Reisipaarike noomima rännakust raadioeetris. Tere, head raadiokuulajad, rõõm tunda, et olete raadiote juurde kogunenud, et meiega toredale seiklusele tulla. Algab saade Reisipalavik ja mina olen Ingrid Peek. Tänane seiklus viib meid Aasiasse ning võtame luubi alla. Pakistani. Reisijuhiks on mulle stuudiosse külla tulnud helilooja Peeter Vähi kellel on suurepärane võimema muusikas vähendada uus ja vana ida ja lääs ning kes on tuntud oma suure rännukire poolest. Loodetavasti olete tema rännakuid jälginud ETV reisisaatesarjast siiditee, mis on eetris neljapäeviti kell pool kaheksa õhtul ja kordus reede pärastlõunal. Tere, Peeter. Treenerid. Nagu kombeks, küsin alati oma saatejuhtidelt, kuidas on tervitus kohalikus keeles, ehk siis kuidas oleks Pakistani keelne tervitus? Pakistani keelt otseselt pole olemas, aga kuna Pakistan on islamimaa, siis peaaegu kõikjal islamimaades on väga normaalne selline tervitus Salama lõikum, mis võiks nii-öelda umbes maakeelde ümberpanduna kõlada. Rahu sinu kodule. Ja kuidas sellele tavaliselt vastatakse. Lõikum Salam. Umbes nii, jah, just see oleks nagu käinud või vähemalt kuulnud neist asjust. Olen jah, kuulnud pigem Kulnud, ehkki ma olen ka käinud kašmiir is, nii et selles mõttes väike kogemus mul islamimaaga on küll. Kas sa oled käinud Kashmiri Pakistani osas või India osas Kashmiri India osas selge, ka mina olen teinud Kashmiri India osas. Ja mulle jättis see igatahes täiesti kustumatu mulje, see oligi võib-olla minu, mitte liiga suure ränduri karjääri jooksul ikkagi võib-olla kõige sellisem erilisem koht oma kultuuri ja traditsiooni poolest. Jah, kašmiir ja, ja rinnaga ja see ümbrus ja need mäed. Mulle ka väga meeldib. Aga tagasi tulles või siis edasi minnes Pakistani juurde, siis enne kui me asume seda riiki lähemalt uurima, siis tahaksin uurida sinu enda kohta, et mis sulle seal nende maailmarännakute juures eriti meeldib, et mis on see, mis sind tõukab ikka ja jälle teele asuma, maailma uurima ja avastama. Neid asju võin, neid põhjuseid on tegelikult hästi mitu ja ma nimetaksin nad kõik ära, aga mitte sellises tähtsuse järjekorras, sest ega ma tegelikult ei oskagi neid tähtsuse järjekorda panna. Üks põhjus on see, et mulle meeldivad mäed ja Aasia ja Sise-Aasia on loomulikult mägede poolest väga nii-öelda rikkalik piirkond. Sellepärast mind ikka sinna Himaalaja kanti foorumi kanti väga-väga tõmbab. Ma pole küll alpinist, aga noh, ütleme niimoodi, et ma olen väga niisugune noh, innukas mägimatkaja, kes aeg-ajalt ka vaatab mõne kõrgema tipu või kõrgema kuru poole, noh niisuguseks noh, võiks öelda, elu seikluseks on mul võib-olla olnud Mount Everesti kahjuks küll mitte tipus kähikaga vähemalt Mount Everesti nõlval ronimine. Nii et näed, esiteks teiseks huvi ida muusika vastu. Kolmandaks huvi, no mitte üksnes huvivaid ütleme, seotus ida religioonidega. Sest need budistlikud kloostrid või selle koolkonnad peakorter, millega ma olen seotud, see asub India Himaalaja osas ja selle tõttu aeg-ajalt ma sinna satun siis veel kindlasti vähetähtis pole see, et minu elu kahjuks siin Eestis Euroopas on alati üle tsiviliseeritud tud üle komputeriseeritud, kui selline sõna võiks eesti keeles olemas olla. Ja aeg-ajalt ma tunnen niisugust, lausa tungivat vajadust sellest jamast sellest noh, mitte küll stressist, aga ütleme nii stressilähedasest situatsioonist välja saada ja kasvõi see äsja nimetatud siiditee reis, see oli selleks suurepärane võimalus, kuigi võib-olla ohud on seal palju suuremad, paljudes maades käib lausa sõda. Sõitsime näiteks Kurdistani lausa läbi läbi rindejoone, sisuliselt see võib omakorda stressi tekitada ja niisugust hirmu ja adrenaliini ja kõike. Aga see on midagi teistsugust. See ei ole mitte see, et sul närviliselt heliseb mingit telefon ja võib olla 50 vastamata. Emaili on arvutis. Ma tahan vahel sellest lahti saada ja reisimine on selleks üks suurepärasemaid võimalusi. Ma tean täpselt, millest sa räägid, et see viimane põhjendus see võib ka mulle ideaalselt rännukire seletamiseks aga mainisid, et ja see on teada ka laiemale publikule, et sinu seotus ida, religioonide ja muusikaga, et kuidas see sul alguse sai ja millal sa avastasid, et see teemaseni köidab. Alguse sai see minu üliõpilaspõlves, kui ma olin Eesti Muusikaakadeemia üliõpilane siis sattusid mulle mõned india muusika plaadid, samuti teed ilmusid Eestis mõned Loomingu raamatukogu välja tuhanded tollased väljaanded, Linnart Mälli mõnede budistlike teoste tõlked, näiteks nagu Tammapada ja sellise budistliku väljapaistva tegelase nagu Šāntideva teos, pudiczarry avad taara ja ilmusid ka mõned sellised noh, masinkirjas paljundatud tekstid, kelle puhul tavaliselt tõlkijat ei olnud mainitud noh teatavasti oli veel ju nõukogude aeg ja kui vähegi niisugune kahtlasena tunduv tekst oli, siis tõlkija jättis targu oma nime alla kirjutamata sellele. Nii et see oli selline aeg. Ja siis ma sattusin mängima ansamblisse, vitamiin ja vitamiiniga, me käisime ka kõigepealt Nõukogude Liidu sellistes Aasia piirkondades, Usbekistanis, Tadžikistanis, Kirgiisias, samuti Siberi aladel, kus olid mõned budistlikud kloostrid ja käisime ka Iraagis kontsertreisil. Nii et, et see huvi tekkis ka nende reiside kaudu ja siis muidugi juba alates minu nii-öelda üliõpilaspõlve algusest, mul oli juba tugev kirg nagu mägede poole, nii et Jon Shanis Pamiiri, Alai sai, sai käidud. Nii et see kõik tekitas huvi juba edasi ida muusika ja ida religioonide vastu, algul võib-olla ida religioonide vastu, nii üldisemas mõttes, aga hiljem nagu jäi mu niisugune huvi rohkem peatuma budismi peale. Jah, budism on tänapäeval Läänes üsna palju huvilisi leidnud või kuidagi sellist huvi tekitanud inimeste seas, et mul tekkiski selline küsimus, et kui mõni raadiokuulaja, kes on midagi kuulnud, budismist, aga veel täpselt ei tea aga tahaks võib-olla uurida lähemalt, mis teoseid või mis autoreid soovitaksid algajale budismihuvilisele. Eesti keeles on ilmunud tegelikult tänaseks päevaks juba üsna palju, kas või needsamad teosed, mida ma nimetasin Linnart Mälli tõlgetena. Neil olid küll keerulised sanskriti ja paalikeelsed nimed, aga aga need on täiesti nii-öelda algajale loetavad tekstid samuti paar aastat tagasi ilmus üks niisugune võib-olla pisut albumi moodi selline ütleme, ülevaatlik teos budismist albumi moodi selles mõttes, et väga rikkalik pildi illustratsioonidega, kui ma õigesti mäletan, selle nimi vist oli buda tee. See on selline hästi ülevaatlik ja informatiivne. Aga loomulikult ei saa alustada nii-öelda võib-olla kõige sellist samadest komplitseeritumatest tekstidest on budism on ennast ka ise selle vastu justkui kaitsnud, sest budismis on selline tava, et teatud õpetusi reeglina isegi ei avaldada trükitud kujul. Neid asju antakse edasi suuliselt, õpetajalt, õpilasele, otse ja koos teatud selliste pühitsustega. Nii et põhimõtteliselt see, mis on ikkagi poest müügil ja trükitud kirjastuste poolt välja. Ma arvan, et neid kõiki raamatuid võib, võib lugeda. Ja nüüd, kui me raamatute juurde jõudsime, siis on Mul meie kuulajatele ka üks suurepärane uudis ja võimalus. Nimelt oled ju Tiit ruuliga kahasse kirjutanud sellise fantastilise raamatu, mis ka tõeliselt imekaunist rohkete piltidega rikastatud nagu tuhandenäoline budism, mida ma soovitan kõigil uurida ja mulle isiklikult see väga meeldis. Ja üks meie tänane raadiokuulaja ja võib saada selle raamatu õnnelikuks omanikuks. Selleks peate te teadma vastust küsimusele, kes on