk aitas nende edu meelgi endasse uskuda, et Soomest võib välja pääseda. Ses mõttes nad tõesti meid inspireerisid. Samas kui meenutada. Ma alustasin bändi ka ise juba 15 aastat tagasi. Tollal ei olnud himis teada Rasmusest Euroopas keegi kuulnud, siis järelikult uskusin ka ilma ees, et ta oma muusikasse ja oma tegemistesse. Aga peame olema tänulikud nii Himmile, Rasmusele kui ka näiteks ussile ja Lordile kõikidele nendele soome esinejatele, kellel on õnnestunud läbi murda ning kelle saavutused aitavad ka teistel piiridega paremini hakkama saada. Meie vestluskaaslaseks on soomepapp rokkbändi žanris Avenju solist, samu Haber ja läheme jutuajamisega edasi. Küsimus järgmine. Kirjelda Sanway, seal on ju läbimurret suurde muusikaärisse. Oli see teie jaoks Tuhkatriinu lugu? Sandra ei, seal on ju läbimurre ja see periood oli meie jaoks korralik tohuvabohu. Meil kulus tükk aega, et Soomest plaadistus leping saada, alles meie kolmas singel Ferwithilgan päev lõi läbi. Samal ajal nokitsesime tasahilju juba Saksamaal ja näis, et selle riigiga meie edu piirdubki. Kuid siis hakkasid asjad vaikselt juhtuma. Ise samal ajal muidugi sellele mõelda ei tohi, tuleb keskenduda kontsertidele ja bändi hea tervise eest, hoolitsemisele ennast arendama ja seda bänditegemist ning kontsert enda jaoks huvid madalamana hoidma. Oleme ju viimase kahe ja poole aasta jooksul andnud üle 350 kontserdi. Äsja esinesime selle plaadi materjaliga viimast korda, festivali kontserdil on jäänud veel üks kontsert Soome ja Eesti vahel sõitval laeval. Võib-olla sellepärast ma möödunud öösel üsna kehvasti Magazingi, mõtlesin tagasi möödunud ja selle esimese plaadiga seotud asjadele. Aga tuhkatriinu lugu pole see meie jaoks kindlasti olnud, sest kõik oleme kurja vaeva näinud alates mänedžeri lõpetades agentidega ja arvan, et oleme selle praeguses praeguseks saavutatud edu ära teeninud ning vaatame, äkki tulevik toob meile lisaküsimus järgmine Samule. Popmuusiku elukutse valimine on üsna riskantne samm panna kõik ühele kaardile, oled sa selle mõttekäiguga nõus? See kõik ehk kaartide asetamine popmuusikukarjäärile tundus minu jaoks nii õige, otsustasin koguni töökohast loobuda ja müüsin ära oma auto. 2005. aasta jaanuarist olin ametlikult töötu. Mul polnud aimugi, mis hakkab edasi juhtuma. Andsime kontserte, mõtlesime kavereid teiste lugudest, ent kui kahe-kolme aasta jooksul poleks midagi juhtunud, seisnud silmitsi väga suurte probleemidega. Aga kui hakkasime koostööd tegema, produtsenti Jukka paklundiga, kellest sai meie klahvpillimängija, tundsin end juba väga kindlalt. Mõtlesin, et kui pühendan kolm aastat oma suurima unistuse elluviimisele ja see ei õnnestu, siis olen vähemalt proovinud. Oleksin saanud ülejäänud elu rahulikult magada. Kui ei proovi ei ürita, siis midagi ka ei juhtunud. Minu suur unistus oli välja andnud tõeline produtseeritud album ja selleni ma jõudsin. Te kuulate raadio kahte saade on kõik puhuvad ja meie vestluskaaslaseks on soomepapp rokkbändis žanris häbenjuusolist samu Haber. Järgmine küsimus. Sammule oled päris pikalt ka Soomest ära olnud ja elanud Hispaanias. Kas poleks olnud lihtsam sealt edasi areneda ja edu püüda olles suurele ärile hoopis lähemal, kui seda põhjas asuv Soome võimaldanuks? Olin siis veidi liiga noor ja rumal, elasin Hispaanias neli pärast aastat koos sealsete ilusate naiste ja eksootikaga. Ühel Soome poisil pole aga elumerelainetes lihtne ja Soome tagasi tulla oli