see budismis väga populaarne jumalus, kellel on 1000 kätt, ehk siis mis on budismi, selle 1000 käelise jumaluse nimi ja õiged. Loodetavasti õiged vastused, saatke palun minu emaili aadressile, mis on Ingrid Peek RT. Nädala jooksul on teil aega vastata ja siis on edasine juba fortuuna kätes. Aga enne, kui läheme edasi Pakistani Pakistani elanike juurde, kuulame ühe mõnusa muusikapala ja nagu ikka, kuulame reisipalaviku saates just selle maa muusikat, mida me uurime ning tahaksin kohe ka öelda tänusõnad Aimar Ventsile etnokonservide saatest, mis siinsamas raadio kahe eetris täna õhtul juba mõne tunni pärast stardib, kes meid Te kõikvõimalike põnevate muusikapaladega varustab. Aga Peteransuledki, mõni mõnus lugu, mida sa tahaksid raadiokuulajale soovitada ja sisse juhatada? Jah, üks minu lemmiklugudest üldse Pakistani muusikast ja mitte ainult lemmiklugudest, vaid lemmikartistidest ja mitte ainult minul. See on üldse üks Pakistani kõige tuntumaid muusikuid, on olnud kavali laulja, ma pärast ütlen ka, mis asi, see ka valveiga valjon, tema nimi on nos Ratvate Alikaan. Kahjuks teda enam ei ole. Meie hulgast on mõned aastad tagasi lahkunud sinna paremasse ilma ja kuulaksime lugu, mis kannab pealkirjamast mast. Kaugelt läänemaailma heaoluühiskonnast vaadates ja mitte võib-olla liigselt süvenedes jääb mulje, nagu oleks pakistanlased päris äkilised ja võib-olla isegi natukene hirmuäratavad tegelased kuna sealne kant on üsna selline. Kuidas aga sina sealseid elanikke rahvast iseloomustaksid, kui me nüüd püüame üldistada kuidagi? Pakistan on äärmiselt suur maa ja võib-olla ennem kui ma vastan sellele küsimusele võib-olla ma ütleksin, ühe niisuguse noh, mõnes mõttes võib-olla isegi šokeerivad tunduva mõtteavalduse tegelikult ei ole olemas üldse Pakistani kui maad ja pakkis taanlasi, kui rahvast ei ole olemas, loomulikult ei ole olemas ka Pakistani keelt Pakist taanlasi kui etnilist rahvust ei ole tegelikult olnud kunagi olemas, noh, tänapäeval on hakatud seda niimoodi nimetama neid inimesi, kes elavad selle riigi territooriumil, nende piiride sees. Aga tegelikult Pakistanis elab palju rahvuseid, seal on bandžaabid ja. Nad elavad põhjas ja Chitraalid ja nii edasi ja nii edasi, seal on palju rahvuseid selle tõttu tegelikult ei saa nagu midagi öelda väga üldistavalt niisugust, mis kehtiks kõikide nende inimeste kohta, kes elavad seal riigis ja ka meil, kes me nii-öelda siiditeereisijatena läbisime möödunud sügisel või tegelikult isegi kolm korda, viibisime Pakistani territooriumil. Läbisime väga erinevaid piirkondi, meil oli väga erinevaid kogemusi. No näiteks Pakistani päris põhjaosas, kus asuvad sellised piirkonnad nagu kohistan ja huntsa. Need kokkupuuted kohalike inimestega on olnud äärmiselt sümpaatsed, nad on väga lahked, tegemist on loomulikult moslemitega, mitte lihtsalt muhameedlaste ka, vaid niisuguse suuna nagu šiiidid esindajatega ja veel veel täpsemalt öeldes, siis nad on Isma eliidid seal põhjas ja äärmiselt sellised sõbralikud, südamlikud soojad suhted on olnud täpselt samuti, eks lahory linnas, kus me kutsusime kokku ka teise usul lihtsalt sellise vennaskonnaga nagu sikhidega jällegi meid võeti, kuigi meie ei ole ju kuidagi seotud religiooni poolest nendega, aga me olime Sikki templites väga teretulnud, isegi telekaamera oli teretulnud. Nendesse templites. Ainus nii-öelda ettekirjutus, mis meil neile tehti, oli see, et me katmata peaga ei tohi siseneda templi territooriumile. Aga samas on ka teistsuguseid piirkondi, teistsuguseid alasid, näiteks üks piirkond, mis jääb Pakistani praegusest pealinnast Islamabadist umbes 200 või 400 kilomeetrit põhja poole. Sellised kohad näiteks nagu Chilas. See on kunagine Kilgiti piirkond. Kui provintsides rääkida, siis nii-öelda eesti keelde tõlkida, siis oleks põhjaalad. Seal on niiskust, äärmist, fundamentalismi, äärmist, islami fundamentalismi ja meil jäi mulje, et meie kui valged inimesed kui eurooplased ei olnud kuidagi teretulnud sinna. Tähendab, ma ei heida seda kohalikele inimestele ette, ega meil ei olegi ju sinna kutsutud. Me ise tulime sinna ja, ja kui ikkagi nii-öelda põliselanikud ei taha seda, siis neil on õigus seda mitte mitte tahta, et sinna tulevad sellised valged valged näod. Milline see piirkond siis oli? Kõigepealt, see on puhas meeste maailm sõites sealt umbes kahe päeva jooksul läbi. Me nägime tänavatel tuhandeid-tuhandeid, inimesi. Ükspäev veel sattus olema pühapäev, kus oli hästi palju rahvast tänavatel, tee ääres ja selle kahe päeva jooksul võib-olla nägime üksikuid naisi, keda võib üles lugeda noh, võib-olla jätkusaki 200 sõrmede jaoks, aga võib-olla isegi ühe käe sõrmedel oleks läinud üle üle lugeda. Ma ei tea, kus need naised on, küllap kodus ei ole lihtsalt kombeks, et nad välja väljas käivad. Ja olles viibinud väga paljudes Aasia maades, siiski on välja kujunenud mingi selline kuues või, või ma ei tea, võib-olla seitsmes meel, mis ütleb suhteliselt eksimatult ära, kus sa oled oodatud, kus mitte. Ja kui siiski meie kütusevarud hakkasid otsa lõppema, nägime kusagil tanklat ja tahtsime siis diiselkütust autodesse võtta, siis ka meie tõlk, teejuht, kes oli meiega kaasas, ütles, et kas me kuidagi ei venita välja 100 kilomeetrit veel edasi. Küsime, et miks noh, et siin on ju tankla olemas, et miks me siis edasi lükkame seda, ta ütles, et ei, et vaadake, et siin on ikka niisugune kahtlane asi ja järelikult teejuhi nii-öelda aimdus või sisetunne ütles sama, mis mis meie oma ja vajutasime nii-öelda tugevalt pedaalile, üritasime nendest piirkondadest välja saada, aga see oli ka tegelikult ainus niisugune Negatiivne, võib-olla kogemus kõigi meiega midagi juhtunud. Teine niisugune seltskond, kellega võib ka muidugi valgel inimesel midagi juhtuda, on Talibani seltskond. Taliban on muidugi väga selline islamile rõhuv ja noh, teatud mõttes fundamentalistliku liikumine küllap võib olla suures osas ka toetatud sellisest noh, nii-öelda eriti islamlikust riigist nagu Saudi Araabia maa on need siiski rahva enamus, siiski ei toeta Ta ka seda Talibani, aga fakt on see, et, et kuigi Talibanist on enamasti juttu seoses Afganistaniga, aga tegelikult suur osa sellest afganistani Talibanist on just ka Pakistani poolelt nii-öelda juhitud ja tüüritud ja noh, nii-öelda selle liikumise dirigendid olid isegi rohkem Pakistani poolel kui Afganistani poolel. Ja siis veel on üks osa seltskonda Pakistanis, kellel jälle võib-olla on veel täiesti erinev meelestatus, kes võib-olla otseselt ei kuulu ei ei ühte ega teise ega lõi kusagile rühmitusse, pigem püüavad olla omaette ja ei taha alluda Pakistani keskvalitsusele. Näiteks üks niisugune piirkond, kus me ka käisime ja kus on ka suhteliselt niisugune ebakindel ja ebaturvaline liikuda ja no üldiselt ei lubata sinna ka välismaalasi ilma sõjaväe või politseid, Eskordita. See on selline piirkond, mida nimetatakse, no kuidas seda nüüd eesti keeles öelda inglisekeelset nimetas, edasi, on Traiboleerijas hõimude piirkond või, või suguharude hõimude piirdunud, ütleme nii. Sealt läheb küll läbi just see tee, mis viib Pakistani kenasti Islamabadist läbibeshaavari siis Afganistani pealinna Kabuli sisse ja ega muidu seal ei saagi läbi, kui peab seda piirkonda läbima, aga noh, öeldakse, et veel nii-öelda seda autoteed mööda sõita, see ei ole asi nii hull, aga et et kõrvale ei maksa üldse auto teelt pöörata. Ühe kõrvalehüppe me siiski autodelt tegime, see oli sellises kohas, mida nimetatakse landikute all. Noh, seal seal linnake on omamoodi kuulus lausa see on jah, üks niisugune viimane linn enne Afganistani piiri, mis tegelikult peaaegu ei allu üldse Pakistani keskvalitsuse sellisele administreerimisele. Kas seda nüüd päris anarhismiks võib nimetada, aga ütleme seal kohalikud nii-öelda sõjapealikud ja narkoparunid ja, ja nii-öelda relvaärimehed on seal seal peremehed näiteks küllaltki tüüpiline pilt kuskilt turul või, või, või mingil kauba tänaval on selline, et seal on näiteks müügil lambakintsud tomatid, sa võid kõikvõimalikke narkootikume täiesti vabalt osta, siis on seal müügil vene kalašnikovid siis kohalike nii-öelda relvameistrite automaadid, kergekuulipildujad, granaadid, võta, millist tahad, Lähed sinna turule, sulle pakutakse kõike, kõike seda ausalt öeldes üsna niisugune kõhe tunne oli küll seal liikudes ja meie Elke teejuht ütles ka, et okei, nüüd te olete siin olnud juba tund või et piisab, ma usun, et teie uudishimu on rahuldatud, et et kui te ikka tahate ka kunagi koju jõuda, et nüüd nüüd on vaja siit siit ära minna, nii et, et jah, niisugune piirkond, kus on jällegi nii-öelda seltskond võimul või noh, nii-öelda küll mitteametlikult, aga tegelikult võimul kes on huvitatud just selles situatsioonis säilitamisest, et nad saaks oma relva-narko- ja kõike muud kaubandust säilitada. Et igal juhul Pakistani keskvõim sinna ei ulatuks. Reisipalavik rändab Pakistanis, mis on kuulus oma võimsate eriliste mägede poolest kolm mäeahelikku karakko, ramm, hindu, kus ja Himaalaja põrkuvad Pakistanis ja moodustavad huvitavaid mäestik ja ma olen lugenud, et seal on üle 100 üle 7000 meetrise mäe tippu ja kõrgeim mäetipp ka kaks või Keit ju on siis 8611 meetrit ehk maailma kõrguselt teine mäetipp. Ja kui sa enne saate alguses mainisid, et sinu kirg üks rändama tõukav kirg ongi mäed siis võib-olla alustaks sellist maaekskursiooni just nimelt Pakistani erinevatest erilistest mäestikust. Sellest ma räägin kohe nii-öelda mõnuga tegelikult enne kui me siiditee reisil jõudsime Pakistani territooriumile. Me käisime Tiibetis ja nii-öelda Hiina rahvavabariigi territooriumil paikneva noh, nii-öelda mägede mägede poolt olime oksay džinnis ja olime kun, kun Lunny mäestikus ja mõned piirkonnad, mis jäävad küll India rahvavabariigi territooriumile, aga on selle nõndanimetatud uiguuri ja aladel. Ja seal olime ühes niisuguses külakeses ütleme, tiibeti ja uiguuri ja piiril. Ja meid hakkas kimbutama mägihaigus, sest meie tõus oli liiga kiire. Me tõusime ühe päevaga üle kahe ja poole 1000 meetri. Tavaliselt alpinistliku mägimatkajad ütlevad, et üle kilomeetri päevas tõusu ei ole soovitav, aga meie olime, me olime sunnitud, dub tõusma, kuna Hiina armee mingid üksused, mis olid seal mägedes, ei lubanud meid sellesse kohta peatuma jääda, ütlesid, et minge tagasi või edasi ja me läksime ikka edasi ja ühesõnaga põdesime mägi haigust ja siis ühes kohas tahtsime ikkagi aklimatiseerud, tahtsime pikemaks ajaks peatuma jääda ja kuna me olime sunnitud seal olema, siis võtsime ette ühe niisuguse väikese retke, tahtsime tingimata näha seda Key tuud või ka kahte. Tal on muidugi teine kohalik nimi, aga noh, ütleme maailmas tuntakse seda sellise nimega. Aga siiski meil seda mäge ei õnnestunud sealt Hiina poolelt, et näha siis me tulime üle sellise guru, seal on umbes 4700 meetrit kõrge Guntšerabi kuru, mis on siis piiriks Pakistani ja Hiina rahvavabariigi vahel. See guru on muidugi, ja see, see piirkond üldse on vapustav, see tuleb mööda karakoorum Haivaid Ma muidu tahan tõlkida ikka kõik asjad eesti keelde, aga see haju ei sobib selles mõttes paremini. Et ta tähendab nii maanteed kui ka kõrgteed. Noh, võiks tähendada. Ja sellepärast lubage, et ma jätan, jääme sinna graform Haywe juurde. Aga need vaated? Jah, kuid tulla seda, seda teed mööda, see, see ületab selle karakoorumi. Ahelikuga reform tähendab muide mussad või must kalju või mustkivi kuigi ta ega ta päris must tegelikult ei ole, see on pigem on ta selline tumepruun, aga võib-olla mõnes valguses tõesti mõni koht paistab mustana. Ja edasi, kui nüüd tulla jah, Pakistani poolele põhja Pakistanist nendest kõrgetest tippudest praktiliselt mööda, seal on veel selline tipp, mida Euroopas tuntakse Mountaini nime all ehk surmamäe nime all, mis on ka üle 8000-ni. Siis jäime peatuma ühes sellises linnakeses kontsa pealinnas ka Rimo vaadis. Ja olime seal võõrastemajas, mis asub alla 3000 meetri kõrgusel kuskil 2800 meetrit kõrgel ei olegi üldse nii kõrgem, aga hotelli kõrval on mägi ja paar inimest meist tõesti suvatses hommikul tõusta kell viis 30 ja ronida selle mäe otsa. Sest see pidi olema vapustavalt kaunis vaatepilt, et selle mäe otsast on näha 11 mäe tippu, mis kõik on noh, ütleme seal kusagil 7000 piirimail. Et ühest kohast on näha 11 niisugust lumist jäist tippu, see tõepoolest oli vapustav vaatepilt. Ja see on selle tõttu võimalik tõesti, et et sinna, eelkõige just sinna huntsa piirkonda jooksevad kokku erinevad mäeahelikud. Nagu sa nimetasid gara koorumit, hindu Kushi ja hindu, kust tuleb lääne poolt sealt afganistani poolelt karakoorum, siis mis on Pakistani ja, ja selle uiguurija või Hiina rahvavabariigi piiril ja tõepoolest ka Himaalaja lääneosa jõuab sinna kant välja ja tinglikult võiks isegi öelda, et, et ega lõuna Pamiir on ju sealsamas ja kuigi jah, on näiteks Himaalaja Džomolungma ehk Mount Everest on kõrgem tipp, aga tegelikult niisugust ahelike ja mägismaade sellist kokku kuhjumist tegelikult nii totaalselt ei ole. See on, ma ütleks, niisugune maailmamägede keskpunkt. Ja üks niisugune vapustav vaade, mida ma olen näinud, mida on tegelikult väga-väga harva. Nimelt kuigi, nagu ma pool ütlesin, et on olnud õnn ronida ka Mount Everesti nõlval Mount Everest on küll veel veel kõrgem, aga just nimelt seal, Pakistanis on üks niisugune, määdib Racaposhi. Ma oletan, et selle kõrgus on vist kui ma ei eksi, andestagu raadio kahe kuulaja, et kui see ei ole nii 7788. Aga mis selle juures on fantastilist seal küllaltki lähedal juures on võimalik olla ja seda mäge vaadata selliselt kõrguselt nagu umbes kaks ja pool 1000 või isegi veel madalamalt kuskil 2200 meetrit. Ja see tähendab see suhteline kõrgus sellest vaatamise kohast kuni sinna sinna tippu, see vahe on üle viie kilomeetri. Umbes viis ja pool kilomeetrit on noh, sisuliselt otse üles. Kasvõi seal maailma kõrgeimas tipus näiteks mingid baaslaagrid, need on 5005 poole, 1000 6000 meetri kõrgusel, et see vahe on ainult võib-olla kolm kilomeetrit selle päris tipuga. Aga selle Racaposhi jalamilt vaadates on vahe ja viis ja pool 1000 meetrit, et see on selline vapustav vaatepilt, et selline mulje on, et sa vaataksid nagu taevasse ja see mäetipp asub taevas sinu sinu kohal. Et see on jah, üks niisuguseid nii-öelda ägedamaid mägede elamusi üldse mu Mu elus. See on veel ühes ühes kohas, kus ühinevad tegelikult Kilgiti jõgi ja induse jõgi, induse jõe ülemjooks on niisugune märk või kivist, selline ehitis püstitatud kus on tinglik tähistatud see koht, noh muidugi see on mõnes mõttes pisut sümboolne, selle võiks kindlasti selle paigutada, noh, mõned kilomeetrid ühele või teisele poole, aga jah, meil on isegi mul on niisugune foto olemas oma arhiivis kus on tähistatud koht, kus nii-öelda tinglikult ühinevad Himaalaja karakoorum ja hindukus. Aga sa teeksid, äkki palun väikse ülevaate raadiokuulajale siis maaliks võib olla sellise audiopildi, milline on Pakistani loodus, mis ei ole otseselt mäe. Teatavasti Pakistan noh, võrreldes