väga hea otsus. Sain end uuesti järjele aidata. Pealegi on tänane muusikaäri tänu internetile sinust ühe kliki kaugusel. Pole vahet, kus sa ise reaalselt parasjagu asud. Järgmine küsimus. Elu pärast. Lugu pelgan pääd. Nii kõrget Te pole ilmselt enam endine. Uus auto, uus elamine või kuidas samu paberi moodi? Jaa, seda küll uus auto, uus korter ja uus stuudio, uue korteri olin sunnitud endale muretsema, kuna Euroopa fännid leidsid eelmise üles. Kolisin veidi vaiksemasse kohta Helsingi südalinnast eemale ja uue auto ostsin, kuna mõni aasta tagasi sai ju vana maha müüdud. Management on öelnud küll, et võiksin endale rohkem uusi riideid osta ja nii edasi, aga see pole mulle sugugi tähtis. On endiselt seesama äss, hool, kes viis aastat tagasi käin oma lemmikhokisatsi vaatamas, sellele kaasa elamas ja me ei ole muutunud. Muidugi tekib nõndanimetatud sõpru, inimesi, kes tahavad väga sõbraks saada ja naisi, kes tahavad noh, mida iganes, kuid säilitagem, kaine mõistus, neist tuleb osata end eemale hoida. Millega fännid sind õigupoolest tüütasid, et olid sunnitud lausa elukohta vahetama? Mul oli tänavapoolne rõdu pealegi veel esimesel korrusel, tänavani oli vaid paar meetrit ja sisuliselt iga soovija võis vahtida, millega sa parasjagu kodus tegeled. Oleks nagu akvaariumis elanud ja see polnud meeldiv. Kui olime parasjagu Soomes kontsertidega ametis, tulid kohalikud plikad CD-mängijat või kassetikatega parklasse rõdu ette ja kuulasid valjult meie musa põhimõtet. Tavaliselt pole mul selle vastu midagi, aga uskuge, niimoodi ei taha keegi elada. Ja hakkame meie jutuajamist samu Haber iga ansamblites Sanlaizavenju solistika vaikselt, lõpupoole tüürima. Uurisin samu käest, kas ta eesti muusikast või eesti muusikutest ka midagi või kedagi teab. Olen nime vanelian Insa kuulnud, päris cool tüdrukute punt on, meil oli Saksamaal sama plaadifirma ja tõepoolest nad on päris lahedad. Esimene bänd Eestist, keda teada sain, oli aga apelsin. Nende ninamees oli väga vinge kuju, kes ühe mehe bändina esines üle Soome. Siis Tõnu aarest, aga mäletad, seitse-kaheksa aastat tagasi, siin läheb sammu sujuvalt üle retsepti juurde, kuidas Eesti muusikud võiksid endast rahvusvahelises pildis ja plaanis märku anda. Mäletad, seitse-kaheksa aastat tagasi, enne kui him läbi murdis Polnud Soomest kedagi ja me mõtlesime siin, et pagan miks rootslastel nagu näiteks rokk Septze õnnestub, aga meil mitte mitte keegi ei tahtnud kuulata soome muusikat. Me olime pildilt täiesti ära. Aeg läks, aga edasi tekkisid sidemed, need, kes läbi murdsid, ei olnud lihtsalt tühipaljas reklaamimull, vaid rokkisid täiega. Ja kui kaheksa aastat tagasi näiteks Soome muusika polnud moes liiga morn ja nii edasi, siis peagi asjad hakkasid muutuma. Kui esimene oli nii-öelda lahtisest uksest läbi läinud, siis teistel on veidi lihtsam järgi minna. Ma ei tea, mida teie, milliste stiili peaksite tegema, sest asuta ju Soomele väga lähedal, aga küllap peamine on ikkagi jääda iseendaks ja ajada oma rida. Ja meie jutuajamise viimane küsimus Samule küsis, millal ansamblilt Sanways häveni ju, mis nüüd? Kaks ja pool aastat on hoolega oma debüütalbumit reklaaminud ja igal pool Euroopas tutvustanud uut materjali, siis oodata. Esimene 2009. aasta kevadet, siis peaks ilmuma meie uus album. Singlite kujul kuuleb meie uut muusikat aga ilmselt juba jaanuaris või isegi selle aasta lõpus. Nii et säärane sõnum siis ansambli Sandra säbeni fännidele Eestis.