näiteks meiega jääb ju ikkagi väga palju lõuna poole, seetõttu noh, me kõik ilmselt oskame endale ette kujutada sellist lähistroopilist piirkonda, teame sealne eelkõige taimeriik on palju, palju rikkalikum, palju lopsaka. Aga Pakistan on selles mõttes väga eriline maa. Et tema kõrgus merepinnast on väga erinev, alates nii-öelda nullist meetrist kuni siis rohkem kui kui 8000-ni. Nii et kõik need niisugused kliimavöötmes, mis sinna vahele jäävad, need on selles riigis kõik kõik esindatud Eestis, meil ei ole ju praktiliselt vahet, kas sa oled suure munamäe tipus või või oled me mere ääres temperatuur tuuri vahet praktiliselt praktiliselt ei ole, aga seal Pakistanis võib siis näha nii lähistroopilist, loodust kui ka täiesti niisugust, ütleme mägimägi kõrbet, seal on võimalik näha Jake, seal on võimalik näha selliseid troopilisi linde, taimi. Ja muidugi mingi osa Pakistanist on ka selline kõrb kõrbeline. Nii et, et Pakistan on jah, väga-väga erinev selles mõttes. Rändurile ilmselt ideaalne selline mitmekesisuse ballett, et võid rannast liikuda mäetippudes suves talve kõrbes troopikas. Tähelepanugurmaanid käes on reisipalaviku kööginurk ja täna maiustama Pakistani rahvusroogadega. Nagu kogu riik, on ka Pakistani kööki mõjutanud mitmed maad, millega läbi aegade kokku puututud ja sealses rahvusköögis on väidetavalt tunda Kesk-Ida-India, Iraani, Afganistani ja Türgi köögile iseloomulikke jooni. Õnneks on mul stuudios Peeter Vähi, kes teab rääkida täpselt, mida Pakistanis süüakse ja kuidas seal seda süüakse. Nüüd läks sul küll valesti, kindlasti ei ole mina see, kes diaPakistani köögist eriti palju, sest minu Pakistani kogemus piirdub ainult ühe kuuga ja lisaks veel ma olen ilmselt köögist halb rääkija selles mõttes, et ma ei söö liha. Ja seetõttu ka minu isiklik nii-öelda. Maitsenaudingute bukett on kindlasti vaesem kui mõnel mõnel teisel Pakistanis reisil käinud inimesel. Aga sellegipoolest võin küll rääkida, mida ühes või teises piirkonnas vähemalt nägime ja kuidas üks või teine asi maitses. Ma nüüd kordan juba kord välja öeldud mõtet, et piir India ja Pakistani vahel on väga tinglikult tõmmatud ja see seetõttu isegi toidukultuuri osas India ja Pakistani vahel kohati vahed väga-väga väikesed. Näiteks lahoris, kus me nii-öelda peatusime natukene pikemalt ja seetõttu saime erinevaid toidukohti erinevaid restorane külastada. Vahe India köögiga on siiski minimaalne, pigem erineb mõnes üksikus detailis. Põhiline toit on ikkagi kõikvõimalikud kastmed, mida me India köögist teame karride nime all siis selline India tüüpi toorjuust ehk paniir või läätsed, Taal läätsed, siis kõikvõimalikud leivad, millel on sellised erilised nimed nagu naan, õitšapaati, samuti pakutakse kartulist valmistatud selliseid kastmelaadseid, asju või jogurtikastet, mida nimetatakse raid. Samuti on levinud sellised noh, ütleme lõhk on võib-olla imelik öelda, aga ütleme, varda või pulga otsas küpsetada teatud asjad kas siis aedvili või kana või, või toorjuust, seda nimetatakse tika nende maal. Et see on kõik väga-väga sarnane Indiaga või siis toidu nii-öelda põhitoidu järel pakutakse tavaliselt piimast valmistatud magusat jooki, mis on mõnikord mahlaga maitsestatud lassi või vürtside ja piimaga maitsestatud teed, nõndanimetatud masalatšai. See on nii-öelda puhas india repertuaar, võiks öelda. Aga kui sa jah, mainisid selliseid türgi mõjusid ja Kesk-Aasia mõjusid kindlasti need on tõesti ka olemas ja need eelkõige avalduvad selles, et on mingid sellised pilafi või blufi moodi toidud, samuti need kebabid, mida nii-öelda tänavatel lausa grillitakse. Ja siis niisugused asjad, ma ei tea, kas sellel eesti keeles ka mingit nime on selline nagu pöörlev selline liha üksteise peale laotud, selline liharull, mida siis ühest küljest selline gaasituli nagunii-öelda küpsetab, pidevalt ja noaga järjest lõigatakse ja tulevad sellised peened liha, liha, Liisakad, nagu ma ütlesin, jah, mina liha ei söö selle tõttu ma ei saa öelda, kas mulle see maitseb või mitte. Tegelikult maitses küll lapsepõlves, aga oma esimesed Kesk-Aasia reisid tegi noorpõlves siis ma sõin seda ja, ja see oli väga mõnus. Ja mis veel silma jäi aha siiski on need kõrgmägede piirkonnad, kus on see toiduvalik seal väga-väga niisugune ikkagi tagasihoidlik. See on pigem jah, see piirkond, kus on isegi tiibeti mõju, võiks olla mainitud. Aga see on sellises piirkonnas, mida nimetatakse Paldistanics. Nüüd ma teen siia kokanduse vahele repliigi, seal on jah, selline piirkond, mida nimetatakse Paldistan, seal elavad Baltid, seal räägitakse balti keeli või balti dialekte aga raadiokuulajat hulgast segaduse vältimiseks ma kohe ütlen ära teisi tegemisi lätlastega, leedulastega, kes on, kes on sinna elama asunud. Aga see on jah, üks piirkond, mis, mis asub nii-öelda tänase Pakistani nii-öelda põhjaosa idapooles veel, mis jääb jah, vastu Tiibeti piiri. Ja seal on, on olnud jah, nendel mägialadel selliseid rahvaid, kes räägivad isegi jah tiibeti keelega nii-öelda suguluses olevaid keeli ja nad üldse ei meenuta neid noh, neid inimesi, keda me tavaliselt kujutame ette Pakistan lastena ja seal isegi pakutav, aga kas näiteks niisugust asja nagu või, ja soolaga teed, mis on Tiibetis väga-väga levinud ja jakki või ka ja sealne köök on hoopis midagi muud, täiesti teistlaadne. Aga noh, see on pigem antud hetkel ikkagi pigem nii-öelda teemast kõrvalekaldumine, sest see ei ole Pakistanis tüüpiline. Ja kui sa nimetasid pärsi ja mõjusid, siis see käib peamiselt selle Pakistani piirkonna kohta, mis on selline lõuna ja lääneosa, mida nimetatakse pallutšistanics, kus elavad palutšid. Nii et Pakistan on selles mõttes erinev maa, kus elab palju rahvaid, rikun kunstlik moodustis. Et need köögi traditsioonid on siis pigem nii-öelda rahvaste kaupa, mitte riigipiiride kaupa, nii et et väga suurt vahet jah ei ole, kas siis palun palutšistoni köögis, kas on see siis Iraani territooriumil, võidan Pakistani territooriumil, nii et see need traditsioonid on ja üsna sarnased seal. Kas seal on ka põhitoidualuseks ikkagi riis? Eriti nendes piirkondades, mis jäävad sinna India piirile, seal on siis Bulao seal öeldakse seal selle, selle kohta jah, et kui on, et nii-öelda karrikastmed, et selle niisuguseks põhiliseks nii-öelda niisugusema maks tahkemaks asjaks sinna juurde, kui meil Eestis on kartul, võib-olla mõnel teisel maal on noh, ma ei tea, mis iganes makaronipuder, võimum või makaronid või pastaroad, siis seal on jah, riis selleks ja nüüd Kesk-Aasia-mõjuline piirkond, kus siis valmistatakse neid nii-öelda Pirafi võib lohvi, laadseid, asju, kus segatakse ja reisis lambaliha ja võib-olla mingeid juurvilju ja niisugune teine viis, kuidas reisi kasutatakse, et juba selline valmis roog reisi põhjal. Aga noh, kui nüüd päris aus olla, siis ikkagi mulle juba tundub õigem oleks kohe alguses öelda, et ma tegelikult nii-öelda kokandusest ei, ei räägi, sest tõele au andes isegi kui minu käest eesti köögi kohta küsitakse, siis ma nagu julgen küll kohe tunnistada, et ei, et ma ei ole kulinaaria alal mingi spetsialist, aga nüüd endalegi kuidagi uskumatuna, ma olin nõus küsimustele vastama alal, millest ma tegelikult ikkagi väga vähe tean. Jah, lihtsalt repliigina, et Eesti, keegi seda nii väga lihtne rääkida, leib, kartul, liha ja piima peale, aga tahtsin veel küsida sellist asja, et kas seal süüakse käega. See on india traditsioon üldse, et süüakse käega, noh, loomulikult on tänapäeval noh, kus on selline ülemaailmne globaliseerumine siis sellistes tsiviliseeritud restoranides on võimalik paluda ka nuga ja kahvlit ja lusikat ja noh, mida iganes. Aga selline traditsiooniline söömisviis on, aga, aga see alati ei tähenda seda, et nüüd niisugust mingit vedelamat toitu too võetakse tingimata käega, siis ta tavaliselt seda võetakse ikkagi. Kas leivaga? Tähendab, leib ei ole selline nagu meie leidvaid leib on tavaliselt selline noh, näiteks naan, leib, see on selline hästi õhuke võib-olla mitte nii õhuke nagu võib-olla Daniela vask või aga siiski suhteliselt õhuke, seda on võimalik niimoodi painutada ja selle leiva sisse võetakse karri või selline vedelam ollus. Sa teed nagu leivast lusika endale sisuliselt jah, leivast, leivast, lusika, nii et käsi ei pruugi üldse isegi märjaks või, või selleks toiduseks saada või teine võimalus on, et jah, riisiga kuidagi, et riis puutub sinna nii-öelda käe külge ja see riis on pisut erinev, võib olla sellisest riisi valmistamise moodusest, mis on selline sõmer riis, vot seal kasutatakse sageli sellist natuke kleepuvat riisi, nii et see sellest nii-öelda riisist moodustub selline kultuur käes. Reisipalavik noomima rännakust raadioeetris. Rändame Peeter Vähiga Pakistanis ja Haukkama neid tükki sealsest kultuuripirukast, milles mõjutusi iidsest veedade ja pärslaste indo, kreeklaste ja islamikultuuridest. Pole vist raske arvata, et tahan esmajärgus sinuga helilooja käest kuulda ühte väga head ja ülevaatlikku iseloomustust Pakistani muusika kohta. Ma ei saa ennast kuidagi Pakistani muusikaspetsialistist, miks pidada, aga midagi siiski selle reisi jooksul silma jäi ja muidugi üht-teist olen ka varem kuulnud. Võib-olla kolm niisugust väga olulist elementi eraldaksin Pakistani muusikas. Üks on see see osa Pakistani muusikast, mis sisuliselt langeb kokku india klassikalise muusikaga, see on see muusika, mida võib-olla üks lääne inimene teab kõige enam sellise ida muusika suurkuju legendi, nagu ravi Šankar kaudu. On selline Põhja-India klassikaline muusika ehk Raaga muusika muusika, mis põhineb improvisatsiooni selliste meloodia, mudelite või roogade peal. Tavaliselt on seal siis sooloinstrumendiks. Kas sitaar võimeni, flööt, rütmi pillideks, tavaliselt tablad väga sageli võivad olla ka mõned muud trummid. Ja veel lisaks seal võib olla saateinstrumendiks või laulu saateks või sellesama sitaari saateks ka veidi juures. Mõnikord kasutatakse harmoonium, mitte sellist harmooniat nagu meil Eestis teatakse, aga selline väike pisike harmoonium, selline käega liigutatud liigutatava lõõtsaga, mida mängitakse istudes ja neid võid, võib ta Puura olla selline saate pilvel juures. See on jah, selline muusika, mis sisuliselt küll võib-olla mängituna täna Pakistani territooriumil, aga tegemist on eelkõige ikkagi india muusikaga. Teine muusika kava all. See on sufide selline ekstaatiline laul. Muide, kui me siin tänase saate nii-öelda esimeses otsas kuulasime ühte lugu, mida esitas Ratva tehaalikaan lugu, mille nimi oli mast, mast see just kuulub sellisega vallivaldkonda. Muide jällegi repliigi korras, ma usun, et paljud raadio kahe kuulajad on kindlasti juhtunud nägema seda nus Ratva tehaaligaani ja kui ei mäleta tema nime võõrapärased nimede ja ju meelde siis kes on kasvõi kordki näinud Ratla tehaanikaani telekast või videost või Youtube'ist siis tema väline kuju, tema välimus ei saa meelest minna seal nimelt mees, kes kaalus 260 kilo. Ma ei kujuta üldse ette, et ta niisuguseid pikki kontsert näiteks ole suudaks, kui ta oleks näiteks nii-öelda Euroopa laulja, noh siis tuleks laulda püsti seistes, siis ta ilmselt poleks seda suutnud teha. Aga kuna need sufi muusikud siiski laulavad istudes noh, traditsioon on selline, siis ta juba elu, need on viimastel aastatel noh, sisuliselt sõidutada tatikäruga sellises ratastoolis lavale, ta istus maha, andis kontserdi ära muidugi seejuures fantastiliselt laulis. Praegu siiski ei tahtnud rääkida, rääkida niivõrd sellest nos ratsateha rikaanistada sellest sellest traditsioonist nimelt ka vallitraditsioonis sufid oma rituaalide raames. Kuidagi viivad ennast sageli ekstaažini näiteks üks sufid traditsiooni niisugune ilmekas näide. On pöörlevat tervishid, kes keerutavad ennast jällegi kindlasti paljud raadiokuulajad on seda seda juhtunud nägema, seda neid Türgis Pärsias Süürias võib näha, keerutatakse, keerutatakse, kuni viiakse ennast, eks ekstaasis, sageli see lõpeb niimoodi, et heidetakse kõhuli, kukutakse kuidagi langetatakse sellisesse noh kas just teadvuseta olekusse, aga kuidagi kõhuli maha veel veel lõpus. Aga nüüd sellega laulu raames mingitel liigutustega ei minda selle niisuguse ülima ekstaažini, vaid minnakse just lauldes ja see rütmi järjest kuidagi tiheneb ja selline muusika intensiivsus suureneb, see on väga kaasahaarav. Muide, selline selline laulumaneer nüüd praegu ma küll ei taha kasutada kasutada sellist Raadio kahe eetriaega selleks, et teha niisugust varjatud reklaami ühele asjale, aga nimelt me saime seal sellise elamuse Pakistanis sellisest muusikast, et et mul tekkis kohe tahtmine, et sellise asja mäe Eestisse siia kutsume. Ja järgmisel kevadel, maikuus, kui toimub festival orient 2009 siis tõepoolest me ühe kavali grupi Pakistanist siia toome, see on nimelt ansambel, mis on nimetatud noh, nii-öelda laulja nime järgi fariid ajaskaval ja maad tõepoolest soovitan seda kuulata. Sageli käiakse just Euroopas, ütleme sellises odavas koosseisus selles mõttes, et, et täistrupi jaksab ta kutsuda või noh, nende lennupileteid maksta ja see, see on, see on tõepoolest ei ole selline nii-öelda odav lõbu, aga kuna ma just tahaksin, et eesti kuulaja saaks sellest niisuguse täiselamuse oleme jah, praegu lõpetamas läbirääkimisi, et kümneliikmeline ansambel fariidajaskavali trupp Pakistanist Eestisse tõepoolest jõuaks ja järgmise aasta mais ma siiralt soovitan, et Estonia kontserdisaalis ja väga võimalik, et ka Viljandi pärimusmuusika aidas. Me ühe kontserdi nendega korraldame. Kas sinu orient festivalil on ka mingit kodulehte, et inimene võiks näiteks aeg-ajalt käia uurimas, mis seal põnevat toimub? Jah, on nagu igal normaalsel tänapäevasel festivalil, see koduleht on ja see on nii eesti kui inglise keeles. Tegelikult ma arvan, et kõige lihtsam on, kui inimene trükib sisse Google'isse ida muusika, festival, orient või oriend, festivalil või festival, orient, ükskõik kuidas pidi, ta jõuab sinna, aga põhimõtteliselt ja selle aadress on selline www punkt. ERP Music punkt com. Ja juba sealt alt on võimalik leida ka orient festival, aga me vist ei tulnud reklaamima festivali. See ei ole reklaam, san informeeriminekul. Tubli sündmusest, kui rääkida veel muusikast, siis äärmiselt huvitavad on mõned niisugused muusikalised rituaalid. Üks muusikaline rituaal on see, millest ma juba rääkisin, kui pandi magama Sikkide püha raamat ja see kõik toimus sellise laulu ja tekstide retsiteerimisel saatel. See on loomulikult eelkõige teksti lugemine, aga samal ajal on see siiski ka muusikaline esitus. Siis minu kui helilooja jaoks on siiski muusikaga see, kui islamivaimulik kass esitab koraani teksti, loeb neid koraani tekstide esitajaid, neid nimetatakse, kes peast neid loevad, need on Ahafisid. Hafis on see mees, kes peast teab kogu koraani ja nad laulavad koraani teksti, nad mitte ei loe seda nagu võib-olla noh, ütleme meie ristiusukirikus, luteri kirikus peetakse näiteks kirikuõpetaja, peab jutlust, võib piibliteksti esitada, ta esitab seda tavaliselt lugedes. Aga seal lauldakse seda ja neid koraani tekstide esitamise viise, neid stiile on erinevaid. On see on küll tänase jutuga ei ole, ei ole, sellel võib olla pistmist aga Egiptusest stiil, siis on pärsia stiili ja nii edasi ja nii edasi. Ja isegi see on võib-olla nüüd muusikast veelgi kaugem need kutsed palvetele, mis toimuvad minarettide tipust, päeval küll natuke mehhaniseeritult enam ei karjutud. Ta noh, kuna autode müra ja kõik, see on nii suur, ei kostaks eelselt läbi, valjuka juba hüütakse. Aga kui ühel kellaajal näiteks ühes linnas on näiteks viis või kuus erinevat mošeed kõik kutsuvad samal ajal palvetele, siis mina mõnikord, et kuidagi see mulje oleks veelgi eredam. Mõnikord nii-öelda plaadi produtsendina, kui heliloojana on kokkupuude aega kajalt mitte stereoheliga, vaid kasutame seda Dolby surround või noh, 105, punkt üks heli on ka tagakõlarid, keskkõlar, supp, subwoofer ja nii edasi. Siis. Ma kuulan, kui eri suundadest tulevad need. See on tõepoolest selline täielik Dolby surround, heli. Seal. See on fantastiline, selline mulje või kogemused, mina tajunud seda kui muusikat, mõni võib-olla ütleb, et see ei ole muusika. Aga see on. Pakistanist üks osa on bandžaabi, kus elavad tšikid. Kas äkki sellest piirkonnast räägiksid kuulajale midagi huvitavat, tutvustaksid, milline on nende kultuur ja uskumused? Jah, miks mitte ja tõepoolest pontšo abist me sõitsime läbi oma reisi jooksul kaks korda üks kord, kui olime teel Islamabadist nii-öelda India Kashmiri osasses Rinagari. Kuigi Islamabadist rina kari on kõigest umbes 200 kilomeetrit, aga me olime sunnitud tegema tohutu tohutu ringi, sest nii noh, jutumärkides sõbralikud, nagu need suhted kahe riigi vahel on. Nende kahe riigi vahel on ainult üks piiripunkt. Ja see on nimelt hambritsareiala hoori vahel, nii et me, ja need on mõlemad siis bandžabi linnad, sõitsime sealt läbi hinduismi, st ja islamist räägitakse palju siis väga hea, et sa just nimetasid Cixi religiooni. Et see on põnev, mida just seal Panšaabi osas saab näha. Ja kuigi me käisime ka India poolel Sikkide nõndanimetatud kuldses templis, mis on väga kuulus ja väga atraktiivne, aga ärme võib-olla räägime sellest, sest see on siiski India poolelt. Tänan. Pakistani saade. Nimelt lahooris. Me sattusime sellesse linna hilisõhtul ja kohe samal õhtul otsustasime minna linna peale mitest tšillima. Laiaga. Peaaegu. Ja, ja näeme kitsalt, et meie ees on Sikkide tempel, mida nimetatakse seal kurdwaraks. Ja ilmselt sattusime just just väga õigel ajal nii-öelda päeva lõpus juba juba pimedas. Ja kohe ütlen ka, miks see on hea aeg, sattusime sinna ühe sellise rituaali hetkeks. Ise kartsime, et äkki meie ei ole seal väga-väga oodatud või, või teretulnud. Aga siiski meid kutsuti lausa lausa lausa sisse, ilma et oleks pidanud selleks ise soovi avaldama ja ei lugenud ka see, et meil oli Eesti televisiooni poolt kaasas kaameramees Aivo spitsonok, ka tema oli isegi härra ta sinna sinna teretulnud. Pidime ainult endale mütsid, laenamisest ja ilma peakatteta. Ziggy templites ei, ei käida ja sattusime sinna sellisel ajal, kui parajasti toimus duaal. Igal õhtul nimelt pannakse magama nende pühakiri, kohe selgitan, mida see magamapanek tähendab. Sikkidel on väga suure au sees selline pühakiri, mis kannab nime ši kuru, grantsahhibi mille on kirja pannud nende nende nõndanimetatud viies viies kuru. Ja nad austavad seda raamatut väga ja isegi sedavõrd, et, et sellest raamatust loetakse erinevaid hümne päeva jooksul, aga igal õhtul pannakse see raamat magama ja see magamapanek toimub teatud rituaali saatel ja selle rituaali tunnistajaks me just juhtusime olema. Et see on nende nii-öelda no ütleme templi kõrgeim vaimulik, kelle nimi on grandhi, mis tähendabki lugejat või pühakirja lugejat. See siis istub kõrgel pjedestaalil, mis on baldahhiniga kaetud. Ta loeb mingit teksti või palvet sellest pühakirjast, tema selja taga on selline abivaimulik, kes siis hõbe-käepidemega ja, ja hästi pikkade karvadega lehvikuga lehvitab talle tuult, et tal oleks mugav ja ei oleks liiga palav. Templi külastajad, kes siis teavad seda teksti peast, kes oskab, see retsiteerib või laulab, laulab kaasa neid hümne. Ja see toimus umbes poole tunni jooksul ja peale seda siis erilise sellise väärikuse ja aupaklikkusega pakitakse see püha raamat ära. Kõigepealt ta suletakse, tema peale pannakse brokaat, lõuend siis veel pakitakse ühe teise nii-öelda valge lõuendi sisse siis väga sellise suure lugupidamisega see peavaimulik tõstab selle raamatu too enda pea peale ja siis kannab ta niisuguse mõõdetud sammuga minnes kõrvalruumi. Ja tegelikult ma olin ka sellest varem niimoodi raamatute põhjal teadnud, et et see raamat viiakse ööseks magama. Aga ma arvasin, et see on selline tinglik väljend, et küllap ta asetatakse kusagil riiulile või siis mõnele altarilaadsele moodustisele. Tõepoolest, see viidi tõelisse magamistuppa, kuhu asetati see voodisse jällegi balda hiiniga kaetud voodisse, linade vahele, puhkama ööseks. See oli niisugune kuidagi väga-väga niisugune, niisugune soe soe tunne, raamatusse suhtutakse nagu, nagu tõesti lapsesse või kuidagi niisugune väga. Inimlikult suhtutakse raamatusse. Aga noh, see oli lihtsalt üks niisugune detail. Ja muidugi sealsamas laboris, kõik need religioonid eksisteerivad nii kõrvuti, vaevalt jõudsime nii-öelda templist välja astuda isegi endiselt seal seal selle kurdwara ehk Sikkide, noh, nii-öelda templikompleksi piires juba kuuleme kõrvalt, kuidas islamivaimulik mõõtsin kusagilt läbi, muidugi valjuhääldit kõrval oleva mina räti tipust juba hüüab palvusele islamitemplisse, muide. Me olime juba olnud umbes kuu aega nendes islamimaades siis Need hüüded juba olid tuttavad ja isegi kippusid juba meelde jääma, tundmata küll araabia keelt, aga ikka meelde lahvoog paralahu Akbar. Mis tähendab siis Allah on suurim või siis teine niisugune hüüa, mida sealt tornidest kostab, on? La la la mis tähendab, pole teist jumalat peale Allahi ja nendega siis kutsutakse usklikke palvusele ja mõtlesime, et astume ka sinna sisse. See oli siis üsna tuntud pohhi mošee, mis on muide maailmas üks suurimaid, kuigi teadsime, olime selleks ette valmistunud, et see peab olema äärmiselt suur. Väidetavalt sellele territooriumile mahub palvetama 55000 palvetajat, no see on juba peaaegu et suurusjärgult läheneb Tallinna lauluväljakule, eks ole, see see territoorium. Meil ei ole põhjust nisuri pühakodasid või kirikuid, eks ole ehitatud. Või teistpidi jälle lauluväljak ongi meile omamoodi pühakoda. On jah, võib ka nii võtta. Nii et läksime sinna siis nii-öelda kohe peale seda Sikki rituaali saime veel osa muslimite rituaalist, noh, kui mõnes riigis ei ole soovitav tulla mitte muhameedlaste mošees, siis seal vähemalt laboris ei tehtud sellest mingit probleemi ja ka naised võisid sinna minna. Noh, ainus ettekirjutus on see, et et oma jalanõud tuli jätta jälle ukse taha ja ja jällegi noh, loomulikult naistele noh, peab olema, pea kaetud ja nii teen noh, sellised ettekirjutused on. Aga see oli jah, väga meeldiv, et oli võimalik jälgida ka teiseusuliste rituaale. Kui me juba religiooni teemadele sattusime, siis tekkis küsimus, kas Pakistani aladel oli varem levinud, pigem siis budism. Oli ja tegelikult see puudutab mitte üksnes Pakistani, vaid ka need piirkonnad, mis on olnud väljaspool Pakistani. Mis on tänapäeval islamimaad näiteks ida Turkestan. Noh, ma praeguni ütlesin küll, ida Turkest on see Hiina rahvavabariigi territooriumile jääv uiguuri piirkond, see on olnud budistlik kašmiir, on olnud varem varasematel aegadel budistlik ka endise sovjeti territoorium, mille Kesk-Aasia territooriumile jäävad piirkonnad olid budistlikud, suur osa Afganistanist Indiast mingi mingid piirkonnad ja tänada päeval on seal valitsevaks religiooniks islam. Tõepoolest selline üleminek on toimunud. Ja kui rääkida nüüd Pakistani territooriumist nendel aegadel, kui budism seal oli, siis ei olnud Pakistani riiki selles mõttes see jutt on niisugune. Jah, noh, me räägimegi Pakistani aladest Just nimelt on India ajaloos ja ta on ka nii-öelda Pakistani territooriumi ajaloos väga niisugune märkimisväärne persoon olnud kuningas Ashoca India ajaloos ta on võrdne, kui me räägime näiteks püüame Babüloonia, seda räägime võib-olla hammurapis Iisraelis kuningas Taanieli, Makedoonias, Aleksander Suur-Roomas, Julius teesari ja nii edasi, siis nende niisuguste kõige kuulsamate nimedega võrdväärne kuningas on Indias olnud Ashoca kolmandal sajandil enne Kristust ja tema eluloos on üks niisugune väga oluline sündmus toimunud. Nimelt ta pidas maha ühe väga suure lahingu ja pidas selle lahingu sellise piirkonna vastu, mis on tänapäeva lorisson, osa osariik, see on, see oli Kalinga lahing mille jooksul sai surma 100000 rahumeelsed selle Kalinga elaniku ja umbes 10000 Oshoca enda sõdurit. Ja Ashoca küll võitis selle lahingu ja sai oma nii-öelda impeeriumi alla selle piirkonna, mida ta ihaldas, aga ta oli sellest sedavõrd vapustatud sellest nii-öelda verisest tapatööst, mille ta tegelikult ise oli korda saatnud. Et ta mõtles, et edaspidi peab temast saama rahumeelne valitseja ja kõige paremini talle sobisid selleks budismi ideed ja ta võttis vastu budismi. Ja ta tegelikult tegi kõik selleks et budism muutunud üks valitsevaks selles piirkonnas, et see oleks selline riigireligioon, ta korraldas ka väga sellise, noh kas just korraldas, aga ütleme vähemalt patrooniks budistide kolmandale sellisele suurkogule või konsiiliumile, kas üheksa kuu jooksul 1000 munka püüdsid formuleerida budistlikud sellised kanoonilise tekstid ja peale selle lõppemist ta saatis Budismi kuulutajad, misjonärid igasse ilma ilmakaarde ja aitas väga palju kaasa budismi levikule. Ja tõepoolest sinna Ashoca riiki kuulus ka Pakistan Pakistani tänapäevane territoorium ja näiteks me sõitsime läbi ka mingitest piirkondadest, kus me isegi nägime Ashton kaasaegseid selliseid kalju sisse graveeritud selliseid raidkirju, kus olid Ashoca nõndanimetatud diktid või šokka, noh, ütleme soovitused, käsud ma ei tea, dekreedid või mis, mis iganes ja need on tõepoolest puhtalt sellise budistliku sisuga. Ja siis väidetakse veel, et, et see kuningas šokka olevat rajanud 84000 stuupat noh, lubanud selline budistlik kultuslik, rajatis või ehitis, noh, kas see arv nüüd tegelikkuses oli 84000, see on pigem sümboolne arv, aga igal juhul väga-väga palju selliseid budistlikke, noh ütleme kultusliku ehitisi ta rajas ja, ja kaasa arvatud siis sinna tänase Pakistani. Kui rääkisid Ashokast, siis meenus mulle, et enne eetriväliselt mainisid veel ühte teist väga muljetavaldavat tegelast Pakistani alade ajaloos, aga Khani. Aga kaan on tõesti väga huvitav perse persoon, aga shokaga neil on ligi kaks ja pool 1000 aastat nii-öelda sünni, sünnidaatumite vahe. Üldiselt kõige suuremas plaanis jaotub islam kaheks väga suureks vooluks on sunniidid ja šiiidid. Neid koolkondi on loomulikult palju ja sekte šiitidel. On veel üks niisugune suund, keda nimetatakse kisma eliitideks. Jaa, Ismail liitide üks selliseid usuliidreid on, aga kaan. No aga ka see ei ole mitte üks konkreetne persoon, vaid see on selline, noh, järgnevus. Täna on siis hetkel elav elav, aga kaan on järjekorra numbrilt. Neljas Nende traditsioon sai alguse üle-eelmisel sajandil, tähendab, algas aasta numbritega 1800 ja nii edasi. Ja nii, et siis täna on neljas, aga kaan. Ja mille poolest. On ta siis huvitav? Nimelt kuulsime temast praktiliselt Pakistanis olles peaaegu iga päev midagi ja teda kiideti teda ülistati. Isegi tema auks on nimetatud üks, üks linn, nimelt see on Baltiti linn, hunt sai endine pealinn, mis on tänaseks nimetatud harima paadiks. Karim on siis selle, aga Khani nimi abad tähendab siis, et nagu Karimiga seotud või ka Rimi loodud või midagi, midagi niisugust. Ja kes praegune aga on, siis on ta muidugi sündis printsina. Ta on loomulikult muslim, aga ta sündis tegelikult Šveitsis lapsepõlve veetis Keenias oma hariduse. Ta on saanud Harvardi ülikoolis hoopis ja noh, nii-öelda islami bioloogia alal. Ja ta tunnistati islami traditsiooni järgi 49.-ks nõndanimetatud imaamiks. See toimus siis 57. aastal, kui ta tunnistati selleksimaamiks. Ja just muide, kui meie käisime siiditeel just äsja oli möödunud 50 aastat tema imaamiks tunnistamisest. Selle tõttu kukkus asi ja üldse see tema küsimus ja tema probleemistik ja see oli väga aktuaalne, kuna oli mitte tema 50. sünnipäev, vaid tema tunnistamisest. Aga kaaniks ja 49.-ks imaamiks oli lihtsalt aktuaalne. Ja nüüd ma jõuan selleni, miks ma temast nii palju räägi nüüd, noh, neid usujuhte on ju palju maailmas lõpuks ja erinevate koolkondade liidreid ja ja kellel on palju järgijaid, neid, neid on mitmeid, aga tema on lisaks sellele, et ta on usujuht, ta on väga eriline persoon, nimelt ta on niisugune totaalne miljardär. Noh, nüüd need asjad, mis ma praegu ütlen, ma just enne siia tulekut ma internetist otsisin üles ajalehe Independent ja aastal 2070 14. juulil, justkui, kui möödus 50 aastat tema imik tunnistamisest, ilmus selline artikkel, mille nimi on võim ja hiilgus, aga Khani saaga ja seal on kirjutatud, et Ta on lisaks kõigele muule üks suurimaid ärimehi usutegelaste hulgas, ta tegeleb investeeringutega, tegeleb kinnisvaraga, hotelliäriga, lennundusega, turismiga, hobuste võiduajamistega, tal on jahtklubi, mobiilsidekompaniid ja nii edasi ja nii edasi. Aga ta üritab oma nii-öelda investeeringud suunata nendesse piirkondadesse, mis vajavad arendamist, nii et näiteks Aafrikasse, Indiasse, Pakistani, Aasia vaesematesse, piirkondadesse, mis on reeglina islamipiirkonnad. Sellega, ta üritab arendada neid ja nii-öelda jalule tõsta. Ja näiteks ainuüksi tema üks fondidest, mis kannab nime aga Khani arengufond mis on muide maailmas suurim eraisikule kuuluva abiorganisatsioon Se, toetada haridust, tervishoidu ja sellist külaelu arengut maailmas 300 miljoni dollariga. 300 miljonit taala, see on Eesti Eesti kroonis, on vist jah umbes 3,6 miljardit, eks ole. See on ühemehefondi toetus vaesematele piirkondadele ja ja muidugi tegemist on filantroop, viga, kellel nii osalt selle fondi raames, aga ka muude igasuguste tegemiste raames on sellised organisatsioonid. Ma ingliskeelset sõna, aga Khan University University of tsentralaise kuulub temale, siis on aga kan Foundation aga kaaned Yucation Services siis need on kõik tema organisatsioonid ja ta on rajanud maailmas 300 kooli 200 haiglat ja vot selline mees. Ja nüüd ma mõtlen, et, et tegelikult on võib-olla maailmas usumehi, kes räägivad ainult aja. Olge head, aidake, olge nii-öelda lahked. Ligimese vastu, ärge varastage, ärge murdke truudust, aga siin on mees, kes võib-olla tõesti vähem palvetab, aga rohkem teeb inimkonna heaks. Et seetõttu on tõepoolest väärt, et Pakistanis räägitakse, aga kanist nimetatakse linnud tema auks. Kommenteeri Saadet foorumis R2 poee kommenteeri soodet foorumis R2. Raadio kaks. Nagu igas saates tahame me teada, kuidas sinna riiki, millest me parasjagu räägime, ka kõige mõnusamad lennata ja selleks loomulikult kutsunud siia meie lennunõuniku Krister Kivi, kes teab lendamisest absoluutselt kõike. Tere, Krister. Ta mängib, et seal küll kohutavalt hea egole, mis sa praegu ütlesid endale, aga ega Pakistan ei ole lihtne saada peale seda, kui seal 20. septembril Islamabadis Margareti hotell õhku lasta, sest nagu sa kindlasti tead, seal sai surma 53 inimest. Peale seda enamus Euroopa lennukompaniisid lõpetas Pakistani sõitmise lihtsalt et ära. Nii et hetkel selleks tuleb kasutada Lähis-Ida lennukompaniisid ja kui keegi saab oma reisi alustada Londonisse, sealt loomulikult võib leida päris häid hindasid. Üks variant, mis on üsna huvitav, on selline lennukompanii Air pruu. Aira loe punkt com, mis on Pakistani enda odavlennufirmaga sõidab ka Manchester is siis paadi ja neil on selliseid 99 naelased hinnatus, maksud tuleb kuskil mingi 5000 krooni ühe suuna kohta või siis teine variant Thaci serlinsil, mis kuulub Star Alliance'i on päris hea kompanjon Londonist hetkel väga odavad, edasi-tagasi hinnad 258 dollarit pluss lennujaamamaksud on näiteks Londonis karassisse neil hind ja siis vaadata ka Frankfurdist näiteks kus sõidab Usbekistan Airways sõidab läbi Toškendi, see hind on 508 dollarit edasi-tagasi, pluss maksud ja siis ma leidsin ka täiesti mõistliku hinna veel algusega Stockholmist. See on Gulferell 675 dollarit edasi-tagasi lennu kohta siis sõita saaks niinimetatud näiteks SAS'iga Londonisse, Pariisi või Frankfurti, sealt Bahreini, sealt Islamabadi. Aga üks variant, mida tasuks kindlasti veel mõelda, isegi kaks varianti on see, et võiks asetada Pakistan Herlinsi. Mida küll ilmselt teie reisi büroo ei saa müüa, aga nende lendasid, saab osta Pakistan Airwaysi koduleheküljelt ja nad sõidavad nii et kõigepealt Kopenhaagenist nende täiesti uued, suured moodsad Boeing seitse, seitse, seitsme kõigepealt sõidavad Kopenhaagenist üks kord nädalas Oslosse ja siis Oslost Islamabadi. Ja neil küll kodulehel, küll küll hetkel maas, ma ei saanud vaadata, palju pilet maksaks, aga ma arvan, et ega ta ei maksa eriti palju. Või siis veel üks variant oleks külastada reisija pom lehekülge, see on siis Aasia kõige suurem odavlennufirma ja nemad lendavad näiteks Istanbulist Sharjah ehte, siis šargahist, nad sõidavad kahte punkti Pakistanis, milleks on garadži ja pessa. Ja loomulikult alati võib leida ka häid paari 1000 krooni hinnaklassi jäävaid hindasid teelist või Dubaist Pakistani saamiseks. Aga Pakistanis ees, kas seal on mõttekas džiibiga ringi rallide või ka on seal mingeid lennuvõimalusi? Pakistan Airlines on päris lai lennuvärd Pakistani sees, nii et see on kindlasti üks variant. Head raadiokuulajad, Meie tänane rännak hakkab jõudma kahjuks lõpule ja ma tuletan teile kõigile meelde, et teil on võimalus võita Peeter Vähi, Tiit Pruuli kahasse kirjutatud raamat, tuhandenäoline budism, seda juhul, kui te teate, kes on see budismis levinud populaarne jumalus, kellel on 1000 kätt ehk mis on selle 1000 käelise budismi jumaluse nimi. Õiged vastused, palun saatke nädala jooksul minu email'i aadressile Ingrid Peek Eeerrdee ja seejärel otsustab fortuuna, kes saab Peeter Vähi, Tiit Pruuli imekauni raamatu tuhandenäoline budism omanikuks. Tere, suur tänu, et leidsid aega oma kiirete tegemiste vahel reisipalaviku külla tulla ja kuulajaid nende väga põnevate lugudega kostitada ning tõeliselt huvitavate teadmistega harida. Ning ma loodan väga, et kõik see tõesti inspireerib kuulajaid rohkem maailmas ringi rändama ja ka lihtsalt ringi vaatama. Ja ma tuletan ka raadiokuulajatele meelde, et teil on võimalus Ta siiditee saateid, mis ETV eetris neljapäeviti kell pool kaheksa kordus reede pärastlõunal. Ja võib-olla lõpetuseks äkki ütleksite paar sõna ka oma selle siiditee rännaku kohta, mis on nii põnev, millised on sinu kõige sellised üle voolavamad, mõjuvamad, eredamad elamused sellest rännakust. Noh, kui käia läbi Hiina, uiguuri ja Tiibet Iraan kurdistan Süüria-Türgi, siis neid muljeid on kindlasti rohkem kui jõuaks ära rääkida, aga minu jaoks nii-öelda kõrgpunkt kogu sellel siidide tuuril oli siiski just see, mis tegelikult jäi väljapoole siiditeed, mis oli kõrvalepõige siiditeelt. Me tegime nimelt Tiibetisse kõrvalepõike ja tegime ühe Kolmepäevase rännaku, tähendab kokku olime küll Tiibetis kaks nädalat, aga Kolmepäevase jalgsirännaku ümber püha kailoshimäe. Ja see oli reisi kõrgpunkt nii otseses tähenduses, sest me tõusime 5660 meetri kõrgusele. Ületasime hõlma laha kuru ja olime sellel nii-öelda mäetipul kaassuhteliselt lähedal kui ka vaimses mõttes oli see kindlasti kogu reisi kõrgpunkt. Punkt, nimelt seetõttu, et ta palverännakud ümber kailoshimäe sooritavad nelja religiooni nii-öelda järgijad, hindud, budistid, džainistid kui ka Tiibeti traditsioonilise religiooni põnni pooldajad. Ja väidetavalt öeldakse, see on muidugi selline uskumus, kas see on tegelikult nii või mitte. Palverännaku ümber kailoši mäes puhastub selle elu jooksul sooritatud pattudest, kes teeb 10 ringi, see puhastub, kustutab kõik patud, ehk puhastab oma karma neist pattudest, mis on sooritatud ka eelmiste elude jooksul ja kes teeb 100 või 108 ringi ümber selle, saavutab täieliku valgustamise või Nirvana. Meie kahjuks tegime ainult ühe ringi. Aga alguseks juba väga puhastav ju seegi, nii et. Anna palun teada, kui sa oled juba järgmised ringid ära teinud, et ma teaks, kuidas su karma puhastub. Kas selle siiditee rännaku kohta on teil ka mingi kodulehekülg, kust inimesed võiks jälgida teemat? Jah on ja seda on võimalik leida samalt koduleheküljelt www. Punkt ERP Music punkt com. Aga ka niimoodi, et lüüa Google'isse sisse siiditee tuur 2007 või ka inglisekeelsena silk rõhuturgaks asendanud Seven. Nii et internetist leiab selle koduleheküljele iga vähegi surfaja kogemusega inimene üles. Jah, ja sellesama lingi panema kindlasti ka raadio kahe kodulehele reisipalaviku foorumisse, mille leiate aadressilt www R2. Ee kaldkriips reisib palavik ja sinna on oodatud muidugi ka kõik teie kommentaarid. Need, arvamused, ideed ja ettepanekud. Ja Peeter, mis sa lõpetuseks ütled neile, kes kahtlevad veel võib-olla, et kas ikkagi minna Pakistani reisile või mitte minna? Noh, ma ei pea silmas sellist, võib-olla tavalist puhkus reisijaga, pigem sellist rännakut. Pakistan on kindlasti väga hea koht kõigepealt alpinistidele aga need, kes armastavad jah, võib-olla mugavust ja mugavustega hotelle ja ja niisugust ka ikkagi kindla peale turvalisust. Neile ma tegelikult Pakistani väga ei soovita näiteks kas või kõrval olev India on selles mõttes palju turvalisem. Aitäh Peeter ja aitäh teile, head raadiokuulajad. Tänane saade ongi märkamatult otsa saanud ja õnneks me kohtume taas nädala pärast, sest kui algab järgmine seiklus järgmisesse põnevasse paika sellel mõnusal maamunal, püsige edasi raadio kahel sagedusel, mis on ju teatavasti on maailma parim eestikeelne raadiojaam ja näiteks juba mõne tunni pärast täna õhtul kell seitse on eetris maailma muusikasaade etnokonservid, mis reisipalaviku pidevalt hea muusikaga varustab. Meenutan teile ka, et reedeses Postimehes saate esimesena värsket infot Pühapäevase reisipalaviku kohta on nii, et tasub uurida. Te kuulasite saadet Reisipalavik, mina olen Ingrid Peek. Loodetavasti oli teil sama huvitav kui meil, ärge laske ennast sellest, et võib-olla suitsiid kliimast heidutada vaid nähke ikka klaasi pooltäis, sest me kohtume taas nädala pärast.